Tere tehnoloogilisest kirjaoskusest, räägime täna, mis mõnikord areneb nii kiiresti, et tundub üle mõistuse kiiresti arenevat. Aga täna me tahame siis teada, mis see tehnoloogiline kirjaoskus täpsemalt on. Saates on Tartu Ülikooli professor Margus Pedaste, tere päevast. Tere. Kui kirjaoskuse all me mõistame inimeste oskust kirjalikke tekste lugeda ja kirjutada, siis mis on tehnoloogiline kirjaoskus? Tehnoloogilise kirjaoskusel kõige nii-öelda levinum definitsioon pärineb tegelikult Ameerika ühendriikidest, kus selle all mõistetakse erinevaid hoiakuid, oskusi ja teadmisi tehnoloogia olemuse mõistmiseks, tehnoloogia ühiskonna vastasmõjude arvestamiseks aga ka tootmisdisainiprotsesside kavandamiseks ja rakendamiseks probleemide lahendamisel. Ehk siis tegelikult Ta võimaldab tehnoloogiline kirjaoskus tänapäevases maailmas toimetada ja mitte ainult kasutada kaasaegseid tehnikavõimalusi, vaid ka neid edasi arendada, mõista ja luua midagi uut, näiteks konkreetselt tavaelus igapäevaelus kasutamise aspektist siis kasutamine tähendab seda, et me oskame minu pärast kas või tavalist nutitelefoni kasutada. Asi, mis paljudel inimestel olemas, aga mida kasuta mille, mille nii-öelda võimalustes kasutatakse ära sageli väga väike osa. Või siiski räägime nii-öelda hindamise aspektist, siis me tihtipeale ei väärtusta piisavalt võib-olla tehnika kasutamise võimalusi, ehk siis tehnika aitab meil asju teha sageli kiiremini kvaliteetsemalt ja seeläbi võita endale minu pärast kas või puhkuseaega. Aga selleks peab. Nüüd jõuame nii-öelda kolmanda olulise punktini peab mõistma, kuidas tehnika töötab, kuidas tehnoloogia võib meid aidata, siin võib pärast ka pikemalt rääkida, tehnika ja tehnoloogia mõisted on Eestis sageli Hess kasutuses ja, ja siis edasi, kui me räägime arendamisest, siis mõte selles, et kui me mõistame, kuidas tehnika töötab, siis meil tekib ka võimalus arendada seda enda eesmärkides kasutamiseks edasi. Sest ega asja iseenesest kasutamine ei saa kunagi olla põhieesmärgiks, põhieesmärgid on ikka midagi muud ja tehnika, tehnoloogia on vahend, on siis edasiarendamisel või ka uute asjade loomisel uute asjade loomisest rääkides. Praegu, kui nutitelefon see kasutuse aspektist sisse toodud, siis tegelikult iga inimene võib ka ise arendada nutitelefonidele uusi rakendusi. See ei ole väga keeruline ja meil on Eestis isegi tavalised kooliõpetajad, kes seda on juba ise teinud. Mina mõtlesin ikka, et telefon olgu rääkimiseks, peaasi, et saaks rääkida, jää küll mõnikord sõnumi ka saata, aga ülejäänud vidinate telefonid tehakse nii keeruliseks, et, et see on nii tüütu, sellega hakata jälle tegelema, jälle mõtlema, et mis nüüd jälle uutmoodi on. Eks see ole selline harjumise asi, et võib mõelda, et kui palju maksab üks telefon, võtame siis majanduslikust aspektist ja siis mõtlema, et kui palju funktsioone on tänapäeval sinna sisse ehitatud. Et võtame lihtsalt kõrval teise asja telefoniga sama palju maksab sageli tavaline käekell, mis näitab ainult aega. Võib-olla näitab kuupäeva. Noh, nüüd me võime valida, kas paneme raha kokku ja ostame telefoni, mis näitab nii aega kui kuupäeva, kui võimaldab ka helistamist. Või siis liigume veel edasi, kui palju maksab ajakirja või ajalehetellimus ja siis mõtleme, aga nutitelefonis