Alustaksin saadete sarja meistrikursused Estonia Teatris Betti Alveri paari luuletus reaga. Mis küsib elulahkmel heitlik maru. Kuid sina enesele annad endast aru. Ja olgu öö kuitahes pikalt pime, sa otsa eest ei pühi oma nime. Sul puudub sirassist, eks mine ja taipa, mis on aina tarbimine. Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi miks julm ei olda juhtumisi. Miks lillekiivrid roostega ei kattu? Miks elu tähetund? On kordumatu. Me kõik otsime oma tähetundi. Aga et see niisama äkki sulle sülle langeb, on vist ka päris naiivne. Selle õnne eest peab palju tööd tegema, õppima, ennast täiendama. Meie elu on muutunud avatumaks ja võimalusterohkemaks. Mõnedel on võimalus õppida ja ennast täiendada välismaal. Aga kõik ei mahu marjamaale, suurem osa peab jääma karjamaale. Ka karjamaal peab jätkuma mitmekülgset vaimutoitu. Selleks ongi kutsutud ellu meistrikursused lauljatele Estonia teatris. See on täienduskoolitus erinevate laulu, pedagoogide ja plastika õpetajate osavõtul. Estonia teatris on käinud meistrikursusi andmas Peterburi konservatooriumi dotsent Maria teatri laulja Anatoli pujanov ooperilaulja professor Andrea Orlovits Kopenhaagenist. Ja nüüd Ingemar Korjus Kanadast, kellega meil tulebki täna juttu. Jaa. Kuulsite Artur Kapi laulu metsateel Ingemar Korjuse esituses. Siinjuures tahaksin tänada härra Raymond alangot, kes andis mulle kasutada plaadi Ingemar Korjuse lauludega. Arvatakse, et laulmine on üks väga kerge asi. Tee suu lahti ja laula. Aga igaüks, kes suu lahti teeb, ei ole veel laulja. See on tegelikult väga raske ja keeruline tee, sest instrument on ju laulja sees ja kuidas sellel mängida, et see oleks kaunis, et see seal oleks kaunis säravpuhas. Selge ja kõik need muud ilusad sõnad, mis ilu kohta käivad seda menüüd küsimegi Kanada laulupedagoogi. Ottawa Ülikooli laulukateedri juhataja härra Ingemar Korjuse käest. Härra korjus, palun öelge, kas teie arvates on ka laulmine üks müstika, miks ühed suudavad laulda ja teised ees? No eks osaliselt see on küll üks müstika, igal Ühel on teatud instinkt siis mis puutub laulmise kohta ja seal on need, kellele, kelle instinktid on Välja ise nad ka ei tea, kuidas nad seda teevad aga nendes on võib-olla üks pihutäis lauljat ja ülejäänud nagu meie tavalised inimesed, oleme meie peamises rohkem seda tehnikat siis uurima ja õppima. Millest see tuleb, et looduslikult ilus hääl võib korraga tunduda vanana ja väsinuna ka noortel inimestel? Meie instrument on meie keha ja kui keha on väsinud, see esimene asi, mis annab tunda, on, on hääled, hääl, siis kõlab ka väsinud olevat, siis kui laulame liiga palju. Laulja peaks mitte rohkem kui tund või poolteist tundi päevas laulma tegelikult. Õppima tuleb palju ja aga tegelikult laulda poolteist tundi on, on küll ja küll. Et see ei tähenda mitte nii, et ma ei ole võimeline rohkem lauda, aga siis see võib-olla teeb häälele rohkem halba kui kasu. Kui ma väga brutaalselt oma häälega ümber käin, siis hääli ei pea karmid just nii hästi vastu. Mis tähendab brutaalselt? No kui laulukirjas, kui ma hakkan Fortseerima väga palju näiteks tänasel päeval on, on, on see, ma ei tea, kuidas Eestis just on, aga ma tean, et Ameerikas on, see oli niisugune mood nagu sisse tunded, et seda valima, seda parem. Et kui ma saan hästi valjusti laulda, siis on hea. Fakt on see, et nendel on suuremad hääled, nendel on väiksemad hääled ja need, kellel on väiksemad, kui nad toodavad seda suureks nagu teha, see on siis