Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen Indrek Grigor. Kumu kunstimuuseumis on juba mõnda aega olnud avatud näitus pühalik kaasaeg Nikolai koormošovic 1960.-te aastate maalid. Korošov lahkus meie seast eelmisel aastal kuid kumu näituse näol ei ole tegemist mälestusnäitusega. Kuivõrd muuseumi näituseid planeeritakse mitu aastat ette alguses näituse ettevalmistustöö juba kunstniku eluajal. Kas ja kuivõrd kunstniku lahkumine näitusepilti mõjutas, jääb lahtiseks küsimuseks, mis ei ole käesolevas saate rõhuasetuse seisukohalt ka oluline. Piisab sellest, kui öelda selgituseks, et näituse kuraatorid Kädi talvoja erihuviks on 1960.-te aastate kunst ehk näituse keskendumine just Gorbatšovi 60.-te perioodi töödele on kuratoorselt motiveeritud. Mõni nädal pärast Nikolai Gorbatšovi näituse avamist kumus avati Tartu kunstimuuseumis August Künnapu isikunäitus Elujõgi Korošovi küünalt. Puud eristab vähemalt üks kui mitte kaks põlvkonda, kuid kahe maalikunstniku vahel võib leida meelevaldseid, ent siiski silmatorkavaid paralleele näiteks selles laadis, kuidas nii üks kui teine kujundeid ja figuure ülistab. Või siis teema. Künnapu retrohõnguliste maalidel võib sageli näha 60.-te kanoonilisi teemasid nagu sport ja tervishoid või maal, mille pealkiri kõneleb ise enda eest. Harju rajooni Alavere sovhoosis viib toidupõllule buss. Juba ainuüksi sõna rajoon ei jäta kahtlust, et tegemist on nõukogude ajastu eluolu kajastamisega ja Künnapu maal. Idüll maastikul meenutab kangesti Gorbatšovi söömaaega. Ühendava joonena saaks käsitleda ka mõlema kunstniku spirituaalsus kuid sisuliselt on siiski tegemist võrdlemisi erinevate kunstnikega. Elurõõmsa Künnapu maalidel puudub Kormašovi pühalik vaoshoitus, kus modernistliku ehituskultuse betoonist konstruktsioonid on korraga nii lootus tulevikule kui düstoopia. Surnuaed. Künnapu maalidel kujutatud saavutused ja jõudehetked on naiivselt positiivsed, mis ent ongi just see spirituaalne tasand, kus korrašov ja Künnapu kohtuvad Korošov ammuta Q õigeusklike ikoonide, alalhoidlikkust ja fatalistlikust maailmast. Samas kui Künnapu ilmselt pigem idamaisel filosoofial põhineb elutunnetus, millele viitab näiteks näituse pealkiri elujõgi on märksa mängulisem. Tsiteerides kunstnikku ennast. Minu pildid ei ole ikoonid, kuid neil on siiski raviv toime külastades head kunstinäitust või vaadates mõnda maali, näiteks köögiseinal on võimalik tankida positiivset energiat. Tsitaadi lõpp. Erinevustest sõltumata annab näituste sattumine samale ajale ning sellega kaasnenud terve rida, olgugi et puht formaalseid kokkulangevusi piisavalt põhjust käsitleda näituseid paralleelselt. Mööndes, et paralleelse käsitluse eesmärgiks ei ole mitte uue või täielikum pildiheitmine autorite loomingule vaid just näituste ja ennekõike nendega kaasnenud kataloogide kriitiline käsitlus. Usun, et kokkuvõttes võib see pealtnäha kohmakas kõrvutus olla siiski viljakas. Olenematta rõhutaksin, et väga suurel määral varieeruvast kujundusest ühendab kõiki kumu väljaandeid üks asjaolu. Kõigil kumu väljaannetel on kumu direktor eestlasena. Tegemist on õnne kõike formaalsusega, kuid seda enam viib see mind paratamatult mõttele, et Anu Liivaku eessõnu tuleks kunstiministeeriumis eraldi vaadelda. Neil ei ole midagi ette heita, otse vastupidi. Liivaku võime paaris lauses kokkuvõta albumis sisalduvate artiklite essents on muljetavaldav. Tsiteerin kaht lauset Anu Liivaku kirjutatud eessõnast Nikolai koormašovi näitust pühalik kaasaeg saatvale albumile. Üsna pea läks ta, see on korrašov kaasa 1950.