Eelmine kord sai lubatud siis rääkida sellest, kuidas pidalitõbi nagu Eesti Eestimaal leepra, kuidas ta oli ja mis temast räägiti. Sellest natukene juttu, et ega me keskaja kohta väga täpselt ei tea, me teame, et keskaegsete linnade ja ka Eesti linnade juures on olnud olemas need siuksed, hospitalid pidalitõbi lad, aga, aga jah ei või väga kindel olla, et sa ainult pidalitõbised olid, seal oli sageli kõikvõimalikku muud seltskonda vastavalt vajadusele või ajastu normidele trendidele, et kuidas saaks, seda konkreetselt pidalitõbe peeti. Aga see on meil ikkagi nüüd juba päris hästi dokumenteeritud, kuidas räägitakse pidalitõvest umbes viimased paarsada aastat Eesti territooriumil. Ja see niisugune areng 19-l sajandil on, on päris huvitav sajandi alguses? Ilmselt pidalitõbi oli siin olemas, sest ikkagi mõned niuksed uurimused kirjutatakse Tartu Ülikoolis ja kui me tagasi vaatame kas või vanad haiglate, Saaremaa näiteks mahospitali haigete vastuvõttu raamat, siis seal on kenasti kirjas pidalitõbine, see ja see on nagu haiglasse vastu võetud. Aga see asi ei ole nagu väga diskuteeritav ja see, see ei tekita ühiskonnas väga suurt vastukaja, et see on just see aeg küljest ka jällegi eelmine nädal, eks ole, et, et ühel hetkel see niisugune pidalitõbe retseptsioon natukene devalveerub. Et keskajal on ta niisugune hirmus ja kole asi. Aga siis tuleb süüfilis ja nii edasi ja paljud niuksed nahahaigused, eks ole, neid hakatakse võib-olla hoopis kuidagi lihtsamalt teistmoodi käsitlema. Ja see olukord tundub, et oli ka siis 200 aastat tagasi sajandialguse siin balti balti piirkonnas aga siis ühel hetkel tekib murrang. Ja see on siis sajandi lõpukümnendid, kus siis võib öelda, et algab selline ütleme, pidalitõve hüsteeria või on ka niisugune termin nagu lebo Kuopio olemas, mis siis käib isikute ja eeskätt ühiskondade kohta, kus siis seda pidalitõbe niimoodi paaniliselt kardetakse. Puhkeb siis selle profoobia ka siin Balti provintsides Eesti Läti aladel, et Läti, Läti nihukest kultuurilugu väga hästi ei tea. Eesti Eesti diskussioone ja arenguid olen natukene jälginud, vaadelnud. Ja, ja siin siis see olukord on see, et kuskil 1800 kaheksakümnendatel hakatakse Tartu Ülikoolis aga innukalt selle pidalitõvega tegelema. Kas need esimesed eesti suurimad arstiteadlased sageli on pidalitõvega seotud Peeter Hellat, Henrik Koppel, ja nii edasi. Ja jääb niisugune mulje, noh korraga on see haigus nagu tagasi pildile tulnud ja korraga on muutunud selliseks aga väga diskuteeritavaks teemaks. Ja me küsime, miks siis on siin ilmselt niuksed erinevad erinevad aspektid ühelt poolt seda nakkushaiguste kui sellise kontseptsiooni tekke ja noh, üldse tollel ajal hakati massiliselt uurima kõike seda, mis võiksid olla nakkushaigused, nihukene puhtteaduslik-tehniline huvi. Aga teiselt poolt Balti provintsides Venemaa lääneservas olid väga selgelt olemas ka ilmselt mingid poliitilised aspektid. Timneb küllaltki varakult, 1800 kaheksakümnendatel üheksakümnendatel aastatel, muutub see pidalitõve leepra kohalolek Balti provintsides mingiks selliseks märksõnaks, kui leiab aset baltlaste ja vene keskvõimude omavaheline selline süüdistamine või, või poliitilises kontekstis teatavad teinekord halvustava retoorika kasutamine ja algab võib-olla sellest jah, et üks vene ajakirjanik kirjeldades olusid Saaremaal Saaremaa kuurortides, räägib siis ka sellest, et Saaremaal levinud leepra ja kirjutab sellest niukses negatiivses võtmes. Kuna üldine atmosfäär tekib, siis, eks ole balti provintside suhtes, et tegemist on niisuguse eks ole, keskaja jäänukiga pas kõik, seal räägiti loomulikult palju igasugusest sellest Fionalismiga seotud aspektidest, aga üheks märksõnaks, mille abil sai siis seda