Täna on mul rõõm vestelda tõlkijate saates norra kirjanduse tõlkija Sigrid kanguriga kes tuli selleks spetsiaalselt Tartust meie stuudiosse. Mina olen viimasel ajal pannud tähele, et paljud minu tuttavad räägivad Norrast, kes on hakanud norra keelt õppima. Kes on kas Norras käinud või tahab sinna varsti sõita? Ma ei tea, mul võib olla isiklik kogemus ja võib-olla see lõige, aga tundub, et nagu huvi Norra vastu on kasvanud viimasel ajal, kuidas teile tundub, kui selle keele tundja Huvi tulla enamusele Norra looduse vastu, ma arvan, aga tõesti paljud õpivad norra keelt. Aga ma ei tea, võib-olla see huvi oli ikka kümmekond aastat tagasi olemas, aga lihtsalt keele õppimise võimalused puudusid. Nüüd on nad olemas. Ja reisimise võimalused on suuremad. Oleme osanud joonistada, et kunagi võiks sinna kaugesse maailma nurka sattuda, aga nüüd käivad ras, esimene reis, mis nad ette võtavad, on ikka Norrasse. See oli huvitav. Aga teie lõpetasite ülikooli inglise filoloogina? 82. aastal, nagu te. Olete inglise keelest tõlkinud. Ma läksin ülikooli selleks, et õppida norra keelt aga kuna ma ülikooli ajal norra keelt nii hästi ei osanud, siis ma muidugi esimesed tõlked tegin inglise keelest ja samuti olin eesti raamatus tõlkepraktikal ja tõlkisin seal inglise keelest. See oli jah, selle tõttu, et keel ei olnud veel käes aga tõlkida ma olen alati tahtnud ainult norra keelest juba. Ma ei tea, kui vana Marina kaheksandas üheksandas klassis, kui ma käisin, ma teadsin täpselt, mida ma tahan. Aga huvitav, kust see huvi teil tekkis? Eks ma nähtavasti põgenesin selle olemise ebamugavuse eest norra kirjandusse. Ma usun, et ma lugesin tookord läbi enamuse tõlgitud kirjandusklassikast. Norra kaariest oli tõlgitud muud maad sinna juurde muidugi. Ja see oli väga hea pelgupaik. Sest mis tookord siis rõõmustavat oli? Igapäevane koolis käimine ei pakkunud midagi muud peale pideva stressi. Ja üldse ma ei teagi, midagi muud rõõmustavat, mulle ei meenu kui pidev viibimine mingisuguse salapärasel maal mingisuguste väga-väga sirgjooneliste, ausate õilsate üllate inimeste keskel, see oli meeldiv. Ja nii kodus võib arvata, oli ka palju raamatuid. Isa oli kirjanik muidugi, eks tema oskas ikka osutada, keda tasub lugeda ja keda mitte. Ei saa. Tõlkis ka. Jah, jah, Pürks. No väga paljud eestlased on lugenud Kristiina lauritsa tütart vanem põlvkond sõjaeelset tõlget ja, ja nooremat, nüüd seda uut tõlget. Milvi lumeti tõlget. Liv Ulman tegi sellest ka filmi, kas te olete seda näinud ja kolme tunniline, jah, jah, me vaatasime Tartus seda. Ja ma tõlkisin seda oma sõprusringkonnas. Kas see oli ilma tõlgita siis näidata? Modelgeta ja muidugi, see on ju väga armastatud romaan väga soojalt ja hingega kirjutatud. Jah, ta on ilmselt selline raamat, mis jõuab iga inimeseni eriti iga naisterahvani. Kuidagi jääb nagu eluks ajaks meelde ja kindlasti. Ja mulle oli see küllaltki tähtis tehasest tookord ülikooli ajal ei liikunud veel norra kirjandust ja olin pidevalt hädas, et ma ei oska, ma ei tea, piisavalt, ometi ma teadsin, et ma pean norra keeles tõlkima hakkama. Siis ma lugesin ühte vana vana väljaannet söörigi Kristiina