Sarjas tõlkijad kardame nüüd tänavu mais kavas olnud saadet, kus Vilma Jüri salu vestluskaaslane oli Heli Mattiisen. Meie tänase külalisega saime tuttavaks Kirjanike Liidus, kus hiljaaegu toimus tõlkijate nõupidamine ja Heli Mattiisen analüüsis seal Herman Hesse teose nartsisse koltmanud kahte, peaaegu üheaegselt ilmunud tõlget. Nii palju võin ma öelda, et te olete saksa filoloog ja ülikooli lõpetanud 82. aastal on tõsi ja aga palun tutvustage neid veel lähemalt ennast, mis pärast ülikooli lõpetamist sai. Pärast ülikooli lõpetamist suunati mind Tallinna muusikakeskkooli, kus ma olin siis kolm aastat saksa keele õpetaja. Sellesama aja jooksul õnnestus mul ära tõlkida Toomas vanni novellikogu ja kirjutada ka järelsõna sellele, mis siis omakorda ajendas mind rohkem kirjandust uurima. Pärast seda tekkis võimalus, kuna vabariigile oli eraldatud aspirantuuri koht Moskva Maksim Gorki nimelises maailmakirjanduse instituudis. Konkureerisid ma sellele kohale ja tegin eksamid ära ning sain sisse, nii et kolm aastat järgnes siis aspirantuuri aed Moskvas maailmakirjanduse instituudis. Nii et ega sellestki Moskvas sellel lasin. Moskvas oli ühiselamu kohta Moskva äärelinnas. Instituut ise asus kesklinnas, aga põhiaeg möödus loomulikult väliskirjanduse raamatukogus, mis oli tolle aja kohta ikka haruldaselt hea. Hea raamatute valiku. Ja ja mingeid loenguid eriti enam siis ei olnud. Lihtsalt tegite oma väiteid. Mul oli võimalus tegeleda täpselt sellega, mis mind ennast huvitas, ma võiksin ise valida endale ka teema väitekirja jaoks. Ja teema käsitles siis romantismi, õieti Toomas manni vara varase loomingu seoseid saksa romantismi, iga saksa romantismi traditsioonidega poeetika problemaatikaga. Ja tuli mul teha seal maailmakirjanduse instituudis praktiliselt ainult kaks eksamid, kõigepealt sisseastumiseksam erialas ja lõpuks siis kandidaadimiinimumi eksam, erialas, eriala nimetus kõlas siis nõnda. Euroopa, Ameerika ja Austraalia kirjandus. Ja aga kas te tundsite ka sel ajal mingisugust ideoloogilist survet oma kirjutamisel või kaitsmisel? Ideoloogilist survet, mis puudutab erialast tööd, kohe kindlasti ma ei tundnud, mul oli väga mõistlik juhendaja. Kellelgil tekkis vahepeal minuga seoses teatud probleeme, nimelt ma tegin sisseastumiseksamid üsna süütu avalduse seoses sotsialistliku realismiga enda arvates üsna süütu, aga tema pärast kommenteeris seda nõnda, et talle oli öeldud, et ma edaspidi hoiduksin taolistest avaldustest, et muidu võib ta see kaasa tuua tema jaoks mingi parteilise karistuse. Aga mulle tundub, et sel ajal oli see ähvardus tegelikult, et noh, tühi ähvardus juba nii et ta võis, ta võiks kehtida mingil bürokraatlikul tasandil, aga tegelikkuses enamik mitte. Nii et mina isiklikult ei tundnud mingit ideoloogilist survet ka kaitsmisel, enamik. Te kaitsesite oma kandidaaditööd 89. aastal just. Nojah, siis kõik ajad olid juba hakanud muutuma ja meil nad juba mõne aja pärast muutusid. Jajah, see oli värginaalseda vaegkaheksakümne, kaheksas, 89. aasta 88. ma olin veel Moskvas, siis sai praktiliselt iga päev Eestisse helistatud, sest siin toimusid nii huvitavad sündmused, nii et mingil määral oli kahju muidugi, et sai eemal oldud, aga eks ka Moskvas hakkas jää sulama. No, ja kui te pidite kirjutama saksa romantismi st ja, ja ilmselt ka tähtsamatest romantikutest ja nende