Tervist, mina olen Urmas Vadi raamatus, millest kohe juttu tuleb, on üks mees, kes on lugemisest nii haaratud, et elab isegi sõja üle raamatut lugedes. Milline aga on see Toomas Vindi kohustuslik raamat? Head kuulamist? Tere, Toomas Vint, tere. Enne kui ma hakkan seda katkendit sellest raamatust, mille sa oled meie saate jaoks välja valinud, lugema ma pean rääkima ära selle loo, mis minuga juhtus. Ma olen seda raamatut, mille sa välja valinud, oled kunagi ammu aega tagasi juba lugenud ja mul on õudselt hea meel, et sa just nimelt selle raamat oled välja valinud. Ma arvan, et, et miks mul on hea meel ja miks sa selle valisid, et kõigest, sellest me jõuame rääkida, aga aga ma hakkasin seda raamatut uuesti üle lugema. Ja kui ma eile sõitsin Tartu-Tallinn bussis, siis ma jõudsin kuskil poole peale jällegi uuesti üle lugeda selle raamatu. Ja siis ma mõtlesin, et, et ma helistan sulle, ütlen, et, et saame natukene hiljem täna kokku, et, et ma tahaks nagu korralikult selle teise poole ka ikkagi läbi lugeda. Ja siis sa ütlesid, et sulle täiesti sobib see ja saimegi kokku hiljem. Aga hommikul ma avastasin ja mulle tuli meelde, et ma olin selle raamatu surganud sinna. Eesistme et esist, Me ühesõnaga sinna sahtlisse, kus, kus istme tagune sahtel on. Nii et ühesõnaga kuule seda raamatut, ma ei jõudnud seda ka uuesti pooleldi üle lugeda, aga mulle tundub, et tasemel, et seda saadet või seda vestlust kuidagi edasi lükata sinuga Toomas Vint, siis ma mõtlesin, et tegelikult on see kogu see juhtum, et see meenutab natukene seda, seda autori enda olekut. Aga nüüd ma loen selle katkendi ja see on sinu raamatust nii-öelda, sest minu oma on kuskil Tallinn Tartu täisekspressi bussis ja kui keegi selle leiab, siis palun tooge see mulle tagasi. Võib kirjutada mulle näiteks aadressil vadi punkt Urmas Gmail punkt com oleks väga õnnelik või, või siis lugege ise seda raamatut. Ja siis tooge tagasi ja siis tooge tagasi katkenud siis ma loen siit raamatust sõnaselge, kuid raamatu pidajalikult kuiva kataloogiseerimise asemel eelistas lugupeetud loostaja Vabade raamatute sõltumatut kooslust sedapidi tagama isiklik sobivus, autorite iseloom, individuaalsus, nende roosiline või okkaline elude vahel. Isegi välimus härra A ja O lahutas need kiilat karva kasvanuist soosides alateadlikult esimesi päris hea. Kõigepealt aga muidugi teose enda olemas. Niisugune kooslus oli mõistagi teiseneb nähtus, kus ajapikku ilmnevad uued asjaolud, viisid raamatute ümber paigutamisteni. Selliste kavatsete protseduuride puhul esines härra A ja O tagasihoidliku heas mõttes kosjasobitaja osas. Vahel torkas härra a- ja hoole pähe mõte, et oleks tore. Kui ta unustaks köitepaigutuse, siis saavutaksid raamatut tõelise iseseisvuse. Natuke veel. Harmoonilise raamatu vennaskonna kujundamine polnud hõlpülesanne. Härra A joonegi vaeva murdis, pead kahtles, leidis aga ka meeldivaid lahendusi. Üllatavalt hästi sobisid teineteise kõrvale saksa sõjateoreetiku Klausevici paiguti Kuimgi teos sõjast ja prantslase muinasjutuvestja perroo Punamütsike. Mõlemad raamatud õpetasid taktika ja strateegia põhitõdesid. Luure maskeerimine, kaitse rünnak ning lõpuks abiväe saabumine. Üleüldse polnud muinasjutud oma koletiste poolt moondatud või hukatud, õnnetute ja küpsetatud ning õhitud lastega kalgist sõjakirjandusest leebemad. Nüüd läks natukene pikaks, aga. Ma olen selle valuline raamatu tagasi tulla ja sa ütleksid, et kellega ja mis raamatuga tegu. Siin minu ees on need Andres Vanapa Raamat riiulid. See on kummalise saatusega raamat esiteks sellepärast, et ta on jäänud tähelepandamatuks arvutustes sõja tõttu, mil ta ilmus ja see tema ütleme, esimene osa ilmus Loomingus 1000 992. sel aastal. Ja sel aastal ma arvan, et mitte keegi ei mõelnud kirjandusest, nad mõtlesid eesti kroonist pidev. Ja siis raamat ise ilmus 94. aastal ja nii kahju kui sellest on, oli üksainukene retsensioon, sellele. See oli Peeter