Laurits, esimene osa. Ta oli vanas keeles. Jaa. Ma tõepoolest ma lugesin teda. Ei tea, kui paljust ma aru sain, aga millestki muidugi Maria eesti keeles lugenud. Aga sealt on jäänud osad väljendit tõesti eluks ajaks meelde. Ja see oli esimene raamat, millest manud läbi murdsin. Norrakeelne raamat, mis see tähendab, te ütlesite, et see oli vanas keeles sajandi alguse norra keel erineb tunduvalt sellest, millest praegu raamatut kirjutatakse. See oli sellises taanipärases keeles nagu homsonid, teosed on peaaegu Taani keelena vaadeldavas keeles loeti muidugi norra hääldusega kirjapilt vaata taani keelt. Aga ülikooli ajal nagu ma aru saan, siis õppisite norra keelt ka. Ja kes teile õpetas, kui selgus, et mind ei taheta Ta õpetada või õieti ei olegi õieti norra keele õpetajat. Otsisin siit ja sealt palusin inimesi, et nad mulle õpetaksid. Siis lõpuks ma läksin Bent normekonna juurde, kes oli lahkelt nõus seda tegema. Ja ise ta oli taani keelt õppinud rohkem. Ja norra keele grammatikast olid tal küll head teadmised, nii siis ma õppisin tema juures norra keele grammatikat ja harjutasin oma kõrva taani keelest. Arusaamisel ja kõnelemist ma tookord selgeks ei saanud, aga ma õppisin kogu aeg, õppisin passiivselt, võiks öelda tegelesimegi, sellega enamasti, see oli millegipärast oluline. Edasi siis ma hakkasin rootsi keelt õppima ja rootsi keele õppejõud oli Ilmar Mullamaa keda ma meenutan suure tänutundega. Temaga ma sain juba rääkida norra keelt aastas rootsi keeles mõlemad said teineteisest aru, et siis nagu läks keel lahti. Rohkem, aga kuidas on Põhjamaades, kui rootslane läheb Norrasse, ta võib rääkida rootsi keelt ja, ja saab arugi, norralanna vastab talle omas keeles ja kindlasti ka norralased on võib-olla sedavõrd viisakamad, püüavad rootsi keeles vastata, et see vahe on, on väiksem kui meil soome keelega. Tundub küll nii. Huvitav, seda nii keele hääldus mainisite seda, see on nii omapärane ja kummaline, kui teksti lugeda, siis on muidugi lihtsam, oli põnev ja hästi bana. Kui ma räägiks teine elu, siis ma äkki tegeleksin taani keelega. Aga, aga selles elus vist ei mahu hästi ära. Mis me siis jääme lootma teises elus? Ei tea, võib-olla siis me meeldib mõni muu asi hoopis rohkem, aga, aga taani keel tundub põnev, aga nagu ka fääri islandi, mida ma ka natuke nuusutasin, Bent armekonna juures käia. Vahitavaid tõuskokka, lõik suguseid keeli seal lihtsalt haruldane, tõesti? Ikka jõuame tema juurde, ei midagi õppinud midagi. Natuke haruldasemad. Aga. Te varem mainisite, kui me vestlesime telefoni teel, et te olete nüüd viimasel ajal peaaegu igal aastal Norras käinud, kas olete siis ka kõnekeelt saanud küllaltki harjutada. Ja kindlasti, kui seal pikemate olla, siis, siis mille muuga ikka tegeleda, see on kõige tähtsam püüda väljendeid ja, ja püüda mõista neid inimesi, mida nad mingis olukorras ütlevad. Mida see tähendab, mida tähendavad need sõnad, millel on sõnaraamatus üks vaste, aga mida kasutatakse hoopis teisiti. Et see, see pakub pidevat põnevust. Ja selleks on muidugi väga hea olla mõnes peres seal kõige rohkem, aga ka televiisorit vaadates olen mina väga palju õppinud. Ja