Tere, Beethoveni sõber on jälle siin ja tulnud täna täis tahtmist teha juttu peatükist, mis sõbral endalgi väga hingel. Möönan pead, kõlab tegelikult viletsalt või vähemalt ilmetult. Aga täpselt samamoodi võivad meid ise läbi elamata elamustest juttu tehes vähe kõnetada või hoopis külmaks jätta sõnad, legend, meistriteosed, hööver. Seda eriti veel ajastul, mil kõikuma kaupa selliste ja veel vingemate supersõnadega reklaamivad. Kõige suurema hävitusjõuga relv võib olla üsna süütu tegelane, kuniks ei kuhju asjaolud, mis kogu viha vallandavad pöörame halva heaks ja küsime, kas pole nõnda ka parima osaga maailmaloomepärandist oskuseta kogeda tõelise silmaimest, tõelist naudingut, istub see miski seni üsna kasutuna kunstinäitusel seinal või kiretult meie plaadiriiulis teame küll, et oleme selle seina juures käinud või maksnud kohaliku rahva surematu muusikateose suurepärase esituse eest aga südamepõhjani suurt liigutust ei ole ometi. Mis parata, parimat, mis eales loodud, ei saa kunagi mõista, igaüks jääb tal siis puudu tahtmisest või headest geenidest või ka heast õnnest olla viibinud kunagi ammu lapsepõlves ajal, mille eredamad elamused nii palju mõjutavad õigel ajal õiges kohas. Aga kuidas rääkida kallitest mälestustest nõnda, et veenda kõiki nende erilisuses? On see üldse mõistlik püüd? Tänase saate sangar on Carmen jutustuse komöödia eeskätt aga ikka maailma mängituima ooperina lootmatagi kogu lugu nii napi ajaga ammendada tunneme hoopis kaasa kunstnikele, kes peavad kunagi ammu-ammu loodud materjaliga oma pead valutama ja sellest miskit uut looma. Mina olen Märt Treier. Mitu aastat enne seda, kui meie vabariik tagasi tuli, istusin iga kuu üsna mitmel õhtul Estonia külg, mis ta lavakardinate varjus ja nägin üsna teise nurga alt. Kui publik saalis, kuidas kadunud Hendrik Krumm ikodon Hozeena oma Carmeni pärast laval kannatas, oli siis parasjagu partneriks Leili Tammel või Urve Tauts. Armastus selle sõna mõte ei ole 12 aastaselegi võõras armupiinad täiskasvanu moodi aga küll. Ent nähes, millise kirega Hozee oma asju ajas, ei saanud isegi laps seda nähes tundetuks jääda. Pärlendavad higipiisad ärevusest Murdov hääl, keskarmudraamat, suure mehe äkiline kukkumine põlvedele, mis kindlasti pidi olema valus. Ja mis imelik, iga kord sündis see kõik justkui uuesti. Nii palju kordi oldi ju lavapartneriga seda traagilist, stseeni harjutatud ja läbi mängitud. Aga laval sündis jälle ja alati natuke isemoodi. Selliste Krummile nii diplomilavastus 1963. aastal kui taastulemine 82. nüüd juba küpse kunstnikuna. Kui mitu õhtut tuli Hozeel endalt küsida, mis on see, mis tänasest maha jääb? Küsis ta üldse. Nii, mõtles kuidagi sarnaselt. Või tundus ainult poisikesed, vahetevahel langetas hose pea hetkel mil ta seda kunagi varem teinud ei olnud või hoopis tõstis pilgu. Carmeni tapmine ei ole ju ometi kingataldade tegemine, et lõpetad ühe ja alustad kohe teisega. Neist kümnetest juttudest, mis Krumm endast maha jättis leidsin pärast pikka lappamist sellise, seletab see küllalt hästi näitleja erakordsus igal etendusel, kui tuleb jälle saatusele alla vanduda, jälle armastusest ilma jääda, taaskord kaotada lootus, aga alati isemoodi. Ma usun, et näitlejal on nii palju õiguseta võid nagu kunstnik, võid valida omale värvid, millega ta siis maalib oma oma osa kas ta kasutab selleks vokaali või näitekunsti, missuguses vahekorras ja kuidas see jääb juba tema otsustada. Täna rohkem kollast, aga homme roheliste servale veidi enam punast. Kuidas oleks täna just nõnda? Vähem kui nelja aasta pärast neid jutte Krummi enam ei olnud. Ebaõnnestunud