Aga tulevikus ja juba praegugi vallavolikogud ju küsimust ees, kus peavad otsusi vastu võtma ja hääletama nende otsuste poolt või vastu. Ka need inimesed, kes näiteks antud konkreetses eluvaldkonnas ei olegi võib-olla tõepoolest kõige kompetentsemaks ja ja kõige asjatundlikumad. Ja seda enam on vajalik, et edaspidigi eelneks taoliste otsuste vastuvõtmisele. Laialdane diskussioon, arvamuste vahetamine, kus inimesed saaksid öelda välja oma seisukohad, kus valijad saaksid oma saadikutele teadvustada oma tahte. Ja, ja see oli nüüd esimene katse võib-olla ka Sakala veergudel selliselt probleemidele läheneda. Sest tootjate liidu küsimus kerkis väga teravalt Viljandis päevakorda just seoses sellega, et mõni päev varem ei olnud volikogu kinnitanud põllumajandusnõunikuks senist Viljandi ATK kauaaegset juhti Ülo rahulat. Ja paar päeva hiljem saime kuulda, et kolhoosi esimehed, sovhoosi direktorid on kokku tulnud moodustanud tootjate liidu ja valinud selle tegevesimeheks. Sellesama Ülo rahula keda mõni päev tagasi siis volikogu Kelle suhtes võttis volikogu vastu otsuse, et ta nagu ei ole suuteline enam uutes oludes uutes tingimustes talude tekkimise tingimustes põllumeeste huvidest vajalikult seista? Kolhoosi esimehel sovhoosi direktorid arvasid järelikult teisiti ja tekkis tahtmatult küsimus. Et miks ei võidelnud siis meie põllumeeste saadikute grupp. Vajalikult Sis Ülo rahule kandidatuuri toetuseks juba põllumajandusnõunikuks valimise ajal. Miks tekkis siis põllumajanduskaitsjaks valimise? Meil siis paar päeva hiljem. Ja miks nad ei püüdnud siis teistele nende seisukohast ebakompetentsetele saadikutele volikogus selgeks teha, et rahule kandidatuuri läbikukutamine põllumajandusnõuniku kohale mõjub põllumajandusele Viljandi rajoonis väga halvasti. Ja see küsimus ei tekkinudki ju mitte ainult minul. Oleks ma seda artiklit kirjutanud või õigemini, neid ta ei saagi artikliks nimetada, need olid otse esitatud küsimused ja lausa ka mõneti selliselt sõnastatud küsimused, nagu nad rahvasuus paljude inimeste suust, kellega mul oli juttu. Muidugi on, võib-olla harjumatu, oli inimestele see lähenemine just selle küsimuste sõnastuse otse otsekohesuse pärast. Ja ka ma ise olen siiani nagu kahe vahel, et kas on ikka küllalt eetiline ja ja õige, niimoodi teravaid küsimusi esitada lausa nimeliselt. Ja ma ei tea siiani, kas, kas see on õige, aga samas ma leian ka, et no kaua mäe ikkagi rääkisime ümbertnurga, kauame räägime läbi lillede, miks me ei julge siis otse küsida, otse üksteisele silma vaadata? Ja nüüd on jah, tekkis väga elav diskussioon, millist ma ise ei mäleta küll Sakala veergudel olevat seni olnud. Väga elavat vastukojad on tulnud sellele kohe järgmisest lehest alates ja nüüd juba kaks nädalat igas Sakalas. Noh, seni on arvamused olnud küll nagu üheselt kolhoosi esimehed on leidnud, et on tungitud nende pärusmaale ja valdkonda, kuhu kõrvalistel isikutel ei oleks asja. Aga ma rõhutaks veel just seda, et et see puudutab just sedasama asja, et volikogu liikmed Pole ju igas eluvaldkonnas kompetentsed mäletame, ameti peavad, järelikult peavad nad küsimus endale selgeks saama, mis on õige ja mis vale mille poolt või vastu nad siis muidu hääletavad ja mille põhjal. Sellepärast ma leian, et see on hädavajalik ja peaks jätkuma ka teiste teemadega, see oli alles esimene ka teistes eluvaldkondades tuleb selliseid teravaid probleeme ja mis nüüd üldse seda tootjate liitu puudutab, siis? Mulle siiski tundub, kuigi ma ütlen veel, ma ei ole ise põllumees kuigi noh, oma erialal, endisel kus ma olin abiprokurörina