Me läheme huvitaja, saates edasi meditsiiniajalooteemadega ja kõneleb Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor Ken calling. Täname, jätkame veel teemat, millel oleme pööranud tähelepanu viimastel kuudel, palju tegemist on nakkushaigustega. Pidalitõvest lähemalt. Pidalitõbi oli üks kole-kole haigus. Ma kujutan ette, et omal ajal tehti mida iganes, et sellest lahti saada ka Eestis. Kui palju me teame, et see sellest, et mida oma aja tohtrid üritasid siis selleks teha, et selle raske haigusega võidelda? Jah, see on hea küsimus, korra nagu naelapea pihta, et ma millegipärast kipun arvama tega tohtreid vist ei teinudki midagi, et see oligi selline veider nähtus pidalitõbi, mis, mis, mis naguniimoodi haiguse kontekstist ja haiguse raamidest isegi võib öelda, et väljus ja hakkas elama mingit oma elu teadaolevat, eks ole, ainult Jeesus suutis pidalitõbisest terveks teha. Ja kenasti niuksed. Keskajal see niisugune ime imetegude kaudu terveks saamine ja, ja usu ja religiooni kaudu ravitsemine, et see seal kenasti kuskil mingi mingi mingi kontekst oli ja võib-olla midagi püüti, aga jah, selles mõttes hea küsimus, et mulle tõesti nagu ei karga praegu pähe, et et need omaaegsed arstid, arstiteadusarsti kunst oleks selle pidalitõvega püüdnud, et võidelda, et see tundub, et oli ikkagi pigem niisugune asi, mis jah, nagu ma ütlesin, et hakkas elama mingit hoopis hoopis oma sellist, teistsugust elu ja ja, ja see oli muidugi õige, et inimesed oleks olnud nagu sõida milleks, et sellest sellest tõvest pääseda. Sest see peamine probleem, eks ole, mis tollel ajal nagu inimesi heiduta selle haiguse juures jahedalt poolt olid kõik nad igasugused sümptomid kaasas, käivad nähud, lõpuks siis võib-olla seal pimedaks jäämine või, või invaliidiks jäämine seoses sellega, et seal mõned kehaosad lagunesid, deformeerusid esteetiline pool, see kõik, aga see kõige olulisem traagilisem asi oli see, et pidalitõbe siis tõepoolest niivõrd kardeti, et need inimesed, kes seda haigust põdesid. Neid heideti ühiskonnast välja, nad olidki sõna otseses mõttes elavad surnud, nad ei olnud enam ühiskonna liikmed. Ja tänapäeval võib-olla meid nagu ei tunneta seda, eks ole, kus me elame kõik sellises küllaltki anonüümses ja privaatses maailmas ehitama endale ümber mingeid privaatsfäär ja nii edasi. Ja võib-olla hindame iseseisvust, anonüümsust ja nii edasi, nii edasi autonoomiat siis tollel ajal varasemates, varasematel aegadel varasemates skulptuurides, eks ole ikkagi pigem inimest väga sageli defineeriti läbi läbi mingi mingi sellise ühiskonna osa. Inimene oli eeskätt ühiskonna liige ja kui sa korraga enam seda ei olnud, siis, siis oli ikkagi väga traagiline olukord põhiliselt ja kõige rohkem kardetaksegi seda niisugust oma kogukonnast, oma lähikondsete juurest minema saatmist, väljatõukamist elavaks elavaks, surnuks muutumist. Teisisõnu, sa pidid kuidagi oma eluga niimoodi hakkama saama, et keegi sinna nagu õieti enam ei toetanud mis, mis siis oli, eks ole, väga raske, sest noh, saadi kaugelt aru, kellega tegemist on siis tõesti see selle haiguse üks niisugune oluline tunnus on, see, et ta mingis faasis on mingis vormis, ikkagi jätab, jätab inimese näole ja kehale jäljed, nii et kaaskodanikud saavad aru, kellega tegemist on. Kui levinud see võis olla üldse see pidalitõbiseid. Et ongi niisugune jällegi niisugune huvitav, huvitav asi, et keskaja kohta muidugi täpselt ei tea. Samas samas ta on selline keskaja oluline märk, et ikka kõik räägivad, et jäävad, et vodka laseb, pidalitõbised olid ja pidalitõbiste varjupaigad, eks ole Tallinnaski osa ühest siis selle omaaegse kiriku või kabeli näol. Jaani seegi kabel, kirik, eks ole, paberi trammipeatuses seisab siiamaani püsti. Et neid ühesõnaga keskajal pidi olema, aga kui palju neid täpselt on, et selle selle üle saab ainult spekuleerida, sageli arvatakse, et et lähtuvalt just sellest suurest hirmust selle tõve vastu leidis aset, ütleme niisugune ülediagnoosimine väga paljud muud kõikvõimalikud nahahaigused, sellised probleemid, et need kippusid sageli siis selle kartliku ja ehmunud elanikkonna jaoks muutuma pidalitõveks nendes pidali tõbilates hospidalides, mida siis keskajal järjest enam ja enam ehitati? Haigeid kindlasti oli, aga teisest küljest me ei saa olla 100 protsenti kindlad, et, et seal