Harrilt Vikerkaares. Ja nüüd on värskes rõhus ka üks noor kriitik selle raamatuvarast tagasi vaatluse alla võtnud. Aga miks sina selle raamatu Toomas Vint valisid? Mulle meeldib sõprade raamatutest rääkida, see on esiteks, aga teiseks on see raamat. Ma olen kuskil mingisuguses intervjuus öelnud, et Vanapa raamatud on selline ilmekas näide et eesti keeles on võimalik maailmakirjandust kirjutada. Ma olin hoopis ära unustanud, aga siin Enn Vetemaa mälestusteraamatut, seda, mida Urmeti ka kaaskirjutatud. Seda lugedes on tal kaks ja tükikest siin-seal Vanapat kirjeldatud ja noh, nii kas nüüd pildistatud või maalitud, see on, see on iseasi. Aga Vanapa kirjutab ja, ja siis on ära märgitud see minu tähelepanek ja peale sellega kruusvalli ütlus raamatu kohta, see on liiga hea, et olla tõsi, vanad pale endale olevat need kaks ütlust meeletult meeldinud, seda nüüd kinnitab vetema. Ma mäletan ühte kohtumisõhtut aastaid tagasi, kus oli kohtumisõhtu Enn Vetemaa ja Andres Vanapa vahel ja siis Vetemaa ütles ka täpselt sedasama raamaturiiulit kohta, et see on nagu iga hea romaan. Ja tegelikult see on ju ainus Vanapa. No tal on üks novellikogu, mida on mäe romaani kolm ikkagi kolm, pigem jah, aga selline. Aga noh, ütleme siis kolm aga siiski nagu noh, selline väga selgelt. Okei, ärme no seda me jõuame rääkida, aga millest see lugu oli, oli see, et, et just nimelt või ette tõstis seda riiulit Taani väga esile, ütles, et tal on kahju, et, et seda on nagu vähe märgatud, nii nagu sinagi ütled seda. Ja siis mäletan Vanapa sellist reaktsiooni sellele, et ta oli natuke aega vait. Siis ütles kuidagi nii nagu muuseas, aga ma nägin, et see oli talle endale ka nagu oluline, et ta oli sellest retseptsioonist ilma jäänud ja kuidagi noh, mingisugused vaakumisse sattunud tänu sellele mujal, arvatavasti millal see ilmus 94 ja siis Vanapa ütles, et et jah, et tegelikult on see täiesti korralik raamat. See on kohutavalt Vanapalik lause jah, just need lauseseadmine, see on noh, nagu luuletus. Tegelikult, vana Ta oma kirjanduse suhtes oli tõesti äärmiselt tagasihoidlik ja ja ta ei praalinudega priisanud oma teostega, pigem talle meeldis tagasihoidlikult ennast jätta tahaplaanile ja siis rääkida kõigist teistest sellises kõrtsi või kohvikulauas. Toomas Vint, kui nüüd minna selle raamaturiiulid juurde, et, et mis raamat see on, et kui võtta teda kuidagi kui, siis noh, võib ju öelda, et seal on üks, üks tegelane. See ruum on raamatukogu ja see inimene tegeleb, paigutab, ravib ühesõnaga kogu see romaan on põhimõtteliselt ühest tegelasest, kes tegeleb raamatutega. Et mingis mõttes võiks kohutavalt igav tunduda, aga tegelikult on see väga naljakas ja väga läbi kirjutatud. Ja väga leidlik tekst, et aga kuidas sina seda nimetaksid, seda. Raamatut see raamat algab õige huvitavalt peale Porchesse väikest tsitaati, mis on motoks pandud aja meelega loendusel ette, muidugi pole olemas vaimuharjutust, mis lõpuks ei osutuks tarbetuks. Kirjanduses on see lõplik, kadus veelgi selgemini märgatav. Ja nüüd esimese lahti esimene osa. Ja nüüd hakkab mingis maalt tuttava kuid samal ajal kuidagi kuidagi eesti kirjanduse jaoks ebaharilikku maja kirjeldusega. Ja nüüd keerates lehte, äkki tuleb välja, et see on tsitaat Balzaci absoluudi otsingutest ühesõnaga, ja siis autor lisa, et umbes niisugune võis näha välja maja, millele härra aia lähenes. Aga alustada raamatut tsiteerides prantsuse kirjandust ja nüüd sedasi ütleme samasuguse tundetooniga või, või noh, mina nimetan seda nagu proosakirjanduse puhul romaani saundiks saanud rohkem, nii, nii muusikatermin. Aga minu meelest ta sobib kirjanduse jaoks eriti hästi sesse saund see mingisugune kõla või, või mingisugune selline eriline fluidum heade raamatute puhul kestab esimesest leheküljest kuni viimaseni see on noh, võib öelda veel veelgi rafineeritum otsa nagu aura, mis on selle raamatu koha, aga tegelikult Saura seisneb selles, kuidas on see raamat kirjutatud, millise tundetooniga kui mõelda, siin on üks väga huvitav autor olemas, keda on kaks korda siin sinna nimetatud sean Raimoon prantsuse kirjanik, kelle stiiliharjutused on mõned aastad tagasi meile ilmunud stiiliharjutused on selline tore raamat, kus mingisugune episood Sauto bussis on kirjutatud läbi 99 korda. Siin mingil moel juba ütleme, 90.