operatsioon võttis selle erakordse elu endaga surmariiki kaasa. Edasi tuli tema häält otsida ainult arhiivist. Me ei tule elavana enam kunagi tagasi. Aga kas Karmen, kui tänaseks maailma mängitud ooper ise suudab veel varsti juba poolteist sajandit pärast oma loo ja Sharpi see surmalaval kuidagi värskena õide puhkeda ja on see üldse võimalik tänu sellele muusikale endale, mis saiu samaviisi kirja juba ammu-ammu? Ehk tuleb pilk pöörata lavastaja poole või enne veelgi kaugemale juurte juurde millest ahmis inspiratsiooni juba Sors pise ise. Prospermerimi jutustuse Carmen läheb teile. Eelmisel kümnendil süvenes sellesse mahult lühikesse, aga sisult sügavasse loossega mees keda oleme harjunud kohtama pigem mujal kui laval näitlejaid juhtimas. Vetheni sõber palus tänaseks vestluspartneriks Marko Matvere ja seda vähemalt kolmel heal põhjusel. Nimelt veeretas elu vähem kui kümmekond aastat tagasi tema teele aastase vahega koguni kaks Carmenit. Meile kahele niigi heale põhjusele lisandub kolmas ise samas ringis uidanud Matvere peab aitama meil mõista sadade ja tuhandete lavastajate heitlusi igiväärtuslikku ent ebamõistlikult palju lavale toodud materjali kallale. Mõistagi kuulub iga lavastaja esimeste ettevalmistamata sammude juurde ka raamaturiiulilt algupärandi ülesotsimine. Kui me merimee seda lugu loeme, siis see on tõesti vapustav teos, ei lase lahti tükk aega. Noh, kõik, kes on kogenud elus armuhullus, need teavad, mis millest see merimehe võis kirjutada, eks ole, aga paratamatult näitemäng ei saa olla nii mahukas, nii nii sügav kui Omaan, sest romaan on nii paks ja pikk ja sul peas tekivad igasugused veel mingisugused kujutlused, iseenda fantaasia. Et näitemäng siiski on kokku surutud aeg ja mul on tunne, et see on aja jooksul siiski kindlasti on seda lihvitud, seda ooperit päris palju. Erinevad dirigendid ja erinevad lavastajad on seda kindlasti aja jooksul lihvinud selliseks, et ta täna nii hästi töötab praktiliselt lükka lavale ja ta toimib. Et iga igaüks saab sellega hakkama. Sisuliselt. Sa pead olema ikka päris andetu, kui sa selle kihva keerad. Või noh, päris rumal või ma ei tea, mis, sul ei ole võimalik seda ära sodinud. 2007. aasta lähenedes sai näitleja Marko Matvere Ugala teatril pakkumise lavastada Neeger Jacksoni tükk nimega Opera Comic. Meie keeli koomiline ooper. Teadmata tausta on sellise nime tagant Carmeni lugu muidugi keeruline leida. Ometi on Carmen siin keskne, sest näidend kirjeldab meile kolmandat märtsi aastal 1875 ehk päeva, mis läheb ajalukku selle erakordse ooperi esiettekandega Pariisi Opera Komikis ja mis parata, kaupperi täieliku põrumisega. Pärast sõda, kui oleme kirjeldanud Rossini esmast ebaõnnes vilja habemeajaja, aga samuti maailmanimega andeka kunsttükiga on küllap huvitav teada ka, mis pidi siis juhtuma seal 1875. aasta kolmandal märtsil besee muusikaga. Aga just neist sündmusest Matvere lavastatud Jacksoni komöödia vestabki. Tegelikult üsna banaalne selline komöödia situatsioonikomöödia, kus siis on kaks rivaalitsevat heliloojat, piseerija Kunu ning noh, sellistes kommilistes ebadlikest situatsioonides. Aga noh, põhiline kangelane selles komöödias oli siiski viseegele rasket elu ja, ja, ja tunnustuse vajadust ja, ja, ja raha puuduste armastuse puudust siis seal selles üsna üsna kergekaalulisus komöödias Kunoosi särastal õhtul. No ilmselt tal oli õnnestunud kuidagi siis või oli ta inimesena osavam ja, ja suhetes osavam ja mis mida iganes. Aga selles komöödias tali nagu ilmselgelt selline noh, kuidas öelda kõrk ja ja ülbe tegelane siis, kellel läheb väga hästi, kellel on väga kallid riided ja hea positsioon kodanluse hulgas. 