-te aastate lõpu ja 1960.-te aastate alguse uue väljenduslikkuse otsinguga, leides valutumalt kui mitmed põlvkonnad kaaslased oma jõuliselt Ekspressiivse laadi mis oli ehk nüansi võrra lähedasem vene nõukogude kunsti uuendusliku suuna kaasaegse stiili otsingutele kui rahvusvaheline modernismiga kontakti otsiv noor eesti kunst tervikuna. Samal ajal kui modernismi huvi kümnendi keskpaigas Eesti kunstimaastikul jätkuvalt süvenes omandas Gorbatšovi loomingus üha olulisema tähenduse tema sügav kiindumus Vana-Vene ikoonikunsti ja õigeusu vaimsesse pärandisse, mille ta ka oma nüanssi rikkasse ikonograafiliselt mitme plaanilisse isiklikku laadi sünteesis. Tsitaadi lõpp. Peab möönma, et liivast kui kaks lauset on terve lõigu pikkused. Ent nagu öeldud, jätan liivaku eessõnade eraldi saate teemaks. Oluline on, et Kädi talvoja ja Boriss Bernsteini käsitlused, mida allpool põgusalt refereerin ei vaatle koormašovi ei temaatilise maalipoliitilises kontekstis ega otsi sotsialistliku modernismi vaid keskenduvad Gorbatšovi loomingu religioossetel, allusioonidele, mida ei ole siiani kunstiteaduslike meetoditega kirjeldatud. Anu Liivak suutis ülaltsiteeritud kahes lauses minu hinnangul mainitud uurimussuundade jõujooned ilma neile otseselt viitamata teineteise suhtes väga hästi markeerida. Olenemata opositsioonilisusest, mille omistasin talvoja käsitlustele, võib ülal kõlanud kommentaaridest järeldada, leiab talvoja eta. Tsitseerin ei loo niivõrd uut diskursust, kuivõrd tõukub vanast ametliku ja mitteametliku konformistliku konformistliku kunsti vastandumisel põhinevast mudelist aga kriitiliselt positsioonilt. Nii käsitletakse konteksti loomisega tegelevates peatükkides koormašovi oma põlvkonna tüüpilise erandina. Pildipõhises vaatluses saavad kõrgendatud tähelepanu de matemaatilised maalid ambitsiooniga sekitada nende abil välja spetsiifiliselt Kormašovlikud elu ja kunstitunnetuse sümptomid. Tsitaadi lõpp. Tüüpilise erandi all peab talvoja silmas Kormašovi käsitlusi iseloomustavat absurdsevõitu olukorda kus ühelt poolt oli tegemist kaasaja ametliku ideoloogilise nomenklatuuri poolt hinnatud meistriga, kelle panusest koguda väärtussüsteemis kõrgeima zhanri temaatilise maali arengusse Eestis annab tunnistust Gorbatšovi maalide kunstimuuseumides. Kuid teisalt käsitletakse korrašovi tänapäeval ka kui ametliku kunsti edasiarendajad üksikisiku tasandil ning selles mõttes tüüpilise erandina, kellele ei saa, tsiteerin ideoloogilist enese müümist või allaheitlikku kohanemist süüks panna. Tsitaadi lõpp. Talvoja käsitluses väljenduvad spetsiifiliselt gurmašovlikud elu ja kunstitunnetuse sümptomid mis võimaldavad kunstilise üldistuse, mis jääb kehtima aja, ühiskonna ja kunsti muutudes. Kunstniku religioossus, mille olulisust gurmašovi käsitlusel rõhutatakse see kaudu, et konteksti loomisega tegelevates peatükkides on poliitilisus taandatud ennekõike põlvkondlikuks vastuoluks käsitledes põlvkondliku nihke raames noorte vihaste meeste kujunemist normaalparadigmaks. Kulminatsioon, millele talvoja väga pika sissejuhatusega pinda teeb, algab alles artikli teises poolest peatükiga vastu okslike diskursuste põimumised, mille keskmes on koormašovi loomingus märgilisele kohale asetatud 1968.