sageli saab neid tasuta lugeda, paneme selle funktsiooni juurde jälle tore, või siis nutitelefonid on igasugused toredad andurid tänapäeval küljes üks tavalisemaid võib-olla liikumisandur või GPS andur geopositsioneerimise andur siis, mis siis satelliitide alusel naerab minu varajase asukoha, jällegi ma ei pea ostma kaarte paberi peal liikumisanduri puhul me võime seda kasutada telefoni vastava rakenduse abil näiteks sammulugeja, noh, ei pea sammulugejat eraldi ostma ja võime näiteks kas või analüüsida enda une kvaliteeti telefon padja alla pannes vastava rakenduse abil on võimalik, et teada saada hommikuks, kas, mida ma unes nägin, mida ma unes nägin, kahjuks veel ei saa, aga saab uurida seda, et, et millal, mis kell ja kokku, kui palju ma sellest uneajast kui kvaliteetselt magasin, kas ma olin pigem ärkvel kerge suunas või sügavas unes ja seeläbi noh, kasvõi võib telefoni kasutada lõpuks uurimuslikuks õppeks ehk siis mida selle abil katsetades. Seda, kuidas leida enda jaoks kõige tõhusam magamise viis. Et taas võita aega, et kui, kui noh, näiteks kas või inimene võib testida, kuidas talle paremini sobib, mis kell magamaminekul on tema magamise tõhusus kõige suurem millal süüa mitu tundi enne magamaminekut, milline võiks olla toatemperatuur, nii et see on kõik nutitelefonide abil tänapäeval võimalik? Kas tehnoloogiliste selliste asjadega, kas tehnoloogiaga on see küsimus just peab katsetama ja proovima ise. Aga see ongi see ju, mis on nagu hirmutav ja võõras. Õpetajatele Tartu Ülikoolis räägime sellest, et mida tehnika ja tehnoloogia kasutamisel kõigepealt silmas pidada, siis me toome välja kolm peamist aspekti, kõigepealt eesmärgistamine, teiseks usk ja kolmandaks julgus. Ehk siis need ei ole tegelikult kitsalt selle valdkonna sellised märksõnad. Aga tegelikult hakkab ka tehnika ja tehnoloogia kasutamisel kõik sellest pihta. Eesmärk, kui meil ikkagi on vaja midagi, kui me tahame midagi, siis. Me peame sellest pihta hakkama, meil ei ole mõtet teha midagi niisama siis usk, usk sellesse, et enamike meie eesmärkide saavutamiseks tehnika ja tehnoloogia tuleb appi. Kui me ei tea, etapi tuleb, siis me võiksime siiski uskuda ja natukene otsida ja siis tulebki see julgus, julgus proovida, katsetada ja siis ise veenduda selles, et mõni rakendus, mis loodud on tõepoolest aitab meid või teeb meie elu huvitavamaks motiveerib meid mingi tegevusega tegelema või vastupidi, katsetamine ei ole ainult selleks, et midagi väärtuslikku teada saadavaid või noh, ütleme siis, et midagi kasutama hakata ja midagi edasi arendama looma hakata vaid ka selleks, et teatud juhtudel teha otsus, et seda ei ole mõtet edasi kasutada. Katsetamisel võib ka olla nii-öelda negatiivne tulemas. Nii et ühesõnaga, kui näiteks televiisoripult kätte võtta, siis võib seal neid nuppe näppida küll. Absoluutselt mina julgustan alati inimesi proovima, sest see on ka uurimuslikku üks põhitõde, et ise katsetades iseenda jaoks asju välja uurides jäävad need asjad kõige paremini meelde, saadakse nendest asjadest paremini aru ning hakatakse neid asju päriselt kasutama ja mõistma ning lõpuks siis ka siis edasi arendama. Hiljuti avaldati üks uurimus, mis just sellest tegelikult kõnelebki uuriti, infotöötlusoskuse taset ja valmisolekut ja siis