Balti erikorda ka materdada, eks ole, Vene keskvõimude poolt oli see tõesti, et veel üks järjekordne sümbol, üks järjekordne stigma, mis siin Baltikumis vohab ja mujal Venemaa justkui ei ole. Et see on pidalitõbi, et vaadake, nad on tõesti niivõrd maha jäänud niivõrd keskaegsed, niivõrd ürgsed, eks ole, konservatiivsed ja nii edasi ja nii edasi, et meil on isegi pidalitõbi. Ja Patlastel omakorda, eks ole, see käib siis kohutavalt närvidele see niisugune diskussioone, nende süüdistamine, mingist mingite keskaegsete igandite viljelemisega kaasa arvatud keskaegsed haigused ja nemad siis omakorda asuvad kaitsepositsioonidele, et see ongi see põhjus, miks Tartus hakatakse selle asjaga väga tõsiselt tegelema, teaduslikult. Aga kõigis Balti provintsides Sis Grünthal, konnad ja see on niisugune kohalik eliit see siis ikkagi tegelikult ka tunnistab selle haiguse olemasolu ja hakkab hakkab siis, eks ole ka selle haiguse vastu võitleb. Kõigepealt üritatakse aru saada, kus pidalitõbi siis pärit on, sest noh, tõesti varem keegi ei rääkinud nüüd kõrvaga, kõik räägivad. Järsku ta tuli kuskilt meile. Et küsitakse seda, et kas, kas võib olla pidalitõbi leepra imporditud Balti provintsides näiteks Napoleoni sõdade ajal sõjavägedega koos, sest sõjavägesid tollel ajal jällegi natuke rohkem kui 100 aastat tagasi. Neid sageli vaadeldi nihukese repro ohuallikana, sest sulle juurde on võib-olla veel jõuame leepra olemus ühest küljest nagu saadi aru, et ta nakkushaigus, aga teisest küljest leepra ei allu väga hästi okstele klassikalistele nakkushaiguse käsitlemise kontseptsioonidele kasvanud sama Kochi postulaadid, eks ole, mis käskisid eraldada leepratekitaja organismist seda kehaväliselt kasvatada. Ja siis eks ole seda mikroorganismid peremehesse sisse, viies pidi haigus tekkima ja see oli tõend selle kohta, et tegemist on nakkushaigusega. Leepra on, selles mõttes oli tol ajal teadvusel, on tänapäeva teadusele väga ebamugav nähtust leeprat ei suudeta siiamaani kehaväliselt katseklaasis in vitro kasvatada, tal on väga pikk peiteaeg. Nii et näiteks võis vaielda kasvõi selle üle, kas leepra üldse on nakkushaigus ja, ja kui on, et kus ta, kus ta tulebki bakter sõjavägede puhul mul jäi mõte pooleli, enne miks sõjavägesid kahtlustati leepra levitamises, oli see, et sõjaväelased olid selline esimene seltskond, keda hakati laiemalt vaktsineerima mitte ainult rõugete vastu, sellest me oleme rääkinud, see oli vana komme, hakkasin 100 ja natuke rohkem aastat tagasi ja kõikvõimalike muude nakkushaiguste vastu. Ja kusagilt kellelegi tundus, et sõjaväelaste hulgas on leeprat palju. Järelikult järsku on see seotud vaktsineerimisega, sest neidu vaktsineeritakse või mingid teised teooriad, mis arvasid, et leepra tekib kala söömisest Eestis saarlastel, leepra, norrakatele, leepra kuskil Jakuutias on kellelegi leepra, lehmad söövad kala, tundus nii, otsiti nisukesi ühisnimetajaid mingeid korrelatsioon, eks ole, ja, ja ehitatigi seoseid, põhjuslikke seoseid nende vahel. Nii et ei olnud väga selge, millesse leepra tuleb. Kust ta pärit on. Oma aia teadus, diskussioonid andsid siis võimaluse näiteks rääkida nii-öelda kleeplast kui mingist generatiivsest haigusest tõesti mingi alla käiv inimtõug elab siin Balti provintsides. Kella üheks tunnuseks on siis leepra. Et see oli siis, ütleme, kui me tuleme ta selle poliitilise vaidluse konteksti juurde tagasi, et see oli siis pigem venelaste sõnum, eks ole, leepra on nii-öelda pigem pärilik haigus või, või midagi sellist. Baltlased siis omakorda üritasid ära näidata, kuidas ta isegi kui ta ei ole meile sisse toodud vene sõdurite poolt, ühel hetkel pidi tunnistama jahed, Leepaningad kogu aeg olemas olnud. Aga nad siis püüdsid nagu