Alar Kotli nimelised arhitektuuri aastapreemiad jagati tänavu välja teist korda. Nüüd määrati Liliann Hansorile ja viljand Künnap, poole noortepreemia sai Andres Alver. Nüüd algava pooltunni jooksul tutvustame lähemalt näkke projekti juhtiva arhitekti värske teenelise arhitekti Filenud Künnapu sinise loomingulise tee mõningaid tahke. Kuid enne, kui talle endale sõna anda, kuuleme intervjuud tema kolleegid nike Volhoviga. Et nad kuuluvad enamvähem samasse generatsiooni, alustab Ike Volkov mälestustega õpingute ajast riiklikus kunstiinstituudis. Niisiis, Ike Volkov. Tol ajal üldse ühiskondlik situatsioon selline, et üliõpilased olid võrdlemisi aktiivsed inimesi, kes tol ajal õppisid ülikoolis 67.-te aastate vahetusel. Neid ühendas võib-olla niisugune ellusuhtumine, tahtmine osaleda ja väga vara hakkasite näitustele. Me oleme, kui nad üritasid luua silda kunagise eesti funktsionalismist arhitektuuri vahel, nagu üle nende vahepealsete segaduste. Tollal olid veel elus professorid, vanad professorid, kellel oli küllaltki kõrge eetiline ja professionaalne tase ja nemad nagu ka toetasid nagu noortele, see oli nende noh, nagu uus noorus või selline meenutus oma kunagisest aktiivsest tegutsemisest, osalesime koos mitmesugustel Instituudi üritustel, sealt kontaktid olid konservatooriumi Lagosti kateedriga ja ja selline paningide korraldamine, esinemine ÜTÜ liinis see kõik noh, nagu nagu ühendus või noh, nemad olid meie jaoks muidugi autoriteedinduri, millest mitu aastat vanemad ja ja noh, võib-olla meie kursusega lõppeski nagu see noh, niuke põlvkond ta korra siis tulid üksikud, võib-olla sellised eredad isiksused praegu on uuesti täheldatav. No eks see on, nagu sinu soid on see kultuuri areng praegu on täheldada uuesti nagu selline uus, mingi, ma ei oska öelda, võib-olla kvalitatiivne hüpe, eks ole, uus selline põlvkond, uus seltskond, kes esineb aktiivselt noortenäitustel ja kellel on omad ideaalid, omad eeskujud, kontaktid olid olemas küll meil olid väga sellised ülelinnalise kuulsusega peavad kutse siduda, seal domineeris kindlasti ülem Künnapu, ta on väga terav inimene ja kirjandusliku talendiga ja, ja noh, tema sellised sageli absurdselt luuletused ja selline absurdne klaverimängija, need kõik kaunistasid igasuguseid üritusi, olenguid. Nii et et noh, ta kahtlemata oli instituudis üks juhtiv juhtivaid figuure ja koos Leolaapiniga Nad tegelesid ka väga tõsiselt teooria küsimustega ja täiendasid ennast nagu maailma arhitektuuri uurimisega ja ja noh, nagu arhitekti puhul ka peab olema nii et ta on sügavalt erudeeritud, erudeeritud inimene. Te nimetasite, et see rühmitus oli ühese suundumusega. Kas need mehed on praegu läinud eriteedele või on see tendents Jon säilinud? Kas see rühmitus nagu Tallinna koolkond isegi nimetatud see on leidnud laia kõlapinda rahvusvahelisel areenil, see näitus on käinud Soomes ja seda näitust on ka tellitud mitmele poole mujale Rootsi ja Kanadasse ja ma ei tea kuhu kõik stiilist ühtsest ma ei, ma ei oskagi öelda, aga just see omangardis olemine tähendab kaasaegsete voolude tunnetamine ja selle siia adapteerinud meie oludesse, see on ikkagi nendele. See on säilinud ja nendel kõikidel omane ja niukene erk sotsiaalne närv. Kui te nüüd nimetasite stiile kas tema stiil või