Ma ise pole kunagi näitlemist õppinud, kuid mul oli õnn elada kuulsate näitlejate ajastule ja nii imbus ka minusse osake nende teadmistest ja kogemustest. Ehkki olin andekas, leidsin proovidel oma suureks hämmastuseks, kui vähema tean näitlemistehnikast isegi Aldekaimale uustulnukale tuleb tehnikat õpetada, sest kui suur anne kellelgi ka poleks, peab ta oskama seda mõjuvalt kasutada. Nõnda on öelnud Charles Chaplin, andekas filminäitleja, režissöör, stsenarist ja helilooja ühes isikus. Meie kõigi mällu jääb ta alatiseks kinolina läbi aegade kõige populaarsema ikoonina hulkurina oma kõvakübara jalutuskepiga kloonina. Stuudios on taas Triin Ella Jaak jõekallas ning kogu meie tänase saate jooksul kõlav muusika on pärit Chaplini enda sulest. 1942. aastal lõida saatemuusika oma 1925. aasta tummfilmile kullapalavik ning hiljem elades juba Šveitsis, kirjutas ja salvestas ta muusika kõikidele oma tummfilmidele, mis valmisid aastatel 1918 kuni 23. Neist ehk kõige tuntuim ongi smil ehk naeratus, mille ta kirjutas filmile moodsad ajad ning mis 1954.-na sel aastal sai tuntuks ka lauluna Natkincouli esituses. Et ma Saan. Siis ma olen juba Juus siirus. Charlie Chaplin õige nimega Charles Spencer Chaplin sündis 16. aprillil 1008. 189. aastal Londonis näitlejate Charles Chaplin vanema ja Hanna Chaplini teise pojana. Oma 1964. aastal ilmunud mälestusteraamatus on ta meenutanud. Ema jutu järgi olnud mul õnnelik lapsepõli. Varasemaid mälestusi on, kuidas ema õhtuti, enne kui tal oli aeg teatrisse tõtata ja meid teenia hoolde jätta. Sydney ja mind pehmesse voodisse magama sätib. Olin kolm ja pool aastat vana ja minu jaoks polnud maailmas midagi võimatut. Kui neli aastat vanem Sidney oskas juba igasugu trikke teha, näiteks mündi alla neelata ja sellepärast kukla tagant välja tõmmata. Miks ei võinud seda siis minagi neelasin allapoole Bennise ja ema pidi arsti kutsuma. Chaplini vanemad esinesid varieteeteatris näitlejatena, ent nende abielu purunes, kui Charlie sai kolme aastaseks ja seda tänu isa alkoholilembusega. Isa seda suuremat ei teadnud, ei mäleta ta kunagi, oleks meiega koos elanud. Ta oli tumedasilmne, vaikne ja endassetõmbunud, tal oli meeldiv bariton ja teda peeti väga heaks näitlejaks. Kahjuks jõida liiga palju. Varietee näitlejal polnud tol ajal kerge raskeks jääda, sest vägijooke müüdi igas teatris ja peeti heaks tooniks, et pärast etendust tõstis näitleja samas koos austajatega klaasi või paar. Paljusid hukutas loomine ja nõnda mu isagi. Ta suri viinasurma 37 aastaseks. Meile kõlab muusika 1921. aasta filmistada giid ehk väikemees. Kuulame, kuidas on Chaplin kirjeldanud oma noorusaegade asjalikku ja rahutut linna, Londonit. Elutempo oli aeglane. Kiirustamata astusid hobused piki Westminster pritsi tänavat hoburaudtee lõpp-peatuse poole silla juures, kus nad pöördplatvormil koos vaguniga taas kiirustamata ringi keerati. Ahvatlevad kaupluse vitriinis restoranid ja varieteeteatri lõitsi õdusa lõbusa meeleolu. Silla vastasnurga peal asuva puuviljakaupluse reklaam oli üksainus värvipilt. Kusjuures kõik need otse poe ette laotud apelsini, õuna, pirni ja banaani tramiidid olid heaks kontrastiks rangele hallile parlamendihoonele otse üle jõe. Mul on veel meeles palju igapäevaseid argielu pilte kevadisest lämbessist. Sõit ema kõrval, hobubussi teisel korrusel mööda vilksatavad sirelikobarad, mida asjata haarata püüdsin. Trammi- ja bussipeatustes sillutis kirjavad oranžpunased sinised, roosad ja rohelised sõidupiletid. Westminsteri silla juures punapõsk-sed lilleneiud