Täna me räägime Itaalia kirjandusest ja itaalia kirjanduse tõlkimisest, sest meie tänane külaline on Ülar Ploom, kes on tõlkinud üsna olulisi teoseid itaalia kirjandusest, aga ta ei ole ainult tõlkija vaid ka itaalia kirjanduse uurija. Võib öelda. Teete oma teaduslikke teid itaalia kirjandusest? Jah, nii see on. Ma olen tõesti nende asjadega tegeleja, mis kuidagi seonduvad itaalia keele ja kultuuriga ja võib-olla ka siis itaalia keele ja kultuuri juurest viivad ka ütleme, mingisugusele üldisele tasandile. Aga ikkagi selle üldise tasandile jõudmiseks ma olen kasutanud lähtekohana itaalia kultuuri. Kuidas itaalia keel ja Itaalia kultuur teie ellu tuli, Te lõpetasite pedagoogikaülikooli inglise ja saksa keele alal. Kas juba siis ülikoolis käies õppisite itaalia keelt või hakkasite pärast õppima? Tegelikult juba siis ja tegelikult mahtus sinna vahele ka prantsuse keel, mida ma hakkasin õppima kohe esimesel aastal, kui ma tulin Pedagoogikaülikooli, sest isegi enne veel, kui saksa keelt see oligi, kujunes naguniisuguseks vahe sillaks, aga mitte vähetähtsaks. Sillaks tegelesin ka üpriski, aga muidugi niimoodi omaette prantsuse kirjandusega isegi kirjutasin prantsusekeelset luulet. Tõesti ja, aga muidugi ei ole seda avaldada, ei hakka ka kunagi selle peale mõtlema, et niisugust asja võiks avaldada. Aga ei, ta, kelle juurde jõudsin oma tänu Aleksander Kurtnale ja ta oli kunagi olnud minu isa koolivend mäletas teda väga niimoodi soojalt. Ilmselt Ta oli niisugune suhtlemine toimus teljel kirjandus ja matemaatika. Ja mu isa soovitas tema poole pöörduda ja see, kuidas ma tema juures keelt õppisin, noh, see oli, see oli ka omaette lugu täiesti kurta. Meetod nimelt oli see, et ta kõndis mööda tuba, mina lugesin raamatut ja tõlkisin. Ja kui mul ei tulnud hästi välja, siis ma lihtsalt pidin kujutlema ja mõtlema, mida seal võis olla ja Kurtna oli sellega rahul. Ühesõnaga, ta harjutas minust ka niisugust mitte ainult teksti. Niisugust tehnilist tõlkimist, aga ka lause kujutamist või tähendab seda kujutamist, mis seal taga võiks olla. Kuidas tõlkisite, kas kirjalikult või siis temale? Põhiliselt suuliselt võõras tekst, ma lugesin seda ja tõlkisin. Ja nii jäänudki ja see oli, see oli üks niisugune levinum meetod. Grammatikat ei õpetanud. Kõik tegelikult oli jäetud õppija õppida ja toimus tegelikult niisugune, noh ma jäin kuulama kõiki neid lugusid, mida kultuur, mida Kurtna rääkis kultuurist, kultuurielust, poliitikast, tähtsate parteifunktsionääride arvamustest, mõnede asjade kohta, anekdoote ja nii edasi. Aga kas te juba vestlesite ka selles keeles? No me vestlesime küll jah, sest kuna mul oli prantsuse keel all, siis see võimaldas tegelikult hakata juba rääkima päris algusest peale ja ma isegi sain hakkama igasuguste niisuguste tõlkimistega mida ma praegu siiamaani ei suuda korralikult ette kujutada, kuidas ma oleks võinud ma mõtlen, suulisi tõlkeid delegatsioone tõlkida ja nii edasi, nii et noh, niisugune rumalus ja, ja jultumus, jultumus. No ma ütleksin, noore inimese julgus just nimelt. Nojah, aga te olete saanud seda keelt kasutada küllalt palju ka Itaalias, nähtavasti. Ja ma olen käinud korda 10 Itaalias ja ma olen elanud seal viis kuud ja kaks kuud ja kuu aega niisugust head perioodi täna 89 93 ja ka selle aasta jaanuaris olin Rooma lähedal. Kuu aega. Ja mis ta seal põhiliselt olete teinud? 