Suvejutud. Sarjast suvejutud ajame täna juttu riigikogu aseesimehe Laine Randjärvega kirglik kultuuri nautleja Laine Randjärv peatub täna kolmel sündmusel Talle meenutama juulit 2013 Laine Randjärv on Tartu stuudios tervist ja Tallinna stuudios Marge-Ly Rookäär. Kõigepealt tere ja tõepoolest aitäh kutsumast jagama jagamaks oma muljeid, ma pean ütlema, et juulikuu on olnud erakordselt kirev kultuurisündmuste poolest minu elus tõesti ja on, tegin siin huvitav Kolmnurk, et Läti, Saksamaa ja Saaremaa, nii et kõik on Lätimaa, Saaremaa, Saksamaa, et kõik on erinevad maad. Ja ma olin ausalt öeldes esimest korda elus, kui nii kummaline kui see ka ei ole Läti üldlaulu- ja tantsupeol. Et ometigi on Riia nii lähedal meile ja me kogu aeg räägime sellest, et Eesti, Läti ja Leedu üldlaulupeod on kõik kõik koos ühiselt, Unesco nimekirjas ja, ja nii edasi, et ma olen küll käinud mitmetel laulupidudel nagu kaudaamas laulupeod, üliõpilaslaulupeod, millest olen osa võtnud küll Riias, aga vot niisugune täitsa omapärane lugu, et ma pidin selle endale nagu üllatusega tunnistama, et Eesti laulupidudest osa võtnud alates 75 ja kuidas ei ole saatus ja elu ja töö enne sinna viinud. Ja tõepoolest Peab ütlema, et see jättis mulle suurepärase mulje. Ma arvan, et me alahindame oma naabrit, et laulupidusid, et olles olles ise väga palju olnud korralduskomitees ja, ja koorijuhina ja dirigendina ka siin, meie enda üldlaulupidudel on selle süsteemi sees olles alati selline tunne, et kõik see, mis tehakse kohapeal, on parim. Ja ma ei taha kedagi alahinnata ega solvata, aga ma pean ütlema, et see mis toimus Lätis, oli tõesti suurejooneline, suurepärane, kuidagi hästi võimas. Ta oli kuidagi hästi korrastatud ja, ja kõik see kontsert oli, oli niisugune pühendunud kontsert, sellest on ka palju varem räägitud, et seal ei kõnni ta ridade vahel ja ei süüa vorsti. Noh, ütleme, see on asi, mis on meie kapsaaeda, et et me peaksime korraldama ka oma laulupidusid kuidagi selliselt, et nad võiksid olla rohkem sellised kontsertetendused. Siin on nii ja naa, sellepärast et üks asi on traditsioon, millega rahvas on harjunud ja noh, eks neid šašlõkiputkasid on ka kaugemale tõstetud, nüüd ka Tallinna lauluväljakul, et see suits kohe-kohe ninna ei kargaks. Aga aga jah, niisuguse muusikalise kvaliteedi ja kogu selle korralduse poole pealt peab ütlema, et lätlased on teinud väga-väga head tööd ja ma arvan, et naabrite tunnustamine on ka kindlasti väga oluline. Lätlastel oli see juubelilaulupidu, eks ole, see oli 25. laulupidu ja, ja meeletult palju rahvast oli. Kummaline on üks niisugune info. Ta isegi ei olnud võimalik inimestel osta lihtsalt piletit, kuna seal on kõik kohtadega piletid sellele lõppkontserdile, et kõik oli välja müüdud. Et see tundub niisugune. Kuidagi kummaline, et meil mahub laulupeole lõputult rahvast, eks ole, tulgu, kõik on teretulnud ja kõik mahuvad ära, aga, aga Lätis ei ole see nii, et nendel see istumise plakatid, see on arvatavasti sama suur nagu meil, aga aga neile on seda vähem, seda vaba liikumise ruumi, ütleme sellist, sellist vahekäigud on kitsamad ja ütleme seal taganõlva, mis meil on tavaliselt niisuguse mõnusaks istumiseks, vot sellist seal ei ole, nii et see on niisugune kontserdisaali moodi rohkem mis on ühised. Sellised liinid või punktid Eesti ja Läti laulu- ja tantsupidudel on sarnaseid tõepoolest laulupidu algab rongkäiguga, kus on siis nii, et rongkäik oligi viimasel päeval oli pühapäeval, ehkki näiteks tantsupidu oli juba siis mitmel eelmisel päeval tantsupeokontserdid