sellest on praegu sõnaraamatut kirjutades kõige rohkem võib-olla abi tõlkimisest ja norralaste kuulamisest. Kuidas siis sõnaraamatuga sõnaraamat edeneb, teeme teda pidevalt. Tähendab teie ja mina tüürid, Farbragd aga, aga paljupaistvam veel teha. Kas järgmisel aastal võib loota? Ei tea, millal valmis saab, ei tea ju? Lennata tuleb siis norra-eesti või eesti-norra, ta tuleb norra-eesti-norra, mõlemad mõlemapoolne. No see on küll väga hea abivahend siis uutele õppijatele. Tahakski, et oleks hea abivahend ja sellepärast on teda vaja muud, kui teha ja teha. Ei paista, et oleks valmis veel. Aga nüüd teeb õpetajate ise ka norra keelt. Peale seda, kui ma käisin Norras norra keelt õppimas 89. aastal hakkasin ma jah kunstikooli õpetama. Ja esimesed, kes minu juures õppisid, neid oli seitse. Nemad tegelevad siiamaani norra keelega. Ja nad õppisid ka kõik Norras rahvaülikoolis ühe aasta. Nagu paljud teisedki minu õpilased ja üldse paljud noored üle Eesti, kellel õnnestub sinna koht saada. Nii et nad oskavad ikka rääkida ka juba vähe sellest, nad tõlgivad juba ise raamatuid ja õpetavad. Kas teil on ka tegelikus elus siin Eestis olles olnud norra keelt tarvis? No te juba ütlesite, te lõikasite seda filmi ja on niisuguseid juhuseid, kus, kus äkki on teid tarvis kui norra kiloskajat. Tõepoolest tuli see kunagises ülemnõukogus, kus oli kriitiline aeg, Vene väed tungisid Leedusse ja Lätisse ja siis selleks, et Eestit päästa, tuli üks osa parlamendi delegatsioon ja mind paluti tõlkima. Jah, tookord oli see tõesti nagu välk selgest taevast. Ja selliseid asju on, on ju ikka olnud. Ootamatusi ja ka siis mulle filmi tõlkimist või või midagi niisugust, see nüüd keele õppimine. Aga kuidas te püüate ennast kursis hoida uuema norra kirjandusega? Narvas on selline kena organisatsioon või, või asutus, mille nimi on Norla. See püüab edendada norra kirjanduse tundmist ja tõlkimist välismaal. Norra saadab pidevalt teadmike ilmunud teostest ja samuti katalooge. Jaa, Norla korraldas ka kaks aastat tagasi norra keele tõlkijatega seminare Lillehammeris mis oli väga huvitav. Nii et kuidagimoodi kursis püsin ikka ja usun ka alati seda, mida Türid, Farbragd mulle räägib ilmunud raamatute kohta ja olen väga tänulik artiklite eest, mis ta mulle saadab kirjanduse kohta. Neist on alati väga palju abi. Ja kui te võtamegi nüüd teie tõik, et siis ma vaatan Loomingu raamatukogus, on 88. aastal ilmunud Norra jutustuste valimik, aken sadama poole ja selle koostaja oli ka tüürid Lea. Ja siin te olete siis tõlkinud koos Arvo alasega. Nii et need autorid on need just tema välja valitud. Te olete tõlkinud siis pöör, kliki jutustusi ja mari osmonseni, jah. Huvitav asi, ma vaatasin seda vari, osalesin esimest jutustust, korralik kodu. Mis ajast see on, kas mingist vanemast ajast või? See tundub nii, nagu neil oleks, naistepidamisel toodi uus laine, mainin selle teise naise kõrvale ja mina vaatan selle asja peale, kui ulme ulme peale assoo, et see ei ole nagu tegelikust elust võetud või. Ega ma seda raamatut ei ole ju näinudki. Need olid tekstid, mis ma kätte sain, aga see Pürg pikk, need on isegi natuke nagu eestilikud