Heino Kiik, homme on teil sünnipäev, te olete 60. sünnipäeva. Künnisel kõik tähtpäevad ja juubelid kisuvad tavalisest põhitööst kõrvale. Mis on see töö, mille kallal ta nüüd viimasel ajal oma mõtteid ja meeleolete hoidnud? Mu töö on väga konkreetne, ma istun praegu igal hommikupoolikul töölaua taga ja kirjutan arve jommi seitsmendat köidet. Arve jomm on selles köites jõudnud tänasesse päeva välja. Elab meie keskel ja tema üks põhilisi muresid on seal võrdlemisi jõukas mees, nüüd juba üks põhilisi muresid on. Kuhu kulutada, raha. Kui sul see raha on olemas. Kui tänane on see tänane päev, kas ta on jõudnud nendesse uutesse protsessidesse juba, mis meie ühiskonnas nüüd viimase kahe aasta jooksul on toimunud? No neil päevil ma istusin kusagil 80 kolmandas aastas leheküljed olid selles aastas, aga ta jõuab välja päris tänasesse ka. Viimasel ajal on korduvalt avaldatud soovi, et teie aimekirjanduse teosed tuleksid uuesti trükist kordustrükis. Ma mõtlen siin maailmavilju, kuidas nende raamatutega ja samamoodi ka taimetark Jah, see on kummaline. Ma olen tegelikult nendest välja lülitunud. Nad on mul nagu mineviku töö ja olen lülitunud jommi kirjutamisse. Ma kirjutan praegu kuuenda jommi köite, kirjutasin praegu seitsmendat, nii et ma olen täiesti sisse elanud. Aga rahvas, lugev, rahvas millegipärast käib mulle pääle ja tülitab mind ja ja rõõmustab mind selle aktiivsusega, eriti maailmaviljade puhul öeldakse, et mõned pole näinudki, mõned pole teadnudki. Raamat on sõbra käest, kuulevad või näevad, ja siis kust saaks, küsivad minu käest mul neid anda ei ole muidugi nii palju. Aga siiski, ma usun, et teil mingi ettekujutuse pilt on olemas kordus trükkide seisust, mis on tulemas, millal. Jah, mul on täiesti pilt olemas. Näiteks taimetarga kohta võib öelda, et ta ilmub järgmisel aastal, sest kirjastus Eesti Raamat tegi ettepaneku et ma valmistasin ette kordustrükki käsikirja. Ma kirjutasin sinna viimase kolme kuu aasta viimase kolme kuu numbreid juurde, nii et see ilmub 12 numbris. Ajakirjana ühiste kaante vahel. Ma ilma viljade asi on minu jaoks täiesti segane, nii et siin ma ei tea, kuidas see asi lahendatakse. Sellega tegeleb, peaks tegelema Kirjastus valgus, aga sellega võib tegeleda ka Eesti raamat, nagu ma olen kuulnud, nii et ei ole mõeldamatu, et Eesti raamat annab selle korrutuslike samuti välja. Kuid otsust mingeid praegu mul ei ole teatatud. Kui nad tulevad, nad tulevad, tähendab siis muutmatul kujul ja. Jah, ma ei, seda ma ei ütle, et muutmatul kujul näiteks taimetarga juures esimestes numbrites muutsin seal sordi nimetused nõuet sisse, mis on rajoonitud nüüd kemikaalide väetised, mis on vahepeal juurde tulnud. Panin siis, ühesõnaga ma uuendasin teda faktilise materjali osas, mis on vahepeal kas teadus või praktika muutnud. Viimasel ajal räägitakse väga palju keskkonnakaitsest. Mida tähendab see mõiste Heino Kiigele? Keskkonnakaitse tähendab mulle sedasama, mis teistelegi aga kui kirjaniku poolelt vaadata, siis on nende tavaliselt räägitavate looduse, keskkonna, vee, õhu ja, ja mulla ja teiste looduslike varade kaitsmine. Üks asi aga teine asi on psüühilise keskkonna kaitsmine, millest on vähem räägitud, aga mis on kirjanikule just lähedasem tema tema tööala. Otseselt ütleksin ma isegi nii, et psüühilise keskkonna kaitsmisele peaks palju rohkem rõhku panema. See on hästi lai ainevald ja meie praegu siin küsimuste-vastuste korras, seda muidugi ammenda. Mõned märksõnad võiks nagu öelda, niisugused nagu inimese alandamine ja ja inimese väärikuse kui mõiste. Tühi seis mõned aastad tagasi. Ja peremehe tunne. Inimese