Tere, hilisõhtust kõigile, kes te olete vikerraadio lainel. Algab keskööprogrammi iga pühapäevane saade kinnismõte stuudios on täna kunstnik Maarja Undusk ja ajakirjanik Kerttu Soans. Milles plaanime teile täna rääkida. Mis siis meie tänane kinnistut on, mis tiirleb peas ja paneb südame muretsema? Ma esitan saate teema üksteisele järgnevate küsimuste jadana ja olge kenad, palun, kuulake. Vast haakub mõni neist. Ka teid huvitava mõtte või nähtusega ja siis on lootust, et jääte meie lainele. Mis on? Mida me usume, mille järgi me hindame nii oma kui teiste elu ja iseloomu seab meid käituma just nii ja mitte teisiti. Mis on need kinnismõtted ühiskonnas, need käibetõed, mille kehtivuse siis me üldse ei kahtle? Otse vastupidi, need on meile vastuvaidlematuks täitmiseks. Kuidas võimalik, et alles eile mõeldi ja usuti ühtmoodi aga täna on juba kõik hoopis teistmoodi. Kuidas on võimalik, et inimene on nõus piirama oma valikuvabadust, nõus lahti ütlema enda isikupäraste kalduvustest, sisemistest vajadustest ja soovidest, mingi ühiskonnas heaks kiidetud kinnismõte, mingi käibetõed, mingi loosungi sunnib? Inimene on nõus maha suruma ka ürgse maid, tundeid kui käiakse välja mõni niinimetatud, mõni, nagu öeldakse, teaduslikult tõestatud fakt, mis tunnistab inimese sisemisi. Mis see sunni üht või teistmoodi käituda valeks, kahjulikuks mõnikord lausa tapaksin. Ja. Läheb mööda sajand või kümmekond aastat või aasta läheb möödapäev ja ühiskonnas valitseb eelmist käibetõde eelmist teaduslikult tõestatud fakti perlükkav, aru saab uus teaduslikult tõestatud fakt. Ja siis on õige see ja siis eeldab seevastuvaidlematult täitmist. See jutt siis peaks andma teile ettekujutuse teemadest, millel täna peatume. Ja veel olgu ette öeldud, et sellesse käibetõdede pata satuvad tänaõhtuses jutusaates nii vanasõnad, vaata katked muistendid, pestki, uskumised ja uskumused, reklaam ja niisama levinud, ütleb. Ainus, mis neid kõiki kindlasti seo, on nende käibelolek nende kinnismõttelisust. Ehk teisisõnu see, et neid ei vaidlustata, keegi on neisse vajutanud, tõeproovi nende üle ei arutleta, need võetakse lihtsalt omaks. Aga täna on siis meil Maarja Unduski ka võimalus nende üle arutleda ja paluda teilgi seda kaasa teha. Kas käibetõed on siis head või halvad? Kindlasti nii üht kui teist. Kõik oleneb olukorrast ja inimesest, kus ja kes käibetõe järgi oma tegusid teeb. Ja nüüd võikski minna näidete juurde. Praegu, millal me seda raadiosaadet teeme? Võib-olla sobib tuua esimesena välja niisugune nõuanne. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Selle puhul ei tule muidugi heaks halvaks olemine kõne alla, aga kehtivus, kas see, kui need üks käibetõdede või kenade ütlemiste täitmist nõudvate ütlemiste näide kas see kehtib alati maarja? Eriti raadiosaates kehtib see muidugi. Aga nende käibetõdedega, nii et mõnes mõttes kogu meie elu ju seisab nende peal püsti või? Ei kõik on tingitud mingitest käibetõdedest, mingis mõttes kogu inimkultuur ja siin sa rääkisid teaduslikust tõestatusest, et juba see on üks käibetõde, et miski peab olema teaduslikult tõestatud. Et ka see ei ole alati niiviisi sugugi olnud, et see, et miski peab olema teaduslikult tõestatud, see on üks meie tänapäeva käibetõde ilmselt, mida me võtame nii endastmõistetavalt, et me ei arutle selle üle. Aga minnes minnes nüüd seal ütleme 500 aastat tagasi siis tundus mingi teaduslik tõestus totrus olevat. Et siis oli, oli kindel, et on jumal ja see määras kõik. Ja, ja see oli tunduvalt olulisem, kui mingisugune tõestatud asju ei pidanudki tõestama. Et võib ka niiviisi küsimuse esitada, et kui me juba millessegi usume, et siis tegelikult me kahtleme selles, sest et kui me oleme milleski kindlad, siis ei esita endale küsimust, kas me usume sellesse või mitte. Ma ei ütle, et ma usun, et siin on see laud noh, ta lihtsalt on siin. Aga kui, kui öeldakse, ma usun jumalasse, siis on see ka juba seal on teatud kahtlus, et võimalik mitte uskuda. Et huvitav ongi, kust see piir läheb nüüd nende käibetõdede vahelt, et mis on nii endastmõistetavad, et me ei oskagi esitada endale seda küsimust, kas see, kas see on nii või ei ole? Jah, ja hiljem võib tulla välja, et käitumine, mida sa oled pidanud iseenesestmõistetavaks, see on olnud täiesti vale ja ta mind on alati huvitanud see, et et kus on need käibetõed, mille puhul ma ei taju nende käibetõde olev olemist, et võib-olla tulevikus nad osutuvad blufiks mingi tulevase põlvkonna meelest. Aga samas ütleme, kui nad praegu kehtivat, siis mis praegu, nad ei ole bluff. Ühesõnaga nende olemasolek juba juba teebki nad nagu tõeseks. Kui vaatame, käibetõdesid enne meid, kes me siin laua taga istuma enne meie aega ja