või nagu meilgi kirjutatakse, nagu need lesed, eks ole, see see jutustus vanadest naistest ja ja kuidagi väga tuttav tuli kõik, päris vaimukas ja kena pöörkiik on hea, täpse keelega ja vaimukas kirjanik ja väga-väga tähelepanelik pisiasjade suhtes. Jah, aga need pisiasjad hakkavad mängima muidugi, need ongi olulisem ja nad annavad nii huvitavad karakterid. Et tõesti oli huvitav lugeda. Aga kas need ongi teie esimesed tõlked, siis? Ei mäleta, millal ma selle muinasjuturaamatu tõlkisin, seda, mis oli enne või pärast, aga ma mäletan on hakanud tõlkima novelli, varsti on sügis. Ja muudkui tegin ja tegin ja tegin ja tegin ja mõtlesin, et ei, et see ei saa iialgi valmis. Ja miks ma teda üldse tõlgin, avaldamisvõimalust ju nagunii ei ole, siis tuli Türid selle plaaniga, et võiks avaldada norra novellikogu. Ja siis ta pani selle ka sinna sisse ja ma pidin ta lõpuks ära lõpetama. Ja ma vaatan, et mis te olete kunstikirjastusele tõlkinud Hedalemi metsad rullitud on 89. aastal. Ahonen on siis 88 99, siis on esimene ja, ja siin me näeme nüüd kahte väga olulist autorid, keda ma juba enne nende raamatute lugemist teadsin. Siin on siis Johan Burgen ja Tarjei suus. Kahe pikka aega lõpeb see nimi kirjapildis. Ja varem on eesti keeles ilmunud tema jääloss. See oli vist ka Loomingu raamatukogus, algul Loomingu raamatukogus ja hiljem ilmus eraldi. Ja teie olete tõlkinud linnud, see oli kindlasti tõlkijale küllalt suur pähkel. See oli jah, väga raske töö, tõesti, ma mõtlesin, et ma tahaksin enne väike lordi järgmiste osade kallale asumist midagi kergemat ja meeldivamat tõlkida. Ja lõpuks siis selgus, et et linnust hõivas mu täielikult ja ma ei tahtnud väike Lortiga enam üldse tegeleda. Ta on väga tähtis, raamat on minu meelest ülikaunis ja minu tõlge on teda ajatera rikkunud? Jah, kahjuks küll. Lisaks näeb ta armetu välja nii väikses formaadis, et Eesti raamatul on kombeks vahel raamatuid niimoodi välja anda, sellisel kujul see kuidagi mõjub lugejale nii peale nagu nagu natukene heina ta ei peleta, aga jätab niisuguse mulje nagu nagu selle teose tähtsustanud, nagu sisendatud, võtate lihtsalt pihku. Aga see on, see on niivõrd sügav peategelane mattis, kes tegelikult on tobuke, eks ole, aga huvitav, et ta selle tobuke on kirjutanud niisugusena, et see tobuke on kõige-kõige sügavam, kõige kõige targem oma maailmas oli väga tihti need inimesed, keda, keda nüüd need targad asised tobudeks peavad, on, on neist peajagu üla. Ja te olete järelsõna kirjutanud, et siin on ka väga palju autorit ennast. Jah, nii ta vähemalt ise väidab, et see on just nagu tema autobiograafia. Et, et ka tema oli niisugune töökate usinate poolt tõrjutud, ei tahtnud oma isatalu üle võtta. Talle ei istunud maatööde tegemine, ta tahtis kirjutada. Aga sellest ei saanud tema perekond nii hästi aru, teistsugune, nii nagu need kirjanikud on asunud paljudel praegustel tuntud eesti kirjanikel, kes on maalt pärit, oli sama probleem. Et nad tundsid end kodus süüdlasena. Et nad ei tahtnud tallu edasi jääda, et maatöö on ju niisugune, mis haarab sind ju täielikult ja nõuab iga kätepaari. Ja kui siis keegi istub tagatoas ja