ebanormaalne, see on, on häälele kahjuks ja, ja, ja siis annab tunda ka häälete ämbri sees ja kõik niisugused asjad ja hääleulatus ja just hääle ilu tahab sellega ka kaduma. Ja siis hääl kõlab nagu vana olevat. Kui vale repertuaari laulda, praegusel ajal ma mäletan, ma kuulsin ükskord raadiuseks intud ju väga kuulsa lauljaga kes on, muidugi on vana ja ei laula enam, aga see oli see Hans fotor saksa bariton ja tema ütles, et tema ja kas sa tahaks isegi tänasel päeval üks noor laulja jälle olla, siis tema on leidnud seda, et noored lauljad tahavad liiga palju liiga vara teha, suured aariad, suured osad ja nad põletavad lihtsalt ennast läbi ja tema ütles, et kui tema oli noor laulja, siis kui tema algas ooperis laulma tema algas väikeste osadega ja väikse ooperimajas ja siis kasvas suurte osade sisse. Aga tänasel päeval me tahame kõik kõik ühe korraga teha ja eriti kui laulian on noor ja andekas, siis ta tahab, kohe olid need suured osad laulda, kui võib-olla hääl, isegi keha ei ole küps veel selleks ja siis sellega ta võib endale kahju teha. Et. Ema. Päris lauluspetsiifika luure minnes, kuidas te teete selgeks, mida see, see noor laulja peab tegema siis et see hääl hakkaks väljendusrikkamalt kõlama, kas ta peab mõtlema lihtsalt rohkem selle mõtte peale, mida ta laulab? Seda ka, seda ka, see on just ka see müstiline asi. Kui ma olen õppinud oma häält õieti nagu produtseerida ja et see ei ole mitte portseerituga forsseeritud, aga seal resoneerib loomulikult ja seal on fookusid sees, et see on ümmargune ja son värvirikas siis ma proovin seda emotsiooni panna lihtsalt selle, selle laulu nende vokaalide peale ja selle lootusega, et see toob minus välja teised sugused värvid. Nii et te nagu läbi vokaalide püüate saada selle häälen nagu fookusesse dia. Vokaal on minu meelest kõik sellepärast tegelikult kui mõtelda selle peale sõnad ei eksisteeri üldse, sõnad on ainult vokaalid ja konsonandid kokku pandud. Ja ainult puhta vokaaliga saame meie oma häält ilusasti resoneerima, kui sul, millel on fookus siis ja FC vokaal saab puhas olema ja et konsonant saab klaar olemas, see on see, mis, mis teeb sõna, et publikum saab aru, kui vokaal ei ole puhas? Ei jaa, konsonant ei ole tugev, siis publiku ei saa mitte millestki aru, see on diktsiooni asi. See on diktsiooni küsimus ja isegi laudas ei ole mitte alati klaarid, kas nad lihtsalt resoneerivad Ühed tooli peal või kas nad tegelikult tõesti ühte puhta vokaali laulavad. See ei ole vahest nendel nii klaar. Ja kõik teistele instrumentidele seal taga klaar. Loomulikult ainult lauljatele ei ole ja nemad, nemad peavad väga selle kallal töötama. No sellepärast ei olegi, et nad oma sisemise kuulmisega ei kuule seda, mida nad välja laulavad, seltsi raskus kuna te olete Ottawa ülikooli laulukateedri juhataja, siis kuidas teil võetakse laulukateedrisse vastu lauljaid, kas on teil mingisuguseid sobivus testid ja missugused need on, mida need sisaldavad? Ja ma mõtlen ka seda, et missuguseid nõudmisi lauljale esitatakse peale selle, et tal on ilus hääl. Meil tulevad peamiselt gümnaasiumist noored, kes siis peavad meil ette laulma ja seal on ette nähtud, et nad peavad neli pala meile ette laulma üks vanamuusika nagu barokkaaria või midagi niisugust siis üks saksa liider siis üks PrantsusMelody ja siis üks, mis on nende valida, võib olla inglise keeles moodne, tükk rohkem, siis nad laulavad meile neli pala ette ja seal endastmõistetav, et nemad on varem kuskil, pole õppinud. Nii