äsja kastetud rooside niiske hõng, mis tekitas seletamatut nukrust. Melanhoolselt pühapäevad, mil Westminsteri sillal jalutas päevitumast hoitud nägudega vanemaid käekõrval lapsed tuulerataste ja värviliste õhupallidega. Samal ajal kui Matsakad Aurikud nende alt läbi sõites korstnad hiljutisi koomale tõmbasid. Küllap just neist argiseikadest ongi sündinud. Ja kõlab muusika 1922. aasta filmist heidei ehk palgapäev. Oma esimese lavakogemuse sai Chaplin viie aastasena ühes räpases viletsas teatris, kus publiku enamiku moodustasid sõdurid ning milles ta ema tookord üles astus. Emal olid aga hakanud tekkima probleemid häälega ning vähimgi külmetus võiks kaasa tuua nädalaid kestva kõripõletik. Mäletan, et seisin kulisside taga, kui ema hääl katkes ja kähisema hakkas. Publik puhkes naerma, kes hakkas falsetiga laulma, kes vilistama nii et ema pidi lavalt lahkuma. Ta tuli väga ärritatuna lava taha ja vaidles näitejuhiga, kes andis nõu hoopis mind lavale saata, sest oli kord juhtunud nägema, kuidas ma ema sõpradele esinesin. Mäletan, kuidas näite juhtlusele lärmi saatel oma käekõrval lavale talutas ning pärast paari selgitavat sõna publikule sinna üksi jättis. Ja rambivalguse säras suitsuvine tagant vaid ähmaselt paistva kuulajaskonna ees. Hakkasingi laulma tol ajal populaarsed laulukest Jack Charles. Kusjuures orkestrile oli tükk tegemist, et minu helistiku tabada. Poole laulu pealt hakkas lavale sadama metallraha. Katkestasin otsemaid ja teatasin, et kõigepealt korjan mündid üles, siis laulan edasi. Mu sõnad kutsusid esile valju naerupuhangu. Näitejuht astus uuesti lavale, taskurätt peos, et aidata mul raha üles noppida. Mina lõin kartma, et ta võtab viimati kõik endale. Publik sai asjast aru ja naeris veelgi rohkem. Refrääni korrates matkasin täies süütuses lõpuks sedagi, kuidas ema hääl laulmise pealt katkeb ja mind hämmastas, millist muljet publikule avaldas. Naer üha paisus ja taas pilluti lavale helkivaid münte. Aitäh. See oli minu esimene ja ema viimane lavaõhtu. 1895. aastal haigestus Chaplini emaskisofreemiasse, millest ei paranenudki kuni oma surmani 1928. aastal. Kõik meie elust saab alguse lapsepõlvest. Seda on tunnistanud. Klin tänava lõpus asus tapamaja ja tapale määratud lambad aeti just meie majast mööda. Kuidas kord üks lammas putku panid ja pealtnägijate suureks lõbuks tänavat mööda edasipurust. Keegi sööstis teda kinni võtma, kuid kukkus ja teised tagaajajad komistasid talle otsa. Naersin südamest põgeniku siiasinna kargamist, paanikat, kuhu me lõpuks siiski kätte saad ja tapamajja aeti. Tunnetasin korraga olukorra traagikat. Tormasin nuttes tuppa, ema juurde, karjusin, ta tapavad ära. See kauge kevadine õhtupoolik ja koomiline lambajaht püsisid mul veel mitu päeva selgesti silme ees. Mõnikord hiljem olen omaette arutanud, et kas mitte seesama episood ei saanudki nurgakiviks mu tulevastele filmidele, kus koomiline on nii tihedasti põimunud traagilisega. Ja meile kõlab muusika 1928. aasta filmist Circus. Chaplin saavutas kuulsuse sõltumatuse juba varakult saabunud Londonist Ameerika ühendriikidesse. Vodevilli trupi koosseisus siirdus ta 1913. aastal Hollywoodi, kus hakkas mängima Mczzennetti stuudio koomilises lühifilmides ning hüppama. Teises filmis tegi ta publikule tuttavaks hulkuri kuju. Teel garderoobi tuli mõte panna jalga laiad kottis püksid ja mitu numbrid, suuremad kingad pähe väike kõvakübar ja kätte võtta jalutuskepp. Tahtsin, et kogu kostüüm põhineks kontrastidele kottis püksid, entiitsuke kuub, tilluke päevakübar ja üüratud