Mina olen maris Johannes. Tänase maailmapildi märksõna on foto. Foto on jõudnud kunstimuuseumidesse. Kaasaegse kunsti väljapanekutes on tal oma kindel koht. Meie siin täna küsime veidi konservatiivselt, kas foto on dokument või kunstiteos ja kui ta on kunstiteos, siis millised on need esteetilised kriteeriumid, mille järgi tähinata nendel teemadel arutleme kunstiteadlase Eha Komissaroviga kes kureeris fotonäitust Rotermanni soolalaos ja praegu võib seda väljapanekut näha Tartus, Eesti Rahva Muuseumis aga saate lõpuosas refereerima ühte artiklit ajakirjas Spiegel. Seegi on pühendatud fotole ja sealgi on mängus kunstniku käsi. Tõsi, need kunstnikud on veidi teist masti. Nimelt räägime fotodokumentide võltsimises, nii nagu seda toimetati Stalini Venemaal. Foto kas dokument või kunstiteos? See võiks olla meie tänase saate küsimus ja sellele küsimusele vastama olen ma kutsunud siia kunstiteadlase Eha Komissarovi kes oli üks kuraatoritest korraldajatest soolalaonäituse unustatud eesti foto 1000 900940. See näitus on jäänud juba praegu minevik. Aga samas on see üks hea ajend rääkida fotokunstist üldse laiemat. Nimelt olid seal ju näha pildid, mis omaaegsed fotograafid tegid. See oli mingil määral pilt sellest ajast ja tõi meieni nii-öelda dokumendi kujul selle omaaegse maailma. Aga milline siis peaks või võiks olla meie positsioon seda dokumenti vaadates? Kas me peame sealt seda võtma kui ajaloo õppetundi või, või on see meie jaoks oma mingit esteetilisemat pilti? Eha Komissarov. Ainult esitate nii palju küsimusi, meelest võiks tunde tunde rääkida ja arutada. Kõigepealt kui need fotograafid sajandi algul ja sajandi kahekümnendatel aastatel fotod tegid, siis ma kujutan ette, et nende suhe kunstiga talinasti olemas, kui nad eelkõige identifitseerisid ennast fotograafina. Nüüd ma kirjeldaksin enda suhet, kui ma valisin välja neid autoreid erinevatest arhiividest. Mina otsisin dokumenti, mis mõjuks ühesõnaga dokumenti, mis juba oleks mingisuguse kunstifiltrist läbi käinud. Ja ma vaatasin läbi tuhandeid fotosid ja panin nad külmalt kõrvale, sest et siin on ju väga väike murdosa ainult sattunud ju isegi üksikute autorite lõikes sellest, mis tegelikult olemas on. Keskmine fotograaf tegi oma klõpsu ära, kui tal autolt vedas, sattus talle ette mingi huvitav see, see, aga kui tal saanud, tegi ta lihtsalt ühe hälli klõpsu, millel ei olnud mingit erilist välja ümber siia on valitud siiski tööd, kus on väli, kus on mingisugune tugev esteetiline impulss kus on tähenduslikkuse vali ja kus on kompositsioonistu, on väga hästi paigas, vaadake, need on ju kõik vaatlusviisid, millega me läheneme kunstiteosele. Järelikult aastakümneid hiljem, pool sajandit hiljem me lihtsalt avastame, et üks fotograaf volikunstnik, ta tegi tööd, mis kõneleb aegade, milles on pinget, mõtet, atraktiivsust, huvitavust ja, ja, ja teine lihtsalt ei küündinud selleni. Nii et see suhe on fotosse ajaloolises fotosse näiteks praegu samasugune, vaatame pilte mõnes muuseumi fondis. Needsamad parameetrid kehtivad ka seal. Vot see küsimus, fotoga kunst, kuidas ma üldse sellele ideele tuli niisuguseid näitus teha ja see põhines lihtsalt niisugusele statistilisel vaatlusele. Viis aastat tagasi Kölni Ludwigi muuseumis on üks Euroopa niukseid kuulsamaid nimekamaid väga heade kogudega. Muuseum olid kesksel kohal maalijad ja meesmaalijad ja rõhutatult vene avangardistidega. Sakslased olid nüüd kõvasti Venemaalt Nõukogude Liidust kokku ostnud ja see oli väga niisugune vene avangardi malevitšigandinski keskne ekspositsioon. Nii. Kaks aastat tagasi olid need mee saanud artistid peaaegu ära