käekiri on teinud läbi suuri muutusi ja, ja missugused need võiksid olla. Villeni lemmikstiil oli instituudile, pärast seda oli suitsionalism ja ta uuris Sult seal Levandite, teis endas, seda noh, tähendab sellist ilmingut mitmesuguseid, siis on ta läbinud sellise metafüüsilise arhitektuuri arengu. Sellel on sugulust ütlemetsiirikoja, ema, kriti sürrealistliku kunstiga ja selle ruumi nägemusega. Lihtsad vormid, ütleme, kuubikut püramiidid, eks ole, ja nende nende arhe tüüpide kasutamine, see on nagu selline rahulik ja suurejooneline. Ja lihtne ja selge. Selline arhitektuurikeel näiteks Paide rajoonis on oktoobri kolhoosikeskus, on, on sellise suundumusega tehtud siis Valguta kolhoosi keskus seal kolhoosi kolhoosile randid tähendab, on tahtnud looduslikult kaunitesse kohtadesse paigutada. Sageli on niimoodi, et et keskusest välja ehitada välja enda enda keskus, siis noh traditsiooniline keskus, siis närbub veel vile, nuttis teise tee ja arendas seda külamiljööd, tegi nagu keskplatsi, kujundas oma hoonetega seal eraldi kontorihoone. Selline sammaskäik ühendab seda kunagise tüüp sööklaga. Ümbritseb söökla nagu haaratud selle maja mõju väljasammaskäiguga ja siis teisel pool teed on kultuurimäe. Ja huvitav on see, et kuigi see kultuurimaja on selline Rahulik rahulik aga tal on mingi sarnasus ka 60.-te aastate kultuurimaadega eesti rahvamajadega, kuigi ta ei ole kopeerinud kunagisi eesti rahvamaade traditsiooni arhitektuurikeelt. Aga kui sa lähed sinna väljakule, siis sa näed kohe, ots on rahvamaja, see on kultuurikeskus ja eks see tähendab, ta on mingisuguse Hingluse tabanud, tal on omadus tabada tähendab majade hinge ja siis see on sellena arhitekti meisterlikkuse küsimus, tabada maja hinge ja seda maja olemas. Missugune on tema stiil või käekiri, praegusel ajal? Arhitekti puhul on projektid vot mõtted käivad ikkagi mitu aastat isegi 10 aastat rohkem mees, mõnel arhitektil polegi realiseeritud maju, aga ta väga silmapaistev arhitekt, arhitektuuriteoreetik, tema mõte, eks ole, on see, mis mis on nagu kinnistunud kultuuris päris üleni on vedanud, tal on võrdlemisi palju ehitatud maju. Viimased majad, mis nüüd eelmine aasta sai valmis, oli veel ministri nõukogu autobaasi hoone Tallinnas Pärnu maantee sele kirjastuste maja taga. See kuulub veel sinna metafüüsilise nagu perioodi on üldiselt selline nagu modernistlik käsitluslaad ilmunud, kui vaadata selle Tallinna stuudio projekti, seal on juba sellised modernismi mõjutused ja ja tema projektid on kõik funktsionaalselt väga hästi paika pandud, nii et, et noh, vahel heidetakse sellistele väga moodsatele asjadele, et noh, vormimäng, aga temal on ka sisuliselt on need majad kõik väga hästi korralikult lahendatud. Mis te arvate kolleegina teostatud hoonetest, mis on teie arvates kõige silmapaistvam huvitavam? Muidugi, üks suuremaid ehitisi on tal Pärnus sanatoorium see on veel noh, lõpuni ehitamata, üks osa on puudu. Teinekord on mõni bussiootepaviljon väga huvitav. No minule näiteks meeldib Ministrite nõukogu autobaasi administratiivhoone või olmeuna või kuidas teda nimetada? See on noh, väga hästi sobib sinna linna miljöösse ja ja Roosikeskused näiteks see, mille aegu käisin, vaatasin seda oktoobri kolhoosikeskust, ta mõjub selliselt kuidagi väga üksikult