üldjärelevalvega tegelev põllumajandusrajoonis väga tihedalt kokku puutunud põllumajandusprobleemidega. Siis ma praegu tajun siiski, et ega ei ole päris selgelt aru antud endale sellest, mida nüüd Tootjate Liit hakkab tegema, mida põllumajandusvalitsus hakkab tegema, kolhoosi esimehed. Oma vastuses mulle aga ajalehes ütlesid, et praeguseks ei olegi veel selge päriselt, millega põllumajandusvalitsus hakkab tegema ka nemad oma tootjate liidu juba põllumehi, suur põllumehi kaitsva institutsioonina loovad. Ja sellepärast nagu nüüd on ka selgunud, on tõepoolest liit moodustatud siiski ilma kõigi kolhoosi-sovhoosi töötajatega läbi arutamata ja ja esimehed, direktorid peavad seda üsna loomulikuks, et arutatakse asja ainult peaspetsialistide tasemel ja ja kas tavaline traktorist või põllumees kuulab seda, siis näeb tõesti alles ajaleheveergudelt, et niisugune asi moodustatud. Aga kui järgida kolhoosi demokraatianõudeid ja asja, siis lõpuks see palga maksmine sellele tootjate liidu palgalisele aparaadile läheb ikkagi rahva ühistest rahadest, mitte ainult esimeste peaspetsialistide rahadest ja sellepärast on õigus ka tõepoolest igal igal inimesel teada. Ja teine asi puht juriidiliselt mind huvitab ja ma ei olegi siiani selgeks saanud kuidas on ikkagi selle ATK õigusjärglasega lugu. Ka meie volikogus tekkis moment, kus nii uus põllumajandusnõunik kui ka tootjate liidu esindaja kinnitasid ühest suust, et just nemad on ATK õiguse järglased. Küsimus ei ole nagu neil omavahelgi veel päris päris selge. Ja ma tean, et on tekkinud probleem Gagarini sovhoostehnikumil kes ühe ains ühe vähese majandusena meie rajoonist ei astunud tootjate liidu liikmeks, kellel nüüd on tekkinud rahaline nõudmine tootjate liidu vastu, kes kuulutas ennast, taotak õigusjärglaseks kõigi rahade karvade ülevõtmisega. Jaga kaarin, sovhoos soovib oma osa nüüd nagu sealt kätte saada. Ma ei tea, kuidas küsimus laheneb või lahendatakse. Nii et need probleemid on teravad ja vaatamata diskussiooni senisele käigule ajalehes on siiski mitmed küsimused alles. Ei ole veel vastust leidnud need küsimused. Ja noh, jääb, et järgnevates artiklites ka siis neile püütakse, püütakse vastata. Mulle tundub, et niisugune lähenemine ei iseloomusta ainult seda konkreetset juhtumit vaid nagu selles jutust tuli ka välja, et eeldatavasti mitte ainult Viljandi maakonna volikogu vaid kõik Eesti maakondade volikogud hakkavad lähitulevikus kokku põrkuma just niisuguste küsimustega. Mis oleks inimestele kõige tähtsam nende asjadega kokku põrgates meeles pidada või ei saa üldse mingit nõuannet anda. No mina arvan, et kõige tähtsam on, et me ei hakkaks kiirustama otsuste vastuvõtmisel, vaid vaid kaaluksime ning hästi põhjalikult ja ja kui vaja, ei võtakski esimesel lugemisel arutamisel küsimuses otsust vastu, vaid jätaksime selle järgmiseks korraks, kui vaja algatama uue diskussiooni neis küsimustes. Laseme laseme teistel inimestel meie valijatel selle kohta midagi öelda ja arvata, sest üks asi on see, mida inimesed ajalehte kirjutavad, aga teine asi on see, et kui mingi probleem püstitatakse, siis võtavad inimesed ise kant selle probleemi püstitaja kas telefoni teel või, või tulevad isiklikud kohale, nõnda on juhtunud ka seekord minuga sellest põllumajandusküsimuses ja, ja see annab ikkagi mingisuguse pildi ja kindlustunde, hääletada siis kas või järgmisel või ülejärgmisel volikogu istungil selle lahenduse poolt või vastu. Kui meil endal ei ole kindlad, kui me ei ei tea, ei, ei saa aru, mis on õige või vale, ärme siis kiirustame käe tõstmisega. Kas ei ole