Jätkame tänagi teemat instinkidest ning stuudios on psühholoog Tõnu Ots ja eelmisel nädalal rääkisime soo jätkamise instinktist, siis sel nädalal räägime arenguinstinktist. Mis siis nii see on ja mida see meiega teeb? Areneme ka ilma igasuguse arengutegevuseta. See on meie ajuehitus omapära. Et me püüame luua keerulisemaid suhteid praeguse uskumuse järgi. Me talletamine iga uue info ühte neuronisse, võib-olla ka rohkem või vähem, aga neid on siis triljonit. Neid on palju, nii et me usume, et iga uus teadmine leiab endale pesa ühes neuronis, vastab küsimusele, mis see on, kui me edasi areneme, siis meid elu sunnib või olud sunnivad meid neid ühinema ja kuidas teha, loom teeb silmad lahti ja tuleb maailma vastu huvi. Nüüd otsib seoseid, juba, ta juba teab, kuidas liikuda, kuidas toitu otsida. No tavaliselt on see eeskuju küll, kes meid õpetab, kuidas pähklikoorest tuuma kätte saada. Ja see on see küsimus, kuidas, kuidas paneb neuronid liikuma selles suunas, et ulatab oma jätke väljaga, kompab ringi nagu laps, kes kompab ja kui ta leiab ema käe, siis klammerdub sinna ja nii on meil ajus toimub midagi taolist, kaks kaks neuronid sirutavad oma jätked välja. Tendriitia, Jaakson ja mis seal liiguvad nad pärise kohtuga, nende vahele tekib siis sünaps, mis oma olemuselt on pooljuht, mis tähendab, et need kaks neuronid on omavahel ühendatud. Ja igasugune tarkus on siis võimalik realiseerida, kui tal tekib selle peale teadmine. Tarkus võib olla peidus ja me ei saa seda kuskil kasutada, kui ei oleks meil ühendatud neuronid. Kõik see, mis nimetame arukuseks ja tarkuseks, on ühinenud neuroTendriitidest läbi kasvanud aju. Kui Peaksime näiteks repareerima lapse aju, siis temal neid Tendriiti on vähe, aga vanainimese aju näeb välja nagu kõrvits neid väetia täis ja seal olid need ongi see, millest me räägime aju, hallolluse, aju, valge ollus ja need on need, mis on arenenud, see areneb ka ilma meieta. Aga nüüd selleks, et see instinkt oleks, oleks koolitatud, et me teame, kuidas seda kasutada. Elus siis selleks ei aita, et me oskame. Neid tegevusi veteks suhu panna, laps paneb nagunii kõik aiasuu ja need suumahud on head asjad, mis UM au ei kõlba kusagile. Aga sinna juurde tuleb ka see tarkus, mis õpib meid juba valima teadlikult ja see on inimlik. Südameke saavutame arengus ainult küsimuste kaudu. Tendriidid sirutuvad otsivate istendriidi ainult uudishimu peale. See on umbes nii, nagu me pimedas ruumis kobame kätega kui leiame seinas ja Ženja, mis näiteid võiks veel tuua, et me vaatame pilguga ringi ja püüame vaadata õige tee, tähendab uudishimu. Kui veel lapse arengus puudub uudishimu, siis laps ei arene, oleks võidud tegema kurva järelduse väga paljude laste juures keda kahtlustatakse või no ma ei öelda, et ta oleks diagnoos, sest et pedagoogika ei tohi diagnoose panna. Aga kui on tegemist ikkagi aeglasemad arenevad lapsega, siis tema koduse kasvatuse häda on selles, et see lapsel on puudunud uudishimu, teda ei ole kasvatatud uudishimu vaimus, tal ei ole vastatud, tal on selja taha ära pärija ja ärasegaja lapse uudishimu on arendav faktor. Sellele tugineb ka see, et mis on