Sest ei ole oluline, kas räägib kolm naist ja kaks meest või vastupidi, oluline on see, et need tahavad, need inimesed tahavad mõista, mida teine pool räägib. Sest olgem ausad, meil kõigil on omad rollid ühiskonnas ja, ja siin ei ole ka midagi öelda, tõenäoliselt sõltuvalt soost vaadatakse teatud küsimuste peale erinevalt. Ja mis võib veel parem olla, kui mehelik mees kaitseb oma positsioone ühiskonnas ja naiselik naine kaitseb oma positsioone, sellest tulebki see tasakaalus ühiskond. Nii et mulle meeldib see dialoog ja ma olen praegu aeg-ajalt kohkumusega pannud tähele, et et mõned inimesed mõtlevad, et ma nagu hakkaksin muutuma niisuguseks feministlikuks naiste õiguste eest võitlejaks. Üldsegi mitte, selles sellest. Selles ei ole küsimus, vaid küsimus on ikkagi selles, et, et kui naised tulevad välja oma seisukohtadega, vaadake, kui palju mehed räägivad asju, mida sa mõtled, taevakene kui jabur seal. Miks ei võiks naine tulla oma niisuguse eluterve mõtlemisega. Kas te olete tähele pannud, naine hakkab rääkima, mehed lahkuvad ruumist ja nii, miks, kas ei võiks neid nii palju kasvatada neid samu mehi, et nad kas viisakuse pärast ära kuulaksid, mida see naine räägib, äkki selles on suurene iva, kui ukse taga omavahel rääkimine millestki muust hoopis. Nii et. Ja mul on kahju, vahel mehed võtavad seda raskelt. Nad võtavad raskelt just selles mõttes, et nendele tundub, et nende käest võetakse midagi ära. Nad ei mõista, et tegelikult naistevalmidus osaleda. Ühiskonnategevuses on tegelikult meeste aitamine. Ja see aitamine võib mitut laadi olla. Ma olen kindlalt veendunud, et naise roll perekonnas on ühesugune ja naise roll ühiskonnas on teistsugune. Ma tahan öelda seda, et kui perekonnas tõenäoliselt kokkukuuluvustunne peaks olema niisugune, et siin paljud asjad ei kuulu üldse vaidlustamisele, sest perekond suhteliselt on päike perekonna loomise juures juba vaadatakse seda respekteeritakse teineteist vastastikku kollektiivis, seda reeglina juhtu, rääkimata sellest, kui on tegemist suurema erakonnaga. Igalühel võib-olla oma arusaamine igalühel võib-olla oma oma tahtmine ja väärtushinnang, ainult et kuula ära, mis teisel poolel on kasvu teistpoolt mõista ja, ja ma olen veendunud, et ühiskond saab sellest paremaks. Aga see ei, see ei ole kerge töö. See ei ole kerge, tema, tuleksin ühe asja juurde veel, mis ei ole otseselt seotud koduse vägivallaga väga moodne sõna välismaal. Ma mõtlen nii Lääne-Euroopas kui eriti Ameerikas on olnud ahistamine. Ma arvan, me kõik oleme kuulnud neid anekdootlike lugusid, et ei tohi isegi ühte lifti minna, sest mine tea, kuidasmoodi läbinsperti keegi vaatab ja mismoodi pärast arvatakse, mida tahetakse teha. See kõik on naljakas meie jaoks, eks ole ju. Aga samas ahistanud. Meile ei ole ju seotud otseselt vägivallaga. Ahistamine ei ole see, et keegi tuleb sulle kätega kallale ja kisub sind või rebib ahistamine on just nimelt vaimne ahistamine. Mulle näib aeg-ajalt vaimne ahistamine võib olla raskem kui füüsiline vägivald. Sest kui me vaatame ükskõik, kas mingit filmi või kõika vihaga pannakse üks foot ära, ütleme seal naine lööb mehele vastu kõrvu. Jumal tänatud, mees hakkab isegi mõtlema, millest ta sai seal, eks ole. Aga vaimne ahistamine on viimasel ajal, kus hakatakse siin nüristama, pisitasa hakatakse sind müristamine nüristama ja ma arvan, et meil on tulnud juurde üks niisugune ahistamise liik, millest jutt tulnud ja see ahistamise liik on just tänu meie demokraatlikule ühiskonnale tänu meie demokraatlikule ühiskonnale tänu sellele, et meil on neid parteisid palju, et me kõik tahame olla sõltumatult teistest, et me ise teame mis on kõige parem ja on tekkinud mingisugune poliitiline ahistamine. Ma arvan, et me hakkame sellest rääkima paari aasta pärast, võib-olla päris kõva häälega ja ma tahaksin öelda, mis selle taga on. Ma olen veendunud sellest, et kui keegi astub kuskile erakonda, siis sellega ta on võtnud selle erakonna suundumuse endale tõekspidamiseks, näiteks mina kuulun Reformierakonda, meil on liberaalset maailmavaated, minu jaoks on äärmiselt oluline, et tolerantsus ja liberaalsus ja kui ma juba siin olen astunud, siis on loomulik, et ma respekteerin oma erakonna soove. Ei ole minu süü, et erakonnas on naisi vähe ja mehi palju ja õige sageli soovitan vägamaskuliinsed ja on niisugused, mis kuskil mulle võib-olla ei sobi. Samas olles erakonnas ei sobi mul nende vastu rääkida, eriti kui hääletamise tulemusest selgub, et enamus soovib nii. Ja see on ju kirjutamata seadus, see on nagu meie fraktsioonis hääletatakse läbi ja kas mulle meeldib või ei meeldi, olen sunnitud alluma sellele, mida arvab enamus ja paremal juhul ma saan ainult paluda, et ma jään erapooletuks. Aga niisugune protsess toimub pidevalt ja kui sa tunned, et sinu teadmised sinu soovid, mis sinu sees on, on pidevalt kõrvalseisjate poolt mõjutatud, siis ma pean seda poliitiliseks ahistamiseks. Ja kui see oleks ainult niisugune küsimus, et kas mina või keegi teine, kui ma toon näite, mina siis tarvitses iga kord mind puudutada vaid üldse kedagi isikut. Kui see, see niisugune poliitiline ahistamine, see surve, et ma pean alluma enamuse soovile selles või teises küsimuses siis tegelikult minus endas midagi muutub. Ja ma väga kardan, et see inimene muutub tigedamaks. Aga mis on hullem kui tige inimene ja tigedadest inimestest koosnev poliitiline ühendus? Just nimelt just nimelt, aga need on küsimused, millest praegu veel vähe räägitakse, nii et kuskil võiks olla ja kusjuures õige sageli. Vaat niisugused poliitilise ahistamise momendid tulevad just tänu sellele, et meil ei ole võrdsust meeste ja naiste vahel. Sest vaadake, kui meil oleks ikka, ütleme seal 20-st ühikust 10 olgu niisugune kaheksa naist ja 12 meest siis arvesse võtta seda, et naised on korralikumad, kohalkäijad ja naised on korralikumad üldse, siis me oleks tasakaalus need otsused, mis praegu jäävad ühe poolel, eks ole, alla kogu aeg, need ei oleks pidevalt niimoodi, kui isegi igast neljast üks läheks niimoodi, nagu tahab, see teine pool oleks juba normaalsem, mingisugune tasakaal saavutatakse. Need asjad on märkimisväärselt keerulisemad, kui esmapilgul paistab ja ma arvan, et see on küsimus, mille nimel tasub natukene tööd teha.