ja realistlikult keset suurt lagedat välja. Aga ta on väga huvitav, omamoodi sümbol, kuigi ta võib vaidlusi tekitada kohalikes elanikes ongi ta noh, nagu erinevaid arvamusi esile kutsunud, aga ta on kahtlemata huvitav ja omanäoline. Mis uudised on praegu Viru tänaval seoses nüüd selle Lembitu kavandiga? See Lembitu ja tahaks ikkagi ise sinna ehitada oma nagu esindushoonet. Samal ajal on vanalinnastuudio eskiisprojekt ka valmis nagu heaks. Ja ma ei tea seda praegust seisu ja minu meelest on olukord täiesti ebanormaalne, on. Sageli süüdistatakse arhitekti selles, et noh, et nad püüavad nagu rikkuda ja lõhkuda ära, välja kujunes struktuure. Mina leian, et kultuur loeng ja mispoolest meieaegses kehvemal, et me ei tohi mitte midagi teha sinna. Praegu fetišeerime mingisugust aastat mingit 1800 või ükskõik millist võtame iga aeg on toonud juurde oma kihistuse ja selle tõttu meie vanalinn ja meie need kaitsealused objektid ongi huvitavad, et iga ajastul sinna omapoolset lisanud. Ja kui nüüd leida, et noh, meie silma paistnud arhitektid näiteks ei küündi sinna tasemele Viru tänavale projekteerida, ehitada minu meelest täiesti arvamus, meie arhitekt on maailmatasemel. Kasvõi noh, Villem Künnapu ja tema partnerite võidud ülemaailmsetel arhitektuurikonkurssidel vihjavad sellele samale. Et meil ei ole mitte mingit põhjust häbeneda arhitektide loomingut, arhitektid, suhted väga suure pieteeditundega, seal kaevati need keldrid vundamendid välja. Need nüüd ilmastiku käes hävivad, sinna on tekkinud mingi suguvõsa ja malts peale neid varsti enam kasutada ei saa. Ja samas on noh, mingisugused vaidlused sageli täiesti isiklikul pinnal, mis mitte kuskile ei vii, sellega kaotab ainult meie kultuur. Ja kui antud situatsioonist rääkida, siis ma kujutan ette, et arhitekt on see, kes kõige rohkem vist oma närvirakke kaotab, sellest situatsioonist. Noh, arhitekti looming on üldse kolmeastmeline või noh, mitmeastmeline kõigepealt on see idee või mõte, mis tekib arhitektil peas. Ta näeb seda une, seda kujutab vaimusilma ette seal, noh nüüd see täius võtame niimoodi, siis ta püüab seda tõlgendada jooniste keelduda, joonistab selle maja üles paratamatult mingile kompromissile minek arvestab reaalsete esitus võimalustes reaalse tellijaga, reaalse olukorraga ja siis kolmas aste on siis valmis objekt, mis projektist realiseerub, seal jälle teatavad kaod, uued kaotasin, arhitekti looming on, on väga suures osas seotud kompromisside käsen arhitekti tööks iseärasusi on seotud väga paljude inimestega instantsid, aga see on noh, nagu isegi võib-olla kinokunstiga paralleele tõmmatud on seotud väga suurte materiaalsete väärtustega ja väga paljude otsustajatega, kes ka mõnel juhul lähtuvad oma ametkonna huvidest ja võivad olla isegi ebakompetentsed. Nii et arhitekt peab olema väga suures osas psühho ja ka eratellimusi tehes inimesele koduproteese. Helen Künnap on ka projekteerinud palju eramuid inimestele ja need kõik on väga omanäolised ja arvestavat tellija huve ja ma olen kuumnelt kiidusõnu tähendab vesteldes eks majaomanikega, kes on tema projekti järgi ehitanud ka vesteldes kliendiga on arhitekt ikkagi väga suurel osal psühholoog. Ta peab tunnetama inimese soove, mis on inimesel peas, inimene ei suuda võib-olla väljendada