loomariigist, ta püüab oma areaali laiendada, hakkab pesast laiemale liikuma, lapsed samuti, vaatavad ringi, hulguvad ringi ja püüavad oma silmapiiri ütleme laiendada, aga silmapiir on ka mitte Alt nüüd materiaalne, vaid ka on sotsiaalne, ütleme selle kohta spadsju aegruum, et ta oskab laiendada seda kõigele ümbritsevale, tahab teada, tunneb huvi ja siis kolmas küsimus on, on, tekib siis see, et miks see nii on. Kolm küsimust üldse meie arengugrammatikas ongi, mis see on, kuidas see töötab ja miks see nii on? Need kolm küsimust peavad lapse kasvatuses olema alles küsimus, miks reedab seda lapseajuga töötuma teadvuslikul režiimil loomariigis ja kunagi ei teki Mog lapsesse, kunagi ei teki sinnagi, sinnani on veel areng, mis on instinktiivne, mis see on ja kuidas teha lapse ära õppida, kuidas süüa näiteks või? Aga miks on vaja süüa kahvliga, mitte käsitsi ja nii-öelda kõik on juba need, miks küsimused, nii et arenguinstinkt on meie teadliku arengutegevuse tulemus, kui ta jälgib kultuurset arengut, me rääkisime, et üks on metsik käitumine ehk siis instinktist juhitud käitumine ja teine on koolitatud instinktidega ehk kultuurne käitumine. Ja sealt on tuletatud siis need meie arengus sellised kultuurinähud nagu, nagu distsipliin, sunnime oma ajule peale, kelle tahtmisi, mis mul on vaid, et ma arvestan ka teisi saanud või mitte ainult söömine, vaid on ka söömiskultuur, et on ka rääkimiskultuur, sai korruta sõnu ja kogu aeg raadios, mina kuulen koos ehitamist ja noh, ja noh, ja ja eriti kole on see paljude kuulajate annab mingisuguse needuse külge, kui ma sattusin kuulama ja case korda soole. Eks ole, eks ole, väike laps külgul, tädi ütleb kujud oksele, oksele oksele. Ja nüüd ma kogu aeg kuulen, et keegi ütleb, et eks ole, siis mul tuleb kohe meelde, hakkab oksele vist. Aga ei saa lahti, sõnastelt räägime, skulptuur on olemas. Väljenduskultuur on olemas. Kõik see, mida aluseks on see, et meie aju on loonud uusi sidemeid ja aju võib lõpuks nii täis olla, et ei mahugi enam seal midagi juurde. Kus on ka selline instinkte, mis võib põlvkonniti lüüa eriti eredalt välja, et ütleme, keskpäraste annetega vanematel, kellel võib-olla ei ole arenguinstinkt nii hästi arenenud, sünnib eriti arenenud arenguinstinktiga. Vaat instinkt on ikka üks ja sama, tegelikult on, see baas on ikkagi geneetiline võime, aga nüüd seda, mida me seal peale laadime, see sõltub vanematest näiteks täiesti ebamuusikaalsetel enda arvates ebamusikaalne nendel inimestel, kuidas sunnib lapse tegelema muusikaga, võib areneda super interpreet või, või laulmisel tubele, aparaadist võib olla ja võib-olla ütleme viiulimänge võib-olla sõrmedest, aga, aga näiteks musikaalsuse, see on arendatud ja see sõltub jälle, kui suunas me neid, mis osa ajust. Me hakkame arendama. Rääkisime kunagi kaheksast võimest, igal võimel on ajus oma oma koht kui omad kohad, paljud need kompleks, võimed, nende võimete arendamine arendab aju ja sellepärast on väga oluline vanemad. Oskaksid, et teha oma lastest. Psüühilise pinnalaotuse. Tähendab seda, et tema võimed, kus tal on võimeid, mida peaksime talle areneda, mida me suudame tal rohkem