et see ei ole mitte nii, et ma tulen ülikooli õppima ja ma ei ole sugugi üldse mitte laudise varem võtnud, et kohal tavaliselt privaatsel või konservatooriumist. Ja siis me valime muidugi kõige paremat siis nende hulgast. Nemad peavad ka teoreetilised testid ka ära tegema, et näidata, et, et nemad on muusikatunnis käinud ja nad teavad midagi juba muusikast. Aga millised need testid on? Kas see on muusikaline diktaat ka on ja kas nad peavad oskama klaverit mängida? Üks teine instrument on ka, nendel on vaja, teatades instrumendi, kas klaver, Vi või pilve mingit sugusteni instrument peab olema siis laul on siis nende peainstrument aga kõrval, sest nad peavad midagi teist ka tegema. Iga inimene, kellel on ilu, seal ei pruugi veel laulja olla tähendab, ei pruugi temast saada. Ja, ja ega me ei hakka õpetavast selle mõttega, et nüüd temast tuleb suur laulja sellepäras lõpuks see on laulja iseendale otsustada, kui kaugele ta tahab minna oma lauluga või kui kaua ta saab minna oma lauluga. Vahest on niiviisi, et, et nad teevad, need, nendel on alati muusika ja laul meeldinud ja nad lihtsalt proovivad, et kui, kui kaugele ma saan, sellega nad hakkavad siis õpivad tundma, mis sukest tööd on tegelikult tarvis, et seda edasi viia ja ta otsustab, et niiviisi, et, et seal on liiga palju tööd nendele, siis nad jätavad, teevad oma oma kraadi ära, aga siis hakkavad midagi muud õppima. Palju saavad teie lauljad õpetust? Privaatlaulutundi nemad, nemad saavad ainult üks tund nädalas mis on võrdlemisi vähe ja see tähendab peol kaks semestrit ja 12 tundi meestes. Nii et kõik kokku aasta jooksul nemad saavad 24 tundi, mis on väga-väga vähe. Ja kui ma tahan oma töö hästi teha, siis mina pean neid tõesti rohkem nägema, kus seda. Ja ma, ma teen seda ka oma aja peal, ma toon nad sisse ja siis töötan veel nendega. Edasi, ma siin kuulsin, et Tallinna muusikaakadeemias nad saavad isegi kolm tundi nädalas ja see, kui ma seda kuulsin, et see on nagu minu silmis üks niisugune luksus kohe. Aga meil kahjuks seda ei ole. Ja siis nad peavad võõrkeeli, diktsiooni klassid. Missugused lauljad siis tulevad teie koolist, kuhu nad siis võivad tööle minna ja, ja kas ülikool nagu mingisuguse töökohaga ka kindlustab, või peavad nad kõik ise ott? Silmad peavad köisi otsima ja tavaliselt, kui nad andekad lauljad, siis nad lähevad edasi õppima, nad võivad meie ülikooli, jäädi oma magistrikraadi teha. Aga see on väga spetsialiseeritud melon spetsialiseeritud kammermuusika peal magistri magistrikraad või nad lähvad kuskil mujal üliülikooli edasi õppima või nad lähevad oopri kooli. Aga kui nad meie ülikooli lõpetavad, nad ei ole mitte veel küpsed lauljad. Ja mis puutub laulutööst, meil on seda võrdlemisi vähe. Väga paljud, kes on õppinud muusikat ja laulu laulmist, Nad lähevad edasi ja, ja hakkavad koolis õpetama muusikaklassi. Aga kui nad tahavad ise nagu laulda ja oma leivaraha teha laulmisega seal Kanadas raske? Meil on ainult üks professionaalne koor terve Kanadas, mis on Torontos ja ma ei ole mitte täiesti kindel, aga ma kahtlen seda, et nad teenivad nii palju raha, et nad saavad elada. Et need lauljad peavad midagi muud kõrvaga tegema. Ja ooperikooris, nad võivad ka laulda ja saavad makstud selle eest, aga see, see on ainult ühe tüki lepinguga sõlmete aastane. Muidugi, nad saavad kontserdid teha ja orkestriga laulja lauda oratooriumi, aga see võtab aega, et nimi omale luua. Et sa oled hea laulja ja sa pead algamas siis väiksest