tabas eestlasi, võib öelda üllatus, sest et IT riigina tuntud riigi kodanikud siis need tulemused ei olnudki sugugi head. Ligi iga kolmas 16 kuni 65 aastane inimene Eestis ei oska või ei julge kasutada arvutit selleks et neid tehnoloogiamaailmast tulenevaid probleeme lahendada. Ja üle viiekümneaastaste hulgas oli selliseid enam kui 50 protsenti. Et see on nagu halb näitaja. Jah, aga täiesti ootuspärane tulemus, sest mis mulle tundub, siin nüüd ei ole minu teada ulatuslikke ülevaate uuringuid tehtud, aga mulle tundub, et meil on liiga palju keskendutud vahendite soetamisele mõtlema ka praegu Eesti kooliga teksti siis koolides on suhteliselt hea varustatus erineva tehnikaga, on arvutiklassid, on Interneti ühendus paljudes koolides on ka siis juhtmeta internetiühendus, mis on tänapäeva nutiseadmetele eriti oluline. Kuid metoodika arendamisel ei ole alati veel piisavalt tähelepanu pööratud. Ja siis, kui õpetaja ei tea või ei usu, kuidas siis neid erinevaid vahendeid kasutada, siis ta ei hakareid ise kasutama ja ei oska ka hästi suunata Ta õpilasi neid kasutama. Ja õpilaste kaudu on meil muidu võimalik jõuda ju lapsevanemateni, aga siis jääb ka see link puudus. Ehk siis meil ongi praegu võib-olla liialt vähe pööratud tähelepanu just sellele, et milleks kasutada ja kuidas kasutada eesmärgistamine ja siis usk, julgus proovida oma igapäevaste tegevuste õppimise jaoks mitte siis lihtsalt selleks, mis on suhteliselt levinud, et nagu alustasime, helistamine, muusika kuulamine, noorte puhul kindlasti veel või mängimine. Et on palju muid võimalusi ja, ja selleks, et see olukord muutuks, selleks on vaja näiteks õpetaja koolitajatel veel palju-palju tööd teha ja oleme Tartu Ülikoolis püüdnud selleks ka muuta meie õppekavasid, nii et paari nädala pärast algab uutele õpetajatele esmakordselt sellise nüüdisaegse õppekeskkonna ja õppevaga teemakursus, mille käigus siis me püüame just kasvatada eesmärgistamise oskus usku ja julgust ning suunata õpetajaid kõigepealt ise kasutama kaasaegset tehnikat ja selle kasutamise erinevaid meetodeid aga seejärel siis ka õpetaja õpetajate kaudu õpilaste osas muutust saavutada. Et siis tulevikus ikkagi õpilased juba koolis saavad selle põhja kätte, mille pealt edasi oma kirjaoskust arendada, tehnoloogilist kirjaoskust, arendada praegused põlvkonnad, kes on nelja-viie-kuuekümnes, et nad on ju nagu ise õppinud ja niisugust süsteemset õpet ei ole saanud, et seda raskem on seal selles maailmas orienteeruda. Jah, tõsi see on, ma ütleks siiski veelgi enam, et üks võimalus ja selle nimel me kindlasti töötame, on see, et koolist saadakse need oskused õpetaja toel kätte või noh, ütleme nii, et arendatakse neid piisavale tasemele, et mõistlikul viisil tehnikat ja tehnoloogiat igapäevaelus ja oma töös kasutada, sest praktiliselt kõik ametid on tänapäeval sellised, kus, kus vastav kirjaoskus on väga vajalik. Aga lisaks sellele koolile on siiski väga oluline roll, on ka meie no ütleme siis igapäevaelus pakutavas ehk siis vajadus. Mõnes mõttes tuleb ka arendajate poolt sisse toodud televiisor televiisoripulti, et see suunab neid tegelikult ise proovima ja katsetama või siis mõtleme kasvõi kaubandusvõrgus igapäevaselt kasutanud olevatele vahenditele suunatakse praegu inimesi