korjatud ja olid asendatud vene naisavangardistidega teravalt kõnelased feminism on teinud oma töö ja seda suunda jälgitakse ka kunstiajaloo puhul. Kuid üldse maali ekspositsioon oli tohutult vähenenud ja teda asendas foto. Foto kontseptualistlik foto. Kuulsat praegused niisugused nimed, ent siia-sinna oliga pikitud niisuguseid tavalisi ajaloolisi fotosid sajandi algul eelmise sajandi lõpp ja see kõneles tohutult selget keelt, kuidas energiad on ümber paiknenud ja kuidas muuseumit, noh, ma olen täiesti nõus, sellega on kohustatud siiski kui nad väga enesekeskseks ei taha muutuda, noh, jälgima seda, mis maailmas toimub. Ja maaksepteerisin toimunud, ma tean, kui konservatiivne muuseum, mis on toimunud, ma tean, kui raske on võtta malevid sära, asendada mingisuguseid lubaga mingi naisega, kes pole üldse nii kuulus ja, ja veel mõned nimed kõrval hoopis panna ja selle asemele foto sageli anonüümse meistri foto seinale panna. See kõlab äärmiselt suurest nihkest. Ja ja minu ei tee seda. Näitust tegema hakates oli äärmiselt lihtne. Ma ei vaidlustanud küsimust, kas fotograafia on kunst, võtsin selle kui lähtealuse. Ja sealt edasi astusin järgmise sammu. Kui foto on kunst, siis järelikult fotoajalugu. On allub samadele reeglitele kui kunstiajaloovaatlustanud minevik, tal on omad klassikud tal on omad perioodid, omad trendid, omad probleemid, millega tegelenud, rääkimata veel sellest, mis üldse foto on, selle me jätame praegu kõrvale. Ja, ja kuivatan kunst siis järelikult võib ka fotoajalugu vaadata kui kunstiajalugu. Ja siis ma sukeldusin sellesse teemasse. Kui fotoajalugu võib vaadata kui kunstiajalugu, siis tulid sealt välja ka teie jaoks mingid sellised suundumused. Või on Eesti fotol ikkagi niivõrd lühike lugu? Ei, ta täiesti paralleelsed narratsioone pakkus kunstiajaloole näiteks Johannes raasuke sajandi alguse geenius, kui ütleks niimoodi, mees, kellega Eesti Rahva muuseum 1913. aastal sõlmis lepingu kes kõndis mööda Eestimaad ringi ja pildistas üles etnograafilist keskkonda, vanu inimesi, küla elu ja hiljem siis ka Tartu niisuguseid vanemaid, kõdu, nii-öelda tollaseid kõdurajoone, millest muidu mitmed praegugi püsivad siis tema lähtus mingil moel nagu tollane kunstki rahvuslikkusest sümbolism-ist, enam-vähem samadest energiatest, mis toitsid tollast kunsti, see oli ju ikkagi samad aastad olid Nikolai Triigi kõrgaastad, kui me võtame ja rahvusromantika kõrgaastad ja tema fotod, on see täiesti olemas, see tunne. Ja samas kahekümnendad aastad jaanriiet, kes vaatleb Viljandi ja maakonna elu, olustikuvabrikuid, haiglaid, kortereid, inimesi on on küllaltki lähedal tollasele uus asjalikule kunstisuunale saalikaid, uus asjalik realism, mis siis natukene stiliseeritud vormis tegeles siis sotsiaalse keskkonnaga, noore Wiiralti temaatikale ütleksime. Nii et need energiad, kunstienergiad on täiesti tuvastatavad ka fotoenergiatest. Aga minu eesmärk muidugi olnud neid sarnasusi sellisel moel rõhutada. Nad lihtsalt kõnelesid endas sellisel kujul. Ja, ja minu eesmärk oli näidata, et foto on kunstfoto, alluv on kunstiajalugu ja, ja selleks kasutati väga lihtsaid võtteid, kõigepealt fototoodi kunstimuuseumi ruumides, vaadake, see on väga oluline, kus mida tehakse. Kui siukseid näitasid, et Eesti Rahva muuseum, kes on sellest materjalist noh, suurt osa ja väga sageli ka eksponeerinud. Kuid teisiti kui kunstimuuseumisse tuua foto fotoajalugu ja panna ta kõnelema Kunstikombel. Selleks oli meil vaja tallastest postkaardisuurustest fotodest teha suurendus, et kuna olid väga kvaliteetsed klaasnegatiivid. Me võisime teha meetrite suurused suurendas