asjast peale, mis, kus võib-olla mitte makstud ei saa aga siis tasakesti nagu siis saad suurimat orkestriga laulda ja siis tuleb ka võimalus. Kas laulja peab omale mänedžeri palkama? Peamiselt üks, kes on lauljate peal rohkem ja see on Torontos, aga siis seal on väga tuntud ka New Yorgis ei ole need kõik, kui suur see organisatsioon on ja kui on väga tuntud mänedžer, siis pead nendele esialgu raha maksma, üldsegi stsin peale võtavad ja ma rääkisin hommikul klassis, et, et see võib neli või 5000 dollarit maksta, et mida sa lihtsalt mänedžeri tasku annatame, võtab, võtab sind vastu ja see ei tähenda veel, et tema otsib sul tööd. Et ta saaks su töid, see on selle lootusega, et, et ta saab sind nagu müüa, ütle, ta saab sulle tööd, siis tema lepib siis, missugust rahasumma sa saad selle etenduse eest ja siis sellest võetakse kohe 20 protsenti maha, see läheb mänedžeri ise. Ja siis ülejäänud sellest, sa pead oma sõidu kinni maksma, hotell, söögid, kõik reklaam, reklaam ka, kui on brošüürid ja, ja pildid ja kõik, see tuleb kõik oma taskust. Need väljaminekud on väga suured ja siis ma mõtlen, et need suured lauljad nagu Pavarotti, Domingo ja need, kes tõesti väga palju teenivad, aga nemad teenivad oma raha. See on niisugune suur stress, millal nemad peavad elama ja et mina ei ole suur, mitte kade nende peale, et nad saavad nii palju makstud seepärast, et see on üks üks väga raske elu. Ja peab nii palju reisima, kodust ära olema ja eriti kui sul on perekond. Ma näen seda ise, mu naine on, on, on ooperilaulja ja nüüd viimased paar aastat, nüüd on Saksamaal olnud ja esialgu meil üsna raske osa olid väga palju kodust ära ja meil on kaks last kodus, kolmeteistaastane ja üheksaaastane. Ja, ja nendel on siis raske, mul on raske, rääkimata Ta, sest mu naisel on raske ta tundub, et ta ei ole midagi, naine, ta ei ole ema. Mis ta on tegelikult, nii et see, see laulja elu ei ole mitte kerge elu. See see laulja elu ei ole mitte kerge elu ja sellel on tarvis teatudsugune iseloom, nii et see on ka üks balansseerimine küsimus, et, et isiklikku elu ka luua, mis on väljaspoolt lava. Kuidas teie seda suudate ühendada? No mina olen nüüd nii aktiivselt enam ei laula, sellepärast et mul on kohustused ülikoolis, meie tegime selle otsuste. Me elasime Saksamaal, ma laulsin Düsseldorfi ooperis ja siis meie ootasime last ja tegime niisuguse otsuse, et me ikka, et meie lapsed kasvavad üles, et nad tunnevad, kus on nende kodu. Kui sa oled välismaalane, Saksamaa, sa oled igavesti välismaalane ja seda me ei tahtnud, siis mul tuli see Pakme Ottawa ülikoolis, et kas ma hakkasin seal õpetama ja siis oli meil nagu üks võimalus tagasi Kanadasse minna, aga see ei tähenda see, et mul ei ole siis nii palju aega oma ise isikliku laulupeole. Ma ma laulan küll, aga, aga harva sellepärast et õpetamine võtab nii palju energiat ja, ja mina ei tahaks eriti kui perekonnainimene, ma ei saa seda riskeerida ainult laulust elaksin oma oma perekonda, toidaksid sellega. Ja et mina olen laulio, olen palju Laund, sellega, mina saan oma naisest ka väga hästi aru. Ja ma toetan siis teda ja tema laulmist. Ta on ennast läbi löönud lauljana Saksamaal hästi, niiet ta saab rohkem valida, mida ta laulab ja kui pikaks ajaks ta peab ära olema. Ja siis see teeb nagu meie perekonnaelu ka natukene kergemaks. Kõik need meistrikursused, mida me praegu Estonia teatris ka korraldame peaksid olema niivõrd täis inimesi, lauljaid, üliõpilasi, õpilasi ja õpetajaid, eriti