palju-palju sajandeid veel tagasi siis nende hulgas on niisuguseid, mis siiski on nüüd tulnud siia meiega kaasa, mida meie ka iga päev iseenesestmõistetavana võtame ja mille kahtluse alla panek ei ole nagunii tajutav või tundub, et nad on siiski tundub vähemalt praegu, et nad on siiski täiesti õiged. No üks näide, et üheksa korda mõõda, 10. kord lõika, see tundub, et võiks olla nagu alati inimesele mingisuguseks, eeskirjaks. Ilmselt on siin taga mingi väga pikk elukogemus, mis seda, seda kinnitab, aga ka sellised käibetõed ka alati ei igas olukorras ei kehti. See on jälle seesama käibetõde, et erand kinnitab reeglit. Et mõnikord on võib-olla spontaansus suurem väärtus kui üheksa korda lõikamine, nimelt nimelt, et spontaanne otsus võib olla hoopis hoopis õigem ja võib-olla on kunagi olnud hoopis spontaanne otsus käibetõde. Ütleme, kui inimene lähtus rohkem mingitest oma vaistudest ja lihtsalt ta tegi, ta tegi ta ei, ta ei mõelnud üheksa korda, võitjal lihtsalt käitus kohe õigesti. Aga see, ma kardan, on suuresti tänapäevaks kadunud. Me oleme lihtsalt liialt tõmbistunud kõndistunud et võtta vastu kohe õigeid otsuseid, võib-olla siis seda nüüd asendabki käibetõde üheksa korda mõõda, 10. kord lõika. Aga on ka selliseid ütlemisi, mille põhjust või mille niisukest tegelikku sisu ja alust ei suuda nagu üldse hoomata ja aga mille järgi ikkagi käitutakse, kui saadet ette valmistasime, siis täitsa näite niisugused mida ilmselt kõik raadiokuulajad ka päevast päeva kogu aeg järgivad, et terekätt ei anta enne, kui ei ole ukseläve süleastunud. Millega ometigi seda põhjendada, kui ma ikka ei astu ja annan niisama selle terekäe, no mis siis juhtub? See ei ole, eks ole, ainuüksi viisakus, sellel on mingisugune mingisugune ajalugu. Vot selliste asjadega ilmselt on oluline ka mingi kultuuriline kontekst ja koht näiteks ütleme, kui sul on eestlasele iseloomulik üldse vist vist eestlastel on väga palju sedasorti käitumisnorme üles kirjutamata, mida järgi järgitakse. Ei tea, miks, aga lihtsalt niiviisi peab tegema, seda võib ka nimetada ebausuks, kuigi see ei ole ilmselt õige termin tegelikult. Aga siia võib taha ju mõelda ilusa filosoofilise tausta, et, et ütleme, lävi on midagi enamat kui lihtsalt kahe toa vaheline mingi uksepakk, vaid ta on. Ta on ütleme, mingi, Hauataguse ja praeguse eluvaheline lävi või kui sa nii süleselle läve on, et võib-olla selles on mingi käte ühesõnaga, et selle taga võib olla mingisugune kuri ettekuulutus või sa jätad teise ütleme kuskile teispoolsusesse või võib-olla see on umbes nagu nüüd igal pool lehes kuulutatakse kolmandat maailmasõda, et varsti tuleb. Et ma kujutan ette, et ka veel 50 aastat tagasi ei oleks niiviisi söandatud öelda seal sõnumine omamoodi või kurja kurja ette manamine. Et, et samamoodi võib olla ka see terekäe andmine üle läve, on kurja ette manamine. Sa jätad teise teisele poole. Ja seda nüüd eestlane tõesti, ma ei tea, kuidas nüüd noorem põlvkond on meie põlvkond ilmselt seda ei tee veel enam üks põlvkond tagasi, see on ikka patuasi anda kätele läve. Siis veel mõeldes nendele Sa juba andsid otsa sellele alateemale siin kätte, et, et tegemist on sõnumise ära sõnumise ja, ja manamise ja niisuguste asjadega, milles kaasaja inimene ei ole üldse ettevaatlik ja mille tagasilööke tegelikult me võime ühiskondlikust elust leida. Kui me tahame seda mudelit järgida, siis me võime leida, kuidas on üht või teist asja, nagu oleks sõnaliselt esile kutsutud. Aga kuivõrd sa nüüd ise ise sellega arvestad, et, et sa ei taha rääkida halbu asju, mida sa kardad näiteks või, või ei taha rääkida sellest, mida sa tahad, kindlasti, et see läheks hästi. Aga noh, ette nagu ei söanda teistele jagada. Ma arvan, et üpris tugevalt See on üpris tugevalt sees nii heas kui ka halvas mõttes. No nii rahvuspsühholoogiliselt on aga sellest eriti soomlaste puhul räägitud, kui sa küsid ühelt teiselt, et noh, kuidas sul läheb halvasti, räägitakse halba, nagu see teeb teisel reisijal on ka parem tunne sind natuke, et sa ei hakka ennast kiitma, et sul läheb kohutavalt hästi ja ütleme ka ise, et kui läheb hästi, siis. Ma tajun küll, et kui ma hakkan sellest rääkima, siis ma võin ära sõnuda. Parem on see endale hoida. Jah, kuigi võib-olla lihtsalt pill tuleb pika ilu peale. Et ja samas, mis mind on alati seganud või häirinud, on selline nagunii suhtumine. Et nagunii ei saa sellest asja nagunii nagunii ei saa sa sellega hakkama, nagunii sa tüdined eriti lasteaia, nagunii sa tüdined sellest ära ja ütleme, kui seal Noor tüdruk leiab endale sõbra, siis on üldine suhtumine on nii, et ah nagunii see läheb üle ja see esimene on niikuinii ei ole see ju see õige see, seda surub ühiskond