see on tõesti fantastiline. Millised nad välja tulid ja ühesõnaga vilistada, vääristada fotot. Ja, ja tõesti taks kõnelema kunstina ma ei ole siin päris objektiivne, kuid seda tunnistasid mulle mitmed kunstiteadlased mitmest eri generatsioonist. Et moto ümber tekkis mingisugune teine aura. Võib-olla mingis väga suure kõrge fotokultuuriga riigis poleks pidanud mängima nii väga nende mõõtudega oleks autentse fototoomisest aidanud. Kuid meil, meie ühiskonnas valitseb äärmiselt niisugune konservatiivne suhe põhiliselt foto vastu. Ja, ja siin tuli pingutada, siin tuli võidelda Enetsustega eelarvamustega. Ma olen täiesti nõus, et mõneti oli meie samm vägivaldne. Tõesti, kui sa ühe klaasnegatiivi mitme meetri ses mõõtkavas suurendas mõõtkavas seinale, paned tipptehnoloogiaga toodetud suurendus, kus on korrigeeritud värviprogrammi edasi, mis juhtub klaasnegatiivi, kui ta läks Helsingi laborisse, kus on selline seade, pannakse negatiiv sisse ja siis sa saad Ideaalse projektsiooni seinale, töötas niivõrd suure suurenduse, kui tahad. See on umbes sama, kui on kosmosefotod. Imetillukene informatsioon jõuab mingist paigast maa peale spioonidele, näiteks seal sea eile või, või KGB-le. FB aine imepisikene info ja siis hakatakse suurendama ja see pisike tilluke täpike hakkab siis suurenduses ennast kerima kerima kerima. Meenutus sama asi. Tollane tehnoloogia, mida näiteks Johannes Pääsuke kasutas, kui ta tegi oma las suurendusest foto tollasest tehnoloogias väga palju informatsiooni jäisal hämaraks või, või lihtsalt täidetuks. Tänapäevane tipptehnoloogia toob selle informatsiooni välja meeletu selgusega. Ja ja sellest suurenduses tuleb sõna otseses mõttes mingisugune jutustamismasin, sealt tuleb nii tohutu palju kummalisi detaile välja. Ja, ja keegi tanud täid seal olid olemas pisike foto, mis sellest negatiivsest arhiivis on, on udune ja ümar ja, ja noh, on midagi, on, mingi kujutis on nüüd järsku selgub, et see kujutis on mingi nägu või, või mingi ese või, või muldpõrandal istuval tüdrukul on valged küüned. Fotograaf, omaaegne fotograaf, lihvis need küüned valgeks negatiivi peale, et et jalg tuleks mustad, määrdunud jalad tuleksid määrdunud muldpõrandal selgelt esile. Aga need kõik muutuvad kohutavalt selgeks. Ja, ja see tagument ajaloost muutub täiesti fantastiliseks, ta muutub väga informatiivseks. Teiseks, ta muutub ka ligitõmbavaks. Tõesti, niuke müstiline nihe toimub ja ja, ja seda panid kõik inimesed, tähelenäituselt. Aga, aga kaue põhjalikult vaadati, see oli hoopis midagi muud kui hämar fotokene minevikus perekonnaalbumis. Aga kuivõrd nüüd üldse see kaasaegne tehnoloogia on kujundanud seda, et fotost on saanud selline üks meie kunsti kus tähtsamaid väljendusvahend, kuivõrd ripub ära tehnoloogia? No no ikka väga palju. Vaadake siin on palju küsimusi, siin ei ole ainult mitte tehnoloogia kui teeavaja ja mingi asja võimalik üks tegija siin on ka võimuküsimused. Tänu igasugustele tehnoloogilistele arengutele elame me küllalt kummalises niisuguses informatsiooni maailmas. Me oleme meeletult külastatud ajakirjandus, aga telepildiga. Me elame informatsiooni ookeanis, noh see ookean on toodetud ju tehnoloogia poolt tehnoloogia arengu poolt, eks ole, on ju niimoodi. Ja kuskil isegi ütleme videopildi kõrval kuskil ikkagi on ju terendab fenomen, kui foto me ju tahame. Kõigepealt oli foto, siis tuli kino, aga Ginalik mõtlemine, vähemalt siis, kui ta tekkis, ta oli tohutult fotost kinni. Foto on ikkagi olnud asi, mis 200 aastat metsikult stime, stimuleeriv, keerinud visuaalset kultuuri. Ja siin on noh, väga palju huvitavaid perioode olnud. Sest