mõjust Toomasmanni loomingule siis oli seal jutuga vahelisest eile ma lugesin ühte saksa TV-s välja antud kirjandus leksikoni ja seal oli siis Novalise kohta öeldud, et oli reaktsiooniline mõtleja, ta suri 28 aastaselt, aga jõudis juba siis reatsionääriks saada. Kas teil niisuguseid probleemiga tekkis? Ei ei kindlasti mitte tegelikult Toomas Manni seos Novaalisega võib-olla ei olegi nii vahetu, pigem on Novaalisel seos Herman Hessega. Kuid Novaalist on tõepoolest reaktsiooniliseks romantikuks ka sellises sotsialistlikus kirjandusteoorias. Kirjandusteaduses nimetab seoses õieti tema ühe ühe artikliga, mille ta kirjutas oma loomingu viimasel perioodil, mis käsitles katoliiklus, katoliit, sismi, euroop, baas ja sealt võis tõesti nagu välja lugeda, et tegemist on sellise justkui keskaja poole pöördumise kaja mingite kesk keskaja nostalgilise taga tagasi igatsemistega. Tegelikult Novaalis looming mingit alust reaktsioonilisusest rääkimiseks ei anna. Ja no probleeme ei saanudki tekkida, kuna probleem ise on pseudoprobleem. Jah, kui me loeme ütleme. Tähtsamate kriitikutele artikleid saksa kirjandusest, võidu siin muidugi neid ilmaga, kui lugeda ka ütleme, saksa autorite töid ja siis paistab, et saksa kirjanduses on see periood väga oluline. Aga kui nüüd mõtelda sellele, et teie olite kolm aastat seal Moskvas ja mis saaks teha kasulikku selles suunas, on ka Eesti rahvale, et Eesti rahvas natukene rohkem tunneks, tunneks ka saksa kirjandust. Huvitav nähtus oli ju seal Kirjanike Liidu seal tõlkijate nõupidamisel, et et esimesel päeval olid ettekanded, teisel päeval analüüsiti noorte inimeste tõlkest teid inglise keelest, prantsuse keelest soome keelest ja vene keelest. Ja saksa keelest eesti keelde tõlkijaid ei olnud üldse leidunud, nii et see analüüs jäi ära, kuigi juba juba inimene oli välja valitud, kes pidi neid analüüsima. Nii et kuidagi hakkab see saksa kultuur meist kaugenema, aga mida teie nüüd mõtlete, et mida, mida võiks ikkagi ära teha, et tuua meie lugejale ka lähemale neid teoseid ja ja seda ajastut? Mis puudutab nüüd seda tõlkijate nõupidamiste seminari, sellele järgnevat seminari, siis seal pigem vist oli viga küll informatsioonipuuduses lihtsalt ja ma pean ennast ka süüdlaseks mingil määral, sest et kui ma oleks endale ikka teadvustanud tegelikult selle, mis järgmisel päeval toimuma hakkab lõplikult, siis ma oleksin oma tudengite jällegi seda edasi öelnud. Ja nad oleksid kindlasti sellest osa võtnud. Osavõtjaid oleks olnud kohe kindlasti päris kindlasti, sest et ma võin täitsa selle aasta kogemuse põhjal öelda. Ta pedagoogid ise pedagoogikaülikoolis jaga humanitaarinstituudis, et selliseid tõlkehuvilisi noori Germaniste on olemas. Nii et siin on pigem selline noh, ka minupoolne. Tegemata jätmine võib-olla ja noga Kirjanike Liidust otse Pedagoogikaülikooli ei tulnud informatsiooni. Tähendab, me ei ole veel kuulajatele ütelnud, et te olete Tallinna Pedagoogikaülikooli ja humanitaarinstituudi õppejõud. Jah, maailmakirjanduse alal maailma kirjandus ja siis on mul veel tõlketeooria ja praktika loengud ja seminarid. Kohe pärast Moskvat kutsuti mind Pedagoogikaülikooli juurde tollal saksa keele kateedrisse. Vahepeal siis on muudatused toimunud seal struktuuris, et on olemas eraldi maailmakirjanduse õppetool, mille dotsent ma nüüd siis olen juba kolmandat aastat