1875.-ks aastaks oli gonooma Fausti palunud ja pärast selle lavaletulekut kraano peraaž mitoopera Komikis märksa prestiiži mas teatris. Kuus aastat enne Jackson'i tükkis kirjeldatud sündmusi oli temast saanud tunnustatud ja austatud ooperilooja. Või see aga temast põlvkonna jagu noorem looja, neurootilis olemisega ja pigem õnnetu käekäiguga looja ei saanud eluajal kuulsust kogeda isegi mitte oma hiilgeteose Carmeniga. Ja siin tuleb jälle otsida põhjusi ajastust. Kui me loeme kuskil üks kõige levinumatest allikatest pise elukohta, siis siis ega see ju midagi nagu mingi meelakkumine ei olnud sellega. Et, aga noh, ikkagi meil on mõned täiesti super-hüperteosed temalt maailmapärandis inimesed saavad nautida neid iga päev üle maakera erinevates saalides, nii et sellega on tema elu lunastatud, võiks niimoodi öelda, kõik need Troofini sõber on juba korda kirjeldanud, kui ebamäärane roll oli sajanditevanuses ooperiteatris lavastusele endale ja mis kõik sellest tähtsamaks kujunes Matvere enda kokkuvõttet Jacksoni näidendi alusmaterjalist vaid kinnitab seda ja saab takkapihta üsna karuse ja isikliku hinnangu. Seal oli põhiliselt siis nagu täisõginud või täissöönud prantsuse kodanlus oli selline vastik rämps tõusik, rämps, sodiliseline, kes ajas oma pisikesi asju, pisikesi äriasju ja pisikesi armuasju ja ja nii palju, kui, nagu ma aru sain sellest asjast, siis need prantsuse suured ooperimajad tegelikult olidki sellised lõbustus-asutuselt meelelahutus, sellised keskused, see ooper või näitemäng või muusika, et see oli alati nendes majades teisejärguline. Neid maju pidasid üleval rikad kodanlased selleks, et oleks koht, kus juua, süüa, lõbustada oma lapsi paaritada. Et see ooper, mis seal toimus, see oli teise, võib-olla isegi kolmandajärgulise tähtsusega. Et ikka kodanluse jaoks on oluline, et ta noh, teatriõhtu juures on oluline, kuidas ta ruumist sisaldub see muusika või teater, mis seal laval on, see on alati teisejärguline, seda ma tean ka ise näitlejana omast käest väga hästi, ma töötasin pikalt teatris ja ma mäletan, kui õnnelikud odanlased, kui nad, kui teater oli seest maitsekalt kujundatud, maitsekad, vaibad, maitsekad, kušetil, maitsekad, tapeedid, kuidas nende riided, nende sõprade riided, kuidas need kõik harmoneerusid koos väikese napsi ja see on alati tähtsam kui see, mis lavalt tuleb. Aga seal selle näitemängu järgi siis oli prantsuse paganluse elu seal teatri, nendes boksides ehk siis nendes loosides vä oli siis keelatud noh, äärmuslikku groteskini noh, täiesti nagu jäle jõledaks groteskiks, siuksed, seasarnased inimesed, kes seda ooperit siis seal vaatasid ja olid muidugimõista šokeeritud sellest, mis pitsee lavale tõi, milles milles see šokk siis seisnes, oli selles, et, et varem ei olnud lastud lavalaudadele lihtsaid inimesi Oli laval, sinnamaani, isee Carmeni olid laval siiski haldjad nõiad, kuningad, kuningannad, ühesõnaga ülemkiht peenem rahvas, tavalisi, mingit sigari sigarivabrikutöölisi ütleme neid laval kujutada tundus nagu kõigile ikkagi alandav või noh, see on nagu mingi roe lavas. Talle heideti seda rängalt ette, et kuidas niimoodi, et sa lased mingi mingisuguse mingi töölised ja mingisugused libud ja mingi mingi sedasorti inimesed kujutab, mida on nende inimeste inimeste elust üldse rääkida või millest siin veidi inimesed peaksid ikkagi jääma kaugele aia taha. Eks ole, ooperimaja aia taha kuskile, mitte lavale ei tohiks lasta, nii et see oli põhiline konflikt. Mis selles siis komöödias siis aset leidis, seal oligi