niivõrd peale, ma ei tea, miks, kas see on, võib-olla see on selline tagurpidi manamine, et äkki sisse jäi. Äkki võib-olla küll äkki sisse nii ei lähe, aga tegelikult see võib halvasti mõjuda või minu meelest äkki läheb hästi või? Noh, mulle ma mõtlesin, on mind alati seganud line jah, et miks et, et niikuinii läheb halvasti, miks peab kogu aeg olema selleks valmis ja juba juba enne alustamist juba arvestama sellega, et nagunii ei lähe mul korda? Mulle tundub lihtsalt, see on eestlasele iseloomulik selline negatiivne nagu niitamine ja ameeriklasele, kes muidugi võib-olla on nii mõnelegi meie inimesele siit laps inimene, aga ameeriklased on hoopis vastupidine käitumine omane ja see läheb väga vastikult mõju, see võib väga vastikult mõjuda jah, et julge hundi rind on rasvane, kui jälle kasutada neid meie tänase saate illustratsioone. No vot see näide nüüd võib-olla langeb natuke saatest välja ka tuntud tuntud näide kuidas üks Ungarlannast ungarlanna näitlejanna peale etendust rääkis seal teatrikohvikus, et oh küll ma mängisin täna hästi, lihtsalt vapustav küll, mul tuli see osa täna hästi välja, siis teised küsisid. Miks on siis niiviisi kiidad ise, sest ta, kes pärast seda mäletab, kes mind kiitis mäletatakse, et lihtsalt lihtsalt hästi. See nüüd see selleks kui veel veidi sellest manamisest rääkida või mis nüüd veidi, ma olen lausa seda ette valmistanud, seda osa suuremalt kui vast mõnda teiste. Ma olen nimelt lugenud ühte hiiglasraamatut, mis on folkloristide poolt kokku pandud. See võiks olla isegi võib-olla teatmeteos, võiks selle kohta öelda ja see võtab kokku Eesti rahvamuistendid, mis räägivad katkust, kus peategelaseks on katki ja siin on just head näited selle, selle Vanamise ja selle selle kohta, et ei tohi nimetada oma nimega nagu huntki ju oli ju keelatud täiesti öelda hunt ja, ja samamoodi oli selle katkuga. Aga ma nüüd loen siit ette mõned niisugused näited, mis mulle selle raamatu lugejana olid väga-väga huvitavad. Siin on näiteks üks selline lugu, õigemini see on üldistus mitmes kohas Eestimaal usutud uskumusest, katku äratundmise võimalikkusest. Et kui ilma sünnib laps, kelle kaelal selja taga juuste piiril on punane pigmendi laiguke niinimetatud tulemärk, siis siis võite olla kindel selle lapse näol olete oma kotta katku toonud ja kui mina seda lugesin, siis oli mul just sündinud tütar. Ja pärast seda lugemist ma vaatasin, et tema kaela peal selja taga juuste piiril oli väike tulevärk. Ja ma nüüd räägin siin, eks ole, niimoodi julgel sellest võib-olla sa ütled, et ma kutsun midagi halba esile, aga ju katku ju selles mõistes, mis mõistes ta siis oli, kui, kui see muistend sai alguse, siis see oli ju eluline, enam ei ole, nii et nüüd ma nüüd ma vaatan seda tulemärki hoopis mingite teiste mõtetega, nüüd öeldakse, et andekatel lastel on tulemärk, ma ei tea, kui on kaelal, millesse andekusest väljendab, aga ma olen kuulnud, et käibetõde õnnet iga sünnimärg tähendab kas õnne või andekust. Ja, ja ma tahtsingi selle näitega nüüd viia juttuvast sinna, et kui kaob see probleem või see, mis, mis selle käibetõe sünnitas, siis ei ole enam selle käibetõel muidugi ka mingisugust tähtsust, nii et käibetõdedele on ka oma aeg, nii nagu on aeg sellel, mida need käibetõed siis peaksid nagu väljendama, abistama võis või segama. Kusjuures huvitav on ju see, et tol ajal, kui see käibetõde käivis siis võis see nii olla. Seda ma ei tea, et tagantjärele ja paljud asjad tunduvad nüüd totrusena, nagu sa olid sealt kõvast lugenud, et need lapsed siis lausa ohverdati või igaks juhuks. Praeguse tundub ülim julmus, aga mine tea, võib-olla mingi kogemus ütles midagi, et paljud asjad, mis praegu tunduvad totrusena või, või julmusena omal ajal oli omal ajal nad vastasid tegelikkusele või, või ei maksa arvata, et nüüd 1000 aastat tagasi inimesed olid kõik õudselt palju rumalamad kui praegu, ma ei usu seda. Nad lihtsalt mõtlesid hoopis teistmoodi elasid mingis teises teises elus ja said asjadest teistmoodi aru ja neile võib-olla tundub see praegune inimene totaka, no moodi või niisamamoodi, mingid meie tõed tunduvad neile nonsens sinna näiteks kui keskaja inimese selgeks teha, et vajutad seina peal nupp, vajutad nupu peale, siis mingi niit läheb laes põlema, siis ta ütleb ka, et see on võimatu, et see on jama. Te ei saanud nii olla, samahästi võime meie väita, et tol ajal ütleme mingi nõiaprotsessi ajal, kui pandi piibel ühele poole ja nõianõidusest kahtlustatav teisele kaalukausile ja siis kui see siis kuidas piibel kaalustele teise poole alla, siis ta ei olnud nõid. Tänapäeval see tundub ju jama, et ei ole võimalik, et see ei allfüüsikaseadustes ei saanud nii olla. Võib-olla siis ei