peremehe tunne ühiskonnas mitte ainult tähendab oma tehases vaid vaid kogu riigis. Praegu näiteks on psüühilised pinged tekkinud mõnel mõnel juhul sellest, et praeguse ajaga ei julge kõik kaasa minna, mõned mõtlevad, et see on ajutine. Need on need arad inimesed või bürokraadid. Ja nad on sunnitud praegu siiski kaasa minema ja võtma vastu otsuseid, mida nad iialgi vastu võtaks. Sellel lihtsal põhjusel, et praegu pole keegi vastu, kui on kolleegium koos ja hääletatakse, siis on kõik 100 protsenti poolt, nii et see on selline huvitav psüühiline nähtus. Praegu need praegu psüühilised pinged keskkonnas ei ole. Tähendab summana worst isegi vähenenud summa, teine pool, need bürokraadid, kes enne mõnulesid olid rahul, tundsid ennast hästi. Need on sattunud nüüd pingesse. Nii et kaitsta tuleks kõiki neid bürokraate ja, ja neid isiksusi. Sest inimesed on nad kõik, oi, siin on palju rääkida. Viimasel ajal on teil ilmunud mitu teost mitmete auhinnatud romaan, siis publitsistika, raamat, mis seal viimasel ajal on välja tulnud. Tuletame nüüd meelde, et küsida. Ja seal tulemas minevaasta tulivad, jah. Elu Patrick Sis publitsistika raamat Rõõm päikesest. Taimetark kolmas maailmaviljad, kolmas, neljas. Mis on lähemal ajal tulemas? Sel hetkel, kui see jutt läheb raadiosse, võib olla müügil juba või, või müügilt läbi. Armastusromaan mind armastab jaapanlanna, minul on autorieksemplarid käes. Teie tegelikult ju alustasite teaduslike monograafiate kirjutamisega. Jõudsite sealt nende Aime teoste juurde, kas oli mingi ajend või tõukejõud? No algul ma ei pidanud ennast kirjanikuks algul, see tähendab 60.-te aastate algupool. Ja siis ma otsisin enda eneseväljenduse võimaluste hulgas populaarteadusliku kirjanduse kirjutamist, ma olin kirjutanud mõned monograafiat Eesti põllumajandusteadlastest ja sealt lugesin sammuks edasi, et hakkan kirjutama populaarselt selliseid asju, mis kõik rahvas saaks lugeda põllumajanduse ja taimede kohta. Jaa. Ma olen Räpina aiandustehnikumi lõpetanud, aiandus on mul nagu käepärane asi. Aiandus on mul väga suur huvialane asi. Hobiasi entusiastlik, niisugune ainevald. Ja siis ma lihtsalt mõtlesin, et ma seal saan enda võimalusi ja oma energiat realiseerida. Kõige edukamalt populaarteaduslikus vallas. Kaste kirjutamisel kasutasite ka teisi allikaid. Teadus on ühine aiandusteaduse põllumajandusteadus ja see ei ole minu või teise või kolmanda eravara. Entsüklopeediat kirjutades või õpikut kirjutades kasutatakse kõike progressiivset, mis on Eestis ja maailmas nii et täiesti loomulik, kui ma poleks seda teinud, siis oleks see rahva altvedamine olnud, siis ei oleks see tase olnud see, mis talle praegu. Ma nimelt ennem seda osalesin mitme õpiku kirjutamises, maaviljelus, õpikuja ja aiandus, õppigu kirjutamises varem agronoomina. Nii et ma olen selle teaduse sees ja lähedal olnud. Mis on aimekirjanduse tähtsus rahva teadvuse jaoks ja ka tema tema harituse tõstmiseks? Jah, Rahva harituse tase kipub olema ikka madalam, kui me tahaksime näha. Ja siin on tänuväärt iga niisugune üritus, mis aitab seda tõsta. Ja sundida kedagi õppima eriti ei saa. Sellepärast peavad need populaarteaduslikud raamatud, mis silmaringi ja üldharidustaset rahval tõstavad, peavad olema köitvad, et nad kisuvad lugema. Praegusel ajal vaadatakse ju televiisorit, kuulatakse raadiot või, või vaadatakse seal hokit või, või tehakse ei tea mida kõike. Ega nüüd ei saa kedagi vägisi ära tõmmata, saab ainult veel ahvatlevam asjaga ära tõmmata sealt juurest, nii et see kirjutamine võrdlemisi raske populaarteadusliku kirjutamine. Ja ma olen püüdnud selle poole, et