kaks perekonda rasvaseid täis õginud kodanlase, kes siis oma poegi ja tütreid üritasid paali panna, seal söögiga. Olgu et komöödia ja nagu lavastaja leiab kergekaaluline, pealegi peaks andma meile sellest mälestusväärsest õhtust mingigi pildi. Õnneks oli neegrid Jacksoni lavastuse heliülesvõte Ugala arhiivis olemas ja, ja tänu teatri heale tahtele sai ka Beethoveni sõbra tarvis sellelt tolmukord eemaldatud. Kuidas öelda, et teda oleks saanud ka teistmoodi lavastada, aga aga ma arvan, et et sellel ei oleks olnud mõtet, sellest poleks mitte keegi aru saanud, ehk siis ta tuli lavastada kõikide komöödia lihtsakum nüüd ja nii-öelda Ghananite järgi. Muidu ei oleks seda keegi viitsinud vaadata või kuulata, sest üldjuhul tavaline teatrikülastaja, ta ei oska ikkagi helilooja loomingulistele, piinadele, kannatustele ta ei oska kaasa elada, sest ta ise ei ole midagi taolist kogenud oma elus ega ei saa kunagi kogema nagu noh, ütleme muusika loomine või suurte heliteoste loomine. Et see on ikkagi antud vähestele selline võimet. Paraku on niisama vähestele antud võime tunda geniaalne teos ära hetkega. Ja mõni neist võimekaist nägi otsemaid Carmeniski sündinud imeteost kamise saatsia Pjotr Tšaikovski, teiste seas. Just Tšaikovski oli see, kellele kuulusid esietenduse järelsõnad. 10 aasta pärast on see kõige populaarsem ooper. Ja veel miskit kummalist, isegi hämmastavat, mis neid kaht meest ajaloos seob. Keegi ei ole eales kahelnud, et Carmen on igasuguse kõhkluseta parim teos, mille pise on loonud. Nii on paljud leidnud ka Tšaikovski puhul tuleb meil tema loomingu seast samaväärset otsides esimeste seas pöörata pilk kuuendale sümfooniale luua oma suurim meistriteos ja jätta seejärel meie maailm maha. Pise ei toimunudki. Carmeni ebaeduste lahkus täpselt kolm kuud pärast esiettekande luhtumist. Tšekkovskil jäi pärast oma kuuenda sümfoonia esiettekannetega elada vaid Mis võis suurele Tšaikovskile erinevalt Garmini esietenduse pinnapealsest publikust Bizee loomingu juures nõnda imponeerida? Mitmed muusikateadlased on täheldanud eri sõnastustes üht ja sama milline hiilgava muusik, ka lisamaterjali küllus, vaated, üleküllus, ooperis valitseb, millised meloodiad ja milline kirev orkestrikäsitlus, seda kõike kaunimad üks teeb. Kas ei kõla samuti nagu ülistuslaul sekkovskile. Karmen Yorkestratsioon jätab kaugele selja taha loojat, kes ooperis orkestrit vaid lauljate toetajana või helistikuhoidjana käsitlevad. Ja Tšaikovski aegade imelisemaid meloodiameistreid. Kas ei võinud talle enam kui imelise materjalina kõlada juba ainuüksi see sissejuhatus kolmandale katusele, mis avab laval uue pildimäegurust salakaubavedajate laagris? Kas ei võinud saalis käratsenud publikule vaatamata kükitada kõrvu, et seda muusikat südamepõhjani nautida? Mõni minut ebamaist ilumuusikat, mis teeb hingele pai. Aga miks nii vähe? See suurepärane materjal on kui alakoheldud, sest hiljem sellel ooperis enam rõhku pandud ei ole. Aga ainult selleks, et anda edasi ruumi juba järgmistele ja järgmistele motiividele, millest igaühest üksi võinuks juba oopuse saada. Või kuulakem nüüd veelgi terasema pilguga või kõrvaga teise vaatuse viimast numbrit. Järelikult äsja kuuldule vahetult. Tähelepanu koonduks vaid muusikale jätame sisu siinkohal üsna meenutamata. Kas mõni muusikaline motiiv jääb teile teistest eredamalt meelde? Kui lihtne on sedasorti uhke muusikana ja lihtsalt mõttes käsi kokku lüüa või lihtsalt vaheaega oodata, see on ju ometi kohe tulemas. Aga on ka teine. See uhiuus teema ikka sama teise vaatuse lõpunumbri algusest nõuab pikast nelja vaatuselisest