iseteeninduskassadesse ja nii edasi, see on samasugune mõte, et ma saan palju asju ise teha, saan kiiremini teha ja seeläbi õpin ja kujundan oma usku ja julgust. Kui palju peab sellest masinast, millega sa parajasti opereerite teadma, selle sisust teadma, et kui ennevanasti õpiti autoga sõitma, siis kõigepealt õpetati seda, mis seal auto sees on, sest muidu ei olnud võimalik. Minu isa väitis mulle niimoodi, aga tänapäeval on ju mõeldamatu. Jah, see on nii ja naa, sest kui me räägime jällegi selle tehnoloogiahariduse põhieesmärkidest, et kõigepealt õpiks inimesed kasutama hindama ja siis me tahame jõuda ka mõistmise arendamise ja loomise juurde siis kasutamiseks ja hindamiseks ei ole tingimata vaja seda mõistmist, et kuidas mingi asi töötab, aga sellega nüüd arendamise ja loomise juurde minna, on see siiski vajalik ja nüüd ongi siis see, et jõuame eesmärgistamise juurde tagasi, et mis on ühe ja mis on teise inimese eesmärgiks. Mina tahaks väga loota, et erinevates eluvaldkondades inimesed spetsialiseeruvad nii, et nad oma eluvaldkonnas vajalikku tehnikat ja tehnoloogiat ka mõistavad ja suudavad seda siis edasi arendada ja luua see tähendab, et kõik ei pea olema nutitelefoni rakenduste või minu pärast ka telekapuldi arendajad ja, ja edasi noh, nii-öelda uute asjade loojad, aga igaüks oma valdkonnas. Küsimus on pigem sellises mõtteviisis ja rääkisime ususe julguses. Ka tänapäeval tuleb see lastega juba sünnist saati kaasa ja mulle tundub, et mitte, mulle tundus, et see nii ilmselt ongi, et lapsed saavad enne kätte selle selle tehnoloogilise kirjaoskuse selles mõttes, et nutitelefon on ju kaheaastase käes juba need sõrmed lähevad nii osavalt, seal pildid liiguvad, suurenevad, vähenevad ja no tähti ta veel võib-olla tunneb juba mõni, aga kirjutada ta kindlasti ei oska ja ei suuda. Valdur Mikita, kes on kirjutanud raamatu lingvistiline mets, tema kirjutab seal väga-väga humoorikas mõttekäik, tegelikult inimesed lähevad oma juurte juurde tagasi, et kui kirjaoskus algas sellest, et joonistad D ja kirjutati, tehti märke liiva peale sõrmedega, siis nüüd inimkond läheb sinna tagasi. Nüüd joonistab ainult ekraanile. Kõigepealt peab nagu ütlema seda, et tehnoloogilise kirjaoskuse juures vaadeldakse mitut erinevat aspekti, üks rohkem rääkinud praegusest julguse aspektist on see, mis ilmselt tõesti on juba väga varases lapse eas olemas. Ma ei, ma isegi ei ütleks saavutatud, vaid ütleks nii, et see ei ole allasurutud. Ehk siis läbi kooli ja täiskasvanute maailma sageli keeldude kaudu on julgus maha surutud, inimesed ei usu, et nemad oleksid valmis ja võimelised võimelised jah, just nimelt arendama midagi uut ja looma midagi uut. Et, et me peame neid hakkama nii-öelda ravima. Mõnes mõttes aga nüüd kooli väljakutse ja ka lasteaia väljakutse on see, et kuidas siis mitte maha suruda seda julgust, mis lastel olemas on, vaid panna see tööle, panna see tööle muude tehnoloogilise kirjaoskuse komponentide saavutamiseks, selleks et lapsed ja õpilased hakkaksid nüüd siis esmalt siis kasutama laiemalt nende tehnikavahendite võimalusi ja tunneksid huvi edasi selle vastu, et kuidas see asi ikkagi töötab ja kas mina saan seda panna võib-olla teistmoodi tööle? Siin on näiteks noh, hea võimalus, mida ju ka lasteaias juba