õpetajaid. Sest just see, mida te praegu ütlesite, et ka kuulamine on väga suur õpetaja, jahtaksid. Sellepärast, et teise õpetamise kuulamine õpetab sind iseennast. Täpselt täpselt ja sealjuures ma tahaksin ütelda. Mul käis Aalto ülikoolis Hiinast üks lauluõpetaja, kes, kes istus minu klassis pool aastat ja siis mul oli võimalus temaga nagu pikemalt juttu ajada selle õpetamise kohta. Ja tema ütles nii. Ma mõtlesin ka, et vahest on raske, et kui sa oled ühe õpetajaga koos, nad ei taha diskuteerida asju, nende õpetamisviisi, nad on väga nagu kadedad ja oma, mis nemad ise teavad. Ja ta vaatas mulle niisukese naljaka näoga otsa ja ta ütles, aga meie Hiinast mõjusmased diaatus, teadus on igaühele vaba. Ja, ja teate, mis nemad hiinast teevad konservatooriumis iga reede on lauluõpetajate kogunemine ja siis nad diskuteerivad pedagoogilised küsimused omavahel. Ja siis, kui sina, kui õpetaja, kus sul on üks õpilane, kes Edasi sammun, just nagu sina oled ette kujutanud, et ta areneb nii nagu Saardad ta peaks arenema, siis sina tõid seda õpilast sinna tuppa tuua ja teiste õpetajate ees saab ühe tundi anda ja siis õpilane läheb välja ja teised õpetajad siis ütlevad sulle, kuidas sa võiksid seda teistmoodi teha. Või sa tood selle laulja sinna ruumi ja üks teine õpetaja õpetab teda üks tund ja siis sina kuuled pealt. Ja mõtle, missugune õping see on. Aga kas meel juhtuks Kanadas mitte iialgi? Ei ole ise proovinud seda. Mul on üks, ma ütlen ausalt, mul üks kolleeg Atobas, kellega me koos arutame, teeme, kes on väga lahtine, nii niiviisi, aga nii peaks rohkem olema sellest sellepärast kui õpetaja me ei saa ennast niiviisi kinni panna. Tegelikult me oleme nagu saared omad head ja see on ka õpilastele halb, nemad kannatavad ka selle Te olete nüüd puutunud kokku väga mitmesuguse laulukooliga. Kuidas on nende stiiline erinevus, kuidas te seda tõlgendate, kas see on repertuaar, mis tingib stiili, või laulukool, mis tingib stiil? Mina arvan, et see peaks olema repertuaar, mis tekib stiili ütleme mina isiklikult ei poolt nad nagu ühte kooli. Ja, ja seal kõik need asjad, mis me varem rääkisime, muutub laulu iludusest ja mitte forsseerida ja kõik, nii et, et ja kas oled niiviisi õppinud laulda Itaalias või oled sa Saksamaal või Inglismaal või Ameerikas minu meelest ükstaskõik. Ja tõsi on see, et praegu tulevad väga head lauljad Ameerikast samuti kui, kui, kui Itaaliast kui Saksamaal küsinud, missugune, kuhu see kõik on, see on hea laulmine midagi, aga mis puutub repertuaarist muidugi saksa repertuaari oma stiil nagu näiteks võrreldes prantsusrepertuaariga, samuti nagu saksa mentaliteet on teistmoodi kui prantsuse mentaliteet ja kui me vaatame saksa, ütleme, saksa liidrid seal, seal on palju rohkem, on emissioonidega tegemist ja prantsus melotiid rohkem tagasihoidlik, nad vaatavad rohkem pealt kui tegelikult, kui nad tegelikult seal sees. Tähtis aru saada, et seal on nagu. Väga mõjutatud ja saksa koolist ja näiteks TPS-i ja Forey ei olnud nemad olla oli täiesti selle vastu. Nii et niisugused asjad on tähtsad, teada saada. Ja prantsuse repertuaaris on ka niiviisi, et väga palju on, on märgitud nootidest täpselt, mis tuleb teha dünaamiliselt ja kõik nii. Ja Saksa liidrid on väga vähe märgitud, see tuleb väga palju keelest ja, ja Miloodiast ja laulja oma fantasy-ist. Ja see tähendab tehniline sealt ka taga puhtalt laulma. Need need hilisemad ooperit. Rohkem ei pea just nii ettevaatlikult laulma ja publik võtab selle