ja, ja enne laulupidu vahetult, siis on kõik rongkäigus nii lauljad kui tantsijad, puhkpillimängijad. Et see on sarnane. Meil on nii, et laulu pidu on laupäeval, eks meil nagu kahel päeval ja siis Tronkeik on laupäeval ja pühapäeval toimub siis teine kontsert. Et neil on siis kõik niimoodi nagu see kulminatsioon viimasel päeval. Aga samamoodi tantsitakse neil rongkäigus, õigutakse üksteisele, kõik on kaunite rahvariietes, aga mis on huvitav, nad veel on leidnud endale toreda teenimisvõimaluse, mõned niuksed, leidlikud. Et hästi palju lillekimpe ikkagi müüakse tee ääres just selle jaoks, et koorilauljad või siis ka pealtvaatajad saaksid osta endale, sest põlluLilja nendega lehvitada, et no praktiliselt absoluutselt kõigil olid, et olid põllulilled ja toredalt olid ära kaunistatud taksod takso ees. See radiaatori vahe oli siis mis toredaid lillepärgi täis. Hästi noh, enamus taksod olid kõik niisugused lille pärgadega, need oli tunda, et, et, et kõik terve linn elas elasele sündmusele kaasa ja tantsupeol loomulikult mustreid. Erinevad mustrid, tohutult palju rahvast ja mind lummas kõige rohkem sellel tantsupeol hoopiski selline üle terve platsi voogamine, ma ei oska seda nimetada, see ei olnud nagu lainetus, aga see oli nagu selline lainevirvendus, võib-olla see ei olnud isegi nagu konkreetne muster, aga see oli kuidagi nii lummav, kui kõik nukk korraga lihtsalt kõndisid nagu ridadena üksteisest läbi, et ma ei oska seda seletada, seda peab nägema, et eks neid mustreid on tehtud ja see on alati tee niisugune tohutu matemaatika või ristsõnamõistatus, ma imetlen neid, kes kujundavad ja korraldavad neid tantsupidusid ka neid välja mõtted, kunstilised juhid, et kuidas, kuidas need massid kõik liikuma panna, aga kuidagi mõjusse kõigele puufinaal, kui lihtsalt kõik üksteisest läbi kõndisid, nagu see, see oli hästi lummab ja loomulikult mida lauldakse, lauldakse isamaalisi laule samamoodi nagu meilgi, eks neil on rida traditsioonilisi lugusid. Ta siis nad on alati laulnud ja neil on väga väärikad dirigendid, keda austatakse ja armastatakse ja kes veel väga kõrges eas suudavad minna sinna pulti anda oma karismaatiline sugune emotsioon edasi, niiet et me saanud ühestki sõnast aru, Nad laulsid ikkagi läti keeles, muus keeles laulmist ei olnud. Aga ma sain aru, absoluutselt see emotsioon, see jõudis kohale. Kas asi mind üllatas küll, et nakkusest tuled, süütamise tseremooniat? Ta ei olnud ja ma olen, ootasin kogu aeg, vaatasin, kus see tuli peaks olema ja ühel hetkel hakkas laulupidu pehased seda tuld tõesti ei olnud. Nii et, et see oli nagu üks niisugune emotsioon, mis alati. D ütleme, Eestis on hästi-hästi üles tõstetud ja tuletornid või tule, lõkkekohad on ju kõikide lauluväljakute juures, olgu see kasvõi kõige väiksem valla vallavalda ehitatud laululava. Kuidagi tuletseremoonia on meil hästi tähtis. Ma mõtlesin, et võiks tõmmata võib-olla paralleeli meie laulupeoga, kuna te olete ise väga kaua aastaid olnud laulupeoga väga mitmel tasandil seotud siis ka meil käib laulupeo aasta ja tuleval suvel on meil üldlaulupidu. Mul jäi nüüd kõrvu see lause, te ütlesite, et, et ei saanud ühestki sõnast aru seal Läti laulupeol ja siit ka minu küsimus. Kas sellised rahvuspeod võiksid olla ainult rahvuskeeles või võib seal olla ka midagi muud, kas Eesti laulupeol võiks laulda ka muus keeles kui eesti keel? See on tegelikult tõesti terav küsimus ja võib-olla isegi natukene valulik, et mingil hetkel on välismaalased öelnud ka Eestist tulnud siia, öeldes, et see, ütleme, see laulupidu on nendel