kehtinud, tal oli teistmoodi asi hoopis. Meil on nüüd need füüsikaseadus, millesse me usume, aga siis võisid, võisid toimida hoopis mingid teised jõud, mida me ei suuda praegu omaks võtta, sest et me ei suuda neid teaduslikult tõestada. Aga tol ajal see just nimelt teaduslik tõestatus ei kehtinud. Praegu, kes veel on meil võimalik jagada oma armast planeeti nimega maa niisuguste inimestega, kes oleks kui tsivilisatsioonist väljapool. Peeter linnap on kirjutanud ühe essee, mille pealkiri on ajaloovabrik ja mulle sattus see nüüd üle hulga aja jälle pihku, õigemini otsisin selle üles, mul oli meeles, et 95. aastal, kui Saaremaal ilmus samanimeline biennaal, siis oli ka veidi nendest käibetõdedest ajaloolises edasi-tagasi liikumises juttu ja linna toob selles oma essees ära ühe dokumentalisti Strežissööri kirjelduse sellest, kuidas see režissöör siis filmis indiaanlasi ja see oli alles nüüd hiljuti paarkümmend aastat tagasi. Ja kuidas need indiaanlased küsisid siis selle filmimehe käest, et et kas filmimine on lammastele kasulik. Ja siis filmimees ütles, et ei. Aga kas see filmimine on lammastele kahjulik, siis režissöör ütles, ei siis indiaanlased küsisid, aga miks me siis üldse filmime? Nii et jälle meie inimese jaoks täiesti mingisugune mingi muinasjutt, mida enam ei saa nagu olla ja ja no täiesti kriitikaväline. Nojah, ilmselt eksisteerib ka ikkagi praeguses maailmas lihtsalt mitmeid tsivilisatsioone, sellest on nüüd ju olnud juttu ka praeguste sündmustega seal Ühendriikides ja nii edasi, et erinevad tsivilisatsioonid, aga noh, ei saa eitada siis teiste olemasolu just ja kindlasti, no mida veel oleks vaja selleks, et tõestada, et indiaanlane ja tema lammast saavad omavahel mingeid mingeid sidemeid, pidi teened siis suurepäraselt aru paremini kui ükski selle filmigrupi inimestest oma tuttavatele hammastega, nii et neil on teised, teised suhtlemisvahendid. Nojah, see on seesama asi, et ütleme aga et ilmselt üsna palju selliseid ürgseid võimeid on säilinud loo näiteks loomadel ka ka meie tsivilisatsioonis on meie ühiskonnas, et neid me suudame võib-olla aktsepteerida või me usume, et need on olemas. Aga ilmselt on sedasorti võimeid olnud varem ka inimestel lihtsalt enam neid ei ole, ütleme kui rändlindude käitumine üks hirmus põnev asi, sest on, millest on kirjutatud ja ja kuidas, kuidas lind juba hakkab ennast ette valmistama selleks rännakuks ja kuidas ta sööb, teatud reguleerib oma söömist ja kuidas ta suudab minna täpselt samasse kohta, kus tema vanemad ütleme seal mingi eelnev põlvkond läks tagasi lõunasse. Et kuidas see kõik on võimalik, tekib küsimus, et inimmõistuse seisukohast jah, et neil ei ole ju mobiiltelefon, ei ole radareid, arvuteid, mobiiltelefone, aga ta teeb seda ilma, ta suudab seda ilma teha. Et seda me imestame külla, usume seda, aga kui ütleme võib-olla, et inimene on suutnud ka varem sama sorti või teistsuguseid asju, mida tänapäeval ta ei tule üldse kõne allagi. Et me oleme väga palju funktsioone andnud üleni tehnikale. Ja millest on siin varemgi on räägitud, et no aga see kolmemõõtmelises on taandunud kahe mõõtmelisuseks, kõik mahub sinna arvutiekraanil disketile. Ja samas ütleme loom näiteks koer ei oska vaadata, televiisorit ei oska vaadata, pilt? Jah, ja mitte mitte ainult hüppan siia vahele, praegu tuli veel meelde sellest samast linnapi esseest, kus on üks näide kappaapuade kohta ka nüüd alles hiljuti juhtunud, et papad viidi iseenda, nende kultuuri rahvusmuuseumisse, kus olid siis ajaloolised eksponaadid ja nemad ei suutnud eristada seal inventari ja neid eksponaate, neid oli ka kõik see nagu üks ja sama nad ei osanud, ei olevat osanud vaadata läbi selle klaasi, neid asju, nad vaatasid seda klaasi, mingi side on seal vahel katkenud ja ongi samamoodi, ütleme nagu loom vaatab, mingit pilti. Ta ei näe, ta lihtsalt ei näe seda. Samamoodi on kindlasti asju, mida meie vaatame. Ja me ei näe seda. Ta asub kuskil teises, mingis mõttes mingis teises dimensioonis. Mingi taju on muutunud. On ju inimesi praegugi, kes väidavad, et nad näevad aurat ehk siis seda energiapilve inimese peale ümber ja minu ema näiteks covidi isikliku Jutasin kesköisel ajal ajada kinnitab, et ka mina olevat neid näinud kusagil vanuseni kolm. Nii et igal juhul oimu juba rääkimisvõimeline, et ma suutsin neid emale ka kirjeldada, ma ise seda ei mäleta. Ja ma olen lugenud, et lastel on see võime kõigil olemas ja nad ei pea seda ebatavaliseks, nad ei võta seda jutukski ja see mingil hetkel siis siis kaob, seda muidugi proovitakse ka teaduslikult tõestada ja on isegi suudetud, sest et see energiapilv on ju mõõdetav ja mis muuse teaduslik tõestus on, kui mõõtmine ja kuhugi paigutamine