nokitseb seal midagi. Ja kusjuures, kui inimene hakkab seda alguses seda tööd tegema, ega keegi ei teagi veel sellel nisuväärtus kirjanik on ülitundlik ja ta läheb ja midagi ütlemagi. Ta tajub ise süütunnet, ilma et keegi teda süüdistaks. No siin on ka väga palju ilusat loodust ja ma juba lindude kujund, see on niivõrd ilus. Jah, ma arvan, et dialoss ja linnud on kaunimad Vesoosi loomingus samuti tema novellid, mis, mis on ka eesti keeles ilmunud Hendrik seppama tõlkes, kuidas teile tundub, kas norra kirjandust on tõlgitud võrreldes teiste maade kirjandusega vähe või palju eesti keelde? Ja kokkuvõttes võib vist öelda, et ta on ikka palju tõlgitud, sest et kõik teavad, mida tähendab norra kirjandus ja teame, teame me seda ju klassika põhjal, mis on suuremalt jaolt eesti ajal tõlgitud. Niisiis eesti ajal tõlgiti norra kirjandust eesti keelde palju, nii et sajandivahetus oli Unur norra kirjanduse kõrghetk. Ta sai rahvusvahelise tunnustuse osaliseks, aga aga hiljem just nagu räägitakse langusest kirjanduses. Aga võib-olla selle all mõeldakse seda klassikalist, seda traditsioonilist romaani. Et norra kirjanduses ei olnud kuigi palju uuenduslikku kuni 68. aastani. Aga häid raamatuid kirjutati sellegipoolest, kui vaadata Johan pargenit ja Darja soosi. Nüüd on siis meesin Johan Burgeni väike lord ja see on triloogia esimene osa. Kas teised osad on ka plaanis väljandovi tõlkida? Mida kaugemale jääb ajas, seda vähem huvitav tundub järgnev kahe osa tõlkimine. Ja sest et on nii palju muud põnevamat, mida tõlkida. Praegu teil plaanis ei ole, ei praegu jala. Aga üldiselt on ikkagi see ka väga huvitav teos. Jälle te olete seostanud või tähendab ilmselt ka kirjanduskriitika on seostanud seda autori enda elulooga selle teose kirjutamist ja muidugi tundub küll, et ta on väga suurelt osalt endast kirjutanud. Et kõrgklassist pärit inimene tunneb ka huvi, siis. Kehvade olude vastu ja, ja käib seal ekskursioonidel just nimelt üliandekas igakülgselt andekas inimene, kes just nagu puhtuses ja ilus elades tahaks end määrida. Nii nagu see peategelane, sinija jah. Tahaks end määrida, Boris, aga sellega ta ju näitabki, et ta ärkab. Temas tärkab teadvus tärkava elule. Ta ei võta vastu seda valmistoitu, mida talle pakutakse. Ta hakkab ise mõtlema, muutub isiksuseks. Jah, aga, aga huvitav, et ta seda peategelast siin kujutad küllaltki negatiivselt halvana või ei tunduda. Mina arvan, et ta on selline, nagu inimesed on, mina nägin iseennast temas. Ma arvan, et võib-olla teised inimesed ka, mõned on nii halvad. Et see ei olegi nii väga ebaharilik. Burgenitel meil enne ka ju tõlgitud ja Purganitan, tõlkinud Elvi lumet tõlkis tema uuendusliku romaani mina ja Forgeni novellid. Mesinädalad ilmusid Loomingu raamatukogus kunagi ammu. Nüüd lõppeval aastal ilmus teil üks hästi huvitav romaan Loomingu raamatukogus tõlki romaan, autor on ta suulsada. Ja Pealkiri 11. romaan, Kaheksateistkümnes raamat. Oli see teile endale ka tähtis teos tõlkida? Oli küll, tahtis. Ta äratas minus huvi, kui ma Norras olin. Mul ei olnud veel seda raamatut, aga ma olin juba lugenud tema kohta ja tekkis huvi. Ma olin hoidunud suustasteni, teadis, et ta on väga poliitiline autor, et ta on tulihingeline mao-ist olnud ja ja üldse liialt poliitiline. 