veel vastu ja see käib selle stiiliga sees ja see, see on võib-olla laule kahjuks seepärast, et nad nad ei märka nii kergelt, kui nad satuvad pahakommide sisse nagu, nagu tenor, kes laulab oma kõrge tooni ja siis on niisugune tunne, et keegi on tema kõrist kinni võtnud. No see on vastuvõetav, kui on, on mingisugune suur PR-Tiia pubi Putšiini aaria siis publikule, see on tore, see on tore. Aga seda ei saa, saaks mitte teha Mozartist, nagu näiteks ja siis küsimus on see, kas ta lõpetas selle puuni meelega, et afekti teha või kas ta ei oskand. Te käisite ka Hiinas õpetamas, kas koos oma abikaasaga? Ja siis nad palusid, kas me teeksime kontserdi koos abikaasaga, me tegime nagu duett kontserti ja seda me siis ka tegime. Ja see oli üks äärmiselt huvitav läbielamus oli umbes aasta tagasi ja. Läänemaa muusikat õppida ja seal on väga palju tööd tarvis teha, aga see häälematerjal, mis on season uskuma, Ta on niisugused ilusad hääled, mis meie mõtleme. Mis on nagu hiina laulmine, see on tegelikult see rahvatraditsioon, laulmine, see, mis on väga nagu nasaal, leia seal oma Etti stiil. Jah, nad töötavad, nad töötavad nii kõvasti. Kuidas te seda iseloomustaksite nende töötamist? Ma ei tea, ma ei tea, kas võib olla, et, et seal on lihtsalt niivõrd palju, et ainult tööga nad saavad siis edasi, muidu ta jäetakse maha nagu näiteks konsultatsioon, kus ma õpetasin. Nendel tuleb umbes 400, iga aasta, kes tulevad etteloomad, saaksid konservatooriumi sisse 400. See on minu meelest äärmiselt palju, meie saame võib-olla 40, võib olla, millest siis me valime 10 tükki, et nendel peab ükskord ütlema. Ja siis järgmine kord, kui ta tuleb sul tagasi laulma, siis on kõik parandatud ja tehtud, mis sina oled küsinud nende käest. Ja jälle ma ainult mõtlen oma kogemuse peal, mis mul Kanadas olnud, siis ma võin seda samat asja 10 karta korrata ja tuleb ikkagi tagasi sedasama viga on sees. Aga seal niisugust asja ei ole, nemad lähvad ja nad mõtlevad. Nad parandavad tiivad uuesti ja uuesti, kuni nad seda õigeks saanud. Ja siis sellega, see on üks rööm ka õpetada, nad kuulevad väga-väga intensiivselt Beatmis köik, mis nende ümber juhtub. Näiteks Ma andsin meistrikursusele meie ülikoolis ka ja seal oli mitmed lauljad seal ja ka minu klassist lauljad. Mul oli siis tund ühe lauljaga ja siis ma ütlesin talle, et mäletab, kuis seeesse laulis klassis, et ta tegi nii ja naa. Ja sina teed ka samuti ja ta ütles hakata tõesti või ma pole üldse tähele pannudki. Ja siis ma hakkasin rohkem lähemalt küsima ja siis tuli välja, et tema oli niisugune, jätkame arvamisega, et mis iganes juhtub lava peal, teise lauljaga sai teda üldse ei puutu. Nii et tema ei pea üldse tähele panema, see ei ole mitte tema. Ja see mõte ei läinud tema mõttest läbi, et võib-olla mina san ka midagi õppida sellega, et ma kuulan pealt, mis missugused vead teised teevad. Aga niisugust asja mina Hiinas pole leidnud, nad kuulevad, kõik teavad, mis juhtub klassis ja siis nad lähevad ära ja siis nad hakkavad iseenda käest küsima, et kas võib-olla mina teen seda ka ja kuidas see tunneb ja kõik nii ja naa. Ja niiviisi, niisugune on intelligentne õppimine. Tegelikult nüüd kahte asja on mõlemad tööd. Sina ei saa mitte ennast õpetada kui laulja. See on tõsi. Teisest küljest, sina oled oma kõige parem õpetaja, on ka tõsi. Sellepärast, et õpetajad võib ainult sulle näidata, võib-olla, kuidas see annab sulle valguse teele, aga sina pead ise seda teed otsima ja käima. Ta. Ta. Ta.