väikestel rahvastel hästi, selline rahvuslikkuse näitamine nad isegi nimetavad, mõnikord on nimetatud seda niisuguseks heas mõttes natsionalismiks, et et see on nagu rahvusluse ja oma keele ja kultuuri taevastesse kõrgustesse tõstmine. See on nii ja naa, ma arvan, et meie elus on päris palju seda muukeelset, et kultuurika, mis tuleb, mis seguneb, mis integreerub eriti tugevalt, on täna peale tulemas ju ikkagi lääne kultuur ja keeled, mis tulevad, et ütleme, olgu siis Ameerika mandrilt või siis või siis Euroopast ka teistest riikidest, see ei ole sugugi halb. Ma leian, et mõned sündmused võiksid jääda küll niisuguseks algupäraseks, et miks mitte tegelikult Ta, mille poolest muidu see laulupidu siis erineks kõigest muust, et on veel teisi laulupidusid ka näiteks Eesti-Soome laulu- ja tantsupidu, seal lauldakse eesti ja soome keeles on olemas üldlaulu, üliõpilaslaulupeod, kaudamus, seal lauldakse kolmes balti riigikeeles, pluss lauldakse ka inglise keeles ja muudes keeltes, nii et et tegelikult neid erinevates keeltes laulmise vorm on olemas ka muid. Et et eks need üldlaulupeod on läbi aegade ka üle elanud igasuguseid aegu, kus eesti laulud viiekümnendatel aastatel Tal olid suisa vähemuses, et suurem osa duaarist olidki kas siis vene laulud või vene keeles. Või siis mingite muude rahvaste laulud. Et selles mõttes on arusaadav, et kui mingil hetkel noh, ajalugu on ikkagi niisugune. Üldlaulupidude ajalugu on pikk, et seda me, kuna ta käib üle viie aasta, ei saa mõõta niimoodi, et nüüd nüüd oli, oli paar aastat tagasi oli nii, et nüüd kohe teeme teisiti, et see on nagu kellapendel, mis küllaltki aeglaselt ja suure hooga käib ühest äärest teise ja ja, ja ma arvan, et, et kui mingil ajal on olnud hästi tugev surve selle peale, et seda eesti keelt oleks hästi vähe siis 90.-te aastate alguses oli järsku selline tunne, et enam ei olegi kellegagi võidelda. Siis mindi, liiguti teise suunda, et siis võib-olla nagu prooviti ka seda inglisekeelset laulukultuuri sisse tuua, et see oleks rahvusvaheline, et oleks arusaadav, et me avasime nii-öelda oma uksed, väravad ja seinad siin kõik, et et tahtsime, et meist saadakse paremini aru ja võib-olla nüüd on siis liigub, see kellab endal kuidagimoodi tagasi, et mõistmaks, et kes siis veel siin selles maailmas seda eesti keelt ja kultuuri propageerib, hoiab, kaitseb ja edasi arendab, kui me ise seda ei tee, et me ei saa oodata, et keegi teine sti teeks. Et ma arvan, et need väikesed riigid nagu Eesti, Läti ja Leedu on vastutavad selle eest, nende enda kultuur kestab korraks, veel peatuksin selles laulupeovoolus. Kuna me selle Riia laulupeo tuules sinna oleme kenasti Palvetanud meil oli siin mõni aeg tagasi Hirvo Surva sünnipäev ja hirmuga sai ka räägitud sellest sõnast laulupidu ka Hirvo ütles nii nagu teiegi, et laulupidu on üks ja ainus ja see on meie oma, et seda ei peagi kusagile püüdma kanda või, või kusagile istutada, et las ta olla siin ja meiega. Teine asi, mis ta ütles, et et see laulupidu, et selline sõna, et see on kuidagi liig kasutatud punklaulupidu ja et kas see laulupidu kui selline ma mõtlen see sõna ise, vaid et me kuidagi selle räägutame ära selle nähtuse tänu sellele, et me igale poole poogime külge selle sõna laulupidu, olen 100 protsenti nõus. Ma mäletan seda, et kui oli esimene punklaulupidu mida minu meelest organiseeris ka just praegu mainitud Hirvo Surva koos Rakvere kultuuriinimestega siis oli suur vaidlus üleval ja mina olin toona kultuuriminister. Kahjuks ma ei saanud laulupidu külastada mitte sellepärast, et