see on mõõdetav ja siis arvatakse, teadlased arvavad, et siin on tegu siis vasaku ja parema ajupoolkera arenemisega ja sellega, et teatud vanuses inimene siis ühesõnaga läheb juba üle sellel ajupoolkerale, mis tegeleb ratsionaalse mõtlemisega ja kaotab selle loomingulise ja niisuguse piirideta vastuvõtuvõime. Jaa, aga samas ütleme tänapäeval, seda võib mingil määral aktsepteerida, see kõik on ikkagi nii-öelda ebateadus natuke nalja. Ja see nagu ei haaku täielikult või, või korralikult sellise ütleme edukuse ideoloogiaga ei puutu siia. Et tänapäeval ikkagi on see edukuse edukuse ideoloogia ja ja askelduse ideoloogia, see on ka üks käibetõde, et mitte see, kes sa tegelikult oled, vaid see, kuidas see väljendub ja ütleme, kui sa nendega raadios räägid, see on ikka juba midagi hoopis muud, kui sa kodustada mõtet mõtled või eriti, kui sa veel teleekraanile saad. Sa oled ikka juba tehtud kuju, kusjuures tegelikult, mis seal taga on? Noh, see on ju lõppude lõpuks võib ju kogu mu elu üles ehitada, sellele püüdlusele, pääseda, ajakirjandusse pääseda, teleekraanile saanud väga kõvad trumbid kätte, sealt on väga lihtne juba edasi pääseda riigikokku. Aga mis tegelikult nüüd selle inimese kohta ja ka ütleb, võib ju võtta endale selle eesmärgi. Et see on väga juurdunud käibetõde kuuld, kuulsus, saavutamise viisid. Just, ja, ja tõepoolest inimesed usuvad seda. Noh, see on isegi ei usu, see ongi nii. Jah, see ongi, see ongi nii, et inimene, kes on, kes on tuntud, kes esineb raadios vähem just nimelt, kes esineb ikka pildiliselt esineb televisioonis või on ajakirja vaata et kuiveron esikaanel tükk aega ajaleheputkas nähtav siis see on juba iseenesest oluline, mitte see, miks seal on just nimelt on kuulus, tan kuuluse teebki tema kuulsaks, aga mitte mingi mingi tema tegema mingi teema, tegevuse mingid omalooming või mingi tema mõte, vaid see, et ta seal on. Ja kuidas ta sinna saab, ta on töötanud, selleks nii-öelda töötanud, et sinna saada sageli üsna sageli ju. Ja sellele sinna saamisele järgneb tavaliselt tõepoolest võimalus teha ka teha karjääri siis ja, ja pääseda võimule ilmselt võimule lähemale. Aga ma tahaksin siiski veel veidi pikemalt rääkida sellest sellest edukuse fenomenist ja sellest käibetõest praegu. Et praegu on ju tõesti nii, minule küll vähemalt tundub, et ühiskonnas on ikkagi see inimene, kes kogu aeg tegutseb, kogu aeg tegutseb ja kui me jätame nüüd praegusele imidži loomise kõrvale, siis tema on ikkagi tunnustatud. Taan. Ta on õigesti oma elu sättinud. Ta on edukas, ta muudkui teeb midagi, ta saavutab midagi. See tähendab seda, et ta saab rohkem ja rohkem raha. Ta suudab tarbida trendi teadlikumalt ja sellega jälle omakorda omakorda silma paista. Nii et see edukusele sundimine on ikkagi väga-väga tugev. Mõni inimene annab sellele alla, jääb lihtsalt nende tanksaabaste alla, eks ole, mis mis trambivad teda ühiskondlike saabaste alla, kui proovida piltlikult väljenduda. Mõni rabab ennast lihtsalt surmalapseks ja neid, kes selles kahtleksid. Et see õige on. Neid on ju tegelikult vähe, kes kahtleksid ja elaksid kuidagi nad saaksid elada ka ilma edukas olemata, saaksid tegeleda oma mõtiskluste või vaimselt tööga või saaksid, aga samas ühiskond ikkagi niivõrd surub seda peale, surub, mis tähendab aktiivselt surub lihtsalt, see on niiviisi, et, et väga raske on sellest üldse mitte hoolida. No see on nagu üks üks, üks huvitav fenomen, see igasuguste rahade taotlemine fondidest talle teada, et on kontingent inimesi, kes on suurepäraselt omandanud viisi, kuidas raha taotleda, nad on, nad on peaaegu professionaalsed raha taotlejad. Peaaegu alati saavad, nad kirjutavad tohutu häid taotlusi ja tohutu häid aruandeid. Ja raha tuleb. Aga see tegelikult ei tähenda, et nad oleks neid tohutult head. Kid, loomingulised inimesed või teadlased, see on jälle hoopis midagi muud. Aga no lihtsalt siis nad juba nagu olekski, saavad raha ja kirjutatud väga hea aruande ja. Huvitav nähtus tänapäeval. Te kuulete saadet kinnismõte stuudios on kunstnik Maarja Undusk ja ajakirjanik Kerttu Soans. Räägime ühiskonnas levivatest käibetõdedest. Üks suuremaid ja nõudlikumaid ja peale tükkivamaid. Käibetõdesid või sundusi on siis mood kindlasti. Et kui sa ikka nii ei käi ja ei ole nagu moes on, siis, siis sa oled moeväline ja siis sa oled igal juhul kriitikaalune ja jumal teab, siis sind ei olegi, kui sind ei ole siin meis moodsate inimeste hulgas. Jajah ja jällegi, et võib ju suhtuda sellesse irooniaga, aga tegelikult niikuinii me oleme sellest kõik sõltuvad. See on huvitav, kuidas ma ei tea, kas, kas see on nüüd õiget kogu aeg, see tempo kiireneb. Ühesõnaga, moodide vaheldumise tempo kiireneb või