alguses 19. sajandi foto kahtlemata emiteeris kunsti ja see fotokunsti vahekord on omaette teema ja väga pikk teema ja väga erinevate niisuguste mänguvõtetega korda on üks peal kord teine. Vaata imiteeris kunsti. Kuid õige pea hakkab ka kunst fotolt jõudu saama, sest et kunstnike kuni tänaseni on aidanud ju foto, et paremini reaalsust hoomate tundma õppida. Kuulsadonned Edgardega pastellid, hobuste stall, suur hipodroomi fänn ja väga palju loomingus on kihutavatele hobustele pühendatud ja need hilisemad uurimised foto abil kus vastandati võrreldi neid töid, leiti, kus on tega vale foto oli foto oli aluseks kunstnikel kahtlemata ütleme, et juba kuskil kahekümnendatel aastatel Nendel kujutav kunst kasutas fotot häbitult ära häbitult ära vaata omalt poolt kahtlemata kasutas ka kunsti kogunenud geeniuste energiaid ja ideid ära näiteks sajandivahetusel. Möödunud sajandi lõpul oli ju juugend ja sümbolismi nisugune tohutu õitseaeg, hämarat salapärased mõtted, kummalised võrdlused ja nii edasi ja nii edasi. Ja väga paljud tollased tippfotograafid lavastasid oma fotosid just nende paradigmade järele, mida sümbolistlik kunst tootis. Sümbioos on vastastikune ja ja mitte sugugi alati väga selgelt ära mõtestatud, sest kunstnik kuigi ta kasutas sageli fotoabi, vormistas oma lõpptulemus ikkagi sõltumatu kunstiteosena. Ja see tema salajane suhe fotoga küllaltki varjutatud. Sest kunstiajalugu on sedavõrd võimsalt sedavõrd pika ajavahemiku jooksul väärtustanud loovat sõltumatut geeniust, tema käeosavust, tema käevõimet imet teha, fotoniu mehhaaniline asi, eks ole, käevõime on seal krõpsatust teha, klõpsatust teha, see on mingile silma vastu võtlikkusele jah rajanev, aga, aga käsi noh, ei ole nii seal ja see vastuolu noh, ütleme Eesti kontekstis ta tänaseni ületamatu asi. Sest ma väga hästi mäletan seda dramaatilist dialoogi Eesti väga heade fotograafide ja eesti kunstiinstitutsioonide vahel, noh, nõukogude ajal veel 90.-te aastate algul fotoko Kont seda võis alati rääkida, aga fotot koos kunstnikega esinema kunagi ei lastud. Ja ja just sellepärast, et seal absoluutselt domineeris sõltumatu isiksuse kontseptsioon. Nõukogude ajal oli see väga oluline. Tema käevõime, tema käe metsik niisugune andekus ja tehniline osavus ja maali vaadati graafikat, vaadati tema tehnilise täiuslikkuse seisukohapeal selles suhtes, foto olid hästi üleliigne, aga ma kujutan ette, et ka tollal juba võimalik tajuda fotot konkurendina. Sest noh, praegu juba on foto ruumikujundajana täiesti võistlema hakanud ja minu meelest graafikat ka eemale tõrjuma hakanud, sest avalikus interjööris vaadake äärmiselt intiimne salonglik. Mina, pihtimuslika romantiline graafiline teos. Sageli ei pääse mõjule ja siin ma tooksin just meie McDonaldsi näitajad, noh minu meelasse McDonalds Viru tänaval, Concordia klaari graafikaga on, nad ei sobi kokku, McDonalds on äärmiselt dünaamilise jõhkra noorsoo kultuuri väljend ja kanter platsioonidele ja Sise mõtisklustele väga kaunile kujundile tehnikale rajatud pilt, graafiline teos, jaks seal elama. Ma räägin seda sellepärast, et Rotermanni soolalaos naiskunsti näitus praevat vioos, kus esinevad sprite eesti naiskunstnikud ja seal on just McDonalds esteetikale pühendatud Mari Koorti ja Eve linnapi üks sari, kus nad võrdlevad McDonald's keti üle maailma. Alates sealt Taist ja Hongkongist lõbedatas Tallinnaga usa, London, mida soovite ja siis seal on erinevad nägemused, rahvuslikud nägemused McDonaldsist ja meil on siis Viru tänava oma ja väga kummalised niukseid seoseid tekib. Ta räägib, kas räägib siis nüüd sellest meie ühiskonna totaalsest