ja humanitaarinstituudis olema tunni tasulisel lugenud, ütleme viimase nelja aasta jooksul kas siis loenguid saksa kirjandusest või nagu sel õppeaastal, siis samuti valikainena tõlketeooria ja praktika. Ja teie ettekanne, mida te pidasite Kirjanike liidus valmis ka koos üliõpilastega, kuidas see asi käis, tähendab niipalju kui mul nüüd sellest meelde jäi. Et te võrdlesite neid kahte tõlget ja, ja koos üliõpilastega teatud kohtadel, mis tundusid, et võiks olla teisiti tõlgitud, leidsite mingi kolmanda variandi. Oli see mingi seminar või kuidas see toimib? See oli sellesama tõlketeooria ja praktika raames lendab see kursus koosneb mul minu mul alati osaliseltki teoorialoengutest millele lisanduvad praktilised seminarid. Tavaliselt me oleme teinud proovitõlkeid nende praktiliste seminaride jooksul tudengitele, ma olen andnud tõlkeid erinevatest diilidest, nad on neid eesti keelde ümber pannud, siis me oleme arutanud neid tõlkeid sel aastal, aga kuna tõepoolest üsna omalaadne ja, ja huvitav võimalus tekkis võrrelda kaht praktiliselt ühel ajal ilmunud tõlget eesti keelde ja siis ma otsustasin ka eksperimendi korras proovida õpetada tõlkimist tõlke analüüsi kaudu. Ja lisaks sellele pakkusse tekst, mille huviga lihtsalt ilukirjandusliku tekstina, nii et siin oli võimalik nagu kirjandusteoreetiliste tõlke teoreetilist poolt omavahel ühendada. Eelkõige me tegelesime ennekõike enne, kui asuda tõlkimise juurde või tõlke analüüsi juurde. Me tegelesime praktiliselt tekstianalüüsiga originaaltekstianalüüsiga, püüdes sealt siis välja lugeda võimalikult palju seda, mida kirjanik sellesse ehk on pannud. Sellele järgnes siis, kui tekstianalüüs oli tehtud. Ühesõnaga teksti mõistmine, teksti tähendusest arusaamine oli olemas, siis järgnes nüüd tõlgete analüüs, mille käigus ilmnes enamjaolt tõlkijad ei olnud saavutanud seda tähenduse tasandid, mis oli originaalteksti, ja lõpuks siis tudengid pakkusid omapoolse variandi omapoolse tõlkevariandi välja. Nojah, kui te neid seal ette lugesite, siis tundus küll, et need olid üsna vastuvõetavad, aga muidugi niisugust tööd saab teha üliõpilastega, kellel on keel juba küllalt käes oli siis need olid viimase kursuse. Jah, need olid pedagoogikaülikoolis viimase kursuse saksa filoloogid humanitaarinstituudis praktiliselt erinevatelt kursustel, sest seal nagu sellist kursuste ranget kursuste süsteemi eksisteeri nagu pedagoogikaülikoolis, niiet keeletase oli võib-olla humanitaarinstituudi tudengitel veidi erinev, kuid kuid arusaamine tekstist siiski piisavalt hea, sest sõnaraamatud on kõigil olemas. No mis tähendab erinev, kas missuguse õppeasutuses? Võrrel võrdleks õppeasutusi omavahel pigem tudengid ise, kuivõrd nad olid erinevate erineval kaugusele jõudnud oma õppimisprotsessis. Mõni oli teist, mõni neljanda taastad humanitaarinstituudis lihtsalt nendevaheline erinevus täiesti normaalne, igati arusaadav erinevus. Aga meil oli siin varem juttu, et, et näiteks hea meelega tõlgiksid midagi saksa romantikustest ja ja sellelt samalt vaheliselt, kelle kodanikunimi oli Friedrich von Hardenberg ja tema peateose Heinrich von ohtralt hingan. Nii see on, ma olen aastate jooksul muidugi seoses ka oma sellise uurimusliku tööga, mis käsitleb siis romantismi seoseid või Herman Hesse ja Thomas Manni loomingu seoseid saksa romantismiiga selle uurimuse ja siis