need oleks huvitavat ja osutubki rahva vastu käest, et on huvitavad, et need suudavad ära tõmmata siiski teiste ahvatluste juurest kah ennast harima taimede alal. Nagu ma lugemisel aru sain, ei ole nende raamatute eesmärk mitte näiteks õpetada inimest maasikaid kasvatama või mingit muud taime, vaid see on lihtsalt siiski teadmiste andmine. Te mõtlete praegu maailmavilju ja jah, see on täiesti kindlalt niiviisi, see on puht teadlaste laiendamine silmaringi laiendama, ütleme niiviisi silmaringi laiendamine taimemaailmas. Aga mis puutub taimetarka, seal on väga konkreetne eesmärk õpetada. See on õpetamise raamat, see on mõeldud rohkem lastele, eeskätt siiski ei ole, see taimetark on mõeldud kõigile ja tuleb välja, et seda loevad. Tahavad lugeda peaaegu kõik aiapidajad, need pühapäeva aednikud, nad räägivad, seal saab kätte kõige lihtsamalt ja kõige selgemalt asja mida neil vaja on. Mul on seda nii öeldud ja ma kirjutades ei piiranud kontingent. Kuidas süveneb kirjanik niisugusesse uudsesse valdkonda, kui ta võtab endal selle ette. Te olete kuskil öelnud, et läheb umbes poolteist, kaks kuud aega ja siis tuleb peale see, mida nimetatakse inspiratsiooniks. See on romaani puhul, see on romaani puhul aga taimetark ja maailmaviljad, see on hoopis teine töö. Neid ei saa võrrelda. See on teine maailm. Ja ilmselt üks kirjanike ei suudaks kirjutada ei maailma viljuga taimetarka. Aga need kirjutades ma ei olnud kirjanik. Mul on kahekordne agronoomi haridus. Tähendab Räpina aiandustehnikumi ja Eesti põlemas akadeemia. Ja mul on teadusliku töökogemus, õppisin aspirantuuris vahepeal, mul on kolm monograafiat ilmunud, nii et ma tegin neid siiski teadlasena neid töid. Te olete kunagi võrrelnud seda doktoritöö kirjutamisega? Ma mõtlen töömahult ja, ja, ja mõistuse vingelt seda niiviisi. Mitte mitte metodoloogiliselt, aga tähendab, see tase peab olema seal siiski doktoritaset midagi niisugust ära teha. See on tinglik, niisugune võrdlus, kujundlik. No te olete ise ka praktik aednikuna, teil on okaspõõsaste kollektsioon, kui ma ei eksi, on küll. Kui suur on teie niisugune praktiku aja ja töö kulu oma isiklikus aias, mida te kasvatate ja mis sihiga? Ajakulu on nii, kuidas aega sellele jääb aeda esiplaanile seada, ses mõttes, et ma lähen hommikul, hakkan seal tööle. Kevaditi on mul tavaliselt nii, et ma kirjutan lõunani, alati ma kirjutan lõunani, ma rohkem ei suuda päevas kirjutada. Aga kevadel saan siis peale lõunat aeda minna, seal on palju aiad, aiatöid teha ja, ja siis ma seal suvel ja sügise poole tulevad rännud ja teised asjad, siis on aega aias vähem olla, aga ma olen ka siis seal. Nii et ta mahub lihtsalt teiste asjade vahele. Et ja ma ei oska seda summat öelda, palju mul sinna läheb. Aga kasvatan ma mitte tulu saamise eesmärgil midagi istikuid olema palju ära kinkinud. Tulp olen ma tohutult ära kinkinud. Kasvatan need kogemuse saamise ja lihtsalt oma hasartse mõnu rahuldamise eesmärgil, ma tunnen mõnu sellest tööst seal. Nii et see on niisugune üks elumõnusid mul, mida te kasvatate? No okaspõõsaste kollektsioon on mulle istikuid. Neid on jaganud juga, poosid, Sist, tulpe, nartsisside kollektsioon, krookused on, köögivilja ei ole. Muidugi on marjapõõsad õunapuud, õunapuu sort on seal üks, 45, näiteks ploomisort on üle 10 sordi kollektsioon. Ma jälgin neid, kuidas nad Eesti ja minu aiatingimustes käituvad ja saaki annavad, sest ma seda kirjutan. Taimetargast. Te olete ühes intervjuus öelnud, et teie jaoks on loodus võib-olla olulisem nähtus kui läbilõike eesti kirjanikule. Jah ma pean silmas siin mitte niivõrd seda, et ma