Nii aga kurb episood ju Maristi jaoks tema elust tähendab Duncani õnnetu surm. Maristi enda sõnul tema on ainukene Pealtnägija Siis oli juures, kui sõdur Duncani õnnetus juhtus, kuidas tal oli jahutus lahtises autos talle pikk sall ja salli otsi auto tagumise ratta vahele ja nii see õnnetus ei ole tulnud, kellegi juht. Ja väga paar aastat enne seda oli tulevase näitleja elus veel üks oluline sündmus. Ta läks õppima Moskvasse. Ta tahtis õppida Stanislavski juures. Kuidas see lugu oli? Kolm aastat. Ta viibis Stanislavski proovidel sealsamas, ta sai tuttavaks kamaksenkorkiga ja. Käsikirjas kahjuks vilja prantsuse keeles kus ta isegi väidab, et tema on tema, teab Stanislavski süsteemi saladust. 1984 käisid tema juures Moskva kesktelevisiooni töötajad soovitasid talle selle suhtes pöörduda liidu saatkonna poole, kanadalased teha leping siis selle raamatu tõlkimiseks vene keelde. Aga tema ühendust ei võtnud ja ta pöördus siis ka minu poole, et, et kuidas oleks võimalus seda mälestusi tõlkida. Me oleme nüüd jõudnud teie sidemetele aaria Alfred Maristiga. Kuidas need sidemed tekkisid, mis oli selle ajendiks? No ajendiks oli minu jaoks Kuressaare teater. Tahtmine, aga kuna Eestimaal ei olnud inimesi ja organisatsioone, kes oleks sellest huvitatud, on, siis ma lihtsalt kirjutasin Maristil, et mis tema arvab, et kui ta tuleks ja võtaks, siis teeks aasta tööd saarlastest noorte inimestega, kes tahavad teatud teha. Mis oli tema vastus. Ilmselt ka sõidukulud ja Jaanus sõidukuluta ise arvestades 4500 dollarit. Aga noh, Eestimaal ei ole sellist raha peale panna faasini mitmel pool, uurisin seda asja, aga muidugi küsimus on väga delikaatne, sest et. Maristoli tol ajal juba 80 kolmeaastane. Ja mõtlesin siin Eesti televisiooni kaudu, et, et inimesed kohtuksid temaga, kellel see võimalus on? Et me saaksime ka selgema pildi tema enda töövõimelist, aga tahtnud endale anda. Aga nüüd me jõudsime ka niisuguse teema juurde, nagu tema kontaktid Eesti eestlastega tähendab teatavasti praegu Montrealis kuidas ta suhtleb sealse eestlaskonnaga. Minu andmetel ega tema ei ole kunagi näiteks poliitikale Teatrit ta tegi eesti keeles, mängiks Nipernaadit, luges luuletusi. Marie Underid ja aga ega ta eesti teatrite suurt ei tegelenud, galats. Sellega tegelesid. Ma olen niisugune üksik iseseisev inimene olnud kogu aeg minu arusaamist järgi nii et panid siis saatsin talle tervitusi, kui Draamateater käis äsja Kanadas. Mari Lill küsis siis väliseestlased olid üllatunud, et kas ta ei olegi veel surnud. Nii et see näitab, et kontakt puudub, näitab seda. Aga mina võin öelda, millal siin viimase 20. detsembril ja ta andis. Töölusti, tahab teha. Quebeci osariigi parlament maksab selle raha, et koolitada eesti näitlejaid tema juures muld realis. Kui konkreetne see plaan oli ja mis tingimustel niisugune koolitamine võiks toimuda nende kirjade põhjal, mis teie olete saanud? Kirjade põhjal on see kooritamine kõik kahjuks raha eest. Muidugi ma ei tulnud ka selle peale ma ka niisugune vana stagnaaegse mõtlemisega inimene ilmselt ja ma lootsin suuremat patriotismi selles mõttes, et ta tuleb lihtsalt vastud, viidab siia, toob lavastuse välja või midagi niimoodi. Aga paistab, et tema seda ei taha ja ma saan temast aru. Aga aastad lähevad, aastad lähevad ja 20. septembril 