89. aastal. Tookord olin ma eesti Dante seltsi liige ja avanes võimalus kasutada ühte stipendiumit Siena ülikooli juures välismaalastele. Et seal ma õppisin lihtsalt keelt, aga tol korral ka kirjutasin väikse uurimuse, mille võiks isegi edasi ajendada aja probleemi kohta. Passaani, vintsi kontiinide aias mis on ka eesti keelde tõlgitud. Ja 93. aastal olin uudine ülikoolis ja see oli pooleaastane uurimisstipendium. Ja selle uurimisstipendiumi tulemusena valmis ka Petrarca sekretumi tõlge eesti keelde ja seal sai kirjutatud ka tubli osa nendest kommentaaridest, mis raamatu lõpus. Ja selle aasta alguses jaanuaris oli siis see võimalus, mida on kasutanud mitmed eesti tõlkijad ja kirjanikud. Väino Tanneri fondi stipendium, mis võimaldas Rooma lähedal segamatult ühes kaunis vanas keskaegses linnas Kose kohal mägede vahel vaadelda, mõtiskleda ja siis tõlkida või kirjutada, mida iganes pähe tuli. Kose lähedal nagu Petrarcad Prantsusmaal Jah, ma, vaat seal täpselt selles Petrarca koskema ei ole, minul ei ole seda olnud võimalus näha, ehkki ma olen seal üpris lähedal viibinud. Ühelbetrage konverentsil. No ma ei saa jätta mainimata, et mina olen seda näinud. Ma olen väga rõõmus teie pärast. See oli tõesti väga ilus kõht. Aga üldiselt, mis mulje Itaalia teile jätud? Lähete sinna muidugi hea meelega ennast arendama. Itaalia on teistsugune maa, seal on teistsugune õhk, seal on teistsugune päike, päike ja seal on teistsugune inimene, ehkki see on seesama inimene. Ma ei taha öelda, et see inimene on kõikides aspektides meeldivam hakata, lihtsalt on niivõrd eriline, nii suur, et niivõrd omapärane ja eelkõige ta on artistlik selles sõnas, mitte tehnilises mõttes, aga aga ta on kreatiin, need on loominguline inimene oma igapäevases käitumises absoluutselt oma igapäevases käitumises oma väikeses aiakeses, mis saksa silmale võiks tunduda korraga, milles ei puudu oma kordi oma harmoonia oma oma köögis, oma nõrkustes, oma televisiooni lollustes, sest nii lolli televisiooni, aga samas nii võluvat kui Itaalia televisioon on raske ette kujutada, see on ka väga mänguline vägartistlik. Miks see nii laiad? Sellepärast et see on nagu Rein raud oma viimases viimases intervjuus loomingule viimases numbris ütleb, see on niisugune, mõnes mõttes niisugune puperteediline, aga ta ei ole puberteetiline, ainult naiine, selle sibudwartistlik element. Aga ta on nagu, mis on moodsale inimesele küll ilmselt mõeldud selles mõttes, et see valmistatakse talle ette, tehakse roosaks ja söödetakse lusikaga sisse. Ja rahvas võtab vastu selle hea meelega. Jah, ainult itaallaste puhul. Kui ma vaatan Eesti televisioonist, siis tihti need, kes seal osalevad, vaatajad, mängijad, nad tunnevad teatavat kohmetust. Nad ei tea, mida nad seal tegelikult peavad tegema. Itaallased on sellesse suhtuvad sellesse pöörase vaimustusega ja teevad kõik need lollusi meeleldi. Kaase naeravad ja selles on see võlu, et nad on nagu vahetunud nad ei, nad ei häbene oma oma teadmist või teadmatust, nad on selles suhtes vapustavat. Vaimustav. Teil on valminud magistritöö ja te kaitsesite seda Tartus ja ja selle teema oli Selle teema oligi Francisco Petrarcase kreetum. Filoloogiline ja filosoofiline interpretatsioon. Kas suurelt, osalt ka selles raamatus ja just nimelt