-st aastast pärinev kompositsioon. Söömaaeg, mis markeerib karmi stiili lõpp kunstniku loomingus. Tsiteerin. Sööma ajas põimuvad elemendid esmapilgul küllaltki vastu okslikeks filosoofiateks Nõukogude liike väärtusi propageeriv progressi ideoloogia, mille mõjualasse võiks põhimõtteliselt liigitada kõik Kormašovi varasemad temaatilised maalid on siin asendumas pigem kristliku vaimsuse eksistents Salistliku elutunnetusega ning modernistlik üldistav vormikäsitlus paljastab siin üsna hästi oma etnograafilise religioosse jume tsitaadi lõppsöömaaja positsiooni käsitlemisele kunstniku loomingulises biograafias ja kunstiloolises retseptsioonist. Järgneb uut suunda sissejuhatav peatükk. Religioon kaardistab Gorbatšovi suhteusku, kui, nagu juba ülal toodud tsitaadis kõlas etnograafilise religioossesse mis praktikas väljendus sügavas huvis ikoonikunsti vastu, mille mõju on näha gurmašovi loomingus ning just nende konkreetsele ikonograafilisele tuvastamisele on keskendunud Taivo ja artikli viimane peatükk. Ikooni jäljed. Talvoja ei piirdu näiteks noorte esitajate puhul vaid Trip tühoni formaadi mainimisega ega naiste Modonnadena kujutamisega. Viimane, nagu te ise möönab, on 60.-te kunstis laialt levinud. Ta kirjeldab pikalt erinevate perspektiivide simultaanset kujutamist maalil juhtides sealjuures tähelepanu ka viisile, kuidas on kujutatud interjööri ja eksterjööri, mis ei võimalda väita, et tegemist on pelgalt modernismi traditsioonist pärineva mitme plaanilisusega. Nii jõuab talvoja järelduseni, et tsiteerin, rakendades trik tühoni traditsioonilisi lugemisviise, võiks vasakut tiiba vaadelda minevikku, keskpaneeli, oleviku ja paremat tiiba, tulevikku poliseeringuina või samastada külgpaneele elu taevase ja maise poolega. Tsitaadi lõpp. Kusjuures talvoja käsitluse väärtus ei seisne mitte järeldustes, vaid arutluskäigu kunstiteaduslikus pädevuses. Et trip, tühon on religioosne formaat, ei ole üllatus ja et pildil on mitu sünkroonselt vaatenurka, on samuti kõigile näha, ent viimaks on see ikoonimaalist inspireeritud religioossus Oshovi Loomingus leidnud põhjalikuma käsitluse kui pelk tõdemus. Kädi talvoja kui igati heas mõttes noore ja ambitsioonika kunstiteadlase artikli pealkiri on pühalik kaasaeg diskursuste põimumist 1960.-te aastate maaliloomingus. Nikolai Gorbatšovi näituse kataloogi teise artikli autor, legendaarne kunstiteadlane Boris Bernstein võib enesele lubada aga artikli pealkirja mõtiskledes Korošovist. Tuleb möönda, et Bernstein on lihtsalt sellise kaliibriga teadlane, et isegi kui ta mõtiskleb, võtab see teadusliku artikli vormi. Puht-ideoloogiliselt eristab Bernsteini ja Taylbuja käsitlusi asjaolu, et Bernstein toob konteksti kirjeldustest sisse otseselt poliitilise tasandi. Talvoja otsus rääkida 68.