-te alguses genood tunda ja siin ära tuua tema, tema raamat on nimi oli vist 100 miljonit luuletust. See on. Raamatus on 14 soneti, kus nende värsiridade ümberpaigutamisega tekivad järjest uued ja uued luuletused. Ja see on selline huvitav, Ta kirjanduslik mäng. Ja nüüd mõtlesin esimest korda välja selline sõna nagu mäng, mis ütleme, genoloomingus on, no ütleme, esimesel kohal. Kui ta sürrealismi tõst lõi lahku või õigemini sürrealistlik heitsid armutult välja, siis tema nagu ütles, et ta on saanud oma Sõrrealismist vabaks või puhtaks. Ja siis ta hakkas huvitama eelkõige just kirjanduse mängulisus. See raamat on väga mänguline, see on. Sest ma tahtsingi öelda, et tegelikult seesama mängulisus on selles samas Vanapa raamatuski olemas, et kõiki neid tsitaate, erinevaid autoreid, lugusid, raamatuid on nii-öelda läbi põimitud siin noh, ma arvan, et läbi selle raamatu igas igas lehes No nende ääretult noh, kirev ja kirju, autorite ja raamatute nimekiri, mis selles samases era raamatukogus on ja mis, mis sellele samasele raamatukoguhoidjale, keda siin nimetatakse esimeses osas loostajaks see on registraator ja teises Piploteek kaariks ehk noh, nii tegelikkus, raamat. Aga on seal aga Toomas Vint, on seal ka mingi sisuline vahe, eks ole, loostaja tegeleb justkui kui lugudega või, või, ja siis see bibliodekoor pigem siis justkui nagu raamatu kui füüsilise asjaga. Või väga, väga raske on Vanapa tekstides leida mingisugust sellist tähenduslikkust, mis kargaks otse ninna. Vanapa meenutades oli tema kõige iseloomulikum nagu näoilme naerul nägu ja ta kihistas naerda, siis oli selline mõnus, mõnus, tore kihin ja silmad. Ta lõi tal väikene, selline nagu saatanlik helgatus sisse. Ja noh, me saime täitsa hästi läbi ja ja kui ta oli kaugelt vähemalt seal juba noh, nii silmad fikseerisid tuttavat nägu, siis lõi samane suu naerule ja ja siis tervitades selle asemel, et öelda mõnda komplimenti, et kuule, Toomas, sa näed hästi hea välja. Täna. Ütles ta mingisuguse, sellise päris kauni õeluse. Jätkame juttu Toomas vindiga Andres Vanapa romaanist riiulid. Raamat on kirjutatud praktiliselt sellesamase nõukogude aja lõppu ja siis eesti ja vahetumisel. Ja huvitav on see, et nõukogude seal luges terve eesti lugejaskond praktiliselt kogu aeg ühtlasi ja samu raamatuid noh, mõned muidugi olid, olid sellised kuskilt hangitud, eriti soomlased, tõid neid ja siis siis nad nii rändasid käest kätte, nii et öösel loeti. Aga üldpilt oli ikkagi samad raamatud ja huvitaval kombel siin selles riiulites nagu neid raamatuid, mida loed ja mille üle väga palju mõtteid vahetati, neid raamatuid siin ei leidu. Ongi selline maailma kirjandus läbi mingisuguse, küllaltki huvitava ajajärgu eelmise sajandi lõpp ja selles, see tähendab 19 või 20. sajandi algus, keskpaik ja 19. sajandi lõpp. Siin tekib selline tore mulje, et see minategelane mingil moel elab väljaspool ütleme seda eesti kirjandusruumi kusjuures mingist Enn riigis ta valdab väga paljusid keeli, ta on isegi noh, omandanud eesti keele, sest ta on lugenud Enn Vetemaad ja ja Jaan Krossi. Ja kusjuures ta kavatseb ka Tammsaare tõde ja õigust lugeda. Aga Tammsaare tõde ja õigus on kahjuks tal kantud nimekirja, mida ta kavatseb pärast surma lugeda. Ongi jah tehtud, see surmajärgselt loetavate raamatute nimekiri. Minu meelest see on ka hästi oluline teema või märksõna selle, selle Vanapa riiulite raamatu juures on see, et on tõepoolest sellest eesti kirjandustraditsioonist justkui nagu väljas ja ta on väljas ka nagu sellest konkreetsest ajast, millest ta kirjutatud, ehk siis 90.