on avaldatud ja enne sedasi kreetumi tõlget, mis teil on siis uurimus ka siin? See ilmus möödunud aastal, Hortuslikkeraadium andis selle selle välja. Aga kuuldavasti on teil ka käsil doktoritöö. Jah, ma liigun selles suunas. See toimub Helsingi ülikooli juures ja puudutab samuti vanemate Itaalia kirjandust. Ma olen teda algselt sõnastanud nii surmaja armastuse poeetika varases itaalia luules. See on väga, hõlmab teema kõikehõlmav teema, aga mind huvitaksid seal niisugused probleemid nagu kõigepealt poeedi loll, kes on poeet. Ja kas poeet on prohvet. Kas poeet on Faber käsitööline tegija selles keskaegses tähenduses? Kas poeet Ta on see, kes annab edasi selle, mida vaim talle ütleb, nagu Dante ütleb ühes sama tekstis, et see, mida hammardale hingab, seda ta paberile paneb. Või on poeetsee, kes nagu Arnaut, Daniel praansolit Ruba tuur, ütleb, et ta töötab oma luule kallaleta, viilib, ihub ja raskeldab seda niimoodi. Et see on perfektne. Siis on ka tema austus ja tema teenimine daami vastu ka perfektne või õnnet mõlemad. Nii et pojein kreeka sõna mis on siis looma, aga ka tegema, aga mis viib ka lõpuks teatavas mõttes kujutluse juurde välja. Et missugune on see poeedi suhe maailmaga ja sellega, mida ta siis lõpuks paberile paneb. Selge on see, et ta on avatud süsteem. Ma mõtlen, ka poeet on avatud süsteem, mitte ainult see, mida ta kirjutab ja kuhu need avatused siis ulatuvad. Aga noh, see on võib-olla pisut ebatäpne ja ka veel natukene kujutluse piiril olev jutt, millest ma räägin ja teine teema, mis mind huvitab, on ja mis on muidugi seotud esimesega, on mina ja teine niisugune peegeldumiste kultuur dialoog sest alles läbi peegelduste alles läbi erisuste ja sarnasus ta, me võime rääkida tähendustest. Ja neid tähendusi siis ka tõlgendada. Aga tegelikult te olete õppejõud või olite? Ei, ma lähen. Ja praegu kaob jõudma õpetajana humanity Eesti humanitaarinstituudis itaalia keelt ja kirjandust ja olen tegelikult sealse romaani keelte ja kultuuride õpetaja. Ja see on väga oluline töö ja mul on tegelikult väga hea meel. Ma ei oska seda küll kuidagi enda arvele kirjutada, aga küll instituudi õppetooli arvele, et seal on mitmeid tõlkijaid tulnud. Ma nimetaksin siin ka pole nimepidi. Jaanika Sild on lõpetanud detu Krootsche esteetika tõlkimise eesti keelde. See peaks nüüd ka ilmuma minu arvates avatud Eesti fondi rahade rahalisel toel seal. Heete Sahkai ja Kerstin Leimann tõlkisid eesti keelde Andri persooni loova evolutsiooni. Nii et need on pilosoofi alased teosed, on Eesti kultuurilugu. Kindlasti rikastavad tematavat olulisteks tõlgetaks. Margus Ott on tõlkinud raamatu Ramon lullist. Ja on tõlgitud veel on tõlgitud prantsuaalses agaani ja veel mitmeid, mul ei tulegi kohe kõik meelde, nii et selles mõttes on on see romaani keelte stuudiumi seal küll niisuguseks paigaks, kust võib. Tõlkijaid ja Eva kolion tõlkinud näiteks on lavastatud tema tõlgitud piranud Ello inimene elajase voorus samuti Dario Elizabeth naine juhuse läbi. Linnateatri linnateatris ja, ja ausalt öeldes mul ei tule praegu meelde. Meil on kõik, ei olegi siin üles lugeda. Aga mis te üldiselt arvate, kuidas meie lugeja tunneb Itaalia kirjandust eestikeelsete tõlgete abil? Ma ei arva, et see oleks päriselt süstemaatiline tundmine, seda ei saa kuidagi võrrelda Inglise või Ameerika