arendada. Ja see sõltub muidugi vanemate mitte niivõrd. No kindlasti mu vanemad enda pärilikest omadustest, aga ka see, mida me hakkame juurde arendama. Ja nii võib igast lapsest võib teha interpreedi ja Gabbana tema teda teaduslikult mõtlema, kuigi vanemad seda ei taipa. Aga see on need, need, need on küllaltki keeruliselt. Kuidas panna laps uudishimu kaudu mõjutama seda valdkonda, mida peab selle või teise tegevuse jaoks arendama. Kas arenguinstinkt aastatega ka väsib? Kindlasti vananedes me oleme juba õppinud üldistama lapsi, tugineb analüüsile, see tähendab, et tema näeb üksikuid asju ja näeb neid detailhaaval ja kasvatuslik, võte on esimene, võtan analoog, ehk siis tee nii nagu mina isegi on olnud analoogpedagoogika. Kui laps idas areneb, siis on monoloog pedagoogika. Ma räägin, et nii on õige ja laps võtab omakseid hajusale. Tähendab, selle rääkimine harjub, ta suudab verbaalset kõnet viia ajus uudishimule kolmas on kataloog pedagoogika, see tähendab seda, et võime ise püstitada küsimust ja vaadata õpikust järele, entsüklopeediast järele, mitte oodata, õpetaja saadi kahjuks meie pedagoogika praegu koolis, on õpetaja, räägib, jäta meelde püstitaja lapsele ülesannet, et mõtle ise püsida ise see ülesanne, otsise vastust, vaid me ütleme, sa teete. Eesmärk on viia laps ikkagi autodidaktika, isegi õpiks. Kes suudab ise küsimusi esitada ja ise vastata. Ja kõige väärtuslikum karasvate on dialoog pedagoogika, kus minuteada natukene sinu teadmine, minu arvamus, sinu arvamus paremini omavahel duelli pidama, vaidlema või arutama. Ja see on kõige parem meetod, mitte nii, et õpi pähe ja pea meeles. Aga nüüd elu jooksul mul on ajurakke juba palju ja siis mul tekib juba mitte enam analüüsi, ei ole minu meetod, vaid üldistus, ütleme, saame aru tennises sõnatult, me oleme nii kaua koos. Aru ütleb esimese lause, ma tean kohe esimese sõna ja Diane ta, ma üldistan seda, mul on kogemus selline. Enim meil tundub, et meile vanades me kaotame uudishimu ja huvi, see on ahaa ja ohoo-efekti vahe. Minu jaoks on piir selles ananemise jooks. Noorena Me oleme ohoo-efekti mõju all, ma tean uusi näha uusi asju. Ohoo, kui huvitav, kuhu ilus koht siis järsku tekib aeg, kus mida midagi üllata. Aga siis ma tahan ainult, et ahhaa-efekti ahhaa tuttav inimene. Ahaa, ma olen siin ära olnud juba, mitte enam mingi uus info, uus seos, vaid äratundmisrõõm ja selle unustatud info, elustamine sele, Tendriidi lapsi aktiviseerimise kaudu ajju vaadata, et nii lihtne see ei ole, kui ma praegu räägin jälle ma räägin lihtsustatamalt asju, mis on tegelikult, on keerulised, aga veisekasvatuse jooksnud oluline laps peab elama uudishimu valdkonnas, ta peab saama küsimustele vastuse, ta peab õppima ise küsima lapsega küsima kolme, nelja eluaasta vahel. Õudne, mis ta siis teeb, kui päev otsa koib, miks ja miks see, miks see, miks ja tüütab ära ja paljud lapsevanemad ütlevad, et ära nüüd pärijad, lase mulga olla natukene ka see on lapse arenguteed. Korraga võib tekkida tuhandeid sünapseid minutis, lapsel. Teine väga põnev teema on ka enesealalhoiu instinkt, milles ta on. Ots, räägime juba järgmisel neljapäeval.