-st aastast kui murrangust kunstniku loomingus ja ignoreerida sealjuures rahvusvahelisi poliitilisi sündmusi võib-olla sisuliselt pädev, ent mõjub kokkuvõttes põhjendamatult radikaalselt. Ka Bernstein vaatleb Korošovi loomingut isikukeskselt mõtestades kaudselt kogu karmi stiili kui 50.-te lõpu 60.-te alguse noorteliikumise poliitilist reformatsiooni. Tsiteerin Bernsteini kaudu Bubrykovi artiklit karm stiil, mobilisatsioon ja kultuurirevolutsioon, kus autor ütleb, et karmi stiili võib kirjeldada kui tsiteerin omalaadset Nõukogude reformatsiooni mõistetuna antud juhul bolševistliku religiooni põhiväärtuste, kaasa arvatud revolutsiooni ja kodusõjaajalooline müsteerium individuaalse kogemusena kollektiivsetel riituste osalemise asemel. Tsitaadi lõpp. Ehk perstent samuti nagu talvoja rõhutab, et temaatilise maali ideoloogilise Nissi varjus tsiteerin, kulgesid koormašovi endast stilistiliselt metamorfoosi ja just need on praegu kõige põnevamad tsitaadi lõpp. Kuid seda öelnud ei unusta Bernstein siiski konkreetsete maalide käsitlemise juures kontekstile viidata mööndes näiteks juba ülal koormašovi loomingulise murdepunktina iseloomustatud maalisöömaaeg kirjelduse juures, tsiteerin. Ma ei tea, kas just Praha kevade lämmatamine andis tõuke ulase ohvri ja šovi sööma ja loomiseks. Võib-olla oli Korošovi maali ajendiks kellelegi surm, reaalse inimese kaotus, midagi kindlat siin väita ei saa. Tsitaadi lõpp. Talvoja noore ja idealistliku kunstiteadlasena, kes usub oma tegevuse ajatusse, on oma objekti, sotsiaalpoliitilise fooni käsitluse. Ootamatult on ideoloogiline ning mille aluseks olevad väärtushinnangud ajas muutuvad eraldanud Korošovi maalide ikonograafilisest analüüsist, mis nagu võib loota. On ideoloogiast sõltumatu, ajatu iseloomuga lootus, mis põhineb eeldusel, et taoline kihistus on olemas ka kurvashovi enese loomingus. Ning seda näib talv kindlalt uskuvat, lõpetades oma artikli järgmise lõiguga. Tsiteerin. Neoplatonistliku käsitluse kohaselt on jumal valgusikoon, aga kujutab olemist, et vari võrdub mitteolemisega pole varjudel ikoonil kohta. Kuigi Gorbatšov oma maalidel kehadele volüümi andmisel siiski valgust varju kasutas, ise need kehad ruumis varje jätab, võiksid kristliku metafüüsika abil väita, et Gorbatšovi kaasaegsed tööd ei sündinud pelgalt allumisest aja nõuetele vaid neis on vahetut kohalolu tõelist olemist. Ülal võib-olla iroonilisena kõlanud väide, et kui Boris Bernstein ka ainult mõtiskleb, on tulemuseks kunstiteadus, oli mõeldud täiesti siiralt. Bernstein valdab suurepäraselt seda, mida nimetaksin strukturalistlikuks analüüsiks. Nimelt teose enesekeele kasutamist. Ka kirjelduskeelena. Püüan kohe illustreerida, mida ma sellega öelda tahan. Gorbatšovi 60.-te maalidel väldivad kõik tegelased frontaalpositsiooni, mis annab perstiline alust rääkida. Tsiteerin meelelise konkreetsuse ja abstraktsiooni pingestatud ühtsusest. Tsitaadi lõpp. Me ei saa väita midagi kujutatute ilme või isiksuse kohta. Korrošovi maalidel kujutatud figuurid ei ole mitte isikud, vaid tsiteerin. Tüübid ja tegevuse tuletised. Nende määravad tunnused on vaatajale hästi näha. Tegemist on noorte, tervete ja tugevate inimestega, kes suudavad töötada ja on valmis pingutama ühise eesmärgi nimel mille täitumist on tõotatud õige pea. Tsitaadi lõpp. Samale ajale. See on siis kuuekümnendate-le jäädka, koormošovi, portreemaalide kõrgaeg. Hiljem esineb portreid pigem harva. Bernstein näeb siin strukt uralistliku põhjendust, tsiteerin. Vahest seisavad portreežanri hülgamise taga mingid kompensatoorset tegurid. 