60.-te lõpus, seitsmekümnendatel oli neil tõesti selline niimoodi, et et tuleb kajastada töölisklassi probleeme kirjandusteostes. Muidugi on suust alati väga hästi kirjutanud, ta on üks esiromaanikirjanikke Norras juba aastakümneid. Aga ma olin lihtsalt ära hirmutatud rumalusest muidugi. Jaa. Nüüd siis ostsin ma ruttu selle romaani ja lugesin läbi ja see oli just see, mis mulle meeldis. Ja mõtlesin, et maksta ka ei ole, et ma jaksan ikka ära tõlkida. Meeldis mulle ka sellepärast, et ta ei jutustanud mingisugust storyt, vaid ta oli igav ja põnev ja kirjutatud huvitavast inimesest. Ja muidugi ma mõtlesin ka kohe, et seda on väga raske välja anda Eestis. Et seda raamatut ju keegi osta, aga lahendas jälle selle probleemi Loomingu Raamatukogu, mis lihtsalt laseb teile raamatu postkasti ilma et saaksite seda endale valida. Niisiis Loomingu raamatukogule oli just see romaan sobilik. No ja peategelane ei ole siin muidugi töölisklassi esindajast. Maksuameti direktor jah, jah, seda küll, ta on tõesti elus jõudnud haljale oksale. Aga vaatamata on tema hing säilinud elavana ja ta elab raamatutes head kirjandust. Ja Ta on näinud oma ühiskonna läbi, see on talle suure pettumuse valmistanud ta näinud läbi armastuse. Ja ei ole seda leidnud või see pole olnud see, mida ta on tahtnud. Ta on pettunud oma pojas, poeg on talle võõras ja vastumeelne. Sõprusest ta päris pettunud ei ole, sõber on tal küll olemas. Aga kõiges muus kogu ühiskonnas kõiges on ta pettunud. Või õieti ta on selle lihtsalt läbi näinud millegi suhtes enam illusioone. Juurdlev tegelane ja, aga huvitav on see, kuidas ta enda jaoks lahendab selle suhte ühiskonnaga. Et ta põgeneb ratastooli. Ta põgeneb ratastooli, see oli niisugune autori huvid. Ja lõpuks paistab nii, ta ei mäletagi enam, miks, miks ta selle mõtte peale tuli, miks ta selle idee läbi viis, kuidagi üllatav? Jälle inimlik, see on nii inimlik. Aga, aga seal ta nüüd on, me ei tea, kui kauaks, võib-olla igaveseks. Selle kohta ei ole ka midagi öelda, et see ei ole mingisugune valmis retsepte, tehke teiega nii, võib-olla ühiskond paraneb, ei ole, see on lihtsalt presigneerunud hoiak ühiskonnaelu suhtes seal äärmiselt ühiskonnakriitiline teos nagu soolistele tüüpiline, aga kokkuvõttes on selline tunne, et ega ei ole ju juhtunud midagi traagilist. Inimene on teinud oma valiku. On teil kavas temast veel midagi tõlkida? Sustad tahaksin hea meelega tõlkida, sest et juba järgmine romaan oli ka äärmiselt meeldiv. Uiaduse väärikus, ehk saame seda lugeda? Ei tea, nii palju head muud, ilmub ka, mida kangesti tahaks telkida. Just viimasel ajal ilmub põnevaid teoseid Norras. Peaks mainima kindlasti Janshta mammutromaane. Ja sertas leks ta romaane. Tahaks usta kõrval kolm suurt romaanikirjaniku ja Orla väidab, et et nad ei ole eriti minevad autorid, sest et nad on igavavõitu. Nad on liiga intellektuaalsed, seepärast on neid raske tõlkida eri keeltesse. Ja nende teoseid eriti ei osteta. Aga nad on olulised, need on väga olulised ja see on tänapäeva norra kirjandus.