Kinnismaade kena laupäeva kinnismõte sõpradele. Kordame nüüd valitud palu teise septembri saatest. Tere, minul on Peeter Järvelaid, olen õigusajaloo professor. Ma tahaks täna rääkida oma mõningatest kinnismõtetest. Suvi on alati reisimise või vähemalt vabamalt ringiliikumise aeg. Nii oli see suvi ka minu jaoks. Ma käisin küll Kuramaal, kuid jõudsin liikuda ka Eestimaal. Ja üks minu sõit viis mind Läänemaale kus ma osalesin oma kunagise ametivenna professor Jüri Uluotsa mälestustahvli avamisel. Seal põhimõtteliselt peaaegu väljasurnud küla. Ühe lagunenud maja juures seistes vaatasime üks terve suur hulk haritud noori mehi. Korraks hoopis teisiti oma ajaloole. Me avasime seal mälestustahvli esimesele eestlasest Eesti õigusajale professorile, Eesti kunagisele peaministrile. Mehele, kes 44. aastal julges teha kõik selleks, et hakata vastu vallutajatele, kuulutas välja Eesti vabariigi viis selle valitsusega eksiili. Me seisime tema sünnikodu juures. Ja sinna olid kogunenud mõned kohalikud inimesed, ka naabrinaine, kes oli 44. aasta suvel veel Jüri uluotsa oma sünnikodu juures näinud. Ja järsku ma mõtlesin, et mida ma pean ütlema nendele inimestele siis mul tuligi mõte, et mis asi see isamaa on siis meil on? Tegelikult sõna-sõnalt Isamaa ongi see, kus on isakodu see tähendab, kus me oleme sündinud. Ja seistes nüüd Jüri uluotsa selle ehtsa sünnikodu juures, seal, kus ta kõndima õppis, kus ta sündis, kõndima õppis tekibki tunne, et mis on siis isamaa. Ja tekib teine tunne, et kuidas me austama inimest. Need kohalikud inimesed, kes olid kogunenud Läänemaa sellesse külla Nad olid väga tänulikud ja nad lubasid ka ise hoolitseda edaspidi selle lagunenud maja ümbruse eest, kus nüüdse uhke tahvel seda ehib. Seetõttu mul tekkis tunne, et ehk me peame tõsisemalt mõtlema sellele, kust me tuleme ja austama ka inimesi selle järgi, kust nad tulevad. Kogu selle loo Püant või, või ütleme, mis mind veel mõtlema paneb, pani, oli see, kui me sealt ära sõitsime, siis näidati meile, noh, võib-olla ei olegi paari kilomeetrit sealt eemalt elab tegelikult Eesti kõige suurem perekond. See tähendab ühelt poolt väljasurev küla ja teiselt poolt perekond, kellel on Eestis kõige lapsi. Ja siis me mõtlesime, et järsku oleks ilus kui me asutaksime ühe stipendiumi just selle kandi lastega. Jüri Uluotsa nimelist stipendiumi. Kui nemad peaksid kunagi ülikonda Seoses selle teemaga on mul veel teinegi kinnismõte. Millele juhtis mu tähelepanu? Üks minu väga hea kolleeg. Jällegi see kolleeg, kellest ma tahaks rääkida, on üks omapärane mees Me kohtume temaga vähemalt paar korda aastas ja ta elab hoopis Riias. Ja kui me kokku saame, siis me alati teretame eesti keeles. Tegemist on läti konditsiooni kohtu praeguse aseesimehe professor absitisega. Miks me teretame siis eesti keeles? Aga sellepärast, et ema poolt on ta pärit muhust. See tähendab, ta ise ütleb, et minu soontes voolab ka eesti verd. Aga ma olen liialt Lätistunud, et rohkem rääkida. See oleks saatus, mida jälle me väga vähe teame. Muhus oli palju lapsi, aga vähe tööd, vähe põldu. Ja seetõttu osa lapsi tuli saata kuhugi mujale tööle. Ja nii sattus ka Ausmele nimeline poiss Kuramaa randa, sest see oli kõige lähemal ja mere. Ja siis jäi ta sinna, kohtas ühte läti tüdrukut ja nii sündis uus pere. Ja ta jäigi sinna. Aga minu kolleeg ei ole tänaseni unustanud, kust ta pärit on, kus ta ühtepidi pärit on. Mõned aastad tagasi, Me käisime isegi Muhus aus meeli otsimas. Ja seetõttu vaadake, on küllalt sümboolne, aus meel. Ja see ongi, see, tähendab ega nimi ei ole juhuslikult antud. See pere oli andnud alati Muhus valla kohtunike, nad ausad mehed. Minu kolleeg on tegelikult oma nime kirjutanud Läti ajalukku sest tema käega on kirjutatud Läti taasiseseisvusmanifest. Tähendab, Muhu saarel võiksid inimesed olla uhked, et sellest kunagise karjapoisi järglastest. On saanud mees, kelle üle on uhke ka Läti rahvas. Ja miks ma temast täna rääkima hakkasin, on seotud tegelikult sellega et tema rääkis kunagi mulle loo ühest kuulsast läti kunstnikust, kes oli nõukogu nõndanimetatud nõukogude ajal hämmastanud seltskonda või, või kuidas nüüd öelda või ametnike Seste. Tema oli teatanud, et ta ei taha olla maetud nii, nagu tol korral rahvakunstnikele ette oli nähtud metsakalmistule vaid ta palub ennast matta, kui ta sureb kord oma kodukanti. Mul ei tule praegu täpselt meelde, mis kandi mees ta oli, aga mu kolleeg seletas mulle, et ta oli eluaeg rääkinud murret. Läti murretest ju eriti palju ei tea. Ja siis ta oli seletanud, kui nende ülemused hakkasid temaga pahandama, et kuidas tema julgeb olles nüüd rahvakunstnik ja, ja igati nüüd käituda, kui tal on ette nähtud ju see nii suurt austustega alla maetud siis tema oli öelnud, et jah, tal on üks mure. Ta mõtleb sellele, kui järsku ta kunagi üles ärkab. Et siis ta ei saa järsku oma naabritest aru. Ja sellepärast ta tahtis olla. Ta ütles, et ta tahtis olla kindel et kui ta ükskord üles ärkab et siis ta saaks rääkida oma emakeelt ehk murret. Mida ma tahaks sellega öelda? See, et nii lätlastel kui meil on see identiteet või paikkontlikus segi paisatud me ju kõnnime ühes või teises linnas. Kas me teame, mõned ei tea, võib-olla. Aga me ei asu seal, kus olid meie juured. Ja seetõttu tulles veel kord, siis selle professor uluotsa näite juurde. Ma tahakski öelda, et teisipidi jälle needsamad kihelkonnad või maakonnad või vallad võiksid mõelda natuke järele, rääkida vanemate inimestega. Ja tuletada meelde, kes sellest vallast on kunagi välja rännanud või kus on need järglased. See ei ole väheoluline. See on oluline nendele lastele, kes seal kasvavad. Kuulsite valitud palu läinud pühapäevasaatest professor Peeter Järvelaiuga. Saatesarja toimetab Haldi Normet.