kramplikult majanduselt näidata, et leepra on pigem nakkushaigus. Ja sellele positsioonile asudes loomulikult siis tuli hakata võitlema. Et siia Eestisse pida sisse balti seltskond, nagu ette võtab, on see, et saadakse nagu aru, et üks niisugune väga konkreetne ja ainukene vahend, millega dolla aega meditsiin suudab leepra vastu sõdida, on see, et hakatakse inimesi sundinterneerima sundhospitaliseerimise. Sellest saadi ka ühel hetkel aru, et tõepoolest, et kus see leeprapuhang tekib, see tekib lihtsalt sellest, et need niuksed, vanad ajaloolised, ilmselt keskajast saati püsinud leeprakolded. Need on korraga avanenud, sest Eesti ja Läti talurahvas on vabaks lastud, pärisorjus on lõppenud, inimesed on liikuma läinud. Ja vot see liikumine põhjustanud selle efekti, et me näeme neid leeprahaigeid nüüd korraga nagu rohkem kui varem ja seda probleemi lahendada, siis, eks ole, tuleb jällegi inimeste liikumine, seda eriti leeprahaigete liikumine võetakse vastu terve hulk igasuguseid seadusi, määrusi siin kohalikul tasemel ühel hetkel, kui juba Venemaal mis siis, mis siis kehtestada leepra haigetele pidalitõbist, selle selle sundinterneerimis. Ja siin me tuleme jälle sellele profoobia kõigi nende eks ole hirmude juurde, mis leepraga seoses on 100 aastat tagasi ikkagi veel Eestit onu inimesele, see on niisugune ühiskonnast väljaheitmine, pidalitõbi laste saatmine, et see oli, see oli nagu suur traagika. Sellest on siin kui Eesti kultuuriloos kirjutatud Aadu Hint näiteks tema mõned kuulsad teosed on ka teised Eesti kirjanikud. Küsimus sellest, kuidas sa, kuidas sa lahkud kodunt ja lähed sinna kuhugile Saaremaa siis Audaku oli näiteks selle prosoorium tänapäeva Viidumäe looduskaitsealakeskuse hoonetes lähed sinna, võtad kaasa oma elatisvahendid, lehma aga võtad kaasa kirstu, sest on selge, et sa seda tagasi ei tule, eks ole. Lõikumat edaspidiseks eluks vaja minema, võtad kodunt kaasa, sinna sa lähed, sinna kaod mis tekitab siis, eks ole, just Niukest jällegi inimestes hirmu ja inimesed ei tahtnud minna ja pereliikmed ei tahtnud oma omakseid saata või siis ka pereliikmed, perekonnad kartsid, kui oli sinu perekonnas lib pidalitõbi, siis sa varjasid seda paaniliselt. Ühesõnaga võimudel oli päris palju tegevust ja sellega tegelesid jällegi need noored eesti arstid rändasid ringi mööda Eestimaad Saaremaa oli populaarne, aga mujal kused, leepra, kolde tulid Mulgimaal näiteks ja Peipsi ääres. Ja otsitakse neid haigeid Sist aga küsitletakse, uuritakse, võrreldakse, vaadeldakse. Seal on elu niimoodi eesti meditsiinilukku, aga ka Eesti kultuurilukku. Ja samas jah, see fenomen on see või paradoks, et haigus tegelikult väga tõsist surmaohtu eesti rahvale kujutanud. Aga eks ole, kuivõrd ta oli niivõrd oluline stigmatiseerib, silmapaistev nähtus, siis, siis rajati siia meile tõesti Eesti alale viis prosooriumid, praeguseks nad on kõik kinni pandud kahe sõja vahel, Eesti vabariik, siis oli küllaltki efektiivne, jätkas seda nihukest sund isoleerimise poliitikat. Ja selle toel siis tasapisi viiakse see haiguspopulatsioonist väljundit. Esimese Eesti vabariigi lõpuks oli see number juba palju väiksem kui vabariigi tekkimisel ja nõukogude ajal. Eks ole, ühelt poolt näiteks karmid nõudlikud meetmed, aga teiselt poolt pärast teist maailmasõda leiab aset farmakoloogiline revolutsioon pärast teist maailmasõda ka pidalitõbi ravitav. Nii et praegu ilmselt see niuke endeemiline pidalitõbi vana keskaegne pidalitõbi, mis siin Eestis kunagi olemas oli. 60 70 aastat tagasi, et praeguseks ilmselt on ta praktiliselt välja surnud. Võib-olla mõned inimesed veel kaasaegsed eesti leeprahaiged, et nad on oma tõbe tavaliselt juba saanud kuskilt välisreisilt. Mõnest maa küla piirkonnast.