on see ka üks käibetõde? Vaat ma arvan ka, et see on, see on käibetõde, mis on siiski juba kaasajal tugevasti äriteenistuses. Jah. Et huvitav, võib-olla kui kuivõrd see elu oli varem aeglasem ja kõik muutus aeglasemalt, aga aga näiteks, ega ise ka vaatad, mingisugune värv, mis, mis pole eriti moes. Tundubki ikkagi inetu, noh, mingi mingi Fassong, mis ei ole moes ja näed, ta tundubki jäätu ajast, ajast ja arust olevat. See on huvitav minu meelest. Kusjuures ma ise teadlikult enda arust nüüd ei jookse moega kaasa, pigem longid moel järel. Ja tajun küll, kuidas mõni asi, mis on moes, mulle jõuab see hoopis mingi nihkega pärale siis kui enam ei ole moes, siis ma saan aru, et see on päris huvitav, võib-olla. Aga, aga moe moejõud on võimas muidugi igas suhtes. Ja moe nimel on, eks kindlasti, paljud teavad neid narrusi, mis on tehtud küll teatakse neid oma lähedaste hulgas ja ka ajaloos on ju teada igasuguseid, lausa jällegi tundub praegu hullumeelseid ettevõtmisi, mis on siis tehtud, et käia sel ajal moes oleva kas siis moes olevas riietuses või olla ise oma elulaadilt moodne, sest elulaad on ka siiski väga tugevat moega seotud. Ma toon siin ühe näite, mida ma ka muide raadiost kuulsin seeviovi saatest, müstiline Venemaa, kus ta rääkis. Tsaari-Venemaal oli mingil ajal niisugune komme, et väga moes oli olla hommikuti väsinud, loppis näoga. Ja igal juhul pidid jätma sellise mulje, et sinu selja taga on olnud üks tohutu kirglikke armu. Ja et siis suuta välimusega seda hommikul teistele tõestada. Selleks panid siis õukonnas inimesed endale õhtul lihatükid näo peale ja magasid selle viha normaal- ja hommikuks olid nad siis mõnusasti paistes. Võib-olla natukene siis ma ei tea, rohekad, kollakad või noh, niisugused peojärgsed tegelikult magasid selliste rahuliku, võib-olla võib-olla veini segas tunda ka mingisuguste kirgliku ja tormilise armulugu tarvitsenud üldse olla ja see oli hirmsasti moes. No praegu on jälle trend vastupidine praegu trend hommikul kell kuus minna jõusaali või hiljemalt seitse ja siis edukalt vannipiima valmib kiiresti korraks kiiresti seitsmesajaliitrisesse piimavanni siis siis tormata tööle, olla edukas ja, ja välimus ka peaks olema nagu reibas, sportlik ja igal juhul hea jumeline. Ja praegu Maarja, eks ole, on ka väga huvitav see, et lapsed on ka moodi tulnud, igasugune niisugune kirglik magamatus, joomarlus, boheemlane, see on praegu ühiskonna poolt igal juhul tõrjutud olekus. Kunstnikud peavad ka olema edukad, kas pole nii, kunstnikud, kes suitsetavad, joovad, Laberdavad, need on juba täiesti vale vales ühiskonnas. Ja kuni siis mingil hetkel jälle muutub, eks ole, see edukus jah, näiteks ütleme kuskil sajand tagasi paar või oli aristokraat ikkagi kunagi rabelenud. Olesklus oli, oli moest läinud, see ei mingi töö tegemine ja mingi tormamine rutamine ja see ei olnud üldse väärtus. Omaette väärtus oli see, et sa et sul oli igav, näiteks kui lugeda mingit, kasvõi seal Tšehhovi küll igav igavus oli, igavus oli trend, väärtus omaette, trali igav, lamasid rahus ütleme selge vene aristokraatia, kuid mitte ainult. Ma arvan ka, et mitte, ainult kui mõelda mujal ilukirjanduses esinenud ka aristokraat ikkagi, kui sul oli iga aasta said mitte ei saanud, vaid pidid elama jõudeelu tülitama, nagu ütlesite, umbrohus või võib-olla kallimate lillede peenras siis siis sa olid kuidagi nagu kõrgema klassi ühiskonna ja, või, või siis olla õnnetu, natuke ja õnnetus oli ka õnnetu olemine, teine oli ka kindlasti trendikas. Ja tegelikult ega ega õnnelik olemine ei olnud ka ju nõukogude ajal eriti trendikas, sest see oli siis nagu vale ühiskonna sundus. Aga praegu on õnnelik olemine pigem trendikas, sest et see nüüd on nagu meie, mida sa oled saavutanud selle, et sa oled kaotanud, jah, seal on uus auto ja oledki õnnelik. Aga kui siin rääkisime veel sellest sportlikkusest, siis see oleks võib-olla ka nüüd õige aeg minna käibetõdede niisugusesse lahtrisse nagu tervishoid, kus nende käibetõdede muutumine on seoses teaduse arenemisega ja selle tempo kiirenemisega ikkagi juba meie, meie, kes me oleme 40 aastased inimesed meie elu jooksul nii mitu korda muutunud ühest äärmusest teise, et kui hakkasime nüüd seda saadet ette valmistades siin mõnda tervishoiu nõuannet, vaatame, kuidas see on ajas muutunud, siis see on lausa see on lausa fantastika, ka teaduslik fantastika, kuidas 20 või kümneaastaste vahedega teatas, et kusagil kas kuskil California ülikoolis doktor Brauni ees juhtimisel või siis või siis kuskil Londonis või Pariisis, nagu ajakirjades kirjutatakse, leiavad lõpliku tõe lõpliku tõe, mis on täpselt risti vastupidine 10 viis aastat tagasi arvatud tõele. Neid näiteid on tohutult