-te algus ja võib-olla see on ka nagu üks põhjus, miks ta on isolatsiooni jäänud, ta ei tegele sellega, aga kus tõesti tuli Eesti kroon, just, oli vabariik tekkinud meeletu rahvuslus vohas. Nii et ühesõnaga need kõik olulised teemad, mis ühiskonda sellel hetkel huvitasid sellest ei ole absoluutselt selline avatus, mitte ühtegi ühtegi sõna, tõesti ei ole mainitud ühtegi riiki ühtegi aega ja ka see peategelane ise see härra A ja O. Et ka see on täiesti ebamäärane tegelane. Noh, võimalik, et ei olegi nagu päris inimene reaalne tegelane, vaid ta ongi mingisugune kummitus, kes tegeleb raamatutega või võib-olla ta ise ka üks nagu raamat. Mul on kahtlane tunne, et see peategelane A ja O on väga palju sarnane härra Melloviga ehk Andres Vanapa, aga mis on möllovi kirjaniku nimi? Sellepärast et siin raamatus on paaris kohas vihjatud sellele, et vahepeal oli sõda, et vahepeal oli sõda ja siis lõhkesid mingis mürsud, heast kärakat käisid ja ja härra ja voo luges terve selle sõjaaja raamat raamatu järel ja tähelegi seda ei ta neid kärgatusi panid seal aga mõtles, et huvitav, miks need manöövrid on siin kesklinnas ja aga põhimõtteliselt ta elas sõja üle lugedes ja, aga seevastu jälle härra Mellov elas meie laulva revolutsiooni ja tegeliku riigikorra muutuse üle kirjutades samast raamatud, riiulid, sest ta ei olnud väga ja nahkhiirekirjutaja. Ja selle riiulite kohta ma mäletan, et ikkagi päris päris nii venelane, seal ta mulle ükskord ütles, et kuule, et ma ikka, mida sa teed, tema küsib, et kas maalid või kirjutan minagi siin kas luuletajad või või, või loe. Ovi loed. Aga ta ütles, et ei, nüüd kirjutan kuningat Arhane jalapraega äkki. Ja kusjuures siis hakkasid silmadesse lihtsalt saatanlikud sädemed vilkuma ja tegelikult seda anatolfranci kuningat Arhane jala praegu äkki on ka raamatus mainitud seal on isegi autor tahab samastuda või see samane, mitte autor, vaid see loostaja tahaks samastuda ühe tegelasega, seal raamatus. Aga nüüd ütleme sedasama pane nagu side dolfransiga on siin selles, et tegelikult riiulit on irooniline romaan ja kuningat Arhane jala praeköök on samuti irooniline roma ja see Nende mõlema raamatu iroonia ei ole senine pealetükkiv või, või noh, et vaatad, et loed nagu mingit pask, villi või midagi. Et siin naerda seda või teist välja. Siin on selline kummaline olukord, et kirjutatakse küll iroonilises võtmes, aga elatakse oma tegelastele väga kaasa niimoodi, et ei tehta tegelasele haiget aga vaadatakse tervet, seda tegelase maailmategelase tegutsemist siiski natukene muiates. Noh, vanas võimalikult kihistades. No kasvõi see sumo Mille ma alguses ette lõin, et kuidas ta paigutab mingit mingit sõjateoreetilist, saavutati Punamütsikest omavahel kokku ja leiab, et tegelikult nad kõrvuti sobivad suurepäraselt, sest et noh, seal on mingeid ühiseid nagu elemente ja mingisugust olekut, aga aga, aga noh, seda ta tunneb sellele härra A ja O-le kaasajast, kui aga samas Vanapa kirjanikuna teab väga täpselt või, või ta, et, et see inimene on reaalsusest täiesti eraldunud ja kellel ei olegi nagu mitte millegagi mingisugust seost, välja arvatud need tekstid See ongi selline inimene, kes elab oma maailmas ja nüüd Vanapa ehitab selle maailma kohutavalt suure veenvus ega üles niimoodi, et kõik need noh, ütleme ta on nagu seal Bilbioteeka paar, eks ole, ja tema bibluateegis käib kaks külastajat. Üks noormees, kes uurib seal erootilist kirjandust, see see varsti lahti. Ja jääb ainult üks härra sellise kõõmase mäega, härra, kes loeb ühte ja sama raamatut napoonianist. Ühesõnaga tegelikult terve see samane raamatukogu töötab nagu tühikäigul. Et ta on tegelikult nagu sellesamase raamatukoguhoidja, isiklik varamu, isiklik mänguma, isiklik maailma suurt respekti väärib maailm. Ja nüüd mänd mänguks, aga juba kuskil raamatu alguses sigineb härra A jaole, mis on loostaja või Plottekaari nimeks. Ja selline kummaline