1970.-te ja 1900 kaheksakümnendatel aastatel kaovad Korošovi maalidelt selgvaates inimesed kus arglikult akus julgemini, aga maalide tegelased pöörduvad vaataja poole profiilis ja mõnikord suisa otsevaates. Sega polnud autoril enam tarvidust kompenseerida tegelaskujude programmilist näotust isiku portredega. Tsitaadi lõpp. Kui äsja toodu oli näide suisa klassikalisest sisupõhisest võrdlevast analüüsist siis tõeliselt lõkkele lööb Bernstein kirjeldades maalide formaalseid väärtusid. Kuid tänavuse saateajaliste piirangute tõttu ei kaardistada järgnev tsitaat mitte nii väga Bernsteini poeetikat kui meetodit. Tsiteerin. Erilist rolli mängib selles polüfoonia kompositsiooni keskne organiseeriv tegur. Betoontahukas. Kuidas satusse lagedale väljale on see hauaplaat või pigem hauaplaadi sümboolne võrdkuju, kus avar pind vastab piduliku peielaua ideele ja tohutu raskus igavese teisaldamatu hauamonumendi ideele. Mitukümmend aastat pärast maali loomist paotab eesriiet Korošovise 2006. aastal toimunud retrospektiiv sel isikunäitusel. Need kuuekümnendad pani ta välja kaks söömaajale eelnenud kavandit. Näitlikkuse huvides rippusid need kõrvuti. Esimene ja nähtavasti varasem toonsest substantsi-ist pilgeni tulvil inimrühm esiplaanil sarnaneb grupiga tulevasel maalil, kuid kogu ülejäänud pildiruum on täis betoonposte tihedasti üksteise kõrvale suunatud, varjavad need vaatevälja ja raamivad söömalaua. Söömalaua moodustab maas lamav raudbetoonplaat, mis näeb välja nagu betoonvälu betooni metsas. Stseeni võinuks tõlgendada kui lõunatunnil ehitusobjektil kui mitte plastiline intriig ise, mis paneb nähtud kogema elavate vormide ja neid ründama raske geomeetriseeritud mateeria draamana. Jääb mulje, et loodu, nii nagu see esines šovi varasematel maalidel on oma looja vastu mässu tõstnud. Tsitaadi lõpp. Mul puudub võimekus Bernsteini retoorilist kujundi kasutust kommenteerida, aga ma loodan, et see pikk tsitaat oli piisavalt kõnekas Edgavaid lahti seletamata näiteks jäädes anda aimu Bernsteini väga poeetilises, ent siiski analüütilisest kirjeldusmeetodist mille moodustavad kordused ja sisuliste kujundite ning vormi paralleelid. Kolmanda analüütilise meetodina, kus analüüsi keel pärineb objektist endast, mitte metatekstidest. On ikonograafiline analüüs, mis on üks formaalsemaid analüüsi meetodeid üldse, kuivõrd see põhineb ikoonimaali enese äärmuslikult kanuniseeritud keelel, mis on nii autori kui ka ajaülene. Bernstein käsitleb autorit kui teatava määrani suletud auto kommunikatiivset maailma. Ja sa iseloomustus metodoloogiat ei kehti vaid Korošovi loomingu analüüsi kontekstis. Point on talle üldiselt omane. Kuigi Nikolai Gorbatšovi näitust saatev album üksi sisaldab rohkem käsitlusväärset kui ühte saatesse mahub, tahaksin siiski selle kõrvale asetada teise, nagu saate algul argumenteeritud, ühelt poolt väga sarnase, teisalt täiesti erineva kunstniku August Künnapu värske raamatu Elujõgi Künnapu raamatut institutsionaalset kaanoni ei kummita. Tegemist ei ole otseselt muuseumi väljaandega, vaid