oma soove, peaarhitekt ei saa olla halb psühholoog ja samuti noh, võib ka Viljandi Künnapu kohta öelda, et ta väga silmapaistev publitsist ja teoreetik ja esseist ja nii et mitmekülgsed inimesed peavad olema arhitektid. Te kuulete nüüd lühikest helilõiku temaatiliselt õhtult nimega ruumi poeesia. See õhtu toimus mõned aastad tagasi Kirjanike Majas. Juhtut juhtis vile Künnapu ja ta esines seal ka lühikese teoreetilise sõnavõtuga. Tänasel õhtul huvitavad meid eelkõige ruumi poeetiliselt ideed ise. See on tõsi ja sagedamini tunnevad inimesed võõrandumist nii lähemast ümbrusest kui ka kogu kõiksusest. Meie suhted ümbritsevate esemete ja olenditega muutuvad mehaanilisteks haruharva näeme asju alasti sellistena, nagu nad on kuid ka sisemõistame täielikult nende iseseisvalt loogikat. Ka paljud kohad on minetanud oma vaimu, nad ei selgita enam meile, kus me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme. Meid ümbritsevas ruumis eksisteerivat poeetilist eksistentsi algkujundid puutume nendega pidevalt kokku. Kuid oma triviaalsus on nad minetanud meie jaoks oma hinge. Ainult kasutame neid. Ta on üks kõige rohkem rahvusvahelistel konkurssidel esinenud Eesti arhitekte. Üks viimaseid töid selles vallas oli Rovaniemis kavandatav Arktika keskus. Selle kollektiivi üks liige Lennart Meri ja see töö paistis silma istuma. On see tähendusega ja oma teema tõlgendamisega, seal olid just püütud minu meelest põhirõhk asetada sellele filosoofilisele alltekstile ja siis sümbolitele ja sellele vitratuursele taustale. Muidugi ka need ruumid olid väga huvitavad ja viltune torn, mis oli suunatud põhjanaelale ja, ja ühesõnaga ta oli arhitektuurselt mõju. Aga teda väärtuste, literatuurne, tausta, filosoofia, seal, Villem Künnapu kuulub nende arhitektide hulka, kes esinevad ka trükisõnas, kes korraldavad näitusi. Esinevad niisuguste manifistatsioonidega. Mõnikord on vastu vaieldud, et arhitekt peab projekteerima ja mitte tegelema niisuguste asjadega, millest tekivad sellised pretensioonid ja vastuvaidlemist. Ma ise armastan ka kui kirjutada ja ja ja selle tõttu ma mõistan täiesti ka Villem Künnap puud, kes teinekord projekteerimislaua tagant istub, eks ole, kirjutuslaua taha ja võtab sulepea kätte, nii, kirjutab püüab verbaalselt oma mõtteid väljendada. Arhitektuur. Nagu ma siin eespool juba rääkisin, arhitektuur väga mitmetahuline kunst, ka see maja lõpptulemusena sageli on esinenud juhuseid, kus arhitekt ütleb oma majast lahti, see maja ei ole tema visioon vääriline, see maja on kompromisside tulemusena tekkinud ja sageli noh, mõnel inimesel on näiteks arvamus, et kuule, et ma tegin su projekteeritud maja seal kuus meetrit lühema ja kaks meetrit laiema. Ma tegin vähe kõrgemaks, aga muidu on kõik täpselt sama, tähendab sama, ei ole seal midagi, see on hoopis teine ehitise arhitektil pole selle hoonega enam midagi pistmist. Arhitektuur on ka filosoof põhja ja see kindlasti otsib väljendust just just noh, verbaalsest väljenduses need arhitektuur ei ole ainult maja ehitamise on mõte ja see on, see on noh, olemise võimalus. Ta ei ole mitte ainult kivi kivi peale ladumine. Tundub, et viimasel ajal Ta ongi võib-olla teostanud ennast rohkem trüki- ja kirjasõnas. Projekteerimine on olnud teisel kohal, millesse on tulnud, mis