jalavarjud. Olin kahevahel, kas grimeerida ainult vanaks või nooreks. Kuid meenutades, et Sennetti meelest olin ülearugi noor, otsustasin ette kleepida väikesed vuntsid, mis pidid mind laskma vanemale paista. Riietudes ei olnud mul veel aimugi karakterist, mis säärase välimuse taga peituma pidi. Kuid niipea, kui ma valmis sain, dikteerisid grimm ja kostüüm mulle kuju. Tasapisi hakkasin seda uut isiksust tunnetama ja kui ma paviljoni jõudsin, oli ta juba sündinud. Jalutasin uhkeldaval kõnnakut aeglaselt edasi-tagasi, ise hooletult jalutuskepi keerutades. Mõttes tärkas juba rüsinal koomilisi situatsioone. Ma võin täpselt öelda, millal mul tärkas esimest korda kiusatus lisada oma filmidele veel midagi peale komöödia. See oli siis, kui mängisin filmis uus uksehoidja, stseeni, kus peremees kihutab töölt minema paludes halastust, ei luba edasi jääda. Hakkasin žestiga näitama, et mul on palju lapsi, üks ikka väiksem kui teine. Samas kõrval jälgisime vigurdamisega üks vanem näitlejanna Torophy Davenport. Juhuslikult tema poole vaadates märkasin oma suureks üllatuseks ta silmis pisaraid. Ma saan aru küll, et see peab olema naljakas, ütles ta, kuid teid vaadates lihtsalt ei saa nuttu pidama. Tema sõnad kinnitasid seda, mida olin tundnud juba ammu. Mul oli võime inimesi mitte ainult naerma, vaid ka nutma panna. Chaplini varasemates filmides oli tema loodud hulkurist kangelane olnud vaba ja mitte nii väga süžee kammitsas. Ta mõtles kõrva ning enamasti juhtisid tema tegevust instinktid, mis olid seotud ainult elu põhivajadustega, toidu ja peavarjuga. Kuid iga uue filmiga muutus hulkur üha komplitseeritumaks. Temasse imbus tundelisust, mis põhjustas uusi probleeme, sest kuju pidi ikkagi jääma niinimetatud kõrvakiilu komöödia raamidesse. Mind päästis PRO lähedal sedasama hulkuri pikkamööda sellele kujule võisin väljenduda vabamalt ja kaunistada oma komöödiaid ka tundevarjunditega kuid jäi peaaegu võimatuks leida loogilist õigustust sellele, miks üks ilus tüdruk võiks huvituda hulkurist. Seda keerulist ülesannet igas filmis ikka uuesti lahendada tulnud. Näiteks kullapalavikus tekib tütarlapses hulkuri vastu huvi pärast seda, kui ta viimase kulul halba nalja on teinud. Hiljem hakkab tal süda piinama, ent hulkurpeab kahjutunnet ekslikult armastuseks. Filmis suurlinna tuled on tütarlaps, pime. Hulkur tundub talle õrna ja romantilise kangelasena vaid seni, kuni neiu nägemise tagasi saab. 1959. aastal laskis Chaplin kolm oma tummfilmi tooks Lif Soldoraals ja ta Pilgrim ekraanidele uues kuues ühise pealkirja all Chaplin revüü. Filmile ta Pilgrim kirjutas ta ka ühe laulu pealkirjaga aim Baund Fotzeksas, mis filmis kõlas mätsmon Roo esituses. Läks. Edukad inimesed võidavad alati poolehoidu, on Chaplin hiljem veidi kibestunult tõdenud. Olin alati arvanud, et mulle meeldiks publiku tunnustas kuid olles selle saavutanud, tundsin end hoopis kõigist eraldi ja masendavalt üksi. Ei ole mingit kahtlust, et edukad elavad täiesti omaette maailmas. Tarvitses mind nüüd vaid kellelegi tutvustada, kui selle silmis süttis huvi, isegi juhtuda tahavad, taotlesid kõige soojemat sõprust, soovisid jagada oma raskusi otsekui sugulased. Kõik see oli muidugi väga meelitav, kuid selline lähedus ei vasta mu iseloomule. Armastan sõpra nagu muusikat. Ainult teatud meeleolu. Oma mälestusteraamatus on Chaplin jaganud meenutusi paljudest tuntud inimestest. Üks neist oli tummfilmi ajastu, üks jumaldatumaid filmitähti kõigest 31 aastasena. Nad Rudolph Valentino Valentina oli vaikne, intelligentne