oleks mingi nime probleem olnud selle selle peoga, aga lihtsalt lihtsalt kahjuks see päev ei sobinud. Küll aga oli seal minu enda koor, Tarmeko, kammerkoor, kes ka jätkuvalt on osalenud laulupidudel ja läheb ka järgmisele. Et, et selles mõttes sain mina tookord väga suure süüdistuse osaliseks ühiskonna poolt, kui julgesin öelda, et, et see sõna punklaulupidu peaks olema muudetud või õieti oleks võinud teda ka nimetada selliselt, kui ei taheta nagu tervet nii-öelda semantilises mõttes muuta, siis siis liit sõnade puhul on võimalik muuta seda kohta, kus sa pausi teed. Ehk siis, kui öelda punklaulupidu on see üks asi, see on siis üks üks laulupidu, mis on nii-öelda pungi stiilis, aga teine võimalus on öelda punklaulu nii-öelda vahepidu, mis annaks märku sellest, et lihtsalt on tegemist punklauludega ja meie tulime siin peole kokku, et nad eesti keel annab võimaluse ka selliseks ütleme, sõnamänguks ja ma arvan, et see oleks olnud õige toona korraldajad olid ülirahulolematu toonase kultuuriministri välja ütlemistega ja ütleme niimoodi, et mis seal ikka, ega korraldajatel on siis õigus, kui tookord Ta on meie rahvas ei olnud selle vastu ja ma arvan, et suurem osa inimestest ei mõtle ka igapäevaselt selle peale, et kui oluline see siis semantiline tähtsus on, et et kas üks või teine asi on näiteks popkoorilaulupidu või punklaulupidu või veel mingisugune muu või siis, või siis on see kõik kokkukirjutatuna. Mina kuulun sellesse leeri, kes ütlevad, et laulupidu. On see laulupidu, mis hakkas 1869 tartust, mille traditsioon on järgmisel aastal 145 aastat. Ja mina arvan, et muud asjad ei saa olla laulupeod ja kõik muud võiksid olla kuidagi teisiti nimetatud. Aga noh, ütleme nii, et eks see ringi mõtlemine tundub tihtilugu tülikas, lihtsam on minna kergema vastupanu teed ja mitte mõelda välja uusi termineid. Ja võib-olla ära kaaperdada seda, aga võib-olla ma olen liiga konservatiivne, nii et ma ei suru oma arvamust praegu liigselt peale, küll, aga minu enda sees on see arvamus väga kindlalt välja kujunenud. Me räägime juttu Laine Randjärvega, Laine Randjärv on Tartu stuudios siin Tallinna stuudios endiselt Marge-Ly Rookäär ja me oleme jõudnud punkti, kus me räägime laulupidudest. Et käimas on laulupeo aasta ja ma veel selle teema lõpetuseks küsin ühe. Ühe küsimuse teie kui tegevkoorijuhi käest eesti koorid laulavad igasugust muusikat. Me käime palju ringi. Me kohtame muusikat ka piiri taga, meile tulevad sisse lektorid ja, ja kori juhid mujalt maailmast. Ja muusika on otsekui avanud ennast rohkem ka kooride repertuaari nimestikus. Ometi me kipume ka minu meelest tegema mingisuguseid, ma ei oska öelda, kas libastumisi või kaldumisi ka selliste žanrite poole, mis nagu koorimuusika ei seostu näiteks seesama mainitud popmuusika koorimuusikas ja, ja kõik selline, et ma saan aru, tegelikult küll, aga siin ma olen küll seda meelt, et kui on kooriga võimalik laulda võimalikult laia skaalat, tõesti, ma olen oma kooriga isikliku kooriga töötanud 89.-st aastast, järgmine aasta saab 25 aastat ja ja lisaks ma olen veel mitmete erinevate kooridega töötanud, kes laulavadki erinevaid žanreid teinud ka ansambleid, vaat inimesed, kes koori kokku tulevad, on kooris, on ikka väga palju inimesi. Ja ütleme sellises suures linnas nagu Tallinnas või Tartus või võib-olla Pärnus või Viljandis on võimalik luua selliseid hästi spetsiifilisi koorikooslusi, kus on, tuleb üks seltskond kokku ja tahavad ainult mingis teatud ühes žanris või teatud ajastu laule laulda. Aga me peame arvestama sellega, et