ooperist endale vähem kui 20 sekundit. Ja kumab sama numbri lõpusirgel korra veel taustal. Miks nii vähe? Imestas vene helilooja Rodion šedriin ja pühendas oma abikaasale Maiablissetskajale Carmen süüdi, kus sellest 18-st sekundist sai terve numbri. Kas tundub tüütu või tahaks veel ja siis veel ja siis veel. Kolmas märts 1870. Kõige selle peenekoelise Igi väärtuslikku materjali esmakordse kuuldavale tuleku aegu elab saal oma elu ja hindav õhtu õnnestumist rohkem selle järgi, kas äritehing saab sõlmitud ja tütar mehele pandud. Ainus, mida ooperilt oodata, on see, et see vastaks ootustele ja ei häiriks ülemäära. Aga just seda see salakaubavedajate ja sigarivabrikutüdrukute madal seltskond seal laval ju teebki. Lavastuses jääb Karmen kuskile suletud uste taha kostudes lavale pigem hetkel, kui läheneb vaheaeg või algab uus vaatama. Ent Matvere poetatud mõte selle näidendi teisiti ehk tõsisena lavastamise võimalikkusest jääb põnevaks. Nii vähe kui siin on juttu muusikast on autor näiteks pannud pise enese ütlema sõnu mis võivad meile anda arvu, teema, enese suhtumisest, oma erakordsesse, ooperisse, eteid, head kuulajad proovile panna. Kinkige enesele kõigepealt hetk hinnata, kui väga meile meeldivad selle ooperi ühed tuntumad katked, tore toori saabumine ja kui pleed Sissejuhatus Doradori esmailmumisel kas pole ja nüüd helilooja Bizee enese balang tol mälestusväärsel kolmandal märtsil. Vähemalt nii seisab neegril Jackson'i materjalis. Noh, eks ta ikkagi oli mingi neurootik, Ma arvan Berlioosiga ega ma täpselt ei mäleta ka seda asja enam nii hästi, aga tollel hetkel ma mäletan küll, et ma elasin nagu sisse tema elusse lavastada vääna ikkagi üritasin vaadata, mismoodi, mismoodi selline inimene, mismoodi ta tuleb oma eluga üldse toime, kuidas tal seal ära elab, et väljakutse iseenesest juba ja ja toda peategelast kehastas, kui ma ei eksi, siis oli Priit Võigemast. Ta oli sellel ajal Ugala teatrini. Buratino ei läbi see üleeile võib-olla Nipernaadi, kuidas neist igavest isikupärane roll teha, täpselt samamoodi suur küsimus, kui lavastajalgi, kes murrab pead oma lavastuse kallal. Seda pärast Ugala komöödiatüki istus Marko Matvere töölaual juba järgmine Carmen. Nüüd oli festival promfess palunud ta lavastama Carmenit kui ooperit. Seejuures oli festival üsna teadlikult valinud välja kunstniku, kellel kogemus sama hästi kui puudus ikka selleks, et tulemus saaks põnevam. Seega oli verele elu esimene ooperilavastus ja kohe Karmen midagi peale hakata. Kuidas seda pakkuda publikule midagi taolist, mida on nii palju juba tehtud või 100 korda tehtud kus sisse kinni hakatud? Eks lihtsalt istud ja ootad, millal tõuseb pimedusest tühjusest mingeid kujundeid, mis tunduvad huvitavad. Siis kui. Seen, või situatsioon või, või kongress, ütleme, mingisugune nägemus mõne tegelaskujuga seoses tundub huvitavana, siis tuleb kontrollida, kas seda juba ei ole 100 korda käiatud ja sadama korda tehtud, noh, minul isiklikult on varasemast kogemus Hamletiga noh, mis on ka selline nagu Carmegi sadatuhat korda, eks ole, mängitud kõikvõimalikes variantides kuni selleni, et peategelane, hundikoer, eks, et noh, et on, raske on sellises situatsioonis midagi väga värsket ja väga uut pakkuda. Et tuleb ikkagi lähtuda oma oma südametunnistusest, mis, mis sulle hetkel tundub huvitav, mis sina arvad, et teistele võiks huvitav olla, vaadata millega Matvere Karmen võis eristada miljonitest kolleegidest, ma ei kujuta ette, ma ei tea, seda täpselt, ma ei oska seda öelda. Ma enda meelest midagi väga erilist ei teinud, et ma jäin ikka selle sisule