1990 varju maris juba 85 aastaseks. Nii et aega praktiliselt enam ei olegi. Noorte koolitamiseks. Kui me nüüd juba läksime materiaalsete asjade juurde siis on teil andmeid veel ühest niisugusest valulisest või olulisest episoodist tema elus. Seoses Kawedema niisugusse romantilise suhtega. Armusid ja kihlus toimus ja tema oli kloori kirjavahetuses üle 30 aasta. Abieluni jõutud ja minu andmed veel mitte. Ja ma viimase kirjutasid loorialt 1993 ja seal glooria tähenab teda kõige ilusa eest. Ja siis ta kirjutab seal veel, et ta tänab maali eest lillede maali eest. Morris kirjutab seal lon baptistimaal mille väärtus oli tolleks ajaks 400000 dollarini. Ja Klooria kirjutab Tallinna ja ütleb, et tahab endale selle pildi tagasi kinkida. Et millise pilt ära ja sõidan Kanadast Prantsusmaale kanni oma poja juurde. Lapsed on korteri maha müünud ja ja maal on ka jäljetult kadunud. Ta kirjutab, et selline on elu. Teie kirjavahetus on kestnud juba õige mitu aastat ja ma kujutan ette, et nendes on suuresti juttu tema teatritööst, mis on niisugused huvitavamad episoodid või või faktid, mida ta on oma kirjades välja toonud. Temal on väga palju huvitavat materjali, on talvel Kanadas. Tal on kahetooniline monteerimata Filmundal mis ta tegi oma noortega, kus noored esitavad siis Stanislavski viimane Ekspressioone. Monteerimata filme. Siis tal on neli helilinti, on tal veel tema ühe meie teatrietendustest üheksal maal. Etenduse kestvus oli kolm tundi. Siis ta ütleb, et tal on 35 helilint karpi. Minu prantsuse keele õige hääldamise kohta. Tuleb siis järeldada ette mitte prantslane õpetas prantslasega tähendust. Nojah, tuleb nii välja, ma usun, see näitab selle mehe surivõimet kahtlemata. Ja tal on veel üks huvitav film lühikene film lahingust poiste ja madruste vahel. Ta siin kirjutab tema Pariisi lavastuses. Ja see film sai niisuguse menu osaliseks. Seda aiade tuhandetes Prantsusmaa kinodes. Pariis räägiti sellest palju aastaid. Nii ütleb siis Aario Maristise, aga missugused olid niisugused tipphetk, et tema Pariisi perioodil, mida te tahaksite praegu nimetada? Tänu oma loomingust räägid minuga minimaalselt. Kui nüüd rääkida. Kunstivälistest asjadest tema suhetest paljude maailmakuulsustega siis tõesti tutvusta seal Prokofjevi, Stravinski. Rääkimata, eks ole? Tulcanite perekonnast. Ja ta oli väga mitmekülgne. Ta õppis seal ta koore, Ekalcotas käis ta ta kõrgutsen ja seda ma ei tea, kas ta käis taguri isiklikul kutsel, aga ma tean, et nad käisid kutas kus ta siis ta kooride losoofilt õppimas. See oli küllalt lühikene periood, tema. Rutškat kuritš tantsima, nagu ta kirjutab mulle nii et ta on väga noh, niisuguste suurte võimetega näitleja olnud Tema biograafiast on teada ka niisugust ametlikku tunnustust on saanud ametlikke autasusid ja viibinud kõrgetel vastuvõttudel ja nii edasi. On küll on küll ta saanud 1971 prantsuse ordeni oma tegevuse eest ja ta on tõesti ju draamanäitlejana töötanud tantsijana. Ta maalikunstniku õht skulptuuri kohta variety kriitikat kirjutanud nii et prantsuse valitsus pidas vajalikuks teda autasustada, vaatamata sellele, et ta juba 1971 tal ei elanud juba 20 aastat Kanadas. Teie kirjavahetus arenes, üks tema kiri on ka siin minu ees, praegu ma esitaksin paar rida lihtsalt stiilinäitena, kuidas praegu juba 85 aastane