laulupidudel tulevad koorid üle terve Eesti ja mõnes vallas või, või väiksemas kohakeses on niimoodi näiteks meeslauljad käivad mitme erineva valla segakooris nagu abijõududeks, et ühesõnaga, et ühed ja samad mehed, tublid mehed seal teatud piirkonnas, eks olla, käivad mitmetes koorides või siis lihtsalt ongi need koorid väga väikesearvulised ja me peame arvestama jõukohasest, et näiteks kui tegelikult vaadata järgmise aasta repertuaari just segakooride laule siis on, et ma pean ütlema küllaltki krõbedad, muidugi ühelt poolt on oluline tõsta konkurentsi ja, ja, ja võimaldada ainult nendel kooridel tulla laulupeole, kes on üliheas vormis. Teisalt siiski me peame arvestama selle baasiga või põhjaga. Meil peab olema nagu hästi palju huvilisi, lauljaid, et nende hulgast siis valida oleks ja vot sellepärast ongi arvestatavaks erinevaid žanre. Et kui on olemas popkooripidu et siis siis ongi spetsiifiline selle jaoks, et inimesed saaksid õppida seda kergemalt repertuaari ja laulda kost solistidega ja, ja võib-olla tuleb niisugune hea äratundmisrõõm mingitest lugudest, mida on raadios palju kuuldud. Või siis plaatide pealt või niisugused mingid suvetuurid olnud, et sellist emotsiooni on ka tarvis. Kindlasti on rida inimesi, kes on vaimustunud sellest samast pungist hiphopi mingisugusest muust stiilist ja, ja, ja kui nad saavad seal vahepeal mingit aastate järel oma sellise emotsiooni ja kultuuris naudingu kätte siis nad hea meelega võib-olla õpivad või parema meelega seda klassikalist koorimuusikat, nii et kui see kõik on selle toetuseks, siis mina olen poolt samamoodi. Mul on kahju, et enam ei ole meie televisioonis laululahingut, et mis ühelt poolt võis tunduda niisugune kerglaslik, aga teiselt poolt ta motiveeris paljudes kohtades koore looma, tegelikult tervikuna ta koorilaulu väga väga populariseerida, et ehkki seal kasutati niisugust metoodikat kus esitati ka läbi nii-öelda meeleolumuusika või läbi popmuusika, neid, neid asju, aga igal juhul kõik, mis populariseerib kooriliikumist, on sellele abiks ja esirinnas eesrinnas peab siis olema see üldlaulupidu kui niisugune ja, ja meie klassikaline koorikultuur. Me räägime kultuurisündmustest, mis eelmisel kuul puudutasite idenin, milles teil oli võimalus osa saada ja kui me nüüd siit Riia laulupeo juurest laiendasime ennast ka Eesti laulupidude juurde, siis võtame suuna tagasi teie möödunud kuu kultuurisündmuste juurde ja mis oleks järgmine peatus, kus me võiksime natuke rääkida. Järgmine peatus oleks kiil, ehk siis Schleswig-Holsteini muusikafestival on toimunud juba paarkümmend aastat või isegi rohkem väga prestiižne muusika festival, ta on sümfoonilise koori ja suurvormid ja kammermuusikat, see on kõik niisugune ühendatud niisugune klassikalise muusika festival. Ja need korraldajad on igal aastal siis võtnud ühe riigi või ühe regiooni endale selleks küla põhi külalisriigiks, tema muusika, tema heliloojad, tema dirigendid, tema esinejad, interpreedid kui näiteks eelmisel aastal oli seal pühendatud terve festival hiina muusikat kale, see festival kestab kuu aega, ta kestab siis juuli keskelt augusti keskpaigani üle terve selle liidumaa raskuspunktiga, siis Kiilis siis sellel aastal otsustati korraldada vaata muusikafestival kolme balti riigi muusikast heliloojatest kutsutud dirigendid, et erinevad kollektiivid. Et selles mõttes võib-olla isegi nagu päris tore jätk selle laulupidude teemal, et seal me oleme kaunes koos nagu meid võetakse nagu koos kolm õde, siis siis siin ka ja korraldajad ütlesid ühe huvitava asja. Hiina