palju, võib-olla asumegi nende kallale tekitavad ka nihukest lõbusat meele. Praegu tundub kõik hästi olevat. Kas üks näide, mis ilmselt puudutab meid teravalt puudutanud ja paljusid eriti naisi, on seoses laste kasvatamisega ja ütleme imetamisega ja lapse toitmisega ja ma mäletan, kui minu vanem tütar sündis aastal 84, siis oli väga-väga kena ja usaldusväärne lastearst ja ka kõik targad teatmikud ütlesid soluutselt kindlalt, tuleb toita last kindlatel kellaaegadel. Kui sa seda ei tee, siis sa rikud umbes surmani oma lapse tervise, pane täielikult tuksi tema seedimise ja kõik, et iga kolme ja poole tunni tagant tuleb talle anda siis rinda. Ja vahepeale tohib anda, ainult juua. Ja, ja, ja nii toimitigi. Vaat selle üle olen väga palju mõelnud, et, et miks ma seda siis kuidas ma siis oledki nii tegingi, kuidas sinu ürgsed instinktid ometigi sel ajal said, said nii uinunud olla, et, et eks selle öösel laps karjub, ma olen väsinud, ma olen omadega täiesti läbi. Ja, ja ma ei julge talle anda nüüd rinda, sest et ma, ma olen raamatust lugenud ja lastearst on öelnud, et see on kahjulik. Et, et kuidas ma siis nüüd sellest üle ei ole või miks ma siis ainult tõesti, kui juba nii surm on suul, et siis lõpuks siis annan talle seda rindest, laps saab rahulikult magama jääda? Jah. Ja ise ka vabaneda pingest, aga vat kuidas usutakse, sellist asja ikka nii jäägitult ja siit võib teha igasuguseid hirmsaid järeldusi selle kohta, mida inimene võib uskuda ja mida ta võib järgida. Lähme siin kas või mingi natsismi välja. Et kui ikkagi öeldakse sulle, et see on, sa rikud oma lapse tervise, kui sa toimid teisiti ja siis sa ei toimigi teisiti. Ja siis siis põlvkond edasi minu ema rääkinud, et kui tema esimene laps sündis, siis oli kindel meditsiiniline seisukoht, et kui laps nutab, ei tohi teda sülle võtta, sest see rikub lapse ära. Isegi kui ta rinnalaps, eks seal kahe kuunet lõplikult hellitata ära, et laps tahab nutta, laskma, nutta, tal ei tohi sülle võtta. Ja emad ei ole lapsi sülle võtta. Jah, ja kui, kui praegu seda kuulata, siis praegu on ju, kõik on ju hoopis teistpidi. Mina, olles vanemas eas emaks saanud, mina võin öelda, et praegu needsamad lastearstid, muide samad inimesed, see vahe on olnud niivõrd lühike ütlevad alati võid anda talle süüa, kui ta tahab Vitale rinda anda, kui ta nutab. Alati võid teda sülle võtta esimese eluaasta jooksul iialgi ei saa ära hellitada, võid võtta ka kolmanda eluaastani juba natuke hakkad kahtlema, ongi tegelikult kus õige siiski minu meelest siin ei kehti nüüd see ütleme seal 20 aastat tagasi oli see vale, et ilmselt kõik need käibetõed ei ole sellised, mis käivad siis, kui nende aega neid usutakse, vaid ikka igasuguseid apsakaid tehakse ka. Aga veel, kui tervishoiust rääkida, siis, siis ju näiteks see ma mäletan kooliajal, kui mina koolis käisin ammu tagasi, siis oli nii, et pimedas lugemine rikub silmi, ei tohi pimedas lugeda, ei tohi pikali lugeda, pead olema täiesti lambi all, sõi absoluutne tõde, absoluutne tõde, kõik rääkisid ise, hakkasin seda rääkima ja siis nüüd tuleb välja ja sõmer hämaras lugemine pimedasse nagunii ei näe. Hämaras lugemine oleks õigem öelda, ei ole üldse kahjulik. Pigem vastupidi, silmad saavad. Tunniaste on see, et sa loed kuskilt, et jah, ma lugemine on kasulik, sest et just nimelt pingutame silmalihased ja treenid silmi. Nüüd on teadlased kindlaks teinud, et see ei ole üldse kahjulik üks lause. Ja kõik on muutunud ja kõik on muutunud, kõik see, mis on põlvkondade kaupa õpetatud. No ma ei tea, kas põlvkondade kaupa muidugi võib-olla nüüd, 19. sajandil loetigi hämaras ja vahelt, et nad kõik nüüd väga halvasti nägid, aga no nimelt väga vähe ju siiski oli prillide saamid ja üldse väga keeruline, võib-olla see on jälle seotud kuidagi selle elektri tekkimise ja arenemise kasutamisega. Ma tahtsingi öelda, et võib-olla need käibetõed, mis on väga lühikese elueaga et need ongi võib-olla ripuvad nendest teaduslikult tõestatud faktide küljes. Et siis, kui käibetõde tekib inimese enda sees loomulikul moel inimese ühiskonnas, mis ei ole nii läbi põimitud kõigi nende elektri ja telefonide ja arvutitega, vaid nagu inimestevahelistes suhetes. Et siis nende eluiga tundub küll, et on. Hoopis hoopis pikem? Jah, nad toimivad ilmselt teistmoodi. Tundub Maarja Unduski, et me oleme siin omavahel vesteldes täiesti unustanud selle tõe et kõik saab kunagi otsa ja saab otsa ka meie saateaeg. Nii et tõmbame siis saates otsad kokku, oma käibetõdede teemaotsad kokku ja minul on ettepanek rääkida lõpetuseks. Käibetõdedest, mis iseloomustavat eestlast oled nõus? Olen nõus. Millised on sinu näited selle kohta, millised käibetõed levivad eestlaste