mees, kelles polnud kübetki edevust temast kogu aeg midagi kurba. Oma kuulsust kandis ta väärikalt, ent ajuti näis see teda rõhuvat. Vastassugupoolele meeldis ta väga, kuid armastuses Valentiinoli vedanud. Naised, kellega ta abiellus, kohtlesid teda alatult. Ühestki mehest polnud naised nii sisse võetud kui Valentiinost. Ja ometi ei saanud ükski teine mees naistelt nii palju bet. Poola pianisti ja helilooja Ignaatsi Jan Baderevski kuju oli Chopini jaoks aga vägagi inspireeriv. Badereski oli väga võluv inimene, kuid mind häiris pisut tema kodanliku võitu rõhutatud väärikus, pikad juuksed, rangelt allapoole hoidvad vuntsid ja väike habemetutt. Alumise huule all Reitsid minu meelest salajast edevust kuigi mõjusid Impasantselt. Kontsertide ajal, kui hämaras saalis valitses tõsine peaaegu harras vaikus ja Baden Reski oli istet võtmas oma kohale. Vääri taga tuli mul alati kiuslik mõte, et peaks talt tooli all. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal tärkas Chaplin vene ballett. Legendi Mads lahvlisinskiga, ta oli tõsise olemisega ilus mees juba tema lavale ilmudes haaras mind, erutas elu jooksul pole ma just tihti kohanud tõelisi geeniusi kuid nii sinski seda kahtlemata oli. Ta mõjus lausa hüpnootiliselt, keda sünge nägu neis pärinevad teisest ilmast. Ta liigutus oli poeesia, iga tema hüppe põgenemine senitundmatusse, fantaasiamaailma. Ma ei tea ühtegi tantsijat, keda võiks võrrelda žinskiga debiicii fauni pärastlõunast. Ainult mõne lihtsa liigutusega lõi ta müstilise maailma kussid üllilise, ent ometi ähvardava maastiku rüpes, heites kirglikku kurbuse, jumala. Pool aastat hiljem kaotas Nizynski mõistuse. Läheneva haiguse sümptome võis märgata. Ta juba tookord nägin juhtumisi pealt, kuidas tundlik hing murdis välja, karmistab Protaalsest sõjast purustatud maailmas, teise, mis ta ise oma unistustes loonud oli. Sama kustumatu mulje jättis Chaplinile teine vene balletilegend Anna pavlova kõrgeim täiuslikkus on mis tahes kunstis õige harv nähtus. Pavlova oli üks neid erakordseid artiste, kes selle oli saavutanud. Kõneleva tehnika kõrval oli tema kunstis mingit iseäralikku heledat õrnust, mis meenutas valge roosi õielehte. Kui ta tantsis, haaras iga tema liigutus vaata jäägitult. Juba sellest hetkest peale, kui ta lavale ilmus, tundsin pisaraid kurku tõusvat. Ükskõik kui lõbusa veetlev taga ei olnud. On lihtsalt traagiline, et tolleaegne filmitehnika ei võimaldanud jäädvustada tema tantsulüürika. Nii on tema suur kunst maailmale jäädavalt kaduma läinud. Äärmiselt sügavalt puudutas Chaplini taga kuulsa itaalia näitlejanna Eleonora tuuse esinemine ühes Los Angelese teatris. Enne tuuset viibis laval üks kena armees, haarates jäägitult kogu publiku tähelepanu. Korraga ilmus vasakult lavasügavusest peaaegu märkamatult luuse. Ta peatus klaveri kõrval, millel asetses korv valgeid krüsanteeme ja hakkas vaikides lilli korraldama. Saali läbis kahin ja otsekohe unustasin minagi enne teda esinenud noormehe ning nägin ainult uusat vaadanud ei noormehe ega kellegi teise osalise poole vaid jätkas rahulikult lillede seadlast. Seejärel astus ta rutamata diagonaalis üle lava tahapoole, laskus kamina ees asuvasse tugitooli ja vaatas üksisilmi tulle. Ainult üks kord vaatas ta noormehe poole, ent sellesse pilk oli koondunud kõigi inimpõlvede tarkuse valu. Ära kuulanud noormehe kirgliku kõne, lausus ta silmi tulelt, pööramata rahulikult mõne sõna. Tema mängus ei olnud märgata mingit näitlejalikust, ta hääles neis olevat traagilisest kirest alles jäänud vaevu hõõguv tuhk. Ma ei saanud sõnagi aru, kuid tundsin, mees on suurim näitleja, keda iganes näinud. 