kirjanduse tundmisega või saksa kirjanduse tundmisega või isegi mitte prantsuse kirjanduse tundmisega. Ometi on on põhjust ka tunda rõõmu mitmete oluliste autorite tööde esinduse üle. Ja ma nimetaksin siin niisuguseid, ma mõtlen, võtaksin praegu kaasaegse kirjanduse ja tunneksin rõõmu-ita local viina tõlkimisel eesti keelde, ma pean silmas siin praegu kurta poolt tõlgitud Parun puu otsas olematuid poolitatud vikont, samuti Tiinalatsi tõlgitud Nähtamatud linnad. See siis suubilaigani Marco Polo vestlused. Ja teie tõlgitud ameerika loengud? Ameerika loengud, samuti on kindlasti oluline teos siis anne kallingu tõlgitud tatarlaste kõrb näiteks ja veel viino Buzzaati lood, et niisugused müstilised ja mõistatuslikud salapärased lood, tõeliselt fantaasiaküllased ja väga meeldejäävad ja väga meeldejäävad tõepoolest. Ja, ja nüüd viimase saavutusena kindlasti tuleb tunnistada Merike Pau Umberto Eco Roosi nime tõlget eesti keelde. Jah, aga vanim kirjandus vanema kirjandusega on lugu raskem. Õnneks on renessanssi ja keskantoloogias siiski märkimisväärne valik vanemast Itaalia kirjandusest, eelkõige on seal luule valik. Ja seal on Harald Rajamets on teinud väga-väga tõsist tööd, vähemasti me saame siiski ettekujutuse niisugustest projektidest nagu nagu hariosto ja Tasso ja politsei, Anu ja pultši ja Lorenzo meeditši. Ja muidugi ma olen täiesti kindel, et kui punas, aga loodetavasti peatselt ilmub rajamisse tõlgitud Dante põrgu siis kõlab küll tõeliseks tõeliseks sündmuseks sest see on suurteos ja see on suur tõlge. Kui me nüüd teie tõlgete juurde läheme kas Alberto moraavia, ükskõik, see tuli teil esimene Ja see oli üldse esimene tõlkeraamat ja see oli ka see raamat, mis võib-olla tegi minust tõlke, mida ma kindlasti enne ei olnud. Toimetajatele igal juhul ja toimetaja selle raamatu toimetaja on küll vist kirjas, on Tiina Laats kes on toimetanud Insiidel. Ai, vabandust, jah. Vabandust. Tegelikult oligi sellega niimoodi, et et alustas selle toimetamist Arnold Raavel, kui ma viisin proovi tõlkijat ja tänu temale üldse ma hakkasin mõtlema ka selle üle, et noh, et sõnadel on, on nagu ikkagi mingid tähendused, aga need tähendused ei ole ainult et noh, ja nad ei saagi olla ainult nendele üksikutele sõnadele kinnistatud, et tähendused nagu kujunevad sõnade konfiguratsioonist, kui nad hakkavad siis kujundeid looma, et neid on võimalik kujutleda. Ja üldse ma sain siis aru, et kui tõlkija loeb oma tõlgitud teksti ja kuidas, kui ta ei saa, kui tal ei teki visioon kui ta ei näe neid asju, kui ta ei saa kujutada, siis ta ei ole küll kuidagiviisi omadega toime tulnud. Ja hiljem jah. Twin hiidel ja, ja Tiina Laats kirjutas ühe kommentaari selle kohta, nii et ma olen kõikidele toimetajatele väga-väga suur tänu võlgu. Jah, see on vist moraavia üks paremaid asju ma jälle kõiki lugenud ja parimad asjad, mida ma moraavialt üldse tean, on tegelikult kurta, tõlgitud rooma jutud mis on tõesti head. Ma ei arva, et konformist on väga hea raamat ja ma arvan, et veel Marav ei ole minu lemmikkirjanik. Jah, aga ma siiski imestasin, et ükskõiksed on tal kirjutatud sel ajal, kui ta ei olnud veel 20 aasta. Jah, tõepoolest nii lüps raamat, see on küps, raamata on, psühholoogiliselt on keps ta natuke valmis juba ja, ja muidugi lapsepõlvekogemus ja eriti misse konformistest