te arvate? Ta arhitekti töö on just nagu tsükliline ja, ja kui on mitu tööd käsil, eks ole, siis nagu ootad, millal nüüd tal sai valmis, eks ole, kolmneli majasin korraga. Samal ajal toimub uute majade projekteerimine, vahepeal oli muidugi arusaamatus kunagise ehituskomitee juhtkonnaga nimelt noh, näiteks nagu selline arhitektide vastane nagu mingisugune liikumine või suhtumine tähendab leida arhitektid liialdavad oma oma arhitektuuriga ja et noh tulevad tellijatele liialt vastu, teevad liiga suuri maju ja siis näitena toodiks Villem Künnapu projekteeritud hoone, mis täielikult vastase ehitusnormidele, mis oli läbinud kõik ekspertiisid ja ehituskomitee täiesti omavoliliselt oma ametkondliku käskkirjaga Keilasse kinnitada Villem Künnapu eraprojekte kolme aasta jooksul seal arhitekt liid mitu korda pöördus oma seisukohavõtuga vastavate ametkondade poole, et et noh, see on, see oli täiesti ebaõiglane otsus. See ka ennetähtaegselt likvideeriti see otsus, aga see oli lihtsalt mingi ametkonna omavoli heledaks heledaks, näiteks mitte aga, aga arhitektil mõjub see kindlasti vabalt, olles täiesti noh, loomevõime haripunktil äkki selline põhjendamatu pretensioon ja, ja esinemiskeeld, see võib viia yli Kainimise rööpast välja ja kindlasti võtab tükiks ajaks igasuguse projekteerimise tahtmise ära ja see sõdimine pidevalt ametkondades ja enda enda eksistentsi tõestamine arhitekt on siiamaani. Kui võtame projekteeriti kristliku, siis sageli leiame arhitekti kuskil 24.-lt realt alles arhitekti nime, kes on tegelikult selle maja sünnitanud, eks on selle maja tegelik autor arhitekt kenam projektbüroos enam ei, ei valda seda ajada on üks paljudest ka maja avapidustustele unustatakse sageli arhitekte kutsuda ja ja kui arhitekt sinna ka ilmub, siis küsitakse, aga kes see selline on? Ühte asja, ma tahtsin seas Vileniga veel mainida. Ühel sellisel näitusel oli tal väga ilus välja. Ma arvan, et temale tähtsatest asjadest, seal oli vana pliiatsijupp ja seal katkine uurija, seal oli igasuguseid isiklikke asju. Tähendab noh, see on väga inimlik suhtumine, kunsti ja suhtumine ka arhitektuuri, noh see, et et need inimlikud asjad on Villemit huvitanud ja ja et ta püüab teha inimliku arhitektuuri Arthuri inimeste jaoks. Ja nüüd intervjuu viljand Künnap puuga. 1987. aasta märtsis pani Los Angelese linnapea Tom Bradley aluse suurejoonelisele programmile. Õigem oleks öelda arhitektuurikonkursile, millest võttis osa ka üks kollektiiv Eestist. Niisiis pillanud Künnapuu. Meile saabus mõned päevad tagasi rõõmustav sõnum Los Angelesest, et et autorite kollektiiv lisaks minule Ain Padrik, Andressiim. Me saavutasime esikoha, õigemini esimese Võru ühe esikohtadest lahtisele ülem arhitektuurivõistlusel, mille nimi on siis vest, Gost köit või läänerannikuvärav kuini tõlkida. Ja mis laadi see niisugune konkurss on, tähendab, kes osa võtsid, mis selle ülesanded eesmärk oli? Rahvusvahelist konkurssi korraldatakse üsna üsna, kas just palju, aga noh, igal aastal siin ja seal midagi. Kuid see vast tundus nagu ekstra huvitav ameeriklast üldse teevad suhteliselt vähe ülemaailmset konkursse. Ja praeguse praeguse konkursi nagu eesmärgiks oligi luua ühelt poolt niukene mobiilne tuleviku kultuurikeskus Los Angelesse teiseks tähistada sellega 