1919. aastal asutas Chaplin koos filmirežissöör David pookrifitsi ning filminäitlejate taglas her Banksy ja Mary Pickfordiga filmikompanii Jonaididaartis mis osutus äriliselt üsna edukaks ja mille juhatuses töötas ta kuni 1950.-te aastate alguseni taglaskerwenksist Saiga Chaplini üks kõige paremaid Pro. Ühtlasi oli Ferbanks esimene filmitäht, kes valis oma elupaigaks Beverly Hillsi, mis meenutas tollal mahajäetud ehitusplatsi. Kõnniteed lõppesid lagedatel väljadel ja tühje tänavaid kaunistasid mat klaasist kuplitega laternad. Chaplin on müünud. Tänad ta kutsus mind sageli nädala lõpuks külla. Öösiti kostis magamistuppa koi ottide ulgumine, kes karjakaupa prüginõusid, ründasid see heliajas kananaha ihule, oli tunne nagu taoks nähtamatu käsi heledaid Kelly. Pühapäeva hommikuti ajas tagas meid tavaliselt juba enne päikesetõusu jalule, et ratsutada koidule vastu. Kauboid panid hobused kammitsasse, süütasid lõkke, keetsid kohvi ning küpsetasid pannkooke. Singiga imetledes puhkevad koitu muutuse taglas alati lüüriliseks minaga torisesid moe pärast, et ei saanud korralikult välja magada. Sellegipoolest ei puudunud meie hommikustes. Ja kõlab muusika Chaplini eelviimasest. 1957. aasta filmist kingin New York ehk kuningas New Yorgis. Filmid tsirkus võtete ajal suri Chaplini ema ühes väikeses haiglas Hollywoodi lähedal. Chaplin on meenunud. Tänud astusin palatisse ja istusin toolile akna ja voodi vahele. Aknakatted olid pooleldi alla lastud, väljas säras päike, palatis valitses sügav vaikus. Istusin ja silmitsesid voodis lamavat kliinukest, kogu ema väikest püstjad lõuga ja suletud silmi. Isegi surnuna küsis ema näol rahutus, otsekui ootaks ees veelgi vaeva ja kurvastust. Kui kummaline, et tema elutee pidi lõppema siin Hollywoodi lähedal paigas, millel ei olnud tema silmis õieti mingit väärtust. 7000 miili eemal Inglismaast. Murdustavaim mälestused tulvasid üles. Mõtlesin ema eluaegsele võitlusele olemasolu eest tema kannatustele mehisusele, temal raisku läinud elu traagikale. Ja meile kõlab muusika filmist kullapalavik. Chaplin on tunnistanud Kõlab ehk paradoksaalselt, kuid komöödiat luues sünnib nali traagikast. Sest mis nali muud on, kui väljakutse saatusele. Filmi kullapalavik üks naljakamaid stseene põhineb Chaplini enda sõnul 1846. aasta talvel aset leidnud tonneri grupi juhtumil mis eksis teel Californiasse ja jäi Sierra Nevada mägedesse. Tuisu vangi. 160-st mehest jäid ellu 18, teised surid nälja ja külma kätte. Mõned sõid oma surnud kaaslasi, teised praadisid mokas siin, et nälga peletama. Filmis keedab näljast nõrkeb Chaplini kehastatav hulkur ära oma kinga ja sööb seda noppides tallast naelu, otsekui oleksid need hõrgutava kukepraekondid. Kingapaelad täidavad Agas pakettide aset hulkuri näljast hullunud kaaslane peab teda aga kanaks ja tahab nahka pista. Chaplin on meenutanud, milliseid emotsioone tekitas temas 1926. aastal kinodesse jõudnud stuudio Warner Brothers esimene helifilm Don Juan Jon varrimoriga peaosas. Buduaari ukse käepideme, pööramine kõlas otsekui käivitatakse traktorit ja ukse sulgemine tekitas tunde, et veoautot hakkavad kokku. Ei osatud veel heli reguleerida. Rüütli raudrüü kolises nagu terve rauatööstust. Vaikne perekondlik lõuna meenutas tipptundi odavas restoranis ja veeklaasi valamist saatis terve heliredel. Lahkusin kinost kindel, et helifilmipäevad on loetud. Chaplin otsustas jätkata tummfilmidega, arvates, et ajaviite maailmas leidub ruumi igat liiki filmidele. 