autor nagu nimmer kants. Helmut nimergants. Lasin vaikselt, guugeldasin paljusinaid autoreid, kõik autorid on tegelikult olemas. Jah, sa rääkisid saate alguses Lorcast, et alles nüüd sa said aru, et tegelikult on siin üks tsitaat, mis on tegelikult päriselt olemas, kuigi sina arvasid, et see on Vanapa enda kirjutatud, et see on lihtsalt Lorcat lugenud enne. Siinmaa vist loeksin selle selles katkendis A ja O kohtab või õigemini silmab trammisõidul ühte üsna tuttavlikku pool profiili. Ta kirjeldab võõra juuksed olid tihe, siledal pea ligi kammitud ja libe soeng läikis õliselt, kuigi hajusas valguses läks nende tegelik värv kaduma. Kumer ja küllaltki avar laup, millel Valevust rõhutasid tumedat kulmukaared. Avara otsmiku ja suurte, veidi punnis silmade kohta üllatavalt pisike, tundlike sõrmede Caninaad lausa nina näebs. Ning üldse oli tema näos tähelepanuga väärseim selle alumine osa mis oma lapselikult pehmete põskede ja lõuaga meela suu ja laialivalguvat näojoontega pajutas mehe ilmele vaevu talitseda Tuut soovide ja tahtejõuetuse pitseri. Missugune mölakas nägu. Nähtavasti alatud tüüp kipuks mõni juurdlejam oletama. Härra aja hoole aga tuli meelde isik, keda võõra nägemine meenutanud. See ei olnud päris elav inimene, vaid fotoluuletaja, kes kirjutas sind, armastan roheline. Tuul rohetab okstes Aziz ja merel rohetab laev. Ja mägedes. Mõtlesin, et siin on Vanapa teinud autoportree. Kuigi noh, tema viimase aja aja soeng oli selline harjassoeng, aga samas ta võis noorena olla võrdlemisi sellise õlitatud juustega ja see samane sind armastan, roheline kõlas väga Vanapalikult ja Ma isegi kuskil siin või seal olen isegi rääkinud sellest, et, et see on Vanapoiks kaunimaid luuletuse, sind armastan roheline. Sest ma ise maalikunstnikuna armastan ka väga rohelist, eriti rahalist. Kabjaplagin mägedes. Ja täitsa juhuslikult Lorcad lugedes, äkki ma avastasin, et see ei ole mitte mingil juhul Vanapa, vaid see on Lorca Kuutõbise romansi esimesed neli rida. Ja nüüd vaatasin, guugeldasin, Lorcad, seal oli noh, mingisugune paarkümmend pilti Lorcast. Ma püüdsin kuidagi viia Lorca Lorca mõnda fotot sellesamase kirjeldusega kokku. Ei, ainult Vanapa tuli. Ühesõnaga ja, ja noh, võib-olla tõesti ta, sest tol ajal polnud võimalik googeldada ja ta vaatas mingit kindlat Lorca fotot, sest tõesti tal on sellist õlitatud siledat üle pea kammitud juukseid Cavari pildi peal. Kõik muu on ikkagi ehtne. Vanapa. See on väga hea trikk ja ma ei tea, võib-olla vahele põikeks, et kui ma võtsin ennem sinu raamatu ja lehitsesin dist, tuli tagant välja üks ajalehe väljalõige ja mulle tundub, et, et see on ka nagu noh, ei puuduta otseselt seda raamatut, riiulid, aga, aga see mingis mõttes läheb just nagu selle selle mänguga kokku, et et mis, mis asi see on. Et see on üks ajalehe väljalõige, kus, mis on avaldatud peale Vanapa surma? See on sirbi väljalõige, ma usun, et see oli negro loogi juures ja ma olen välja lõiganud, sest taga on, on veel. Andres Vanapa lahkus mees sellise musta raami seal ja siin on naeratav Vanapa portree veel Kaljo suur rahudema põrmule pildistanud. Ja siis on tekst, teatan kahetsusega, et surma tõttu ei saa Kultuurkapitali stipendiumi kasutada. Ma arvan, et see on lihtsalt ütleme testament või surivoodi soov täpselt samuti, nii nagu surivoodi soov oli see, et et olge mu haua peal lõbusad. Et noh, temaga viimased aastad suhtlesin meie luulemaailma, noorem generatsioon, siis oli tema. Ma sooviks, et haua peal lauldakse midagi, noh, nii lõbusamat, et noh, kas või Meil aiaäärses tänavas. Ja siis oligi nii, et siin effess ja Liisi ojamaja ja Jürgen Rooste võtsid haual laulu üles ja laulsid Meil aiaäärses tänavas ja ja see oli väga vanad palik, matmine. Ausalt öeldes minagi olen teinud vist Vanopaga vähemalt kaks intervjuud ja, ja mis on muidugi tema puhul üldse hästi oluline on see, et ta, ta hakkas kirjutama juba väga eaka inimesena ja kui ma küsisin, et kuidas ta nagu seda seda niimoodi väga eakas vanuses juba veel tegema hakkasite, ütles ka samamoodi nagu naeratas oma naeratust, ütles, et aga, et et see nagu salasoov, et see on umbes niimoodi, et nagu üks vanamees võtab endale noore naise Nii ilusti öeldud, tegelikult see noor naine oli tal siis armukeseks, oli juba maad enne kui seitsmekümnendatel aastatel esimene esimene raamat ilmus, ta oli selline tore töökoht nagu küsimused ja vastused ja ta oli seal 50.