neid samalaadne juhus nagu me oleme mitte eriti heatahtlikult suhtunud nendesse väidetesse, kui mõnda probleemi kasvõi meie ülemnõukogus edasi lükatakse, et me peame nõu pidama oma valijatega, kas see ei ole samasugune demagoogiline lähenemine ka antud juhul kus on siin vahe demagoogia ja tegeliku nõupidamise vahel? Tõsi, olulistes asjades, mis puudutavad praegu Eestimaa tuleviku ja, ja saatust. Vot nendes igatahes on minu arvates praegu igal saadikul, ükskõik, mis tasandil ta on valitud on ikkagi selge valija tahe. Ja siin lükata otsuse vastuvõtmine edasi nendes küsimustes lükata edasi, et ma pean valijatega minema veel nõu pidama. Vaat seda ma nimetaks demagoogia, eks see ei pea paika, et siin saadik ei tea oma valijate tahet. Aga Puudutab mõne konkreetse eluvaldkonna edasiarenguteid kas niipidi või naapidi. Vot see on küsimus, milles mitte, selle eriala inimesel siiski tuleb nõu pidada, enne, kui ta hääletama hakkab. Missuguse tulemuseni võiks jõuda see diskussioon Sakalas? No minu arvates tulemus kui selline juba saavutate kohe pärast minu küsimuste ilmumist, sest millegipärast hakkas väga kiire eriti sellel vastloodud tootjate liidu palgalisele aparaadil, sest väga kiiresti tehti maakonnavalitsusele, kes selleks hetkeks ole, olles poolikult moodustatud selgeks, et tuleb, et on pädev otsust langetama tootjate liidu registreerima maakonnavalitsus, selleks ei olegi volikogu vaja. Ja kaks päeva pärast minu küsimuste ilmumist ka maakonnavalitsus registreeris selle tootjate liidu põhikirja. Nii et volikogul ei jäänudki enam muud üle kui lihtsalt küsimuses informatsioon ära kuulata ja võtta teadmiseks, et niisugune asi on tehtud. Aga vaat seda pean ma nüüd küll väga valeks, nõnda talitati. Kui nähti, et probleem on üleval, et inimestel on küsimused tekkinud siis ei oleks, kui oldi õige asja eest väljas, siis ei oleks tulnud karta ka volikogu ees arutelu ja alles pärast seda otsuse langetamist. Nii et see on nüüd üks näide sellest, kuidas diskussiooni puhkemise korral püütakse siis seda iga hinna eest hästi kiiresti ja vaikselt. Siiski nagu see lahendus ära fikseerida. Et jumala eest hoida kõrvale rahva arvamuste kuulamise diskussiooni ja arutelu eest volikogus. Nimeka maakonna valitsusel minu arvates on siin siiski üht-teist õppida, tõepoolest neil võib-olla ei olnud juriidilist alust sel hetkel keelduda selle põhikirja registreerimisest kuid arvestades seda, et oli alanud diskussioon ja olija ilmunud lehes üleskutse diskussiooniks sellel teemal siis oleks siiski võinud oodata sellega. Vaata, see oleks keegi saanud seda otsust vaidlustada. Et ootame ära diskussiooni tulemus ajalehes, võtame asja volikogu, see palun siis nädal-kaks hiljem sellega ei oleks keegi mitte midagi kaotanud. Küll aga oleks jäänud mulje, et asja aetakse ausalt korrektselt inimeste arvamusi ära kuulata. Aga mulle küll tundub nii, et see ei olnud kõige kõige ausam ja korrektsem lahendus, mida praegu nii maakonnavalitsus kui ka siis tootjate liidu Balkanil aparaat. Kuidas te omavahel tulevikus läbi hakkate, saan? Mina omalt poolt ei näe mingi mingeid takistusi väga heaks ja sõbralikuks koostööks sest noh, lõpuks aeg ju näitab, kellel on õigus ja mõnes mõttes on mul tõeline, siiras rõõm, et nii elavalt ja kirglikult ja emotsionaalselt isegi võib öelda sellesse diskussiooni sekkuti. Ja oma arvamust ka püüti välja öelda, jääb et põllumehed sama kirglikult, emotsionaalselt tahtekindlalt viivad ellu need ideed, mida nad tootjate liidu moodustamisega on mõelnud ja tõestavad praktikas, et nendel oli õigus, mul ollakse.