ka pedagoogitöö käigus. Ma olen sageli sattunud sellele, et, et ei ole piisav tudengite seas just nimelt saksa romantismi tundmine. Sel lihtsal põhjusel, et puudub piisav ülevaatlik ülevaade saksa romantismi eesti keeles on olemas. Hoffmanni loomingust nii mõndagi kõuts Murry lugu ja ka fantastilisi lugusid on olemas tikil mõned novellid ja üht-teist veel, kuid eelkõige vara romantism. Just selle suurepärase Heima parima esindaja või nagu Hesse ütles ainsa romantiku, kelle loomingust tuleks tõelist romantism otsida. Novaalise looming eesti keeles puudub. No Germanistide puhul see ei peaks takistuseks olema. Nad loevad Novaalise, Halifonohterdingeni ja Kanavalise fragmendid läbi originaalkeeles kuid näit eks mitte saksa keelt mõistvad. Tudengite jaoks on see alati olnud probleemiks, nad kahjutundega on sageli küsinud, et kuidas siis nii, miks ei ole sellist olulist teost eesti keeles olemas. Nii et juba Novaalise selline sekundaarne tutvustamine loengu käigus tekitab neis huvi. Ja seda on sageli küsitud, nii et ma arvan, et tegemist ei ole sellise mitte minupoolse sümpaatiaga pelgalt ühe saksa vara romantika vastu, vaid tegemist on lihtsalt objektiivselt väga olulise figuuriga saksa kirjanduse, saksa kirjanduse ajaloos. Ja tee oma kandidaaditöö pidite kirjutama vene keeles ja seal oli ikka katkendid saksa keeles, tõlked. Tegite ise siis vene keelde? Ja muidugi, vene keeles on oluliselt rohkem olemas saksa originaalkirjandust tõlgitud kui eesti keeles just nimelt seda varasemat perioodi vahelise Haynifonofterdingen oli vene keeles olemas kuid ei olnud kõiki tema fragment, mida ma samuti pidin, tahtsin kasutada oma töödes ja loomulikult sekundaarkirjandus praktiliselt oli kõik saksakeelne. Et need tsitaadid, mida me siis oma kolleegidelt laenasin, tuli mul tõlkida kenasti vene keelde ümber. Jah, ma võtsin kaasa ühe vanaaegse klassika väljaandel laiksegi siia, Viinis väljal. Siin on ka Friedrich von Hardenbergi pilte teda nagu, nagu laps veel siin pildi peal. Ta oligi väga noor, kui ta suri. 28 aastane ja, aga ilmselt see on varasemast ajast. See lihtsalt ei olegi väga varasest ajast, sest umbes selline ta ta välja nägi. No võib-olla jah, ta on veidi noorem kui 28 aastane seal, kuid ka oma elu lõpule jännata oluliselt vanem välja sama poisike ehk, ja temast on tegelikult loodud hilisemate uurijate poolt selline tüüp, tüüpiline romantika kuju. Tüüpiline romantik, selline suurte siniste silmade ja lokkis juuste ja unistava pilguga nõrga tervisega ja kes varakult sureb. Ja otsekui ei oleks ta selle elu jaoks loodud. Aga tegelik elu näitab küll seda, et või näitas seda, et Novalis oli tegelikult selle elu jaoks loodud lihtsalt tema füüsiline tervis oli niivõrd nõrk, et ta ei suutnud kanda seda koormat, mille ta oli endale võtnud, aga seda koormat dist alati, ta oli ääretult uudishimulik kõige vastu, mis teda ümbritses alati täis teadmisjanu. Nii et sugugi mitte sellist heli siis selline maailmast eraldunud eraldunud omaette unistaja, vaid väga aktiivse ellusuhtumisega. Inimene. Ja kas Moskvas oli ka niisuguseid õppejõude, kes teile siiamaani meelde jäänud? Kindlasti kuigi neid ei saaks lausa jõududeks nimetada, siis nagu ma ütlesin, mingit õppetööd selle sõna otseses mõttes ei toimunud. Kuid viimasel geena pavlova, kes oli minu juhendaja, kes uurib eelkõige Saksa 20 