konservatismi eiei? Ei, lihtsalt. Me oleme traditsonalistil ja me me teame, mis on kõige parem ja viime selle oma parima äratundmisega sinna, mis on avalik paik. Aga me ei suhestu alati sellega, et Paul, avalik paik on sageli hoopis teisiti struktrueeritud. Need on maailmast laenatud. McDonalds on küüniliselt rahvusvaheline organisatsioon tõesti oma oma niisuguse nimetu esteetikaga. Noh, tõesti omanäoline massikultuurifenomen ja, ja loomulikult see sobib foto rohkem, et ma tahan öelda, et foto on hõivanud uue sõnumiga keskkonnad keskkondades kujunduse. Ja muidugi ta oleks nüüd seda ka varem teha, nii et siin on ka võimuküsimused. Foto- ja kunsti võrdlemisel on alati tohutud võimu küsimused mängus. Kui ta küsis minult, kas võtan kunst, siis see ei ole, see võib olla neutraalne küsimus. Ja, ja ma ei teagi, milline oleks neutraalne vastus sellele küsimusele. Sest kui ma oleksin absoluutne klassikalise kunsti fanaatiline esindaja majaks nad lahus ja on kunstiliike, kes kasutavad fotod, need on viimaste all aastakümnete jooksul tekkinud kunstina oletused, kontseptualism, näiteks. Vaadake, ja nemad kasutavad fotot, et oma kuskil metsakolkas tehtud tegevust nagu maakunst näiteks dokumenteerida, nad ei saa oma loodusest teostatud mänge esile tuua muidu kui fotot ja siis nad esitavad näitusel fotodokumentatsioon. Ja me ei saa siin öelda, et see foto kunsta dokumenteerib mingit sündmust, mida kunstnikud ajaloolisel arengu hetkel nimetavad kunstiks. Aga me ei saa ka öelda, et see land art on kunst, sest ta ei jäta järele muud kui selle fototüki. Nii oleks niisuguse korraliku klassikalise kunsti nägemusega inimese vastus sellele. Nii kui mina oleks kontseptualism kontseptualism ist lähtuv või või neokontseptualism-ist või mingist popkunstitrendist, mis on täiesti fotokeskne siis ma ütleksin umbes nii, et vaadake loomulikult kunst, minge vaadake näitusesaali seal ainult foto ongi ja, ja vaadake maal manu muutunud tolmuseks ja ta kõneleb nii kitsast asjast, ühe inimese hingekesest, ühe maalija emotsioonikesest hästi, ta on välja koolitatud, ta oskab, ta on seotud kunsti ajalooga noh, suurepärane, eks ole. Aga, aga see, mis ta esitab, no no kuidas ma me peaaegu ei leia kohta sellele nüüdismaailmas, et ta elab traditsioonide jõul. Aga vot mina tulen oma fotoga dokumenteerinud maailma. Ma olen kunstnik, ma, ma avastan siin maailmas igasuguseid kummalisi asju. Ma olen toonud kunsti, uued energiat ja seesama ländaat, näiteks. Ma olen ökoloogiline inimene, ma, teie tegutsen looduses, ma, ma leian siit igast väga huvitavaid arhetüüp, loodus on alati rahvaga väga seotud ja see on üks Hingepeegel rahvuse peegel. Igal emotsioonil on oma väga isiklik looduse nägemus. Ja no see nägemus on lahutamatu kultuurist, kunstist ja see on sama uuese taas kui noh, vanasti maaliti kevadet, Lobjakalist seda tehnikut või kuusemetsa. See on seesama, ainult et no mina sünteesin. Kontseptualiseerivad Ma tegelen hingega, ma võtan ta ette. Ma teen mingeid müstilisi kujundeid, õudsalt kihvtid, fotod ja toonia, kõik saavad aru, loomulikult foton lahutamatult tegevusest ja ühesõnaga selline kunstnik foto kui resultaadid dokumenteerimise, kui tema kunstilise niisuguse tegevuse põhiüdi kontseptsiooni. Ta käsitleb neid koos. Tema jaoks on fotokunst loomulikult ma räägin seda nii pikalt, sellepärast lihtsalt tuua selle elementaarse võimu diskursuse esile, sest loomulikult aeg toodab kogu aeg uusi võimalusi dokumenteerida, keskkonda, hinge, inimesi üldistada, kontsert realiseerida. Kõik need võimalused väga kiiresti kohutava kiirusega leiavad endale nišikunstist. Me video