kasutatakse. Robootikakomplektis legodega lapsed mängivad LEGO robotid, mis võimaldavad siis lasteaia lastel juba väikest programmeerimist teha. Eesti progetiiger. Algklassiõpilastele on juba väljaspool Eestit kõvasti laineid löönud. Et nad suudavad, nad suudavad rohkem kui meie täiskasvanud sageli oma mahasurutud tusega. Julgeme uskuda. Aga me ikkagi tahame, et nad seda nii-öelda päris kirjutamist ka õpiksid. Jah, loomulikult, et ei ole maailm mustvalge ja, ja lihtsalt küsimus ongi see, et me võime ka tehnoloogilist kirjaoskust vaadata ju, nagu sai öeldud alguses ühe vahendina oma eesmärkide saavutamiseks. Samamoodi on ju klassikalise kirjaoskusega lugemise ja kirjutamise oskusega need vahendid eesmärkide saavutamiseks ja mõlemad on vajalikud. Kas on olemas mingid standardid, mille järgi tehnoloogilist kirjaoskust mõõdetakse et kellel on see, kellel on see hea ja kellel on see halb? Jah, on mulle tundub, et kõige laialdasemalt kasutatavad on Ameerika Ühendriikides väljaarendatud, siis nende poolt alguse saanud rahvusvahelise tehnoloogia insenerihariduse assotsiatsioonistandardid mida on siis võetud aluseks näiteks ka Soomes õppekava arenduses ja nüüd mitte väga ammu tõlgitud tegelikult ka eesti keelde on Eestis tehnoloogiakasvatuse liit, mis on selle tegevuse vedamise väga tublisti enda kanda võtnud ja nende roll on kindlasti see, et läbi siis tehnoloogiakasvatuse, tehnoloogiaõpetuse, aga ka kunsti ja käsitöö ning tööõpetuse ainete arendada tehnoloogilist kirjaoskust. Aga mis minu võib-olla niisugune sõnum siinkohal juurde oleks, on see ütleme, et kellelt need standardid pärinevad ja kes neid praegu peamiselt arendavad, siis kõlasid siin sõnad nagu tehnoloogia, inseneriharidus ja tööõpetus, kunst, käsitöö, aga mitte et eesti keel, matemaatika, võõrkeel, bioloogia. Et kui need standardid lähemalt vaadata, siis tegelikult on nende sisu rakendatav ja edasiarendatav praktiliselt kõigis ainevaldkondades. Ehk siis kuigi standardid on ühest valdkonnast pärit, tuleks nüüd neid üha rohkem levitada laiemale, nii et kõigil inimestel on need vajalikud ja kõigis erinevates ainevaldkondades tuleks nende arendamisele tähelepanu pöörata. Nii et need standardid ka on pidevas muutumises, nii nagu kogu see valdkond Jah, standardid on muutumises, aga mis võib-olla veel ütlemata on see, et nendele standardit sellele vastavaid hindamisinstrumente veel väga ei ole. Ehk siis on puudus vahendid, mille abil öelda, et ühel või teisel inimesel on nüüd tase selline või teistsugune ja siis sellest lähtuvalt kavandada. Edasist arendustööd on standardid üldiselt, mis võimaldavad üldiselt koostada õppekavasid. Aga nagu meie varasemad uuringud näiteks probleemi lahendamise kontekstis, kui enne rääkisime siin just rahvusvaheliselt võrdlusuuringust, mis näitas, et eestlaste probleemilahendamisoskused tehnika tehnoloogia abil ei ole niivõrd head kui võib-olla maailmas keskmiselt siis meie varasemad uuringud probleemi lahendamise osas on näiteks põhikooli- ja gümnaasiumiõpilaste võrdluses näidanud seda, et põhikooli vanema astme ja gümnaasiumiõpilaste probleemi lahendamise oskustest pole ka olulist erinevust. Aga milles on erinevus, on see, et, et kui neile luua tingimused võimalused nende oskuste arendamiseks probleemülesannete kaudu