välja tuleb. Ja selle mõju kogu inimese elule ja noh, kahtlemata siin psühhoanalüüsi mõjud, need on ilmselt ja ma arvan, et see niisugune idee on moraavial nagu üks olulisemaid Aga väga huvitavad on ka Itaalia kõlvino Ameerika loengud mis tal ilmselt jäidki pidamata. Aitäh, ja need loengud jäid pidamata ja sellepärast Calvino suri enne ja kuuest kavandatud loengust. Ja ikka kuues üldse kirjutamata. Ja nagu selgub eessõnast, oli siin kapp probleeme pealkirjastamisega. Et ameerika loengut tegelikult on see, mida Calvino oma sõpradega rääkides kasutas, vihjates kogu sellele loengusarjale. Nii et seegi pealkirjaks Ja seal on huvitavad teemad. Kergus, kiirus, täpsus, kujuteldavus, paljusus, need on siis loengute pealkirjad. Jah, ja viimane pealkiri oleks olnud tihedus. Ja tegelikult on huvitav see, et, et siia tuleb kohe mõelda juurtega see vastandsõna Calvina nagu käsi tabki neid termineid või neid mõisteid nagu teiste vastandite najal taustal, et kergus ikkagi kasvab nagu välja raskusest. Ta pidevalt rõhutab nii ühte kui teist just nimelt. Ja on ka öelnud, et, et ta tahab rõhutada kirjanduse väärtusi uue aastatuhande perspektiivis, et mida võetakse kaasa uude aastatuhandesse? See näitab muidugi, need loengud näitavad väga suurt eruditsiooni ja muidugi ka sügavat mõtlemist. Eruditsiooni mõtlemist, aga ma tegelikult tahaksin välja tuua, minu jaoks on siin kõikides nendes vastand paarides siiski üks kõige olulisem sõna ja see on see, mis itaalia keeles on toodud välja lõigus pisi bilita ja mille ma vist eesti keelde tõlkisin. Kujuteldavus ja siin ongi üks niisugune kohe niisugune tõlke tõlkeproovikivi või, või komistuskivi mõnes mõttes jääbki lahendamata, sest visibility tähendab kuju klemist see tähendab ka nägemist, vedere ja nägi ja see ei ole ainult see, kes näeb seda, mis on kirjas või mis on need, kes näeb seda ka, mida ei ole. Ja kujutleme tähendabki minu meelest näha seda, mida ei ole öeldud, mis ei ole sõnades, mis ei ole. Kõigepealt tuli üldse lugemine tähendab kujutlemistest, kui me loeme tähti ja sõnu kokku, siis meile selle seda kujutama. Tähendab lugeja ise ka loob selle teose, mida ta loeb. Igal juhul jaoks, igal juhul lugeja loob teost igal juhul on lugeja kaasautoriga juhul lugeja on endale väga oluline autor, sellest kirjutab ka ego oma Lektorinfaabola lugeja sündmuses või lugeja ka Põlvas. Ja ikka kirjutab ka sellest, kuidas vaataja loob filmi ja ka sellest ja tegelikult teiega räägib veel nagu kolmest isegi ta ütleb, et Ta on nagu intensio kavatsus indentsi Aktooris, autori kavatsus intentsi ooperis teose kavatsusi, intentsijalektooris, lugeja kavatsus kui kerge on itaalia keelest aru küll pole õppinud kihvtilt. Ja need on niisugused rahvusvahelised sõnad, igal juhul, aga tulles tagasi selle visibility juurde, minu meelest ühendab see kõiki neid, et kõiki neid loenguid rääkides kergusest, rääkides kiirusest rääkides tihedusest või paljususest on see seotud kujutlusega. Teate, mis mulle väga meeldis, ta ütleb selles kiiruse peatükis või kiiruse loengused et on tahtnud kirjutada väga lühikese jutustusi, kas ühelauselise või üherealisi. Ja siis ütleb, et aga ületamatu on Guatemala kirjanikku. Augusto Monter, roosa lugu juba mäletan. Ta ärkas, oli ninasarvik endiselt seal ja ongi kogu jutustus. See on vapustavalt ja seda ei