järgista ja video on kogu maailmas uus asi, Eesti on maha jäänud, aga no mitte nii meeletud kui seal mingite muude asjadega. Ja Eesti kunst on väga videokeskne ja väga paljud endised graafikud ja teatrikunstnikud ja maalijad ja kes iganes on, on täiesti siiralt leidnud, et nad ei ole mingid reeturid. Videod teevad ja, ja, ja leiavad tohutuid võimalusi seda kunstina kasutada. Tatavan on sama lugu ja, ja siin on nüüd küsimus, mis hoiaku me võtame? No mina ei ole see inimene, kes õpetad, mis hoiakut võtta, jumala pärast, võtke, missugune on teil hingelähedasem. Aga noh, ma kujutan ette, et kõige lihtsam ja perspektiiviga on, on jälgida, mis toimub ja ja olla tolerantne, olla tolerantne nende uute meediate uute vahendite suhtes ja siin on Eesti puhul näiteks kindlasti üheks proovikiviks foto. Ta jalus meil ju aastakümneid olnud ja ma ei ole osanud teda kuhugi panna. Aga praegu siiski näitustel foto on olemas, ta on kunstinäitusel täiesti kindel koht, temal ja ta on üks domineerima maid liit, kes ja kas saame niimoodi, nagu me saime neid ajaloolisi fotosid jälgides panna paika mingisugused voolud, et kas nad eksisteerivad ka? Ja ei, no meil kaks põhilist trendi, mis loob ka selle foto suure erinevuse on ühelt poolt siis see fotod, mida teevad reklaamikunstnikud näiteks Walkman, Laurits, Merila, Need on kunstnikud, kes töötavad reklaamis väga intensiivselt ja kes oma nii-öelda kunst fotokunstiloomingusse toovad, siis kasutavad ära reklaami keelt. Siin on kõik siis niisugune kämp, esteetika nagu taga, mis on no ütleme natukene küll, võib-olla juba aktuaalsust kaotamas, aga ikkagi niisugune üks postmodernismi niisugune avaldusvorme, kes on natuke küüniline ja natukene irooniline ja natukene võib-olla ülemäära hõivatud sellest avangardi kunsti tõsiduse naeruvääristamise eest ja ja, ja, ja lihtsalt siis kasutades seda moe esteetika, moefotoreklaami, foto niisugust väga väga Allifitud vägapeed väga oskuslikult, väga pika traditsiooniga sõnani loob siis niisugust fotograafiat. Sa vaatad, sa kohe näed, et ta on seotud moega näiteks reklaamiga ei ole mingit kahtlust. Teiselt poolt on siis fotod, mis just on siis kuuluvad sinna suunda, millest ma eelnevalt natuke seletasin, kontseptualism i kontseptualism iga kaasnevad fotod, linnapi koolkond, vast kõige enam, aga ka sinuga mitmeid teisi kunstnikke dokumenteerib foto, millel, kus ei, kus üldse puudub väga kaugel mõistetest reklaam, glamuur erootika, soov müüa midagi, pigem vastupidi, see suund on omakorda Ta küllalt niisuguses intensiivses eitavas negatsioonis selle kämp, esteetikaga ja kontseptualism, mis lähtub, see on foto, mis tõesti dokumenteerib mingit sündmustikku. Illustreerib kunstniku ideed rõhutatult argine, rõhutatult ilma jäetud igasugustest kunstilistest käikudest, dominantidest neutraalne dokumentatsioon, ta võib isegi värviline olla, aga ta tõesti dokumenteerib mingit sündmust või mingit paika või, või situatsiooni, aga siit jälle omakorda võib kasvada uus ja harg nõusi, näiteks ühelt poolt sündmust paika dokumenteerib foto ütleb, et meil kui 90.