mees kirjutab siis oma kodumaale ta ei ole ju kodumaaga 60 aastat otseses sideme sammud algab niimoodi imettegev härra Evald Aavik, omasin teie read, palun tulise kiirusega teie fotot. Et mo pimedust valgustada on siis selle mehe stiil. Aga, aga jätame selle stiili kõrvale, sellest. Kirjast selgub, et ta on ka juba siiamaani Eestisse suures koguses materjali saatmata satud teatri muusikamuuseumisse, aga ta on sattunud ka teile isiklikult. No kui ma nii pool naljaga talle kirjutasin, selle niisuguse hommikul tegin, et kas ta, kui tal Mandri-Eestis ei õnnestu lavastada, rääkida tahab tulla Saaremaale lavastama Saaremaa noorte inimestega siis ta väga-väga hästi suhtus sellesse ettepanek, kus see nagu ja ta tõi konkreetse programmi, mida tahab lavastada ja nii edasi ja siis hakkas ta saatma mulle kaasama kirjutage oma materjale, sest et mind huvitas ka tema näituse avamine Kuressaares ja saatis mulle materjale ja nüüd möödunud aastal üle manustatakse arema päevadeks, siis sai tema näitus minule. Sa oled materjalide põhjal pandud Saaremaa koduloomuuseumisse üles Kuressaare lossi Kuressaare lossi. Ja seda näitust ikka külastas? 30000 inimest, vähemalt. Mitu saadetist tuli, niisugust materjali? Onnid saadetisi on palju, ausalt öeldes Maristanuna ilmselt parem arvepidamine või minul sest et vahepeal me läksime päris tülli, sest et näituse korraldamine, see võttis aega ja meie meie ühiskonnas kahjuks need asjad ei edene nii kiiresti kui seal mina ei saanud talle kohe vastata ja tema siis tundis muret juba, et kust need materjalid on jäänud ja nii edasi usaldas lihtsalt noh, võib öelda võõrast inimest ainult nii palju, et me oleme kaasmaalased. Olukord, jah, saarlased, mina olen küll Kuressaares ja mina olen 41 sündinud, aga tema 1905. Ja. Mida see näitus sisaldas, mis ta seal oli võimalik vaadata? Siis oli tal palju endale fotokoopiaid tehtud. Tema lavastustes tema elust oli üks suur plakat, oli tema teatrikooli Est lavastusest. Ruum sai tema näitust, täisnäitus oli flants ettidel vitriinides Sis fotodolyPamsete muu kirjalik materjal. Õiga kriitikast väljavõtteid oli näitusel üleval. Näitus õnnestus. Mis mulje on jäänud, kas väliseestlased teavad niisugusi mehe olemasolu paremini kodueestlased? Ja Prantsusmaal igal pool, kus olid väliseestlased ja seda ta tegi ta mingis eesti keeles. Varasemal Pariisi perioodil tekkis üks niisugune ajavahemikust Tallinna uuesti jälle Saaremaal. Mis lugu see oli? Tuli Saaremaale. Ta tegi oma teatristuudio, kus tal käisid siis noored gümnaasiumi õpilased. Ja siis ta lavastas nendega August märgukomöödia vaese mehe udude all. Tulevase Kuressaare professionaalse teatri näitlejad, nii kui nüüd rääkida kirjastame teda kirjutas Saaremaa koduloo muuseumile siis seal ta ütleb, et teda Aga teatavasti Maristel oli juba küllaltki hea teatrikool Pariisist tolleks hetkeks olemas kaasa arvatud Stanislavski kool, Mascus Stanislavski kooli, te olete nimetanud väikese kahtlusega. Marist ise on öelnud, et õppis Moskvas kolm aastat aga teiste andmete põhjal see kolm aastat ei tule kuidagi välja, mis on teie arvamus? Aastaarvud? Ei klapi. Aga ma usun siiralt, et ta õppis Stanislavski juures seal on nagu ta ise ütleb, et ta ei mäletagi, kas 600 või 650 leheküljeline mälestusteraamat. Teie kui näitleja, kas te olete