sajandi romaani probleeme temast on mul ainult head mälestused. Lisaks sellele meenutab Ta on alati väga hea meelega minu teadusliku oponenti kaitsmisel. Alfred Karelskit kes oli juba tol ajal tuntud ka väljaspool Venemaad. Lisaks sellele nüüd pärast perestroika suurt sulamist. Ma tean, et ta kolm aastat koguni õpetas Kölnis ülikoolis sakslastele saksa romantismi ja tema loengutest oldi ääretus vaimustuses. Kui rääkida tõlgetest ja sellest, et te tegelete tõlketeooriaga võtate vahetevahel ka kätte tõlkeraamatuid, muidugi on neid siis raske lugeda, kui teil on omad nõuded ikkagi suuremad kui tavalisel lugejal, eks ole, tõlke vastu. Küllap nad on samas kõik oleneb raamatut, mida kätte võtta. Ma pean ütlema, et mina olen üles kasvanud tegelikult kui minu keel ja keelekasutus on ilmselt kujunenud väga suuresti Rähe Soosaare ja, ja Henno rajandi, aga Mati Sirkeli tõlgete ja kirjanduslike kommentaaride najal. Tegelikult, kui meiegi olime ülikoolis, siis selline võimalus lugeda originaalkirjandust oli suhteliselt väike, aga eelkõige oli väike võimalus meil lugeda sekundaarkirjandust. Et minu arvates Eesti tõlkekirjandus, eriti varasem eesti tõlkekirjandus on kohati koguni parem ja kaunima sõnakasutusega kui eesti originaalkirjandus. Aga mis puudutab praegust kirjandust, siis siin loomulikult võiks nii mõndagi etteheidet teha. Tõlkijate ring on ka tohutult laienenud ja seda kindlasti nii nagu kirjas on juurde tulnud ja need vajavad ka uusi inimesi. Ja, ja paraku vist toimetaja funktsioon on ka teisenenud võrreldes selle funktsiooniga, mis tal oli omal ajal, kuigi ma ei kadesta üldse, toimetaja toimetajatööd, toimetaja funktsioon. See on väga tänuväärne, aga ta on väga-väga ränk töö. Jah, teie sattusite hea toimetaja käe alla, võib öelda, kui te Toomas vannitõlked kirjastusse viisite toimetaja oli Tiiu Kokla, kes on väga põhjalik inimene. Jah, toimetaja Tiiu Kokla ja mul on siiamaani väga head mälestused kogu sellest protsessist tegelikult, sest et ma olin lõpetanud äsja ülikooli aasta, olin saanud töötada õpetajana ja mulle usaldati siis nende novellide tõlge pärast seda, kui olin võitnud ülikooli tõlkekonkursi viimasel aastal katkendiga Toomas Manni novellis Tonio Grögel ja lisaks sellele, siis mul lubati praktiliselt ka komplekteerida endal see novellikogu, nii et mingeid ettekirjutusi ka selle nende erinevate novellide osas ei tehtud. Nii et ma võtsin kogusi koguni sellise julguse või jultumuse. Et enda peale, et pakkusin välja teise tõlke, uued Toomas vanni novellist seadus. Ja see on väga oluline novell. See on väga oluline ja see stiil, mis on tegelikult väga raske, aga ta on selline väga huvitav väljakutse tõlkijale just enda proovile panekuks ja mõtlen, et selle tõlkimine pakkus mulle väga palju. Horis ka ma kujutan ette, et tegite seda tööd siiski üsna pikka aega, sest ega üle paari lehekülje päevas niisugust teksti ikka eriti tõlgi. Kindlasti mitte samal ajal ju ma olin õpetaja ja klassijuhataja, nagu me kõik omal ajal ilmselt oleme olnud pärast ülikooli lõpetamist, nii et aega läks ka muudele asjadele. Aga see, nagu ma ütlesin, see töö iseenesest oli selline õppimisprotsess minu enda jaoks tõlkimise õppimine kui siis ka kirjanduse pimine, sest kui ma nüüd võib-olla midagi sarnast teeksin, ma usaldaksin oma teadmisi ehk rohkem kui omal ajal. Tol ajal oli praktiliselt