-te alguses on väga palju sellist kontsept realistlik kunsti ja Fotograafiat, mis dokumenteerib Nõukogude läga Nõukogude sovjetliku elulaadi, vanu kasarmuid, lennujaama ja nii edasi ja nii edasi. Aga näiteks praegu noh, kui ma vaatan Liinasiibi fotosid ja veel on ka teisi fotograafe, kes lähevad nüüd mingi väga kummalise keskkonna juurde ja jätavad sealt kõik need sots, artitrendid ja, ja kontseptualism ka nagu kõrvale vaatavad seda kui erakordselt adra diis. Salapärast maastikus tehakse tohutult suuri fotosid mahajäetud tehastest. Ammendamatu paik on meie tselluloosivabrik Tallinnas mis on ju tõeline ime. No kõik need üle mitme korruse käivad tehnoloogilised protsessid, kohutavad kuristikud avad, ovaalid ühendavad mitmeid korruseid, tekitati kummalisi vaateid. Ettevõtete teas maastikud, vaadatakse kui nagu mägesid, Umbestajatega mägesid minnakse, tehakse kummalisi fotosi mägedest sama moodi, et seal juba on mingi teine esteetiline suhe, seal ei ole enam seda rõhutatult külma kuiva ebakunsti pärast osa taotluslikult lahakata fikseerivad fotot. Et noh, need elu keeb ja erinevad suunad on kõik omavahel väga tihedalt seotud ehituse ja aatusega kaudu ja pakuvad kogu aeg igasuguseid kolmandaid neljandaid võimalus. Väga huvitav. Nii loodetavasti see tänane väike jutuajamine aitas meil paremini aru saada ja, ja võib olla ka, teinekord on kergem vaadata näituse seina, seda, mis seal pakutakse. Täna oli stuudios kunstiteadlane Eha Komissarov ja teda kuulamas maris Johannes. Ilmselt võib Fotograafiat pidada suurimaks valetajaks võrreldes teiste kunsti žanritega sest vaatajal on põhjustada kõige rohkem uskuda foto. See on dokument, mida usume jäägitult, kui pildiga näitab, ju see siis nii ikka on. Aga enne veel, kui sai võimalikuks fototöötlemine arvuti abil, toimetas inimkäsi negatiivi kallal seal, kus vaja. Järgnevalt refereerin Piret Pääsuke teile artiklit ajakirjas Spiegel. Inglismaal on äratanud tähelepanu fotoalbum pealkirjaga komissar vänišis, komissar kaob. See on irooniline vihje Alfred Hitchcocki klassikaks saanud kriminaalfilmile leidi vänišis. Raamat on ilmunud juba ka Saksamaal, seal on antud sellele pealkiri, mis seletab kohe ka raamatu sisu. Stalini retuusid foto- ja kunstimanipulatsioonid nõukogude liidus. Niisiis on tegu ainulaadse kogumikuga, mis näitab, kuidas manipuleeritud ajalooga nii skalpelli, vesivärvide või dushi abil kutselised režissöörid suurendasid fotodel juubeldavaid rahvamasse muutsid seltsimehi soovi kohaselt kas vanemaks, nooremaks või lihtsalt sümpaatse maks asendasid piltidel inimeste päid või kaotasid terveid figuure. Kes likvideeriti Stalini puhastuse käigus. See kadus ka fotodelt. Redušeerijate puhastused mõjuvad tänapäeval vaadatuna ühtaegu nii kohutavalt, kuid koomiliselt. Fotoraamatukomissar kaob. Koostajaks on inglise ajaloolane David King. Ta on rohkem kui 30 aastat kogunud nii originaalfotosid kui võltsinguid, nii idast kui läänest. Valdav osa töötlemata fotosid on ta leidnud lääneriikidest, kus need on omal ajal enne Stalini repressioone avaldatud. Endistest idabloki riikidest on ta otsinud neile redutseeritud vasteid ja loonud niimoodi ainulaadse kogu mis illustreerib ühteaegu stalinismi mõlemat külge julmust ja naeruväärsust. Rubriik pealkirjaga parem hästi võltsitud kui halvasti valgustatud, tutvustab ülesvõtteid Venemaa kodusõja ajast. Väidetavalt otse lahinguväljal pildistatud fotod lavastati jäädvustati tegelikult ateljees näiteks foto, millel marssalid Budjon ja Vorossiilov kummarduvad keskendunult maakaardi kohale. Nende taga laiub aga vesivärvidega maalitud maastik, mille üle võiks uhkust tunda iga filmikunstnik. Pilt. Pildi järel on näha redus sööride kõrgetasemelist tööd. Kääride ja dushi värvide abil on ohtralt paljunenud oma juhte tervitavad rahvamassid. Plakatitel ja transpariantidele on ilmunud uued tekstid. Grupipiltidena figuure välja vahetatud või lihtsalt olematuks muudetud. Stalin on ühtäkki ilmunud piltidele kohtades, kus ta polnud üldse käinud või olnud näiteks Lenini kõrval. Mingil ajal on tema pea ümber ilmunud ka ebamaine kuma otsekui aupaiste. Tema rõugearmiline nägu on režissööri käe all