truuks ja ja koera nagu peategelaseks. Muidugi asus verisulis ooperilavastaja kohe uurima, mida mujal Karmen iga juba ette võetud on seejuures mõistagi teadmisega, et kõiki lavastusi niikuinii läbi käia. Hiiumaa. Aga lähikonnas lavastatud Riia rahvusooperietendus oli küll üks neist, mis oma valguse sädelus leiab raginaga teistest ühe põnevamana esile tõusis. Ja seal oli siis nii-öelda see üldine kontseptsioon, nägi ette, et tegevus toimub Kuuba saarel. Ja nii palju kui meile siis eelinformatsiooniks tookord seal anti, oli siis see, et kogu trupp lennutati Kuubale et nad oskaksid nagu suudaksid sisse elada sellesse Kuuba olustikku. Ja juhuslikult ma olin mitte kaua aega tagasi ka Kuubal käinud ja oli nagu ka vaimustatud sellest sellest virvarrist, mis seal Kuuba saarel on ja, ja selle tõttu kõik need ütleme, dekoratsioonielemendid ja ütleme, see mängumaneer, see mulle väga meeldis või see oli selline päikseline, kerge, lahe, selline lõbus, minnalaskmismeeleolu tase ei olnud nii palju seda sündmust nagu tegelikult Karmen ison või seda raskust või seda, seda saatuslikku määratust, seda, seda oli vähem, seal oli rohkem päikest ja sädelust ja siis ma olen näinud ühte sakslaste produktsiooni, ma mäletan, mis ka mulle mõjus, mis oli väga raske, kõik olid mundrites absoluutselt kõik inimesed rit mundrites mingis sellises Hitleri punkris või midagi taolist maa-aluses keldris ja kõik tegelased olid hästi valitud, kõik lauljad olid eriti inetud naised, mehed, kõikkalisi higised ja mustad ja sellised vihased ja kurjad ja kõik nad narrisid teineteiselt kriisid, selle väänlasid, kolkisid ja ühesõnaga selline hästi hästi kuidagi maskuliinne ja niisugune raskemeelne dramaatiline noh, need on kõik siis katsed erinevate lavastajate poolt midagi mingis uues kuues näidata seda Carmenit. Aga küsimus, mida siis oma Carmen iga ettevõte oli ikka vastamata. Saanuks lavastaja valida nimiosalise Carmeni omal soovil vahest lähtunuks Tammeri mehe kirjeldusest oli see küllalt täpne. Otsustage ise. Kahtlen väga. Kas Karmen oli puhastõugu sest ta oli palju ilusam kui kõik tema rahvusest naised? Juba siin võiksime katkestada taotluse lavastada Carmenit algupäraselt ja tõetruult sest Matverele tuli laval toimetada küll kahe erineva paraku üsna vähe hispaanlasliku Metsa, hiinlanna Hui Ling suu ja ukrainlanna Angelina Switškaga. Esimene oli küll väga kaunis, seksuaalselt lummav naine, kiidab Matvere. Ent asiaatidele omaselt võimetu näos mis tahes grimasse esile kutsuma. Teine, küpsem ja kogenum, kaldudes rahvuslikult temperamendile sageli ülepakkumisele. Kui tahta kinni võtta Carmeni algupärasest lummusest, võib lavastajale kahtlemata tekkida huvi, kaevud algallikas kaisse. Kuidas peab lavastaja sellises olukorras oma tähttegelase lavale seadmisega jätkama kui merimee, olgugi et libreto pärin, temalt on Carmenit oma jutustuse veergudel nii sõnaselgelt kirjeldanud. Seega jätkame merimee Carmeni lugemist. Et naine oleks ilus, ütlevad hispaanlased, peab ta endas ühendama. 30, kuid või kui soovite, teda, peab saama kirjeldada 10 omadussõnaga, millest igaüht saab kasutada kolme osa kohta temast näiteks peavad olema kolmed, asjad, mustad silmad, ripsmed ja kulmud. Kolmed peened sõrmed, huuled, juuksed. Minu muslannal jäi neist täiuse tingimustest vajaka. Teema küll täiesti sile nahk oli peaaegu vasekarva. Küll veidi viltused, silmad olid imetlusväärselt kaunid. Pisut täidlaste, ilusa kujuga huulte vahelt paistsid puhastatud mandlaist valgemad hambad. Tema vahest veidi karedad, pikad juuksed olid ronkmustad ja läikivad. Karmen Ilu oli kummaline