1931. aastal jõudiski kinoekraanidele Chaplini üks kuulsamaid tummfilme City Lights ehk suurlinna tuled, mille võtted kestsid üle aasta. Filmis on stseen, kus hulkur üle liiklusummikus tänava pääsemiseks ronib läbi luksuslimusiini ja lööb ukse enda järel kõvasti kinni. Ukse paugatust kuuldes sirutab pime lilleneiu hulkuri poole pidades meest auto omanikuks. Viimase poole krooni seest ostabki hulkur kimbukese, kui tõukab kogemata lilletüdruku käest. Tütarlaps laskub põlvili ja katsub käega kimpu leida. Hulkur näitab, kuhu lill kukkus, kuid tüdruk jätkab kompamist. Kannatamatult, võtab hulkur lille ise üles ja vaatab neiut umbusklikult. Korraga täitmata. Et tüdruk vist ei näe, prooviks liigutate lilleneiu silmade ees saab aru, et see on tõepoolest pime ja aitab ta vabandades püsti. Selle 70 sekundit kestva stseeniga läks tervelt viis päeva, enne kui rahule jäin, on Chaplin hiljem tunnistanud, sest olin kruvinud lausa neurootilise täiuse taotluseni. Oma mõtetest filmidele muusika kirjutamisel on Chaplin öelnud. Püüdsin luua elegantset ja romantilist helitausta kontrastiks hulkurile. Selline muusika avardas mu komöödiate tunde, diapasooni orkestreerijad seda enamasti mõistnud. Nende arvates pidi komöödia muusika alati olema naljakas. Seletasin siis, et muusika ei tohi olla filmivõistleja, vaid selle ilu Tra punkt. Ta peab väljendama tunnet, ilma milleta pole kunstiteos täiuslik. Juhtused muusika ajas nina püsti ja püüdis mind Kromaatilise ja Diatoonilise gamma intervallidega tummaks rääkida. Kuid tegin jutule lühikese lõpu, nagu võhik kunagi. Meloodia üksi loeb kõik ja elu on ainult saate improvisatsioon. Pole midagi põnevamat erutavamat, kui kuulda enda komponeeritud pala esiettekannet 50 liikmeliselt orkestrilt. Ja meile kõlab muusika filmist Modern Times ehk moodsad ajad. Helifilmi tulek oli mu plaanid segi löönud Ann Chaplin tunnistanud. Kuigi suurlinna tulede hiigelmenu oli mulle juba rohkem sisse toonud kui mistahes tolleaegne helifilm. Tundsin, et järjekorda tummfilm ei tuleks mulle enam kasuks. Aeg-ajalt olin küll kaalunud võimalust asuda tegema helifilmi kuid samas tegi see mõte mu haigeks. Kuna mõistsin, et ei jõuaks iial oma tummfilmide tasemele, tähendanuks see ju lõplikku hüvastijättu muhulkuriga. Mõni oli küll soovitanud hulkurit rääkima panna, kuid minu meelest polnud see mõeldav, sest juba esimene sõda muudaks ta hoopis teiseks. Chaplini viimaseks tummfilmiks jäigi 1936. aastal kinodesse jõudnud moodsad ajad, mis oli küll pikitud paljude heliefektidega. Muide, selles filmis oli kinokülastajatel võimalus kuulda ka Chaplini häält. Ta nimelt esitas seal ühe prantsuse helilooja laulule Filmi moodsad ajad naispeaosa mängis Chaplini tollane armastus ja elukaaslane polet kodaar. Chaplin on meenutanud. Poletil tuli räbalates riietuda ja ta oli nutma puhkemas, kui ma ta näole krimmi määrisin, et ta räpasem välja näeks. Tema riietus moodsates aegades ei nõudnud mult sugugi vähem peamurdmist ja maitset kui dioori looming. Lihtsalt lohakad, räbalad mõjuvad teatraalselt ja võltsilt. Näitlejanna Sid uulitsa plikaks võilillemüüjaks kombineerides taotlesin poeetilist efekti, kusjuures nad ei tohtinud kaotada kübetki oma veetlustest. Chaplini esimeseks helifilmiks sai köitik seid ehk suur diktaator, milles kuulus koomik parodeerinud Hitlerit ning mis jõudis kinodesse 1940. aastal. Ajal, mil Euroopas algas teine maailmasõda. 