olid ainult pidalitõbised, Tallinna puhul on ka teada et seal oli igasugust seltskonda ja seal lõpetasid sageli ka meie mõistes lihtsalt asotsiaalid või elule jalgu jäänud inimesed. Kuni selleni välja, et arheoloogid, kui nad on seda sedasama Tallinna tõbila surnuaeda kaevanud kuivõrd, kui palju võrdselt neid matuseid leidsid, aga minu teada nad ei ole sealt nihukest väga selgelt pidalitõve tunnustega luustik avastanud pidalitõbi, nagu öeldud, ta deformeerunud keha pead, kolju nägu päris tugevasti. Ja arheoloogidel on hästi-hästi teada need patoloogiliselt muutused luudel, vot Eestis neid ei ole leitud, kuigi samas pidalitõbi lad meil on olemas, neid on Karheoloogiliselt kaevad. Nii et keskajal väga raske on öelda, palju seda haigust oli, aga niukene norm oli see ikkagi, et linnade juures asutused selliste inimeste jaoks tekkis. Ja siis ühel hetkel toimub niisugune teatav murrang, see pidalitõbi, eks ole, jääbki sinna keskaega, et ta enam korraga ei ole nii aktuaalne ja siin siis pakutakse välja, et üks, üks põhjendus sellele, miks korraga sellesse pidalitõbe ei kardeta, temast palju ei räägita, on see et niuksed, välimised, deformatsioonid inimeste juures näol eeskätt, et need korraga devalveeruvad ei juhtuks. Ja siis pärast seda, kui Euroopas leiab pärast Ameerika avastamist taset, et väga suur Svenerilise süüfilise puhang. Et siis on korraga see haigus on väga levinud, ta levib väga kiiresti, teda on väga paljudel inimestel ja nende deformeerunud nägudega tüüpilise haigete kõrval need pidalitõbised enam, eks ole, ei, ei tekita sellist tugevat ohutunne, nii et on tulnud uus haigus ja nüüd kõik selline vastavasse valda puutuv see korraga. Selles mõttes devalveerub ja inimesed enam noh, lõpetavadki siis pidalitõvest rääkimised, siinses filosoofid on arutelud selle üle tõepoolest, et uusajal tekib siis juba uus niisugune stigmatiseerib tõbi. Et see on siis vaimuhaigus, mis, mis, mis uusajale hakkab inimesi jälitama ja mille alusel inimeste saatusi, eks ole, määratakse kas siis kogukonna poolt või, või seal meditsiinipersonali poolt niukses halvemas negatiivsemaks suunas. Ja kui me nüüd täna pole lähemale tulema ikkagi püsida selle jutu juures, et palju neid siis õieti oli siis ka näiteks Eesti ajaloos kohe jõuame ja võib-olla järgmine nädal räägime siis sellest, kuidas, eks ole Eestis Eestis selle pidalitõvega lood olid. Ta on ka Eestis väga märgilise tähendusega haigus olnud, aga just siin, mitte keskajal me ei tea, eks ole, aga, aga 100 aastat tagasi. Ja see on see Eesti lugu, on järjekordne näide sellest, et see kisa-kära, selle tõve number oli tegelikult suurem, kui asi ise väärt oli. Muide, epidemioloogiliselt või statistiliselt pidalitõbi siin Eestis ei olnud midagi väga ohtlikku, midagi väga hirmutavat, midagi väga totaalset. Siin on teada konkreetsed arvud. Umbes täpselt 100 aastat tagasi oli tänapäevase Eesti ja Läti kahepeale kokku, see on siis Balti provintsides kokku umbes täpselt 800 pidalitõbist samal ajal võib-olla iga kuu suri, eks ole, erinevatesse nakkushaigustesse, tuberkuloosi, nii edasi, rohkem inimesi. Aga siiski 800 arv tundus ka ikkagi nii suur olevat võrreldes seal kümnete tuhandete tuberkuloosihaigetega. Et sellest hästi palju räägiti ja see oli niisugune tõsine tõsine väljakutse, tõsine probleem, tärkav, aga eesti rahvusluse ja, ja rahvusliku meditsiinilise mõtte ja, ja muud muu sellise seltskonna jaoks. Ja lõpuks võib lihtsalt seda veel, et leepra on tõepoolest niisugune ta kogu maailmast jätnud niukse väga tugeva jälje, mõned rahvad on rohkem Leprofoobsed, mõned vähem. Aga, aga see on niisugune huvitav tõbi, et et rahvusvahelisel tasemel on kokku lepitud ja otsustatud, et et põhimõtteliselt see haigus ilmselt kaob inimpopulatsioonist ravitav Ta tõrjutav. Aga kuivõrd on niivõrd oluline olnud kultuuriloos, siis praegu, nagu teadlikult korjatakse igasugust folkloori ja niisugust ajaloolist materjali pidalitõve kohta, et selleks on suured arhiivid avalikud andmepangad, kuhu siis, kui selle tõve lugu üritatakse kokku korjata ja Eesti on siin päriseks olulise panuse andnud? Aitäh tänaseks ja järgmisel korral siis nädala pärast räägime edasi pidalitõvega võitlemisest Eestis ja meditsiiniajalugu tutvustab meile ken kalling, kes on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.