ja metsik nägu, mis esimesel pilgul hämmastab, mida ka ei suuda unustada. Aga nüüd? Leidke Photo, metsosopran Agnes Paltsast, kõrvutage selle kirjeldusega. Jääb grimeerijale milline roll tahes, aga milline lummav sobivus. On see juhus või ei, mis viib kokku võimekamaid lavastajaid säravamate lauljatega. Aga lavastaja, šampierbonellija Agnes balsa kohtumisest sündis miskit, mida tänini imetletakse. Paljude imeliste kunstiliselt tulemusliku kohtumiste juurde kuulub ka oma lugu. Isegi siin pole erand, ehkki võrratu balt saali saanud varemgi ettepaneku täita Carmeni rolli oli ta keeldunud. Maltale ei meeldinud seni maalitud pilt võimsa püstiga võimukast naisest, kes seisab kõrgi pilguga lill hammaste vahel. Just panelilt, kes isegi murdis alles Carmeni kallal pead ja tunnistas kõhkvel olekut, sai ebalev balsa oma küsimustele vastused. Ja sellest ühistöös sündis täiesti uus Carmeni kuju. Lihtne ja kirglik neiu. Noor, loomulik, temperamentne ja järjekindel, kuni lõpuni välja võrratu mustlane, kes seisab vastakuti siira pettumusega mehes, kellele ta on kinkinud oma armastuse. Ent kes osutub argpüksiks memmepojaks tossikeseks. Agnes Paltsas reisis esimest korda Karmenil publiku eest Zürichis aastal 1982 ja sellest saati ei ole ta oma toonast karakterit minetanud. Astudes siis Karmenil üles, millise lavastaja käe all, millises maailmakuulsas ooperimajas tahes. Valtsa Carmen ongi jäänud lihtsaks, ent otsatult temperament, seks mustlastüdrukuks. Just selles stseenis Karmen Agnes balsa ise oma valu. Ozeega kehastatud on Hozee peale välja valabki. Ärge unustage jälgimast ka, kuidas orkester kogu seda kirge kannab ja toetab. Läksid aastad ebaltsa esines Karmenil üha uutel lavadel kuid asjaolu, et tema usk just sellisesse karmanisse ei muutumatuks ei teinud õnnelikuks mitte kõiki lavastajaid. Neil tuli lihtsalt arvestada sellise materjali kui faktiga ja kohandada kõik muu selle järgi. Milline tuttav olukord tuhandetele maailmalavastajatele, eriti neile, kes veel oma lavastajakarjääri alguses. Niisamuti astus Karmen nina juba kogenud ukrainlane angi linnas vahetus ka 2008. aastal Pärnus Matvere juurde. Pigem üleoleval moel ja päris, et millist moodi siis härra lavastaja teda tükis näha soovib. Oli võimalik seda materjali mingis suunas painutada. Kõike seda meenutades meenub Matverele omakorda järgmine. Veelgi põhimõttelisem seik. Ma mängisin kunagi Hamletist Hamletit, draamalavastus ja kui me hakkasime seda näitemängu tegema teatressis, esimene nädal, ma mäletan, oli sellist lugemisproovid tavalised, alles analüüsimine ja lugemine, arutamine oli lõunavaheaeg, läksime alla puhvetis ja seal istus siis kergelt vintis Mati Unt kes leinas oma kassi, kes oli ära surnud eelmisel õhtumist. Ja tal silmad olid v kalkvel, kell oli umbes 12 või midagi taolist ja tal oli juba mitmes konjak oli ees ja siis tal oli nagu haruldane külaline seal majas ja seal keldris selles kohviku keldris ja siis me vastandlikult siis küsisime, mis juhtus ja nii edasi ta rääkis väga kurvalt pikalt oma kassist ning lõpuks pühkis silmad kuivaks, et ah, mis sest enam rääkida, ta on läinud ja mis teie teete? Meie teeme Hamletit. Ahah, mis kontseptsioon on? Küsis üsna otse, mis kontseptsioon on? Mõtlesime me alles siin oleme alguses meil ei olegi veel nagu kontsert, oi, oi, oi, oi, oi, oi, oi, seda ei andestata. Kontseptsioon peab olema. Ei noh, me mõtlesime, et me teeme, noh, lähtume sisust ja süžeeliinidest ja püüame seda nagu, nagu võimalikult tõetruult. Oi-oi, seda ei andestata. Et nii ei ole, nii ei saa teha. Ja tõesti ei arvestatud seda, et ei