137. aastal soovitas Aleksander korda mul teha film Hitlerist mis põhineks kahe sarnase inimese äravahetamisel. Kuna Hitleril olid samasugused vuntsid kui minu hulkurelt, arvas korda, et võiksin edukalt mängida mõlemat osa. Ehkki Hitler põlgas Chaplinit, modelleerisid ta väidetavalt oma vuntsid Chaplini hulkuri järgi, uskudes, et see aitab tema populaarsuse tõusule kaasa. Natside poolt okupeeritud Euroopas oli suur diktaator keelatud, kuid Hitler isiklikult vaatas seda siiski kaks korda. See oli Chaplini suurima kassaeduga film. Filmi suur diktaator võtetel külastas Chaplini tema vana sõber Douglas Ferveks. Chaplin on meenutanud. Kui ta lahkus, vaatasin talle tükk aega järele. Vahemaa kasvades tundsin äkilist kurbust, siis tagalas pöördus jama, lehvitasin talle. Ta lehvitas vastu. See jäi meie viimaseks kohtumiseks. Kuu aega hiljem helistas noor taglas ja teatas, et kisa suri öösel südameataki. See oli mulle kohutav löök. Olen tihti taglase järele igatsenud, olen tundnud puudust küll tema nakatavast vaimustusest ja veetlasest korralikust häälest telefonis, mis nii sageli elustas mu nukraid ja üksildasi pühapäeva hommikuid. Charlie, kas sa lõunale tuled? Pärast lähme ujuma, siis sööme õhtust ja vaatame filmi, nõus? Jah, sellest sõprusest tunnen ikka jälle puudust ja kõlab muusika filmist. Mozienerdu. Oma mälestustes on Chaplin hiljem tunnistanud. Kunagi ei tohi publiku kiitust liiga kauaks nautima jääda, see vajub kokku nagu suflee, kui kauemaks seisma jääma. Nii juhtus ka minu populaarsusega, see jahtus äkitselt esimesed tuules hakkasid puhuma ajakirjanduse poolt. Olles mind taevani ülistanud, võtsid lehemehed äkki hoopis vastupidise hoiaku. Lugejale võis üpris huvitav. 1947. aastal valmis Chaplini film mossionärdu, milles ta kehastas ise nimiosa Verdoon tähtsusetu pangaametnik, kes jäänud majandusliku depressiooni perioodil tööta. Mõtleb välja kavala plaani, abielluda rikaste vana tüdrukutega ja hiljem nad tappa, et pärandust kätte saada. Tema seaduslik abikaasa on invaliid, kes elab koos pojaga maal ega tea midagi mehe kuritegelikest ettevõtmistest. Pärast järjekordse ohvriteta. Mist tuleb Verdu koju nagu korralik perekonnaisa kunagi pärast rasket tööpäeva. Mees on omapära, pane segu voorusest ja vahelisusest. Ta hoolitseb õrnalt roosipõõsaste eest. Hoidub vihmaussi, kid Allamast, samal ajal kui teises aianurgas põlevad koos prahiga tapetu maised jäänused. Stsenaariumis on õelat naeru, kibedat satiiri ja ühiskonnakriitikat. 1953. aastal pärast oma viimase Ameerikas vändatud filmi laim laid ehk rambivalgustoetuseks tehtud ringreisi sai Chaplin USAsse sisenemise keelu põhjuseks väidetavalt arusaamatused maksuametiga ning asus koos perega elama Šveitsi. Tegelikult oli kuulus koomik Ühendriikide valitsusega lihtsalt tülikaks muutunud. Oma mõtete ütlemiste tegudega oli Chaplin oma ajast ees ning tema tõdemus, et mõjuvad vägagi aktuaalsed täna ka tänapäeval. Me laseme end valada vormi, mille kujundas Meie endi kultuurivaegus. Tormame ise pimesi inetuste ummikusse kaotades ilutunde elu mõte nüristab raha, võimu ja monopoli taotlemine. Võimutäius selliste inimeste käes, kelle intellektuaalne pädevus ja moraalne vastutustunne on pehmelt öeldes ebakindlad. Paljudel juhtudel aga lausa küsitavad võib viia sõjani, mis hävitab kogu elu maal. Ja ometi läheneme pimesi. Edasi Ameerika Ühendriikide pinnale astus Chaplin uuesti alles 1972. aastal et vastu võtta teenete. Oskar filmiakadeemia sõnul anti see talle selle mõõtmatu mõju eest, mis tal on olnud sellel sajandil liikuvate piltide muutmisel kunstivormiks. Rahvas tervitas legendaarsed koomikud püsti seistes 20 minutit