iga teist sõna vaja üle kontrollida mitte niivõrd keelelises, kuivõrd selles tähenduslikkuse mõttes. Ja ja järelsõna on teil ka üsna põhjalik, tähendab, te ikkagi olite juba pääsenud ka üsna lähedale tema novellide mõttele ja üldiselt peetakse tema novelle, ju mõned inimesed hindavad neid kõrgemalt kui romaane. Ja ma tean, et üks nendest inimestest oli ka Villem Alttoa, kes väga hindas eriti tooni Ukraiverit ja, ja Surm Veneetsias, mis on tema loomingu tipud? Jah, sest Tomsoni novelle võiks tegelikult pidada tema loomingu kvintessents seal nagu tema loomingutöökoda, kus ta on välja töötanud need stiilid ja meetodid, mida ta hiljem nagu rakendab oma romaanides, nii et tegelikult see tema loomingu maailm on nagu kokkusurutud kujul nendes novellides olemas. Ja tornid laiendanud romaanides ütleme seaduses on muuseas Est, aga tegelikult piibliainelised on talle Joosep ja tema vennad ja ja seal on palju piibli ja piibliainelisi teoseid. Ja kui ma neid nüüd uuesti lugesin, tähendab, lugesin eesti keeles esmakordselt, kuna ma olen ka saksa filoloog, olen neid muidugi saksa keeles lugenud. Ja need tõlked on täiesti nauditavad. Ja nüüd ma mõtlesin veel sellele, et et need on nii sügavad ja nii mitmetahulised, et. Autor on tark ja andekas, aga ta nõuab väga. No ma ei ütleks, et tark, aga, aga väga tähelepanelikku lugejat, kelle teosed tõesti neid ei saa niimoodi, et lihtsalt uuristada ja vaadata, mis, mis siin toimub. Isa, ja mida rohkem neisse süveneda, seda rohkem neist leiab ja seda enam, et ka huvi järelikult pakuvad. Jah, nii et kes ei ole tükk aega lugenud, soovitan küll tõesti need ettevõtted, et nad väga suure naudingu saab küll nende nende teost jäämisest. Täiesti üle lugeda, kusjuures ma olin aasta tagasi Saksamaal kuus kuud Müncheni ülikooli juures ennast täiendamas nagu ja mul oli võimalik seal erinevatest seminaridest osa võtta ka, kusjuures üks seminar oli seal eraldi pühendatud. Toomas Manni tonium röögeri vaatlemisele just nimelt sellest seisukohast lähtudes kas ja kuivõrd on võimalik seda novelli käsitleda saksa ütleme, gümnaasiumiklassides ja väga vastakaid arvamusi avaldati, hea lõppkokkuvõttes jõuti noh, põhimõtteliselt sellele seisukohale, et võib, aga kindlasti ei suuda üks gümnaasiumi gümnaasiumiõpilane lõpuni mõista seda. Või kas isegi iga õpetaja kas isegi kapetaja loomulikult? Jah, tähendab, Piibliainet peab tundma ka lugeja ja mis ma veel panin tähele ja mida te olete rõhutanud siin järelsõnas, et et väga palju muusikaga seotud ja ma kunagi lugesin, ma olin ka Saksamaal külas ja ja leidsin sealt raamaturiiulist Katia manni. Thomas Manni abikaasa. Mälestused oma mehest. Ja nad saidki tuttavaks kontserdil väga palju toomas vangis kontserdid ja kui nüüd lugeda seda näiteks seda imelast, eks ole, ja, ja ka teisi ja, ja need teosed, mis siin on loengreenigaset riist, on, eks ole ja Wagneri ooperit ega seotud ja ta pidi muusikat ikka väga-väga põhjalikult tundma. Ta pidi tundma ja siin tuleb jälle see seos saksa romantiskiga taas kord. Sest et saksa romantikud olid ju need, kes seadsid keele eeskujuks muusik ka, nii et ilukirjanduslik tekst peaks võimalikult püüdma sarnaneda muusikalisele fraasile. Nad kasutasid selleks hieroglüüfi hieroglüüfitoomist ilukirjanduslikku teksti, mis pidi olema võimalikult avarjud, justkui lõputu kujund, nii nagu