püüdnud endale sõnastada, milles seisneb tema niisuguse näitekunsti olemus või võlu või eripära temast on ju väga võimsaid hinnanguid. Retsensioone siin, meie käes on, on ülivõrdes ja teda on nagu maailmatasemel näitleks ja näitejuhiks peetud. Mis on see saladus teie arvates? Väga vitaalne ja ta on ka. Andekas inimene, andekas inimene, kellel on teatritegemine juba ikka, noh see on ikka kaasasündinud anne, on tal sündinud seal ikka. Need on ikka tõesti varasest lapsepõlvest juba teatril ennast pühendanud ranne on see ja ta on saanud küllalt ja kooli ja ta on saanud väga mitmekülgse koolis, mitte ainult Slovski juures, võib-olla praegu tema jaoks on aeg selline, ta tõstab väga Stanislavski esile, noh ta isegi kirjutab Gorbatšovi-ist mulle Tõnu Gorbatšovi kõlasmastile. Ta loodab, et Moskvas tõlgitakse mälestused, mälestused Stanislavski-ist, näed, kui ta veel teada saab, et üks eesti mees on selle raamatu kirjutanud, siis kindlasti tõlgitakse raamat vene keel. Aga võib olla ka eesti keelde. Minu andmetel siiski tema mälestusi, Stanislavski mälestused, seda käsikiri Eestis ei ole, seda Eestis ei ole ja kui ta mind kutsus Kanadas ja siis ta ütles, et ta saadaks selle koos minuga Eestisse võib-olla siis seda ma tahaks. Ta löötajatest Eestimaal, see tõlgitakse, vähemalt asjatundjad, inimesed lõõtschetta läbi ja ütleks, et oma arvamuse selle kohta Aga Maristil on veel üks käsikiri, üks mälestustetekst, see on eestikeelses tõlkes, võiks olla kuidagi lenn päikese lõpul. Mis on selle käsikirja kohta teada? Ja minu andmetel on seda püütud ka tõlkida eesti keelde Mariste oma kirjas minule ütleb nii, et hädavajalik oleks tema mälestusteraamatu reklaami ja et oleks selleks tõlkida katkendeid siis meie ajakirjanduses ära ilmutada. Ma olen nii palju kui mina tean, ega vist seda need, kes on tutvunud tema materjali, kust ei taha eriti tõsiselt võtta. Kas nad siis ei usu, mida Marissa kirjutab, mina ise ei ole lugenud, ma ei oska ütelda, kas teil on tekkinud ka mõnikord kahtlusi tema mälestuste usutavuse suhtes. Mina ei pea ju ennast mingisuguseks Marist uurijaks, ma ei pea mingiks uurijaks, aga manistan väga intrigeeriv isiksus. Tema isiku huvitab mind ja mul on ka tekkinud omad kahtlused, aga see on ju pagana põnev. See on väga põnev. Mind huvitab, miks, kust need kahtlused, kust need need vastuolud, sellised on pärit? Mulle see meeldib. Ja ma usun, et maris siis tuleks kirjutada üks suurepärane näidend Maristest, kui seal veel kasutada neid materjale, mis tal on olemas tema filmimaterjalide helilindi materjal, fotomaterjale see oleks, võiks kirjutada temast mõni inimene. Kes põhjalikult tunneb materjali, mina põhjalikult ei tunne, ma tunnen teda ainult kontekstis saarema teatriga, mõningad asjad on tulnud ilmsiks. Nagu päris ei klapi, ega ma praegu sellist tundjat ilmselt ei ole, see inimene peaks selle sõjalise ette võtma. See nõuab tõesti. See nõuab tõesti suurt suurt ettevõtmisse, praegu ei ole ju inimestel enam aega, praegu tegeldakse suurte probleemidega suurte üldpoliitiliste probleemidega ja osi. Märul läheb mööda siis vast mõningad asjad hakkavad sättima ainult noh, ühte ma tahaksin küll lööda, Maristel on ikka 85 aasta juubel tulemas. Eesti televisiooni ja raadio võiksid, olite visiidid ja Montreali üks saade tuleks teha.