-test aastatest kuni 70.-teni 20 aastat. Seal mingi ajalehe, kuidas see oli selline väikene brošüür, väljaanne, kus inimesed küsisid ja siis seal vastati nende küsimustele, tegelikult oli niimoodi, et nad ise esitasid küsimusi ja siis veteema on sellest jälle oma mälestusteraamatus kirjutanud. Et see esitati ise tehti küsimus ja öeldi, et kuule vaata seal, kuus aastat tagasi on vastus olemas, tee natukene seda ümber. Niipeatoimetajaks oli selline tore vana kommunist, kes kõik kommunistid ei olnud pahad, tema oli hea kommunist, kes armastas lõbus olla ja siis seal toimetuses käisid sellised toredad härrad nagu Andres Ehin töötas seal ja Enn veteema, töötas seal ja need rõõmu ja lõbu oli seal, vaat siis küll aga, aga mina. Ma olen Vanapa luuletusi siiski näinud. Kõvasti enne seda, kui, kui see samane esimene esikteos pihlakaviin kohutavalt kõva ja kohutavalt tugev luulekogu ilmus. Janet tavaliselt olid kirjutatud sellesamase mingiks ajalehevabale trükivabale pinnale või siis salvrätiku peale. Aga samal ajal Vanapa käekiri oli kohutavalt selline ilus selline väljapeetud, selline kalligraafiline siin mul raamatusse selline pühendus ja, ja see pole mingisugune, see on ka nii mõtestatud ühendused, Tratotaaja, Ra ja muide, mul on üks luuletus ka olemas, kahjuks ma siin otsisin jälle, ei leidnud. Aga selle luuletuse meil oli selline kummaline lugu, et 80.-te aastate keskel eelmisel aastatuhandel me olime koos Jalta Kirjanike Majas. Ja siis Anapa oli koos abikaasa Siimaškopiga ja tema pidasselist karskusdieeti seal. Ja mina tegin kõvasti tööd ja toitu siin põhiliselt Masandra veinidest, sellepärast mas Sandra veinid taas oli seal Jalta kõrval ja siis Vanapa käis hommikuti vaatamas minu kuidagi nukra üle töötanud nukrat nägu ja siis nuusutas neid mas Sandra vein. Ja siis ütles lõhna järgi, mis on rämps ja mis on ikka väärtrei. Noh, see kuu aega oli väga töökas, ma tegin vähemalt kolmveerand novellikogu valmis ja siis aeg hakkas lõppema ja siis tuli ühel hommikul Anapaiad. Kuule, ma kirjutasin ka ühe luuletuse. Ma ütlesin, mis ühe luuletuse. Ma mõtlesin sa luulekogu valmis? Ei, minul jätkus nii palju aega ainult ühe luuletuse jaoks. Ma loeks hea meelega selle kuu küpressi sees külm süda okste puuris. Pimedus otse ees üksisilmi, sind uurib võõras saabel sara, lõikab pildi pooleks, kuu kaob kõrgele ära, jätab kõik jumala hooleks. On jah, mul kuskil peab olema väga ilusa käekirjaga, väga heale. Paberile kirjutatud see luuletus on kogus koer ja kastekann sees. Mulle tundub, et, et see Papa positsioon eesti kirjanduses noh, nii nagu te isegi on oma tekstides selline natukene krutskiga ja vindiga ja sellisest peavoolust väljas, et nii ta asetub ka sellesse meie kirjanduse pilti, et et kui tõepoolest sa mainisid, et sa guugeldasid Lorganime, siis mina täna hommikul kaotasin Vanapa raamatu ära, siis ma mõtlesin, et äkki ma leian midagi huvitavat veel lisaks netist. Ja see on täiesti hämmastav, et kui guugeldada Vanapa nime, siis Vikipeedia on ikkagi väga napp ja, ja, ja konkreetset riiulite kohta ei tulnud ka peaaegu mitte midagi. No tegelikult mina siin räägin sellest samast guugeldamisest, et on olemas Google'i eelsed loojad ja on olemas Google'i järel või Google'i aegsed loojad. Kellelgi on tarvis midagi kirjutada ja kuskilt midagi teha, ta kõigepealt guugeldab loomulik ka nüüd need inimesed, kelle loomingut tippaeg ja ütleme, see samane noh, kui nad olid tõsised tegijad ja