Kiinismade kena laupäeva kinnismõtte kuulajaile, kordame nüüd valitud palu saatest Mati Kaaluga. Mis mind on mõnda aega elus vaevanud, on, on see, missugune osa on inimkonnale ülejäänud looduse sees selle üle mõtiskledes jõuab ära erinevate tahkude juurtega. Aga üks asi, mis siis noh, nagu tihti on, on paralleeli tõttu ehmatuse tekitanud, on see, et et üha enam, mida rohkem ma maailmas ringi vaatan ja ja seda mõtet nagu arendan hakkab inimkonna tegevus ülejäänud looduse suhtes väga sarnanema pahaloomulise kasvajaga organismi sees ja ja no miks ma seda paralleeli märkan, on see, et et tegelikult ju on liigid kõik omavahel, on nad siis taime või looma või võiseene või mis iganes, liigid on ju omavahel kogu aeg olnud seoses ja suhtluses. Aga selles suhtluses on mingi niisugune ühetaoline dimensioon või, või mõjujõud. Aga inimene ühe liigina on seda noh, mu enda mõju ulatust kogu aeg kasvatanud ja, ja see ületab nüüd juba õige mitmekordselt selle niisuguse tavalise tavalise mõjumis liikidel omavahel on ja mitte ainult omavahel vaid ka ümbritseva eluta looduse suhtes ja, ja, ja tegelikult ju inimene olles ise üks elukas teiste elukate hulgas ei, ei suuda ju kõige selleta eksisteerida just nii nagu nii nagu tegelikult pahaloomuline kasvaja muudkui vohab ja vohab ja vohab ja ja, ja annab siirdeid siia-sinna ja vohab, aga edasi tarvitab seda, seda oma ümbrust selleks et eksisteerida ja, ja tarvitab seda niisuguse jõuga, et ta lõpuks hävitab organismi, hävib koos selle organismiga ja ja täpselt niiviisi tundub mulle inimkonna tegevus järjest paisuvat ja, ja järjest uutesse paikadesse jõudvat ja järjest suuremat võimsust saavutavat. Ja, ja ma väga kardan, et ühel hetkel ta hävitab kogu selle selle elusa, mis maakera peal on ja ja, ja siis paratamatult ise selle osana on on, on sunnitud ka hääbuma, nii et, et selles mõttes vähemasti minule tundub see niisugune paralleel üsna selge ja märgata. Ja üks niisugune väga oluline asi, mis, mis näitab seda, et inimkond nagu ei nagu ei tohiks sedasi jätkata, on, on see, et maailmas on, on üks kindel ressurss, mis üldse on olemas ja, ja kogu see elusmaailm saab eksisteerida sedasama ressurssi kasutades. Ja seda tuleb küll pisut juurde ja ja mingil määral selle tõttu on, oleks nagu teoreetiliselt võimalik selle kogu elusa tarbimine oleks selle juurde tuleva ressursimõõdus siis võiks ju võiks ju nagu olla võimalik välja tulla ja ja isegi kui me jätame ülejäänud looduse kõrvale sest paraku kui või suudaks selle inimkonna sellest ülejäänud loodusest nagu elimineerida, siis siis see ülejäänud osa on suhteliselt tasakaalus ja ja, ja siis jääbki nagu üle. Nagu ülesande puhul ikka, tuleb nagu lihtsustada, et, et üritaks vaadata, kas, kas inimkond ise, et kui, kui nagu muu muu osa suhteliselt vaatlusest kõrvale jätta võiks välja tulla ja ja vaatame, praegu tegelikult on, on ju niiviisi, et terve niinimetatud arenenud maailm, mis on jõudnud inimeste hulga poolest ju üsna suurte numbriteni ja, ja kui ütleme, minu lapsepõlves oli, oli veel hiina, seega teie kohta sai ütelda, et iga viies maailmas siis siis nüüd hakkab väga jõudsasti India järgi jõudma ja, ja, ja vist on nad juba üsna võrdseks pannud ja, ja siis siis tuleb juba varsti nii välja, et iga neljas on, on indu ja 500-ni hiinlane. Aga sellele vaatamata see arengumaailm tarbib sellest ressursist tegelikult suhteliselt väikese osa praeguses seisus. Ja, ja seal on, on see inimkond ise suhteliselt kimpu jäänud sellega, et tal ei jätku sugugi kõigile ei süüa, ei, ei sooja ja nii edasi. Ja samal ajal võib-olla seda pisukest ressursikogust, mida see hobuse see arengumaailm jõuab tarvitada, tarvitab mõni üksiklinn selles niinimetatud arenenud maailmas päevas ära ja ja selleks, et nüüd võiks tekkida mingi niisugune noh, ühesõnaga, et saaks seda pahaloomulised kasvajad nii palju ravida, et et ta noh, vähemasti edasi väga jõudsasti ei areneks, selleks peaks kogu inimkonna ressursi tarvituse jõudma sellesse seisu. Et ta oleks siis nagu tasakaalus selle ressursi juurdetekkimisega. Aga see tähendaks seda, et arenenud maailm peaks väga suurel määral loobuma sellest ressursi tarvitusest. Ja samal ajal areneb maailm ei peaks mitte püüdlema saavutada samasugust ressursitarvitamist nagu nagu praegu teeb kuritahtlikult see, see arenenud maailma osa. See tähendab kogu inimkond peaks jõudma kuskil vahepeal ühele niisugusele mõistlikule säästvale ressursitarvitamisele. Ja siis võiks kõne alla tulla tulla, et tekiks inimkonnaga mingi tasakaal. Samal ajal hoolimata sellest, et ma üldiselt pean ennast päris nii parandamatu optimist, siis ei suuda ma kuidagi uskuda, et see arenenud maailm nii-ütelda termini pole just suurem asi tegelikult, aga noh, ütleme arenenud maailm, et see suudaks loobuda sellest pisikesest mõttetust raiskamisest pillamist ja, ja hakata säästlikult elama. Usun palju rohkem, et seda arenevat maailma oleks võimalik selle mõistuse juurde tuua, et nad ei püüdleks selle praeguse raiskamisena, mida arenenud maailm teeb, vaid et nad kui neil ikka saks kõht täis ja, ja oleks enam-vähem noh, see niisugune vajalik nivoo. Et siis nemad võiksid sellega leppida, kuigi alguses on seda väga raske neile selgeks teha, et miks peaksid nemad tahtma siis olla vähem kui, kui, kui need veeniad ise ei taha kuidagi järgi anda ja ja, ja heaks näiteks sellele, kui vähe tegelikult see, see nõndanimetatud arenenud maailm tahab järgi anda, on see, et et siiamaani on Ameerika ühendriigid keeldunud alla kirjutamast Rio konventsioonile. Hiljaaegu teatas Ameerika uus president, et selle õhusaastelepingule nemad alla ei kirjuta, sest see nagu kahjustaks nende majandust ja no see kahjuks ei, ei süvenda küll usku sellesse, et et inimene võiks veis ressursitarvitamisest tagasi tõmmata. Aga noh, võimalusi ju tegelikult on. Kuulsite valitud palu saatest Mati Kaaluga saatesarja toimetaja Haldi Normet, kohtumiseni nädala pärast.