festivali oli lihtsam korraldada, et tegu on küll suure riigiga ja kaugel asuva riigiga, aga ühe, ühe ja sama riigiga siis siin saavutada kokkuleppeid ajagraafiku proovide mõttes ja esineb mõttes kolme erineva balti riigi vahel. Et see oli nagu hiina mõistatus, niimoodi nad ütlesid, et nagu täitsa niisugune huvitav emotsioon. Aga igal juhul see avakontsert oli suurepärane. Seal esines spetsiaalne juus Baltics, Filharmoonikute Balti mere ümbruse riikidest pärinevad noored olid siis väga suure konkursiga sellesse orkestrisse saanud, see töötab juba ikka mitu head aastat. Selle dirigendiks on Kristjan Järvi ja tõepoolest kvaliteet, see pühendumine, ma ütlen, et ma isegi, ma jään praegu otsima neid sõnu, aga see emotsioon, mis tuli lava pealt kuidas noored muusikud, üliandekad, et nagu ennast 150 protsenti panustavad, nagu mind lummas emotsioon, mis tuli lava lavalt lisaks sellele kvaliteedile, kõla kvaliteedile, nii et see on suurepärane. Ja ma rääkisin ka mõningate meie noortega seal neli Eestist pärit noort. Põhiliselt siis puhkpillimängijad, kes said suure konkursiga sellesse orkestrisse sisse ja nad on vaimustunud nii nendest proovidest nendest laagritest, mida siis tehakse harjutamiseks ja kõik see süsteem, kuidas igaüks peab olema ette valmistanud, keegi hakanud motiveerima selles ühisproovis ja ja kõik need võimalused umbes viis kord aastas nad kogunevad ja vot siin nad mängisid siis esimeses pooles Kristjan Järvi juhatusel Richard Strauss ja Brahmsi ja teises pooles olid siis pühendatud lood igale siis riigile, et meil tuli siis tüüri muusikat ka. Nii et see kõik võeti suurepäraselt vastu, ovatsioonid olid suured ja inimesed seisid püsti, et noh, nagu niisugune ka mul oli hästi uhke olla. Vähemalt mulle isiklikult tundub midagi sellist nagu sellel väga prestiižne ja, ja ajalooga festivalil seal Saksamaal võib-olla midagi sellist on, on juhtumas ka meil siin pärnus. Et ma pean silmas seda Neeme Järvi meistrikursust ja seda, seda toredat festivaliorkestrit, kus mängivad noored inimesed ja, ja ka kontekst on tegelikult enam-vähem sama, et me suurt Saksamaalt vaata vaadates see kiil ja, ja siin seda väikest Eestimaad vaadates võib-olla Pärnu. Ja tõepoolest, mul õnnestus ka käia Pärnus ja, ja Pärnus siis neljapäevasel kontserdil, kus Paavo Järvi juhatas märksõnaks võib-olla siis Beethoveni roika, et kes nagu võib-olla ka käisid või kuulsid, et, et see oli teos, mis mis seal oli siis peateoseks. Ja täitsa õige, muuseas, ma pean ütlema, et istudes Pärnu kontserdimajas valdas mind korraks sama tunne, et selline pühendumine ja emotsioon ja seal samamoodi see oli väga suur valik ju tehtud, et saada sellesse festivali orkestrisse ja ja need inimesed, kes sinna olid saanud, see oli neile suur privileeg, au ja loomulikult väga suur kohustus. Igal juhul tundub, et isegi niisugused orkestrid võiksid võiksidki olla oma värskusega ja just sellise konkurentsipakkumisega tulevikuvariant, et noh, kindlasti on oluline, et on rida kollektiive, kes on hästi püsiva koosseisuga, aga aga, ega kus on selline püsiv koosseis, siis mõnikord inimesed muutuvad mugavaks. Et ma ei taha küll kuskile mingeid mingeid nooli suunata või teravik suunata, aga lihtsalt mul isegi ole praegu konkreetselt mõttes ühtegi niisugust statsionaarset orkestrit. Aga üldiselt konkursid, orkestrid võttes ka nii-öelda selliste statsionaarsete orkestrites on kindlasti väga värskendavad, ehkki nad on ebamugavad, et me mäletame siin mingi aeg tagasi, oli Tallinna filharmoonia kammerorkestriga suur pahandus siin