kestnud innovatsioonidega mis on olnud ühtlasi ka kõige pikem avatsioon Oscarite ajaloos. Linn oli neli korda abielus. Tal oli 11 last ja hulga kõmutekitavaid tormilisi suhteid, millest üks jõudis isegi isaduse tunnistamise hagi nii 1944. aastal. Väidetavalt põhineb Vladimir Nabokov romaan Lolita Chaplini abielul 16 aastase liita croiga, kes seal ei näitlejast 19 aastat noorem. Erinevalt Freudist ma ei usu, et sugutung oleks inimese käitumises määrav tegur. Külm nälg ja vaesuse häbi mõjustavad psüühikat palju tugevamini, on Chaplin ise öelnud. Nagu kõigil, nii olid ka minul armuelus oma tõusuga mõõnad esines nii õnnelik ja kui ka täiesti rõõmutuid perioode. Kuid mitte kunagi ei ole need tunded saanud mu elus valdavaks. Looming jäi mulle alati vähemalt sama tähtsaks. Laulab petjulaclark ja kõlab teises massi song Chaplini viimasest filmist countries from Hongkong ehk Krahvinna Hongkongist mille peaosades tegid suurepärased rollid Sophia Loren ja märlam randa. Alates 1943.-st aastast oli Chaplin abielust dramaturg ja siin on iili tütre Uunaga, kes oli temast tervelt 37 aastat noorem. Mida lähemalt mu aulat tundma õppisin, enam üllatas mind tema huumorimeel ja leplikkus. Ta oskas end alati teise inimese seisukorda asetada ja teda mõista. Armusin temasse nii nende kui ka paljude muude omaduste pärast. Tõelisest armastusest aga ei saa kirjutada, sest see on kaunim kui ini sõna väljendada, suudab Ann Chaplini hiljem tunnistanud. Suurbritannia kaalust, Chaplini rüütliks, löömist esimest korda 1931. ja teist korda 1956. aastal. Mõlemal korral pani välisministeerium sellele otsusele veto Chaplini väidetavate kommunistlike vaadete pärast ja samuti tema väidetava amoraalsuse pärast. Ta oli kaks korda abiellunud 16 aastase neiuga. Kardeti, et Chaplini rüütliks mine madaldab rüütliseisust ja kahjustab suhteid USAga alles 1000-ni 975. aastal tõsteti 85 aastane Chaplin rüütliseisusse. Chaplin on kirjutanud oma memuaarides Tean, et aeg ja olud on mind soosinud. Maailma soe kiindumus on mind hellitanud, mind on armastatud ja vihatud. Millised mu saatuse keerdkäigud ka poleks usul, et nii õnne kui ka õnnetust toob juhus nagu tuul pilvi meie pea kohale. Seda teades ei kurvastama kunagi liialt ebameeldivuste pärast head õnneaega tervitanud kui meeldivat üllatust. Ei ole kindlat eluplaani ega filosoofiat, Diana, ainult et ole sa rumal või tark. Elus tuleb ikka võidelda. Tulvil õnne, istun mõnikord loojangutunnil väljas terrassil, vaatan üle avara rohelise muruplatsi, eemal paistvat järve ja kindlust, sisendavaid mägesid ning naudin mitte millelegi mõeldes nende suurused. Charlie Chaplin suri 25. detsembril 1977. aastal 88 aasta vanusena. Aasta hiljem varastasid kaks kurikaela hauast tema põrmu lootusega perekonnalt raha välja pressida. Viimaks saadi säilmed siiski tagasi ja maeti uuesti maha. Et maailma suurim koomik saaks rahus puhata, kaeti tema kalm betooniga. Meie tänase saate ettevalmistamisel on meile olnud abiks 1990. aastal eesti keeles ilmunud Chaplini minu elule. 1973. aastal pälvis Chaplin Oscari auhinna muusika eest juba 20 aastat tagasi valminud filmile rambivalgus. Chaplini tollaste poliitiliste probleemide tõttu ei näidatud seda aga Los Angelesest dolland nõutud arvu nädalaid, mis võimaldanuks filmi Oscaritele esitada sellel ajal. Alles pärast seda, kui fini 1972. aastal uuesti välja anti, sai sellele auhindu andma hakata. Meie saadet jääbki lõpetama imekaunist. Teema sellest filmist ja stuudios oli Triin Ella. Jaak Jõekallas. Ja helioperaator Evelin Voodla