siis ja pärast või on märgata, et vahe on olemas ehk siis nende vanemate õpilaste areng kui soodsad tingimused luua kiirem õpilaste vanus, aga teiselt poolt õpilaste eelteadmised veel mitmed erinevad tegurid, õpilaste kognitiivseid ja metakognitiivsed võimed, võimed siis oma mõtlemisprotsessi ka juhtida. Need on need, mis tingivad vajaduse kohandada neid erinevaid tegevusi tehnoloogilise kirjaoskuse omandamiseks erinevatele õpilastele. Ja see töö on suuresti tegemata ja see töö on see, mille me oleme siis ka oma tehnoloogiahariduse töörühmaga Tartu Ülikoolis tasapisi ette võtnud viimase aasta jooksul ja, ja loodame, et järgmiste aastatega jõuame edasi liikunud. Kas siis peaks olema ka eraldi aine nii ülikoolis kui ka koolis, tehnoloogiline kirjaoskus või käi peaks see käima ikkagi jääma erinevate ainetundide juurde. Nagu ma ütlesin, siis tehnoloogiline kirjaoskus on oluline kõigis erinevates ainevaldkondades ja seetõttu mina ei tahaks seda lahutada muudest asjadest. Pigem nagu suunatagi õpilasi mõtlema ja õpetajaid esmalt mõtlema, et kuidas sellest võiks minu spetsiifilises valdkonnas kasu olla minu eesmärkide saavutamiseks ja siis integreeridagi tehnoloogilise kirjaoskuse arendamine oma seniste eesmärkidega. Ja üldiselt võibki öelda, et meil tegelikult on ju koolis juba liiga palju killustamist, mille on mulle tundub Euroopa teiste riikide õppekavadega võrreldes üks enam killustatud õppekava selles mõttes, et meil on oma paarkümmend ainet nimetatud õppekavas ja gümnaasiumi tasemel valiku kokku lugedes saame veel veel üle nelja 50 neid asju, nii et pigem rohkem lõimida olemasolevaid asju ja, ja tähtsustada lihtsalt tehnoloogilist kirjaoskust muude asjade kõrval. Te ise olete esimese haridusena bioloog nii nagu Valdur Mikita kirjanik, kellest jutt oli, et bioloogi juurde käivad ikka loomad ja linnud ja taimed, mitte masinad ja tehnoloogia. Eks bioloogia on liikunud tänapäeval kindlasti palju kaugemale sellest, mis ta oli võib-olla 100 või 200 aastat tagasi ja tänapäeval on väga palju bioloogiaharusid, kus tegeletakse hästi palju kaasaegse tehnikaga või siis ka puhtalt arvutamisega. Räägime bioinformaatikat silmas pidades näiteks kasvõi ja minu enda tee on liikunud tõesti nii, et ma ühel hetkel mõistsin, et bioloogia õppimisel ja õpetamisel võib kaasaegsest tehnikast ja tehnoloogiast palju kasu olla. Ja siis hakatud seda uurima, sai hakatud õppematerjale siis veebipõhiseid õppematerjale õpilastele looma, nende kasutamist testima ning see kaudu tekkis arusaam, mida ja milleks on võimalik, kui kasutada. Ja tasapisi sai hakatud seda siis õpetajakoolituse kaudu uutele õpetajatele või täienduskoolituse kaudu juba töötavatele õpetajatele õpetama. Ning siis sa jõutud sellisele üldistuse tasandile. Et suur osa nendest meetoditest on rakendatavad erinevates ainevaldkondades ja niimoodi ma olengi jõudnud nüüd tehnoloogiahariduse juurde üldisemalt, kui ainult bioloogia või ka kitsamalt loodusteaduste valdkonnas. Aga miks seda nimetatakse tehnoloogiliseks kirjaoskuseks, seda tehnoloogia käsitlemise oskust või julgust tehnoloogiat käsitleda, et mis on need tava nii-öelda tavakirjaoskusega siis sarnased jooned. No hästi, üldiselt võib ju öelda, et kui tavakirjaoskuse puhul räägitakse lugemise