Eestis ja nii edasi, et kui tehakse konkurss, siis on kõigil niisugune tunne, et kohe tullakse isiksuse kallale ja et ei lubatagi nagu rahulikult olla. Aga üldiselt ma arvan, et konkureerimine ei ole sugugi halb saajad ennast värskena ja inimesed ju tahavad konkureerida teistes riikides, et et see ei tundu alandav, et miskipärast siis niisugune omaenda orkestris konkursi korraldamine tundub kuidagi kuidagi imelik inimestele, nii et ma arvan, et siin on nagu mõttega veel natukene tegemist, et konkureerimine on kindlasti hea ja seda näitavadki, need suurepärased orkestrit, kes pakuvad emotsiooni rahvusvahelisel tasandil. Aga siit suvisest pealinnast liigume veel kord edasi ühe seitsmepenikoorma saapasammuga ja astume üle mere Saaremaale, Laine Randjärv, külastasite ka Saaremaa ooperipäevaseid tänavu, kuidas need kulgesid ja milline tonaalsus ja üldine mulje teile jäi sellest festivalist. Seekord olid Saaremaa ooperipäevad juba kuuendat korda, 2008. aastal sai siis sündmus Saaremaa ooperipäevade nime endale. Et siin on ka arutatud selle üle, et kui, kui vanad vana see traditsioon on, et kustkaudu lugeda siis selle algust, aga Kuressaare ooperipäevad, mis enne seda toimusid, on kindlasti olnud selle idee niisuguseks ärgitajaks või võimaluse andjaks sellest ideest, et välja kasvatada Saaremaa ooperipäevad, aga ma vist enam neid omavahel nagu kvaliteedi ja mastaabi poolest ei võrdleks, et et ma arvan, et Saaremaa ooperipäevad on ikkagi asi iseenesest, see on bränd või see on noh, see on juba festival, mida või võrrelda paljude maailma ooperifestivalidega kõige lähemal siin Savonlinna kindlasti juba tunneb. Et võib-olla tekitab konkurentsi, aga mulle meeldib see kuidasmoodi kunstiline juht, Arne Mikk on selle festivali üles ehitanud, sest igal aastal on niisugune teravik suunatud siis ühele riigile. Seekord olid gruusia ooperiteatrit, oli siis Kutaisisse batoomistjad pilissist kolmest erinevast linnast. Mõned solistid seal küll kattusid, eks nagu meilgi laulavad ju meie parimad jõud erinevates teatrites. Dirigendid olid erinevad. Repertuaar oli erinev, Nad laulsid, sellel aastal oli siis pühendatud Verdi 200, Wagner 200 ja Britten 200, nii et terve see muusikafestival või ooperifestival oli siis seotud nende heliloojatega. Britten küll nii-öelda kammerlikumas vormis ja kammerkontserdid, et kontekstis ja kala oli siis Verdi ja Wagneri kaala ehitajat, teeklassikat, lutsiiadi lammer, Moore, Rigolettot, madaam, pater, flai, Attila, et ma arvan, et see ooperite nimekiri juba iseenesest on väga aukartust äratav, tav noh, tuleb öeldaks, kvaliteet kõikus, ei saa öelda, et kõik oli super latiivis, aga kindlasti jõulise mulje oli Attilast minul seekord ja Tbilisi ooperi- balletiteatrist või esitas peaosas paat, Aburtsulaadse maailmakuulus bass, erakordselt karismaatiline, mitte ainult hea laulja, vaid ka tõesti hea näitleja. Et see, see ooper jättis muusikalises mõttes kõige säravama mulje. Ja muidugi üllatusena oli seekord balleti Kaala. Peab ütlema, et seal oli tegelikult see balleti Kaala koosnes kolmest lühiballetist, võib nii nimetada, et esimene oli siis sopinjana Supääni muusikale, teine oli meie koreograafi väljapaistva tipp, praegu noore tippkoreograaf Teet Kase poolt lavastatud. Hästi huvitav ja selline kaasaegne kompositsioon. Ma ei ole eriline kaasaja tantsu ja kaasaja muusika niisugune gurmaan, aga, aga see, see kompositsioon lummas täiesti ja see oli minimalistlik, kõik, nii muusika, nii heli kui ka siis liikumise poolest aga, aga hästi meditatiivne. Ja kolmas