Kiinismade. Kena laupäeva kinnismõtte kuulajaile täna kordame valitud palu läinud pühapäevasaatest, kunstiteadlase heie Treieriga. Mind aeg-ajalt häirib see, et külmus mis on sellises noorte kõnepruugis või meediakõnepruugis või trendikas kuul, see noh, mis tähendab otsetõlkes jahe, aga noh, eesti keelde tõlkides siis kihvt. Või noh, midagi sarnast. Et kui kõik on nik huul ja kõik on nii külm, et siis ma aeg-ajalt tunnen Eestis selliseid liigo külmi inimsuhteid, mille kätte võib ära jäätuda. Ja noh, teades seda, et masinad on need, mis on külmad ja masinatega loodud kunst on külm ja see võib olla ideaalne ja täiuslik. Ühesõnaga selline külmus, tähendab, see ideaalia täius on omamoodi selline sellised külmad kategooriad, mis tegelikult ei ole inimesele omased. Ja siis ma aeg-ajalt tahaksin, et mu ümber oleks rohkem inimlikkust. Ja võib-olla nüüd, kui me oleme selle külmakunstilaine üle elanud, võib-olla selle kõrvale, ma loodan, hakkab tulema ka selline soe kunst, mis kohe teadvustab seda, et kôik kogu kogu kultuur ja, ja kunst ei saa olla ainult külm. Tähendab, see on mingi üks osa kunstist, aga selle kõrval peab olema selline soe, inimlik. Kultuuriharu, mis minu arust praegu on represseeritud, ma näen seda nii kirjanduses võib olla kui ka massikultuuris kui ka võib-olla filmides ja kunstis ja muidugi inimsuhetes ja üldse terves meie ühiskonnas mis seisneb selles, et noh, nagu kui ma tsiteerin või tuletan meelde, kui noore kunstniku Anne-Daniela saalist ütlust ta ütles, et noh, jube raske on elada, kogu aeg peab olema nuga taskus. Et, et ei saa, puudub selline kategooria nagu usaldus ja usaldus, noh ühesõnaga põhineb ikkagi mingil inimlikkusele inimlikul kategoorial. Võib-olla see on ka mingi mingi meie ühiskonna lapse haigus, et, et kui mingisuguse mingi tormamine maailma ja selline jõhker varakapitalism on, on üle saanud ja meie rikkurid on hakanud maha rahunema, on sellise esimese astme rikkuse kätte saanud ja siis hakkavad edasi küsima, et okei, et et noh, et mul võib nii palju raha olla, kui ma tahan. Aga mais see ei tähenda, et ma nüüd hakkan rohkem sööma abi rohkem tarbima, et või, või noh, ühesõnaga inimese eluvajadused, see on ikkagi väga lihtsad, väga väikesed. See, mis inimesel on eluks vaja, et et mis nüüd edasi saab, et, et siis tegelikult tulebki võib-olla mängu see, see inimlikkuse aspekt, et et. Et see on see mida, mida peaks taotlema või noh, teadvustama vähemalt. Ja nüüd teiselt poolt me näeme, et kui nüüd tänapäeval masinad loovad täiust ja, ja masinate võimuses on olla luua ideaali siis Need kunstnikud, vastupidi, ei taotle ideaali ega täiust enam kunstis. See tundub kuidagi hästi vanamoodne kategooria. See oli, tähendab, kunstis oli see siis oluline, kui ei olnud masinaid. Ja kui oli väga aeglane elu nüüd tänapäeval masinad loovad seda täiust ja idee oli tohutult kiiresti, kogu see elutempo on läinud kiireks ja nüüd võib-olla on uus luksus elada aeglaselt. Ja viimati, kui ma kaifisin sellist aeglast elu ja, ja aeglast kunsti nii-öelda jutumärkides oli Muhu saarel, kus toimus suur ehtekunstiüritus, nokk, Turnus, mille mille eestvedaja oli Kadri Mälk. Ja seal oligi printsiip see, et noh, kunsti, kunst ei ole ainult see objekt, mida sa vaatad, vaid see on terve elustiil ja terve kogemus. Ja kogemus on see, mis annab nagu sügavuse mõõtme kultuurile ja ütleme, igale kunstiteosele. Ja igale kliendile, et võib-olla trend on selline pealispinnaline nähtus, millel puudub sügavuse mõõde, tähendab mingi mingi selline nagu tuuletule hoog, mis jookseb üle ja siis pole temast jälgegi. Aga, aga noh, näiteks selline Pädaste mõisas Muhu saarel toimuv festival kus, kus ma vaimustusin. Vaimustasin ning kunstnikest, vot see oli, see oli võib-olla täiuslik selline festival kus lisaks kunstivaatamisele oli haaratud inimese kuulmismeeled, maitsmismeeled, nägemismeeled, haistmismeeled oli see keskkond, imeilus loodus, siis väga korda tehtud mõisakompleks, kus see mõisa peahoone, mis, mis peaks olema nagu kroonia kulminatsioon, mõisahoonekompleksis oli tegelikult veel räämas, aga kõik need kõrvalhooned, see tähendab teenijate hooned, seal käis elu, seal oli rahvusvaheline tipptasemel hotell, konverentsiruumid siis seal oli vapustavalt hästi lõhnav lõhesupp mida serveerisid siis sellised, noh, vastavas riietuses ettekandjad ja ühesõnaga, selline täiuslik kogemus, mis, mida ma defineeriksin siis luksusena ja täiusena. Ja, ja siis kunst see oli, see oli siis eksponeeritud seal räämas mõisa peahoones, kus ta tekitas sellise tundlikkuse astme. Et ma hakkasin igast sääsest nägema ehet, ehtekunsti ja, ja igas no ühesõnaga, see ehtekunsti mõiste laienes niivõrd laiaks selliseks kõike hõlmaks ehtekunst ka sellise näituse ehtekunst tegeleb ju ka mitte inimese Decureerimised probleemiga, vaid vaid noh, globaalsete probleemidega öeldes oma sõna sõna sekka siis päevakava oli selline, kogu tegevus toimus öösel, kui sai, noh, kõik oli pime. Siis lõkked põlesid, igaüks sai valida endale väikese lõkke, mille ümber sellises väikeses seltskonnas juttu rääkida, siis olid seal ettekanded, mis mis olid suunatud intellektile, väga rafineeritud ettekanded mitte ainult kunstnikelt ja kunstiteadlastelt, vaid noh, ütleme filosoofidelt. Ja, ja arstid, ütleme, arsti, teadlastelt meditsiiniteadlastelt ja, ja ühesõnaga väga rafineeritud rahvusvaheline publik. Kuhu, noh, eestlased, kus eestlased tundsid ennast jube hästi ja, ja no ühesõnaga, see oli minu, minu silmis täius või, või selline ideaal, et järsku me tuleb teadvustada olevikus, et vot praegune hetk on ideaal või noh, tähendab, see on täiuslik hetk, aga siis läheb see hetk mööda ja siis ta jääb meie mällu ja võib-olla toidab edaspidi elamist. Kordasime valitud palu läinud pühapäeva saates teie Treieriga vedela pärast kuulete kinnismõttekorduse ajal Peeter Volkonski sarja toimetab Haldi Normet.