90, teisel aastal viiesajandat juubelit, siis Christopher Kolumbuse esimesest käigust külaskäigust Ameerikasse. Ja kolmandaks luua siis selline monument või või emigrantide, sest emigrandid, kes 100 aastat tagasi tulid Ameerikasse põhiliselt New Yorgi kaudu ja nendele me teame, on siis püstitatud see vabadusesammas. Siis kui tullakse hoopis Haywaide õhuteede kaudu ja Los Angeles on üks põhilisi keskusi ja, ja suhtumine emigrantidest tundub olevat ikkagi endiselt Ameerikas üsna üsna niukene soosiv. Ja see on vast ka põhjuseks, miks Madli, mustanahaline Los Angelese linnapea idee luua siis selline selline kultuurikeskus, siis leidis vastukaja vastukaja mitmete jõukate Los Angeles organisatsioonide ja, ja siis ärimeeste hulgas ja et kogu see konkurss teoks sai. See tulevikukonstruktsioon või ehitisse ei tule mitte tühjale kohale, ta tuleb linna keskusesse vist. Ja, ja kuna Los Angelest iseloomustavad iseloomustavad suured kiirused kiirteed, hajueid, siis väga huvitavalt pakutigise selle ehitise asukoha maks endal ta on nagu niukene rippuv sild või niukene ehitisel mitmete kiirteede kohal. Siin on. Ei ja, ja selle kohal veel teine tasand, Nende teid, jalakäiguteid, jäseme meie ehitis, siis on pool kilomeetrit pikk, 75 meetrit lai kuskil üle 100 meetri kõrge. Võib kohe välja öelda, mida ta, mida meie lahendus endast kujutab, see on siis läbipaistev hiigellind metallkonstruktsioonidest sõrel, lind, kes on oma tiivad laiali laotanud ja tema sees me näeme mitmes hõljuvat mitmesuguseid kujundeid siin pilvemuna, koonust. Ja nende sees, oman omakorda tahtsin muuseumid ja festivalide korraldamist, kohad, videod, raamatukogud mõlema tiiva sees on siis selline suur kunstikeskus ja esimesel tasapinnal on ühel pool siis Glebale Vilitš, kus siis kõikide kõik kogu maailmalõhnad on nii-öelda äratuntavad ja teisele poole seal on park programmi järgi siis niuke ühtsuse rahupark ja mida meie siis tähistasime oma töös sellise pal gloobalaleega globaalSaleega, mis siis koosneb, mis, mis komponent häiritud paljudest maailmapuudest sisele Ale ümber, siis lookleb sinusoidaalne väike kunstlik jõgi ja lõpeb siis kaskaadidega. No siin on palju, palju veel igasuguseid muid funktsioone mida siis ühendavad kaldkaldliikuvad teede klaasi lülitatud liftid, sillad, nii et see lind on lisaks sellele ta veel lind on, ta on ka niuke futuristlik lind, ta särab tuledes värvides ja samas on ta ka niuke meelde meeldejääv kujund. Meeldejääv kujund peaks olema ja mis on nähtav linna väga erinevatest kohtadest, kas linnumotiiv oli ülesandes ette antud, on see teie pakkumine? Loomulikult see on, meie, see on, meie ei tee, seal on kindlasti tuhandeid, kahjuks pole veel teinud, viis valiti välja, valiti siis välja kraatideks viis kollektiivi ja praegu esialgsetel andmetel on need kaks kollektiivalla Ameerikast üks Norrast ükson viiviinist ja siis meie oleme siis, oleme Eestist viies kollektiiv, need, kes siis keda auhinnati siis laulauradi tiitliga. Lisaks sellele veel kuskil 12 tööd, sae said eripreemiad, aga noh, neid me pole veel näinud ja me isegi ei tea veel nende nende nimesid. Tuleb veel öelda, et töö jätkub, needsamad viis, kes saavad praeguse premeeritud, saavad siin järgmine nädal Los Angeleses, need töötavad edasi ja võistlevad