osa oli siis rohkem niisugune gruusia rahvuslik kaasaegne või ütleme, rahvuslik muusika, rahvuslik tants, toodud kaasaegsesse vormi. Et see oli üks, üks hästi põnev avastus, ma ütleks, ega me seda gruusia muusikate kultuuri liiga hästi ju tegelikult ei tea ja ei kujutanud ka seda, et kuidasmoodi nemad laulavad itaalia ooperit, siin oli palju põnevat, ma olen pigem sellise klassikalise muusika klassikalise ooperi austaja, aga siiski mulle meeldib ka see, kui ooperis on lahendatud nagu dramaatiliselt selles mõttes, et et seal ikkagi näitlejad suhtlevad, et see ei ole see päris niimoodi, et lauljad tulevad lavale, lihtsalt seisavad saali poole näoga ja ja laulad oma loo maha, et see on nagu pigem oratoorium. Et minu jaoks oli küll mõni lavastus niisugune, kus lihtsalt esitati need muusikateosed ja ja ei olnud seda dramaturgiat võib-olla siis liigselt nagu läbi lavastatud, nii et see, see oli rohkem niisugune lugude esitamine. Muidugi üks hästi põnev seik sellest kindlasti ka on inimesed juba kuulnud ja lugenud, et lutše Dylammermuri etendusel juhtus niisugune lugu, et esitenor, kes pidi laulma Kardo rolli, tema hääl oli haigestunud ja siis eks noor tenor, kes esitas muidu normanno rolli, oli nõus päästma ära selle etenduse selliselt, et laulus kahte osa terve etenduse ajal laulis, normann osas ajal liikus ja mängis iseennast ja seda nii-öelda oma tegelast. Ja sel ajal kui siis, et Kardo nii-öelda osad olid siis pandipulk, et lava ette ja ta laulis seal praktiliselt lehest, sest ta oli saanud läbi teha ühe korra, siis kuna nisu lugu juhtus, siis sama päev neil oli läbimäng ja ta muidugi oli õppinud neid neid osi kunagi kooli ajal, nagu ta ütles. No ma ei saa seda küll kontrollida, kui palju ta oli seda enne harjutanud, et aga igal juhul tekitas ta säravalt ja ma pean ütlema, et selle nende tooperi päevadest jääb arvatavasti tihti jääbki meelde nagu kaks asja, kõige rohkem see kuidasmoodi lutt siiani lammerm uuris, üks inimene sisuliselt kandis terve ooperi, sest ta laulis seal puldi taga palju emotsionaalsemad, kõik teised, kes, kes pidid olema nendes rollides ja lava peal ringi kõndisid. Ja, ja teine siis üllatus. Teet Kase koreograafia Ast kaasaegse tantsuga ooperipäevadel, nii et niisugused niisugused kaks stama pärast elamust ja ma arvan, et selle noore tenori karjäär tegelik karjäär nüüd nende Saaremaa ooperipäevadega algas sellepärast, et paljud, kes teda seal nägid, et kultuuriinimesed, dirigendid kindlasti mõtlevad, et kui nii võimekas laulja, et kuidas saaks siis teda edutada ja talle võimalusi pakkuda maailmas, nii et ma arvan, siit algas kellelegi õnnetus, oli kellelegi mis mahub teie lähinädalatel sisse või, või suisa selle kuu peale. Kas te olete mõelnud, mida te kindlasti tahate veel näha? No selle kuu sisse mahub kindlasti üks tähtsündmus, mis on öölaulupidu Tartus, seekord 19. august, kus maga oma kooriga, osalen. Et see on selle kuu tähtsündmus ja ma arvan, see on 25 aasta tähtsündmus. Sellega meenutatakse 88. aastal just ka Tartu lauluväljakul toona siis muusikapäevade raames olnud sündmusi, kus kõik need emotsioonid ja meeleolud ja isamaalised laulud, Mattiiseni, Alo Mattiiseni laulud kõlasid ja, ja kõik kõiki meid tegudele õhutasid, ütleme siis niimoodi. Et seekord on, on siis pidu Tartus, Viiast tagasi oli ta Tallinnas jällegi lavastab siin Margus Kasterpalu ja kutsun kõiki siis öölaulupeole 19. augustil Tartusse. Suvejutud. Tänane suvejutt sai räägitud riigikogu aseesimehe Laine Randjärvega saate toimetaja Marge-Ly Rookäär tänab kõiki kuulamast.