ole kordselt suhti ja sellest ma lähtusingi oma lavastuses Carmen, et kui sul ei ole kontseptsiooni, siis niimoodi noh, niimoodi ei saa minna sellisele ärakäiatud voole vastu, et sul peab olema mingi kontseptsioon, ükskõik kui nõder, põdur ja totakas seal. Kontseptsioon, kust leida kontseptsioon? Kõiki keerdkäike oma peas, Matvere loomulikult ei mäleta. Selleks on juba aastaid palju mööda läinud, aga see, mis lavalt lõpuks silma paistis, oli vähemalt tähelepanuväärne. Vahest sai Matvere innustust lõigust, mille veel kord merimeejutustuse läbi lugenud Beethoveni sõber leidis üsna raamatu algusest. Paanias paneb pakutud ja vastu võetud sigar alus ja sõprussuhetele nagu Idamaal leiva ja soolajagamine. Tundmatu muutus jutukamaks, kui võinuks oodata. Meie siis tegime sellise suure masina kohale mis ühtlasi mitte ei tootnud lihtsalt mingisuguseid selliseid produkte, mida saab müüa noh, näiteks nagu sigarid vaid siis mis tootis nagu õnne, õnneõisi. Ehk siis ühest otsast läks tooraine sisse, seal oli palju hammasrattaid, väntasid mingeid mehhanisme, mingid inimesed kraaklesid märatses ütlesitegi, kolinat mürinat ning teisest otsast kukkusid siis lilled välja. Ja see tekitas väga palju küsimusi, vaatajad ei osanud seda tõlgendada, mis pagana Janssoni ja sellest piisas, et neid ära hanitada või või ära ära lollitada, nagu öeldakse, et neid inimesi, kes tulid kontseptsiooni otsima, et see oli sellest piisas. Ja kareda ütlemisega Matvere teeb vaated poliitilise avalduse. Tegelikult minu meelest ei ole vaja kontseptsiooni hea tugeva süžeega lavastuste lavale seadmiseks ei ole tarvis kontseptsiooni, sest enamus teatrikülastajaid, teatri nautlejaid, on lihtsad inimesed, mitte kriitikud peenenenud maitsega Essteedid snoobid, vaid enamus inimesi tahab näha lihtsat puudutavat lugu, millega nad suudavad samastuda. Aga siiski, ma pean ütlema, et muusika on minu jaoks väga oluline. Et muusikat ma armastan rohkem kui teatrit. Kuigi ma lavastades lähtun siiski Süsest tekstist autori nii-öelda libretistil nägemusest teises järjekorras, muusikast, aga, aga põhiliselt, miks ma, miks ma selle ooperiasjandusega tegelema, seepärast ma armastan ooperit. Mulle meeldivad paisutatud suured hääled. Ka suured tüsedaid inimesed, laval meeldivad mulle tihti kus nad laulavad hästi, muidugi. Ja, ja võimas selline noh, üle ülepaisutatud muusika või selline ülidramaatiline muusika. Ma naudin seda või noh, mõtleme on sellest, nagu öeldakse, sellises lihtsas keeles kaifi. Kõike seda ka karme pakkus, jah, seda, seda ta pakub. Ja sa ei pea olema, ütleme, peenenenud muusikamaitsega inimene. Carmenit nautinud kõige lihtsamad inimesed saavad, saavad Carmeni muusikast aru. Siis pea poolteist, 100 aasta pärast neid sündmusi Pariisi Opera Komiikis mis sisuliselt tapsid andeka looja Sharpi, see saab Carmeni väärtusest aru. Kogu maailm on paremaid märke kunstniku väärtuse hindamiseks, kui hinnata tema suurust kunstniku eluajal. Eks kipub seda tipp, mis kuulsust jaguma ikka rohkem neile, kes mõistavad end osavamalt rahva südamesse harjutada. Prosiinit mäletate samuti Donizzettide Beliinit, kes võitlesid selle nimel, et olla Rossini järel number kaks aga mäletatega Rossini elupäevade lõpul poetatud ja jumalale pühendatud sõnu oma noorpõlveooperite kohta, mis olid toonud talle tohutu kuulsuse veidi osavust, natuke südant. See on kõik. Siia panemegi täna punkti tingliku nagu alati, sest miski ei takista meil mis tahes moel ja ajal nende lugude juurde naasmast. Aitäh Marko Matverele tsitaadid esitas Toomas Lõhmuste saates idus kokku Märt Treier. Kuulmiseni.