suuda ületada noh, tegelikult tänapäeva või 20. sajandi itaalia poeesia on samuti väga suur poeesia on, üldiselt tuntakse seda hermetismi nime all Montaale, keda mõnikord peab hermetistikse, mõne mõni mitte, ütleb ühes oma luuletuses niimoodi ärge küsige meilt sõna, mida te igast kandist mõõdate tähendab, sõnale on see, mis on nagu niisugune avad ja see, mis on nagu suletud poolse läheb kokku tegelikult tuba, tuuride, tumedastiili, ütelustega, seal üks Rambouts taureinga, kes ütleb niimoodi, et et ma põimin kokku heledaid tumedaid sõnu mõtlikult, mõeldes. Nii et see on armastusest rääkides, seda on mõeldud seda. Ta on niisugune nagu, mõnes mõttes on ka niisugune nagu tume pool, aga mitte tume pool kui kuri polümbolmis äkki mõistetamatu üks ja kust, kust tuleb kujutlusega siis luua erinevaid erinevaid asju ja loov pool seal loo pool ja tulles 20 sajandi itaallaste juurde poeetide juurde lõnga, Lätil, keda on eesti keelt samuti tõlgitud. Ta on küll väga vähe, Ain Kaalep ja Malle Talvet kunagi loomingus. Tal on üks niisugune luuletus, Milluminondimenzo väga halb tõlge oleks. Kirgast on lõpmatu, sest või on, saavad torekvasiimadolon. Praegu itaalia keelset täpselt ei mäleta, aga mõte on see, et päiksekiir tungib läbi pimeduse. Ja ongi õht. Täitsa mõte on mul seal, kujutlus on katkenud, aga see oli niisugune lühike, hästi lühike. Aga see ninasarvik on siiski veel parem. Aga see oli terve luuletus, terve luuletuse. Ja need on huvitavad loengud, aga me ei jõua nendest pikemalt rääkida. Tahaks paari sõnaga siiski veel rääkida sellest Jordžoobassaani raamatust, Fintsi kontiinide Aedmis ilmus meil 10 aastat tagasi ja kui ma selle raamatu kätte võtsin, siis oli niisugune tunne, et ma eile olnud selle lõpetanud, ta oli mul nii hästi meeles. See teise maailmasõjaeelne meeleolu ja ja ärevus muidugi tagantjärele sellest kirjutanud, eks ole, aga aga ta on selle väga hästi suutnud edasi anda selle, selle atmosfääri. Mina olen ka teiega täiesti nõus, et see on tõesti meeleolu romaal. Et see atmosfäär, seiskumine, aja õhusõja eel, ootuse seiskumine ja viibimine, see on selle raamatu niisugune võtmekujund. Nojah, ja kui ta veel palju hiljem sellest kirjutab, siis liitub siia see, see kurbus, mis nende nendest tegelastest sai. See ei ole masendus, vaid see on niisugune loov kurbus, see on tegelikult nende tegelaste, annad siis reaalselt või, või imaginaarsed ja nad on mõlemad kindlasti. Kahtlemata on siin isikliku, kahtlemata on siin palju fantaasiat, see nende jäädvustamine ja selles mõttes see kurbus ei ole rõõmutu. Seal, nagu Calvino ütles, et ma kerguse loengus, et melanhoolia, see on kerge kurbus. Aga ma ütleksin, et olemas on niisugune jäädvustav, säilitav, loov ja rõõmustav korpus. Jah, ja niisugune on ka hea kirjandus. Hea kirjandus on ikkagi see, mis võimaldab asju öelda. Ja mõelda ja kujutada mitmeid moodi, ilma et ükski nendest mõnikord isegi mitte päriselt vastandlikult, aga need vastandlikkus oleks nagu teatavas mõttes 11. Täiendavad asjad võivad ainult ühtepidi või teistpidi vaadatuna tunduvad täiesti vastandlikud, aga nad loovad koos midagi muud. Nii et Itaalia kirjandusest võib leida palju huvitavat Itaalia kirjanduses on siiski jah veel väga palju avastada ja jääb loota ainult tõlkijate tahtele seda rikkust eesti lugejale samuti edasi anda.