Kena laupäeva kinnismõtte kuulajaile, kordame nüüd valitud palu saatest Ülo vihmaga. Olen praegu kooli. Konsultante õppinud olema veel teatrit ja töötanud pikka aega teatris. Aga elu keskperioodil. Loomulikult, läbides oma isikliku keskea kriisi ajal mõtlesin siis oma kutsumuse oma ametit. Täna olema siin kinnismõttetunnis küll mitme kinnismõttega. Kui ma mõtlen sõnale kinnismõte siis kujutan ma ette, et see peaks olema midagi sellist, mis ringleb peas korduvalt ja mis eeldab mingisugust tegevust või mingisugust lahendust. Ja nii kaua, kui seda lahendust ei ole, pöörleb ta kehas edasi. Mitme minu päikesekinnismõtted ootavad oma lahendust ja mõnda neist tahaksingi teiega jagada. Üsna palju räägitakse nüüd uue Eesti vabariigi ajal sellest, et Eesti on kuidagi muust maailmast maha jäänud. Eelkõige peetakse silmas läänemaailma. Sageli võrreldakse meid Soomega. Ja aeg-ajalt kostavad hõisked, et 10 aasta pärast, 20 aasta pärast oleme Soomel järel. Kusjuures. See hõiskamine on siiras usk sellesse, et meil lähevad asjad ülesmäge. Ja et kui me ennast kõvasti pingutame, siis asjad elu. Kogu ühiskondlik areng toimub kiiremini. Ma julgen selles natuke kahelda. Aga minu jaoks ei olegi olulised need numbrid, kui palju on siis ühiskondlik kogutoodangu, kui vaadata neid inimarengu igasuguseid koondeid ja väljavõtteid ja statistikat, siis mõnes mõnikord tuleb mul isegi natuke väike hirmujudinad peale, kui ma loen, et põhiliselt hinnatakse riike nende tarbimishulga järgi. See tähendab, kes, mida rohkem toodame, tarbib seda suuremas aus ja uhkusest on nii-öelda esirinnas. Ma väga loodan, et Eesti selles suhtes ei pürgi esirinda. See on minu isiklik kinnismõte. Ja kui mõelda veel sellele, et esirinnas võid olla ju mitut moodi. Näiteks räägitakse praegu ju aktiivselt geeniprojektist kuni sinnamaani, et mõlgutatakse mõtteid inimese kloonimise eest. Kas see on asi, millega me tahame olla esirinnas? Mina tunnen, et et see ei ole just eesmärk omaette, eriti kui kuulata härra Metspalu mõtteid, kes üsna tasakaalustatult olles ise geenitehnoloog mõtleb hoopis praktilisematele asjadele, nagu näiteks tüvirakkude paljundus- või või uute kudede uute elundite loomine selleks, et haigeid inimesi aidata. Ja mõnes mõttes oli ta minu jaoks natuke kainestav see võimaliku ohu teadvustamine, et ühel hetkel, kui me hakkame inimest kloonima, siis võib juhtuda, et inimese inimeste genofond muutub vaesemaks, ta muutub ühetaoliseks. Niukse kooli teadmise tasandil. Ma tean seda, et kui lähisugulased saavad järglasi, siis sellest ei tule tavaliselt midagi head. Nii et kui me kõik oleksime ühetaolised, siis tõenäoliselt tähendakse üsna kiiret inimkonna hääbumist. Ja see toob mind taas mõtte juurde, et kuidas veel kord tõestada oma väikese eksistentsi vajalikkust maailmale, see, mis poliitikas ala on märksõna all, väikeriigid on ka tähtsad ja olulised. Eks ikka selle mitmekesisuse ja hea stabiilsuse huvides. Kui nüüd veel mõelda selle esirinnas oleku suhtes, siis. Ainult esirinnas olemise pärast pingutada tundub minu jaoks natuke mõttetu. Näiteks Me võime olla esirinnas ka mingisuguste noh rekordite mõttes. Vaevalt, et meil need kõige kõrgemad torni hakatakse ehitama, aga miks mitte kui seda mõtet lõpuni arendada, siis me võiksime ehitada keset Eestit maailma kõige kõrgema torni alla sellega esirinnas. Samas me võime oma tahtele vastupidiselt sõltumata meie tahtest olla esirinnas varsti näiteks töötuse osas. Kas see kõik on see, mida me tegelikult tahame? Ma loodan, et mul endalgi jätkub aega tahtmist üle mõelda enda elu seal eesmärgistatud seisukohalt. Et see üks kinnismõte, kui teda nüüd kuidagi kokku sulatada on on see, et minu meelest eesmärk iseenesest ei pühitses abinõu. See tähendab olemine oma igapäevases rikkuses ja mitmekesisuses oma ootamatustega. Oma üllatustega on midagi minu jaoks rohkemat väärt kui väga sihikindel eesmärgi poole Rihk rühkimine, kus raiutakse metsa ja laastud lendavad. Üks kinnismõte, mis peas ringi liigub on mõnes mõttes seotud eelmisega. Eks nad mõtted kõik haakuvad kuidagi minu sees üksteisega. Aga see puudutab Nähtust mille kohta kasutatakse võõrapärast sõna filantroop ja See on siis vabatahtlik annetus kusjuures läänemaailmas on seal selles suhtes erinevad traditsioonid. Suur eeskuju, mis meil nüüd on? Ameerika Ühendriikides on individuaalne vabatahtlik annetamine väga levinud. Et viimasel ajal on hakatud seal ka rõhutama korporatiivsed annetust. Selle kohta on ilusad sõnad korporant, filanschopi või korporant kiving. Eks nad ole sama asja kaks külge. Kui me mõtleme sellele, et võiksime Soomele järgi jõuda siis tõenäoliselt ka selle annetuse seisukohalt oleks meil ühtteist õppida, kas nende otseselt järgi jõuda, tõenäoliselt me sinna iialgi ei jõua, sest meie suurused ja võimalused on erinevad. Aga kui unustada just nimelt see järg jõudmine ühepulgad, on olemine mõelda sellele põhimõttele siis oleks meil ühtteist Uuesti või teistmoodi teha või täiendada oma olemises. Hiljaaegu oli juttu sellest, kuidas üks Soome noor ärimees annetas raha ühe väikese eesti tüdruku südameoperatsiooniks. Et seda ta tegi tänu traditsioonile. See tähendab, et, et tema peres oli kombeks. Tema isa oli juba päris jõukas mees. Ja poeg lihtsalt järgis isa eeskuju ja see järjepidevus. Traditsiooni, kestmine edasiandmine on midagi, millest ma arvan meie ühiskonnas. Suuresti puudu on kõikide nende muutuste tuules. Kuulsite valitud palu saatest Ülo vihmaga. Nädala pärast sisustab kinnismõttekordusaega Kristiina Ross.