muusika heli on lõputu. Nii et selle muusika, muusika eeskujuks seadmine kirjandusele tuleb tegelikult nendestsamadest saksa romantikutest juba Novaalisest. No Hoffmanni seos muusikaga on ka täiesti teada ja ilmne ta oli, mitte mitte ainult ei huvitanud muusikast, vaid ka oli lausa helilooja ju. Tuumas mannil jätkub see huvi tema puhul, see on võib-olla rohkem ratsionaliseeritud, pigem selline formaalne ja kas vormiline sageli jaga satiiriline Rudeerius paroodiat, aga paljudele kasutab aga põhimõtteliselt see huvi ja kirjanduse seostamine muusikaga mõni muusikateemadega kui muusikavormielementidega on täiesti ilmne tema loomingus. Jah, peab ütlema, et teil oli õnne, et kirjastus teid usaldas ikkagi täiesti noort inimest nii rasket autorit tõlkima ja pärast, kui ta oma väitekirja kirjutasite. Teil oli ju väga palju kasu sellest, et te olite nüüd novelli tõlkinud. Ja loomulikult, võib-olla läbi nende ma õieti selle teema juurde jõudsingi sest lõpuks olen ma selle teema iseenda jaoks välja mõelnud. Noh, nagu öeldakse, et vahetame nüüd teemat ja teil on veel üks huvitav tõlge möödunud aastast. Nahkhiir. Jah, nii see paraku on või mis need paraku, eks iga inimene oma elus teeb, tahab uusi asju katsetada ja proovida, nii minagi. Tõlkimiseks on üldiselt ülikoolitöö kõrvalt alati väga vähe aega jäänud seoses lastega, samuti jääb aega üha vähemaks, aga kuna mulle eelmisel aastal tõesti üsna omapärane ettepanek tehti kida siis võimalikult originaalilähedaselt ära uuesti eesti keelde Straussi nahkhiir, operett, mida tuli siis lavastama Austria, Austria, lavastaja ja Eesti, siis ma sellega ette võtsin, kuna mul mingi väike kogemus laulutekstide tõlkimisega eesti keelde juba oli olnud siis paninalt selles osas ka sellega proovile. Nii et noh, kuidas see tulemus on. Tulemuse puhul võin öelda seda, et kui ma nüüd seda uuesti peaksin tegema, ma oskaksin paremini ja mul läheks ka vähem aega. Ma teen endale nii mõneski mõnegi koha peal seal etteheiteid, kui ma üle vaatan neid tekste laulutekste eelkõige istmelt tekstide lauldavuse seisukohal, sest ka see oli seal oluline mitte lihtsalt see, kas ta on Riinis ja kas ta on rütmis, vaid ka see, kas kasvõi nende kõrgete nootide peal on, on õ häälik või näiteks A-häälik, mis on palju meeldivam lauljale. No kena, aga kui me hüppame jälle kõrgkirjanduse juurde tagasi, siis kas seal ootama Heinrich von ahter tingeni? See on mu südamel ja hingel ja seda ma meelsasti teeksin, mida on selleks vaja eelkõige aega. Aga selle ajaga on nii, nagu ta parasjagu on, aega on alati siis, kui seda aega võtta, aga seda aegade paraku millegi arvelt alati võtma. Ja siis see peab ka tegelikult ennast ju ära tasuma. Selle säilise aja võtmine, nii et ma olen endale endale lubanud, et ma selle asja ükskord ette võtta, sellega ära teen. Ma loodan, et sellega ei juhtu nii nagu nartsissi kolt mundiga, mis oli mu samuti pikka aega hingel ja ka Eesti raamat oli ta mult tellinud nartsissi, kosmondi tõlk. Kuid enne kui ma õieti selle kallale asuda jõudsin, ilmus ta juba kahes erinevas tõlkes. Nii et ühtepidi ma loodan, et Novaalis ega seda ei juhtu, aga teistpidi jälle, miks siis mitte? Kui on keegi, kes tunneb, Ta on võimeline, on suuteline selleks siis ainult tuult tiibadesse, minu poolt. Kuuldud kordussaates tõlkijad oli Filma Jüri Saluvestluskaaslane, Heli Mattiisen.