Olen täna pisut ebatavalises rollis. Nimelt paluti minult selle programmijuhtide poolt sedapuhku esineda mitte kui filmiteadlane filmikriitik, vaid kui koduperenaine ja pereema nimelt on mul kasvatada kodus kolm last, koer, mees ja pensionärist ema mis vist on natukene kõrgem või natukene erineb eesti keskmisest standard perekonnast. Ja asja teeb ka võib-olla natukene erinevalt keskmisest standardist ka see, et hetkel olen ma oma kõige väiksema pooleteise kuuse lapsega kodus ja kuulun vist siis ilmselt sedapuhku niinimetatud riskigrupp. Appi paluti mul teha selle nädala toidukorv. Ja esialgu olin ma sellega väga päri, sest mulle tundus, et rääkida naise rollist ja naise saatusest ja nendest oludest, milles ta peab siplema. Sellel. Selles olmes ei ole midagi lihtsamat. Aga juhtus nii, et kui ma olin nädal aega käinud poes siis isegi ületas see minu võimed, sellepärast et ma ei saanudki seda ostukorvitäis. Seal ostukorvi sain ma täis väga paradoksaalsel kombel. Lõpuks olin ma ikkagi sunnitud üles otsima oma väga kaugelt tavakauplusest minema tema juurde paluma, et ole täitsa. Kui sa mind veel mäletad, siis palun anna mulle üks tükk liha natukene leiba ja saia, sest sellel nädalal mul ei ole õnnestunud leiba-saia saada. Selle peale ütles minu tuttav kenasti naeratades, et mis sa räägid, kas tõesti on olemas sellised probleemid, et minul neid probleeme küll ei eksisteeri? Mis jäi mul muud üle, Vaasa haritlased punastada ütelda, tead, et minul nad küll on olemas. Siis ta tõi mulle selle liha tõimule selle leiva ja saia, küsis, kas sa võid ka tahad. Muidugi ma tahtsin, sest lapsed olid juba või ära söönud. Samal ajal seeris minu tuttavast mööda vähemasti inimest. 10 Me vestlesime nimelt kuskil pool tundi, kes kõik tulid tagant letist väga suurte kottidega ja mis ma veel ei tahtnud ega ei saanud teha seda lugu, mida ma võib-olla esialgselt plaanisin. Et eile õhtul õnnestus mul külas tutvuda uue kauba hinnakirjaga ja siis mulle näis, et ei ole enam mõtet, ei viriseda, ei vinguda, ei uuesti järjekordselt tõestada seda, miks üks või teine majanduspoliitiline samm võiks olla teistsugune. Sest mulle näis, et tegelikult neid artikleid on ju olnud ajalehtedes kümneid nii emotsionaalsemaid kui ka teoreetilisemaid. Aga vaadates seda hinnakirja, mis siis põhimõtteliselt oli ju koostatud selle järgi, et ikkagi tõesti see selle vaese inimese või pereema ja suurema perekoti peale käis. Mulle tundus, et see kõik on väga mõttetu, sest karavan läheb ja koerad hauguvad. Sellisel põhimõttel käib ilmselt elu Meie riigis. Sest kuidas muidu võiks otsustada selle järgi, et hakkliha pakk hakkab maksma kaks rubla, viinerid seitse rubla ja nii edasi ja nii edasi, tähendab kõik need kaubad, millega tegelikult seni on ju lapsi toidetud. Põhiliselt, sest et ega siis suitsusinki suitsuvorsti vist ei ole keegi endast eriti võimeline pikalt sööma. Ja Mul on väga kahju, et ma mäletan, kui ma lõpetasin kunagi 1976. aastal kooli, siis meid lõpetas 36 õpilast. Ja nendest läksid õppima kõik. Praegu minu poja klassis on olemas ainult üks õpilane, kes tahab minna edasi õppima. Mulle näib, et selles on midagi väga sümptomaatilist, mis toimub hetkel meie ajas ja meie tänapäevas. Sest et vist on selles riigis midagi nagu mäda, kui meie õpetajad peavad käima Soomes metsa angetamas, selleks et ära elada talvel kui meie haritlased peavad hakkama otsima kõrvalteid, et endale kindlustada ära elatusmiinimumi siis tekib küsimus, et aga äkki võiks jääda selles riigis kõik oma liistude juurde, et äkki oleks parem, kui psühholoog läheks ja uuriks psühholoogiat, kui filosoof tegeleks filosoofiaga, mitte majandusega ja kui õpetajad, selle asemel, et nad langetasid Soomes metsa, võiksid lapsi õpetada. Aga toidukorv jäigi mul täitmata, sellepärast et kui ma täna käisin veel kord kaupluses, siis vaatas mulle sealt vastu ainult üks kaubaartikkel seelimalt osa, millest saab õlut teha ja pisara müüa. Kas tõesti meie valitsus ei saa siis sellest aru, et kui paar nädalat tagasi lasti raadiost näljaste sigade kisa siis nii võib varsti juhtuda, et võime raadiost lasta näljaste laste küsimuste dema. Anna mulle süüa. Ja mulle tundub, et oleks hea, kui neid hinnakirjasid ja kui neid määrusi, mida tehakse meie riigis, võib-olla oleks parem, kui tihtipeale konsulteeritakse, räägitaks selle juures kodus oma naistega, nii kummaline kui see ka ei tule, sest mulle tundub, et näiteks antud projekt on tehtud mehe poolt, kes absoluutselt ei ole kursis sellega, millest koosneb igapäevane elu.