see kõik langes Google'i eelsesse aega. Keegi ei viitsi minna raamatukokku, ei hakata mingisuguseid ajalehte üles otsima, Nad lihtsalt jätavad selle asja kõrvale ja vaatavad seda materjali, mis on kergesti kättesaadav. Ja seega on olemas Google eelset loojad ja Google'i aegsed loojad. Aga aga mida ma tahtsin tegelikult öelda tahtsin, on see, et et noh, ilmselgelt võib-olla sellises peavoolu kirjandus varapolekunud ongi nagu justkui kuulunud ja tegelikult neid neid tekste ei ole ka ju väga palju neid raamatuid, mida ta on kirjutanud oma elu jooksul, aga ta on nagu väga selge positsioon, et on väga palju neid inimesi, kes ongi just kirjandusse tulnud läbi seletanud, avastanud näiteks sellesama kogu koer ja kastekann või tema novellid, et et see on nagu selline hästi hästi huvitav positsioon, mis on monopol eesti kirjanduses? Siin on veel üks huvitav asi, mis Anopaga seotud, ta oli pidevalt kursis selle päevakajalise kirjandusega, kõik uued raamatud, ta püüdis läbi lugeda. Ja kuna tol ajal oli selline tore koht nagu kuku, kus suheldi väga kuidagi otseselt üksteisega, aga siis Taali selline kodukriitik, kes ütles väga ausalt ära, mis sul on viga ja mis sinus on head. Ja ma usun, et, et kel vähegi aru peas võttis vanad pat kuulda, sest noh, on olemas selline absoluutne muusikaline kuulmine. Mina ütlen, et kirjanduses on ka täpselt samasugune absoluutne kirjanduslik kuulmine, nii et teda eksimatult uskuda. Muide, ta oli suur suur hasartmängija. Mäletan, Jautas pidevalt mängis seal mingisugune spordiloto, mingisugune sprint oli nii, et ostad pileti ja kohe saad teada, kas sa oled nüüd miljonär või ei ole siis eesti aeg, ta olevat omandanud õigel ajal aktsiaid ja nimelt sellesamase Hansapanga aktsiaid. Ja siis, kui need tegid väga suure tõusu, ma ei mäleta, kuidas see täpselt see oli, kas enne mahamüümist Igal juhul Ta teenis nende aktsiatega väga-väga lustakalt ja palju ja, ja siin vetema andmed tema elu lõpuperiood oli niimoodi, kui ta teadis, et mis teda ootab, sellepärast et see lahja värk näristada järele jätmata ja armuheitmatult. Ja siis oli ta selline asi, et kord kahe nädala läksid õhtul kell kaheksa välja ja saabus hommikul kell kaheksa tagasi. Ja siis ta käis kõikvõimalikud ja mitte võimalikud vaarid ja lõbustuskohad läbi ja ja noh, ma ei tea, kas keegi on kunagi purjus Vanapa näinud kandis kohutavalt niimoodi, et ta võis kogu aeg vaikse pitsiga timmida, aga, aga mingisugust sellist äralangemist ei olnud ja ja siis veteema andmetel ja tegelikult seda rääkisid terve Tallinna linn, kuidas Tamynx väga varasel hommikutunnil läks sinna Pärnu maantee kasiinosse, kõik juba hakkasid lõpetama seal kõigepealt välja ajada seda vaadatavat, vahetas vingite žetoonid ära vist mingisugune 20 krooni, mis tal taskus oli ja siis siis hakkasse mängu Automaat äkki metsikult raha välja lobiseda. Sõnak terve päevateenistus läks siis Vanapa taskusse, seda muidugi rääkis Tallinna linn taga. Aga jah, siis lõpp lähenes siis siin viima luulekogu on tal pätivilereis, oli seal tema eluajal veel välja antud. On aasta enne enne surma. Ei, see on surma aastal vist oli. Ja seal on üks luuletus olemas. Ma loen sulle luuletuse ette. Vastu tuli Suumanni Sass. Tema suri 2004 summani, Sass suri 2003. Ja ma kujutan ette, sel ajal, kui ta selle rea kirjutas. Siis oli Soomani Sass juba juba mullal. Ma mäletan, sellesama luuletuse kandis ta etega sellel õhtul, kus ta koos Vetemaaga esines ja ta luges ette, itsitas pikalt ja ütles, et sellest luuletusest ei saanud mitte keegi peale minu aru. Vastu tuli, millal see kohtumine umbes. No ma arvan, et see võis olla mingisugune seitse aastat tagasi rohkem suri 2004 Sassori 2003 äkki siis isegi 10 või niimoodi. Samas samas võis ka Sass elada ja tõesti tuli talle vastu, aga mõlemad teadsid oma peatset lõppu. See on minu jaoks selline, noh kurgus hakkab pitsitama, kui ma seda rida laen. Ja muide sellest päti vilets anneks