funktsionaalset iseloomukokkuvõttega kunstniku loomingust perioodil 2006 kuni 2013 mida lihtsalt esmaesitleti Künnapu isikunäituse avamisel Tartu kunstimuuseumis. Raamatuajalise ulatuse tingib asjaolu, et tegemist on kunstniku teise raamatuga. Esimene raamatu koondas töid aastatest 1996 kuni 2007. Olenemata vormilistest sarnasustest Künnapu kahe raamatu vahel on ka erinevus nende vahel tuntav ja kergesti märgatav. Künnapu esimene raamat on ennekõike enese kehtestus. Manifest, aktiivsus algab juba sisukorrast, kus hakkavad silma pealkirjad, kunstniku seisukohad ja puhasmaal kui ka Harrib-i poolt läbi viidud intervjuu. Küsimuste kiired ja lühikesed vastused viitavad ennekõike impulsiivsus ele, mitte analüütilisusele. Eleonora taidre küll küsib kõhklevalt, kas tegemist on imelapse või Väikse printsiga kuid vastus ei ole tegelikult oluline, sest väärtus hinnanguliselt on needsamad. Kunstnik on ülejäänud maailmaga võrreldes imepärane. Uus raamat on märksa vaoshoitum olenemata sellest, et eessõna kirjutas kunstnik ise ning seal on väga tugev mina positsioon, ei ole tekstil esimest kataloogi, iseloomustavat mõnifestatiivset, karakterit, umbisikulise auditooriumi poole pöördumise või sõjakale enesemääratlusele kutsuva loosungi asemel alustab Künnap oma raamatut fraasiga armas kunstihuviline. Ning kogu raamat jätkub sarnaselt vaoshoitud toonis. Kunstiteadlase artikli Künnapu kataloogi kirjutas kunstimuuseumi poolt Mare Joonsalu. Oma baasstruktuurilt on see tekst üsna sarnane gurmašovi albumi tekstidele joonistatakse välja keskkond ja markeeritakse kunstniku ja tema loomingu positsioon selles suhtes. Mare Joonsalu ütleb, et Künnapuu, kellel tsiteerin, on ükskõik poliitikast, majanduskasvust ja majanduslangusest võrdõiguslikkuse eest, millest iganes kujutab reaalsust valides selleks välja justkui mitte midagi, ütle vaid lihtsaid lugusid. Need on sündmused, mis jäävad suuremate tähtsündmuste vahel tihti veidi tähelepandamatuks. Enamasti vaatab ta poliitikast eemale ja hoidub aktuaalseid valusaid traagilisi teemasid lahkumast kunstniku rollist. Tsitaadi lõpp. Arvesse, et Künnapu töötab sisuliselt samas teemade ringis, milles töötas Korošov, sport, meditsiin, kultuuri suurkujud, siis peab esiteks möönma, et maailmas on viie 10 aastaga väga palju muutunud. Kuid üllataval kombel tuleb joonsalu välja väitega, et tsiteerin, Künnap on seatud elama tänases päevas, kuid tema hing on seotud möödanikuga. Ta elab tõesti väljaspool oma aega, tsitaadi lõpp. Sellega üritab joonsalu tühistada Künnapu tänapäeval suse ent väite trafaretsuse ja ideoloogilise tõttu ei mõjus veenvalt. Talvoja seadis oma koormašobi käsitluse eesmärgiks testilleerida tüüpiliselt gurmašovlikud elu ja kunstitunnetuse sümptomid mille leidmiseks ta depolitiseeriv, skoormašovi, temaatilised kompositsioonid. Künnapuu aga maalib keskkonnas, kus temaatiline maal ongi üks kindlamaid viise mõjud A poliitilised. Korrošovi puhul peab tema käsitlus tegelema testileerimisega. Künnapu kui kunstiteaduslikke uurimuse objekti peab aga hakkama hoopis kontekstualiseerima sest see väljaspool aega seisev jääk väärtusega kaasaegsus. Teisisõnu igavikuline väärtus, mida talvoja Korošovi loomingus otsis ning mille kõik eesotsas