kohta ka mujal maailmas? Ilmselt siin on jälle väga suur vahe, mida me ise endast arvame, mida arvavad teised jälle huvitav teema, et kuidas siis kuidas teistega on, ühesõnaga, kuidas see igal rahvusel enda kohta see arvamus välja kujunenud, ma arvan, et sellest on räägitud ja seda on uuritud ka. Et aga eestlane võib olla enda suhtes siiski ka natuke kriitiline? Mulle on väga meeldinud üks üks ütelus oli kunagi ammu sirbis, ma ei tea väga-väga ammu lause eestlaste väga külalise rahvas, aga ta ei näita seda välja. Et see on väga hea, mulle meeldiks. Aga eestlane, enda arust on ta kahtlemata töökas ja selle mina kohe tahaksin praegu siia vahele põigata. Lükkan ümber ühe Eestis töötava itaallase arvamusega, mul oli võimalus teha temaga intervjuud see, kes seda itaalia köögivõrku siin Eestis arendab ja valitseb. Ja küsisin tema käest, et mis on see, mis teeb eestlastega töötamise raskeks, kui ta kiitis kõik, mis siin hea ja tema ütles, et muidu ei oleks midagi agavat, tööd nad teha ei viitsi ja küllaltki imelik oli seda kuulata itaallase, kes ju eestlase jaoks on ju üks igavene laisk siesta pidaja. Nii et tuli välja, et eestlane itaallasest ärimehe jaoks on kõike muud kui töökas rahvas. Ja kes teab, kas teisedki mentidega töökateks peod ja aga ka teaduslikult uuritud eestlaste ajalugu ju on tihtipeale savijalgadel kogu aeg muutub, aa, nojah, sa mõtled seda soome-ugri jaost? See on loomulikult üks väga huvitav ainevald, ma ei ole nüüd küll nii kohutavalt haritud selles aga jälle aastakümneid me ju kõik teadsime, et me oleme soome-ugri hõimud, kes on tulnud kuskilt idast ja siis siia pidama jäänud ja ja et, et keeled on sugulased, mitte rahvad, ütleme ei ole mitte manssidega, sugulaskeeled on sugulased. Ma olen alati mõelnud, kuidas see niiviisi käib. Aga nüüd ju räägitakse täiesti radikaalselt. Uus seisukoht on, et me oleme ikkagi üks Euroopa vanemaid rahvaid, kes, kui siis on tulnud hoopis kuskilt lääne poolt, kes siia paigale jäänud ja et ei, oleme kuskilt idast tulnud. Räägivad jälle needsamad, kes on aastakümneid rääkinud vastupidist juttu. Jälle hoopis hoopis uus, hoopis uus lähenemine, hoopis uus tulemus ja, ja täitsa meeldib, täitsa meeldiv, alati on ka hea, kui need käibetõed iseenda kohta nagu paremaks lähevad või näiteks kuidas suured rahvad suhtuvad väikestesse rahvastesse, see on ju ka hoopis hoopis omamoodi. See on omamoodi jah, näiteks ma kuulsin, et hiljuti oli Tartus üks konverents, millest võttis osa küllaltki palju ka sakslasi, kes siis pärast kirjutasid kuskil Frankfurter algem aines, et kuidas eestlased on niisugune noor ja toores rahvas, kes alles hakkab välja kujunema ja noh, täiesti veel nagu õieti midagi polegi, hakkab alles nüüd oma rahvushakkab välja kujunema. Huvitav seisukoht, kusjuures teada, et tõesti ilmselt eestlased on üks Euroopa vanemaid rahvaid aga ta on nii väike, siis ta nagu oleks alles noor, et, et keegi väikeses ei tähenda, et ta noor, ega siis me nüüd päris lapsed ka ei ole, et imik on, ütleme, väike see ei tähenda, et tema on siis noor, aga et rahvastega niiviisi ei saa, et et saksa rahvas on tegelikult ju tunduvalt noorem ja toorem kui Eesti rahvas. Aga see on meil endalegi üllatav seda mõelda, et eestlane on tunduvalt vanem arhailise välja kujunenud. Aga, aga ma ise ka võib-olla ei võta ennast sellisena, vaatame suurte rahvaste peale ikkagi pisut pisut alt üles. Ja ta on, oleks justkui vanemad. Ja, ja. Väljakujunenud ma arvan, et olekski hea tänane keskeprogramm lõpetada selle. Misega ja selle teadmise kinnitamisega, et meie vaatamata sellele, et oleme väikesed, et meie riik on väike, vaatamata sellele oleme me vanad ja päris välja kujunenud juba võrreldes nii mõnegi suurema rahvaga. Ja omalt poolt maa kuulajale tahaksin veel ühe hea ütlemise kaasa anda mõtisklemiseks. Ja see ütlemine on pärit Peeter Oleski, kes siin paar nädalat tagasi kultuurikajas rääkis puupiirituseõnnetusest, tehes seda väga kaunilt veel nii, et Tartusse eesti luulele otsides sealt välja siis värsse, kus räägitakse Hiinast. Kuid mitte see pole tähtis, vaid tähtis on see lause, mida ma sealt kui täiesti ootamatult äkki kuulsin Peeter Oleski iseenesestmõistetavalt muu jutu sees, ütles niimoodi. Ja kuna see On meie ideaal, siis ei ole meil valikut ja me peame selle poole püüdlema. Tegu on küll sellise ütlemise välja rebimisega sellest kontekstist, kus siis ütleja seda just kasutas. Aga ma tahtsingi seda tuua just saate lõpetuseks kui üht niisugust ütlemist, millest võiks saada üks kena käibetõde, kui muidugi ideaali valik inimesel ikka vaba on. Tänan kuulamast. Tänases kinnismõttesaates oli külaline Maarja Undusk ja saatejuht oli Kerttu Soans. Kõike head teile.