omavahel edasi. Ja teine etapp lõppeb detsembri alguses, kus siis tuleb uuesti sõita tagasi Los Angelesse ja siis tehakse juba lõplik otsus siis kelle tööd hakatakse ehitama ja kes saab teise koha, kolmanda koha ja nii edasi. Kas teil on tundunud, et nad on saanud mingit algimpulssi ka sellest pumpidu keskusest Pariisist? Bumpy tuua oli üks esimesi, siis nüüd praegu on park labi lett, mis hakkab valmis saama, mis on ka üsna niuke tulevikupark, futuristlik park, mille kohta ka konkursi 83. märtsil, millest me Ain Balticuga samuti osa võtsime. Ja preemiat ta küll ei saanud, aga jõudsime apper haiglassiiv, mis oli meie esimese päris konkursi kohta küllaltki korralik tulemus. Ja, ja, ja midagi, aga see on nagu are samm veel edasi. Samas võrdluseks tuua kuskil 20.-te lõpus olnud konkurss hiigeltornile majakale, mis siis oli samuti kolumbusele pühendatud. Vot ja selle selle torni võistlus oli väärmiselt huvitav või, ja seal esinesid väga hästi vene konstruktivistid Melnikovi ja ja, ja mitmed-mitmed, teised seal Kinsburg ja võib-olla isegi mitte midagi, midagi, kas sealt on inspiratsiooni saadud. Samas muidugi, las asjas on väga spetsiifiline, Linda on tõesti äärmiselt dünaamiline, tihe kultuuris põhiliselt väga-väga erinevate kultuuride põiming ja ilmselt ilmselt kuskilt sealt on ka kõik see, see noh, omaenda keskkonnast kontekstist on see teema ja, ja vajadus selle, sellise asja jooksvast välja kasvanud. Mis mulje on, kas nüüd selle esimese muru otsustaja kas selles oli suurem sõnaõigus? Tellijal ideoloogidel, pöörid, need spetsialistid arhitektuuri alal? No tundub siiski, et žüriil, sest kui lugeda seda, seda žüriid seal väga huvitav ja võib öelda üsna autoriteetne žürii maailma väga eri paikades, siin on kohe näha. Ray Bradbury, eks ole, tuntud tuntud siis Science Fiction kirjanike, siin on mitmed tuntud Ameerika kunstnikud Ra, juhtiv arhitekt, vere veenma ma näen siin praegu siis on Itaaliast väga-väga tuntud arhitekt karde, ela, Ignaasio osa tuntud maastikuarhitekt, haakpoeet, Octavio baas. Ja mitmed 100. Roland vaid Swaitzer, see on siis Prantsusmaalt see, kes on siis kuulsa kirjaniku filosoofi, kas ta nüüd poeg, pojapoeg ma täpselt ei teagi ja nõnda edasi, nõnda edasi, nii et see žürii on üsna üsna põnev ja, ja tundub, et et nende arvamus omasin suurt tähtsust, samas konsorid kui vaadata seda videod, muuseas programm oli esitatud osaliselt video kassetina ja kus siis kõik need inimesed Bradbury ja siis mitmed teised sisel linnapea kes siis oma ideid rääkisid, milline peaks tulevikukeskus olema ja sealt video pealt ja siis neid suuri miljardäri Nad on ise üsna poeetiliselt meelestatud ja, ja üsna üsna huvitavad inimesed, nii et võib arvata, et selle žürii ja siis rahameeste vaheline niuke distants ei olegi võib-olla väga, väga suur see antud juhul ja langeb ära kartus, et näete, et rahabrib takistuseks saada ja esialgu oli nagu piiriks 50 miljonit dollarit, aga, aga tundub, et et meie, meie, lähme, lähme nagu sellest küll üle ka siin ühes telefonikõnes oli, oli juba juttu, et, et see ilmselt ei ole, ei ole, piiriks ei ole piiriks, kui ikka leitakse, et huvitav huvitav, aga lahendus, siis, siis võib arvata, et see summa võib tunduvalt suureneda, et seevastu ei hakka takistama lahendust.