kunstnikuga väidavad olevat Künnapuu loomingu kese on paid negatiivselt kirjeldatav. See on nagu must auk, mille olemasolust me teame valguse puudumise tõttu. Nii tuleb ka puhast kunsti käsitledes sellele heita ideoloogilist valgust, et näha, kus neeldub. Ent kui talvoja vaata sellest, et ta väitis end mitte loovat uut diskursust vaid lähtuvad küll kriitiliselt positsioonilt, aga siiski vanast konformistliku ja non konfromistliku kunsti vastandumisel põhinevast mudelist suutis kunstiteaduse kaanunit piisavalt nihutada, et lagendik avaneks siis Künnapu kataloogi kesksed tekstid Mare Joonsalu ja Mehis Heinsaarelt isegi püüa Künnapuu senisesse käsitluste mingit nihet tuua vaid kordavad välja kujunenud kaanonit. Tsiteerin Mehis Heinsaare artiklist. Nagu juba öeldud, on olulised märksõnad Künnapu loomingus elurõõm ja vaikelu ning seda ühel ja samal ajal. Kunstniku maalide tegelaskond on justkui seisatanud igaveses olemis hetkes. Nõnda meile meelde tuletades põhilist, et igavik saab ilmneda, ilmsiks tulla ja õide puhkeda ainult käesolevas igavesti uuenevas hetkes. Tsitaadi lõpp. See kõik sisaldab tõepoolest terve hulga Künnapuu retseptsioonist olulisi sõnu mis on sissetöötatud morfoloogia alusel ritta seatud, kuid sellest ei sünni uut teadmist. Künnapu esimeses raamatus tõdeb Eleonora taidre tsiteerinud lisaks vormi mõistele tulevad esile ka teised keerulised kategooriad, nimelt energia ja intuitsioon. Praegune post metafüüsiline mõtlemine üritab igati vältida tsitaadi lõpp ning taidraga väldib neid mõisteid edukalt. Rääkides selle asemel naiivsest modernismist, säilitab ta oma kunstiteadlase pale. Heinsaar ei pea oma teadlasepale pärast muretsema, kuid just seetõttu, et ta on sellegipoolest lahendanud oma artikli matkides tänapäevase kunsti retseptsiooni vormilisi võtteid, ei suudad oma artiklit lõpetavat meta füüsiliste mõistete jada esitada viisil, mis avaks nende sisulise tähenduse. Kunstiministeeriumi näitusesoovitus veel nädala lõpuni, see on 15. detsembrini, on Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avatud Vahramm murrad jonni ja Svetapuga Molova näitus. Intervjuus, mille võite leida internetiväljaandest Evocon wrong määratleb Murad Jan näituse läbi määratlematuse väljapanekul, kus kõik on täpselt orkestreerinud, on vaatajakogemust tagatud. Aga mis jääb kunstnikule tegemise rõõm? Kunstnikul peab kah lõbus olema. Nii lõidki kunstnikud, installatsiooni, mis sõltub tagasisidest. Niikaua kui sellest räägitakse, kogub see tähenduste, kasvab. Samas kui näituse mõtestamisest hoiduda, muutub seega kohe täiesti mõttetuks. Minge vaadake ja püüdke ligimesele rääkides mõtestada, mida te nägite. Te kuulsite saadet Kunstiministeerium. Tänases saates oli vaatluse all KUMUs näha olev Nikolai Kornašobi 60.-te aastate maalide näitust saatev album millele otsiti ja leiti meelevaldseid paralleele August Künnapu Tartu kunstimuuseumis eksponeeritud isikunäituse elu jõgi avamisel esitatud Künnapu teise maaliraamatuga korrašovi näitus kumus on avatud veel kuni üheksanda veebruarini August Künnapu Elujõgi Tartu kunstimuuseumis aga kuni 12. jaanuarini. Mina olin saatejuht Indrek Grigor, kuulmiseni. Kunstiministeerium. Kuula kordusena laupäeval kell 14, null viis.