kirjutamisoskusest, siis meenutame neid sõnu kasuta hinda, mõista, arenda loo siis need lähevad suhteliselt hästi kokkulugemise ja kirjutamisega. Kasutamine. Loetakse võimalusi, mida annab mingi tehnika, tehnoloogia hindamine, on nüüd siis loetu analüüsimine, mõistmine niisamuti natukene võib-olla enam juba siis ka kogu selle võimelisele teksti struktuuri mõistmine ja nii edasi. Aga kirjutamise pool on ju siis arendamise ja loomise pool, ehk siis kirjutamisega me ju ka arendame edasi olemasolevat infot ja loome uut ja noh, või siis ka salvestame, säilitame uut infot. Aga mõnikord võib ka arutelu selle üle, et ega tegelikult see kirjaoskuse sõna ei ole niivõrd oluline. Mõnikord räägitakse ka sellest, et tehnoloogia pädevused või, või tehnilised pädevused. Et mina ise ei ole selline nii-öelda keeleinimene ja seetõttu ei laskuks väga pikalt nendesse aruteludesse ja pigem minu jaoks on nagu oluline just nimelt see, et mis selle taga on, milleks me seda teeme, et ja, ja noh, ja siis saamegi keskenduda pigem sellele sisule, mitte võib-olla sellele nimetusele nendele komponentidele. Et inimesed tõesti mõistaksid tehnoloogia olemust, kuidas tehnoloogia ühiskond omavahel seostuvad, kuidas uusi asju teha, kuidas tehnilises tehnoloogilises maailmas edukalt toimetada ja kuidas ise siis seda maailma ka edasi arendada. Aga mis juhtub, viimane küsimus ikkagi, mis juhtub selle päris nii-öelda päris kirjaoskusega, et lugemis oskus, see ilmselgelt ei kao ikka lähiajal mitte kuhugi. Kuigi külmkapid võivad ka juba häälkäsklustele kuuletuda, aga, aga kirjutamine? Ekstra kaob, ma ei usu, et ta kaob. Aga jällegi see on selline huvitav, huvitav küsimus, mis vajab lihtsalt edasi nagu jälgimist ja uurimist. Sest teiselt poolt tuleb loomulikult mõista, et et inimese mälu ja tegevusvõimed on ju piiratud. Ja kui Ajad muutuvad, vajadused muutuvad, eesmärgid muutuvad, siis tuleb võib-olla ka natukene ümber hinnata seda, et kui palju enda energiat suunata ühe või teise oskuse arendamisele. Ja võib-olla me peamegi nagu leppima sellega, et et tehnoloogilise kirjaoskuse olulisuse kasvamisel natuke tuleb kuskilt mujalt lõivu maksta. Võib-olla kurb, aga tegelikult, ehk on see kasulik. Kellele kurb, kellele paratamatus ja rõõmus rõõmusõnum just tulevastele põlvedele, näiteks ei tea seda. Seda näitab aeg ja meie ülesanne on praegu elada tänases päevas mõeldes homsele ja püüdes aimata seda, mida meil on vaja täna õppida ja õpetada, et homme või ülehomme edukalt toimetada. Professor Margus Pedaste, Tartu Ülikooli ja Rahvusraamatukogu loengusarja mille raames ka teie loengu pidasite tehnoloogilisest kirjaoskusest, loengusarja pealkiri oli, miks Google'ist ei piisa, miks siis ikkagi ei piisa? Miks ei piisanud? Tuleme algusesse tagasi, Google ei sea meile eesmärke, aga kõik hakkab pihta eesmärkidest. Google on vahend nii nagu tehnoloogiline või kirjutamise ja lugemise oskus. Ning teiselt poolt Google ka ei loo või arenda enamasti meie eest. Ehk siis see on jällegi üks vahend, aga meie peame õppima seda tõhusalt kasutama oma eesmärkide saavutamiseks. Aitäh Tartu Ülikooli professor Margus Pedaste ja kõigile, kellel teema rohkem huvi pakub, siis viite sellele. Nimetatud loengule leiate vikerveebist, vikerraadioee, kaldkriips, keelesaade head aega.