saanud siledaks, kui väikelapsel kuulus ilmselt foto võltsijate lihtsaimate näpuharjutuste hulka. Mida rängemalt lasus rahval stalinliku hukatus, seda enam tuli selle põhjustajat ülistada, on kirjutanud raamatu eessõnas ajaloolane Stevens Goen. Pärast poliitbüroo liikmed partei keskkomitee sekretäri Sergei Kiirovi mõrvamist 1934. aastal. Algasid stalinliku puhastused ja rahvakomissarid hakkasid massiliselt kaduma. Nõukogude redušeerijate käsitöö eest ei saanud keegi end kindlana tunda. Sama vähe nagu ka NKVD hävituskomandode tegutsemisees. Tööd oli mõlemal alal tohutult. Kommunistliku parteikongressile 1934. aastal kogunes Moskvasse 1966 delegaati. Hiljem likvideeriti neist 1108. Algul asendati maha lastud komissaride pead fotodel lihtsalt teiste veel elus olevate seltsimeestega. Kui needki olid tapetud, kaotati piltidelt figuurid. Asemele ilmusid vastavalt sellele, kus foto oli tehtud kas tükike tapeeti, mõnimaal või puu. Ei puudu kogumikust ka omal ajal väga palju reprodutseeritud foto. Lenin kõnelemas rahvale suure teatri tribüünilt. Pilt, mis meenub endalegi ajalooõpikust, oli aga lihtsalt paremast küljest lühemaks lõigatud või nägi vaataja seal viit puust trepiastet. Originaalil seisid selles kohas aga Trotski jagamines mehed, kes kuulutati marksismi-leninismi-le vaenuliku suuna loojateks Venemaa töölisliikumises ja tulid seetõttu ka fotodokumentidelt hävitada. Teadmine, et maailm on vormitav ja seetõttu on kõik, mida tavalised inimesed peavad stabiilseks hävimatuks tegelikkuses suhteline ja muudetav olevat filosoof Boris Kroy sõnul just nimelt see, mis eristab nõukogude võimumeest ja tavalist surelikku. Raamatut komissar kaob lehitsedes meenub George Orwelli utoopiline teos 1984. Mäletatavasti lasi sealne painajalik valitsusrežiim iga päev ajaloo ümber kirjutada. Nii jääb ka seda fotoraamatut vaadates mulje, et minevikku võltsimine on Stalini ajastul olnud sama oluline kui repressioonid ja rahva alandamine. Üks rubriik David kingi raamatust illustreerib sedagi, kui massiliselt levis fotode töötlemine ka rahva seas. Perekonnad, kus isa või poeg oli sattunud ebasoosingusse, püüdsid kaotada ka nende jäädvustused fotoalbumites. Eraldi rubriigina on raamatus näiteid ka Stalini-aegsetest kunsti manipulatsioonidest. Nii mitmedki kunstnikud, kes olid varemalt bolševismi ülistanud, pidid selleks, et üldse saaks edasi tegutseda oma töid nii-öelda parandama kujukaks näiteks avangardkunstniku Aleksander Rotšenkomaal. 10 aastat Usbekistani originaalmaaliga võrreldes võiks öelda, et uus väljaanne on otsekui ambitsioonikas koopamaal. Mõni pea on lihtsalt musta värviga üle platserdatud. Teisel figuuril puudub käsi, kuskilt paistab üksik jalg asendatud, rõivad pärinesid aga justkui paber nukkudelt. Saksa ajakiri Der Spiegel kirjutab, et pampööstuse, tinendatismi ja musta huumori poolest on nõukogude foto hagi ograafia ehk pühakute elulugude kirjeldamine ületamatu. Samas leitakse, et kaastunne on selle raamatu lehitsemisel pigem juhuslik emotsioon. Paljud nendest komisjonidest, kes stalinliku terrori ohvriks langesid, levitasid ju eelnevalt ise hirmu ja õudust. Näiteks kujutleb üks foto Stalinit ja Nikolai šovi jalutamas kanali kaldal ja show juhatajast kaks aastat NKVD ja lasi inimesi peaaegu et konveiermeetodil tappa. Siis tabas staatusega teda ennast. 1938. aastal kaotas ta oma ametiposti. 1940. aastal lasti ta maha ja šovi asemel näeme hilisematel fotodel rahulikult voolavat kanali vett. Kuuldu oli artikkel ajakirjas Spiegel, mida refereeris Piret Pääsuke. Sellega on meie tänane maailmapilt lõppenud ja täistunnini kuulate muusikat.