kirjanik olen ja isegi mitte võib-olla niivõrd seda, et ma olen kahekordse looduseharidusega tähendab Räpina tehnikum ja Eesti põlemas akadeemia vaid mingisugust kaasasündinud inimlikku omadust, mingisugust intuitiivset, loodusetaju ja, ja intuitiivset, looduse naudinguvõimet ja intuitiivset, looduse mõistmise võimet, midagi taolist, muidugi, need on edasi arenenud seoses õppimistega ja ja kirjaniku pulli on mind õpetanud mõtlema väga põhjalikult, nii et see tuleb, kasvab siia juurde, nii et hariduse mõtlemine, intuitsioon, loodus suhtes, ma ütleksin niiviisi. Teil on õige mitu eriala, mitu elukutset. Mitu te neid julgeksite praegu välja tuua? Ma kunagi reastasin oma oma tegevusi, need oli umbes paarkümmend traktoristist alates ja aednikupoisiga lõpetades. Kas te olete selle üle tundnud kahetsust või rõõmu? Ma elasin kuni 35 aastani teadmata kes või mis ma olen, lihtsalt, mida elu ette andis või mis endale huvi pakkus, sellest haarasin kinni. Ja sellest tuligi see ametite vahetamine ja õppimiste vahetamine isegi. Ja siis ei osanud sees olles üldse mõteldagi, et selle peab hinnangut kunagi andma, et kas on hea või halb. Aga nüüd tagantjärgi ma võin öelda, et ega see paha ei olnud. Ma nagu valmistasin ennast ette kirjanikupõlveks teadmata kunagi kirjanikku tuleb, aga see oli kuskil alateadvuses, mul selline rahutus maailma tähendab õpina tundmise ja eri situatsioonidesse enda panemisel. Rahutus, niisugune, see on kasuks tulnud ta mind lihtsalt arendanud. Te olete kirjutanud monograafiaid, aimekirjandust, ilukirjanduslikku proosat, näidendeid, stsenaariume. Kas te tunnete, et olete tegelenud liiga paljude aladega, kas oleks olnud õigem süveneda millessegi? Jah, see see enesetunne nüüd, palju see sind seepärast, et ma elan siiski ühiskonnas ja see keskkond, see psüühiline ja, ja ka füüsiline keskkond, majanduslik keskkond, milles ma elan, on mind mõjutanud, ma ei ole saanud alati päris seda teha, mis ma olen tahtnud, aga tagantjärgi kahetseda ei oska. Ja tänu sellele sai eesti rahvas taimetarga ja maailmaviljad. Ma ise veidi kahetsen, et sel ajal ei kirjutanud viit romaani mu töövõimeromaan aastas umbes. Aga kes tagantjärgi nüüd tark oleks rumal olla, nii et kui läks niiviisi, miks mitte neid aimeraamatuid ilmselt muidu ei oleks olnud sel määral? Üks retsensent on oletanud, et te olete saanud oma maima viljade idee ühest Saksa DV väljaandest. Ja ka pealkirja. Mulle ei meenu, et ma pealkirja kuskilt ta võiks olla ka maailma kultuurtaimed, aga viljad on kujundliku. Tähendab, mitte ainult teraviljad, muidugi siis ei, see on viljad, on suur mõistaja ja, ja see on kujund maa kirjanikuna võin seda kujundit kasutada, tähendab muidu agronoom oleks siirdunud maailma kultuurtaimed selle raamatu pealkirjaks. On ette heidetud teatud süsteemi puudust vaima viljades. Mis on teie vastuväide? Ma olen selle asja kallal kolm aastat töötanud ja süsteem on väga täpne, aga inimene, kes loeb üks kord läbi, lihtsalt ei oska süveneda sesse. Exeteidarit, näiteks Maison alguskultuur. Aga miks seal aga mis põhjusel mõne teise sinna paneks, ma küsin seda? Minul on sisemine põhjus olemas. Teie koostööraamatu illustreerija Edgar Walteriga kuidas kujunes ja kuidas üldse tekkis? Tema hakkas teramatuid kujundama Edgar Valteri kunstnikust väga lugu ja ta on maailma andekamaid raamatuillustraatorid. Ja ma lihtsalt ise taotlesin, et ta tuleks. Ja minu õnn etappi tuli eesti rahval poleks iialgi nii huvitavat ilusat raamatut, kui tema poleks appi tulnud. Kas nendel raamatutel oodata mingit järge ühes või teises vormis? Ei populaarteadust ma enam ei kirjuta.