veel üks, üks selline väga südamlik luuletus selle peale kirjana armulaul. Ma tahaks olla su kõrval ja magada, magada, magada. Ma tahaks olla su kõrval ja magada, magada, magada. Võib olla. Me Toomas vilti kuidagi võib-olla kurval noodil ei lõpetaks, äkki sa loed sellest raamatust riiulid veel ühe lõigu? Nojah, ma ei tea, me hakkame vist, mis nüüd algusest peale, sellepärast et me selle raamatu kõige olulisemast tegelasest Helmut nimmercadzist ei ole eriti palju rääkinud nimelt siin raamatus on kõige olulisemaks tegelaseks Helmut nimmercad. Juba esimestel leeg külgedel loeb härra aja o nimekatsi kolmandat piaal kirjata romaani. Ja siin tekib selline Huvitav asi, aja hooges, pidev vähemalt on lugenud ja lugenud ja lugenud. Esimese või teise osa alguses loeb sedasamast nimercadzi raamatut, viimast pealkirjata romaani ja see on päris mõnus arutlus. Ta arutleb siin A ja O on, miks on niivõrd võimas kirjanik nagu Helmut nimer katse jäänud tundmatuks ja tunnustamata. Ja ta leiab, et tema nimega C raamatuid ei loetud ja peale selle oli tal väga vähene viijakus. Ja lugesin seda, seda tema tema arutlust ja siis mul tuli meelde noor valk, kes ütles, et jaa, et Mayon tihti, aga seest iga kord väga palju. Ja nüüd selles nimeka tsi raamatus jõutakse tähenduseta kaudu jõutakse mõttetuseni. Ja nüüd kolmas lause selles reas see tähendab tähendusetuse kaudu jõutakse mõttetuseni. Ja nüüd teise osa alguses on tegelikult selline, võib öelda sürrealist automaatse kirjutamise jäljendus. On midagi letarrismi või konkreetse luuletaolist ja siis tulevad tühjad lehed. Ja nüüd loeb tühje lehti. Päikesepunane helk langes valgele paberile hetkeks lõõsatas, mis raamatku Suptiivsuses mõjus meelevaldselt, peaaegu kohutavalt. Pole paha. Ole paha, pomises härra ajaloo. Tema oli ikka veel loetu Helmut nimmergatsi pealkirjata romani mõju all. Raamatu valgeid. Et mitte öelda tühje lehti, mida võhik pidanuks trükiga praagiks oli härra silmitsenud hardusega. Ta kujutles, mis seal valgete lehtedel võiks olla. Ta täitis tühjad leheküljed, olematud read, tähed, sõnad ning lauset, loetuga, loetust, paremaga ja iseendaga. Toli neid lugenud mitu ja mitu päeva ning võrrelnud seda teiste autoritega, mille teoste leheküljed on kirjasõnu täis. Miks nad küll kirjutavad, mõlgutas ja jao. Seevastu Helmut nimergatsi romaani valged leheküljed, paar tühja lehte kujutasid endast apsaluuti nats Särelasid täiuslikkusest, sisaldades välja ütlemata kusi, aga kurbus ja leina, kui meenutada hiina leinavärve. Väga ilus. Ma mõtlesin, et ma küsin veel sinu käest, Toomas Vint lõpetuseks, et et ma tean, et et Vanapa kirjutas enda elu lõpul mälestusi. Kas sa tead nendest midagi? Vot see mälestuste koha pealt ma ei julge midagi öelda, sellepärast et temaga väga lähedalt suhtles Enn Vetemaa. Ja siin selles Enn Vetemaa raamatus on öeldud või kirjutatud, et Vanapa oleks pidanud oleks võinud kirjutada mälestusi, memuaare, sest noh, tema pilgu, tema mõtete ja tema suhtlemisringkond oli niivõrd avar ja seal noh, kõik eesti vaimuhiiglased oli kindlasti tal ritta pandud, nagu siin selles selles samases. Härra jao pani kõiki maailmaautoreid ritta ja võttis nende eripärad välja. Kuid enne ütleb, et neil oli isegi Vanapaga on juttu sellest olnud, mille peale üleolevalt Anapa olevat öelnud, et mulle meeldib lobiseda ja lobiseda tal tõesti meeldis. Ja noh, mingit vihjet ei ole, et ta oleks nagu mälestusi kirja pannud. Sest see on jah, tõesti huvitav, sest ma mäletan neid kultuurkapitali rahaeralduslehti, kus noh, oligi kirjas, et umbes esimese köite mälestuste kirjutamiseks ta taotles raha. Siis ta võis, võis küll seda kirja panna. Ja siis pärast kirjutada, et ei saa surma tõttu stipendiumi vastu võtta. Jah ja mälestused jäävad kahjuks kirjutamata. Müstiline lugu. Tänases kohustuslikus kirjanduses rääkis Toomas Vint Andres Vanapa raamatust riiulid. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.