Kiinismade kena laupäeva kordame nüüd valitud palu läinud pühapäevasest saatest ajakirjaniku ja luuletaja Kalev Keskkülaga. Meil tegelikult Eesti oludes puuduvad täiesti biograafia. Meil ei ole ühtegi rahuldavat biograafiat ühegi eesti kirjaniku kohta, kõik need lühimonograafiat eesti kirjameestest või, või siin-seal mõnes teises seerias ilmunud raamatud on ju ikkagi niivõrd ajast ja arust nad on kirjutatud poliitilised tsensuuri oludes. Ja kui mitte moraalset tsensuuri oludes, siis vähemalt ajastul, kus arusaamad moraalist olid teised. Et kui me ei suuda aktsepteerida Karl Ristikivi homoseksuaalsust, kas me siis suudame aktsepteerida tema loomingut või kas see loomingu käsitlus oleks siis adekvaatne, ma olen kaugel sellest arvamusest, et see on kõik nagu võib-olla mitmed tänapäeva biograafiat kalduvad niisuguseid seiku üle rõhutama. Aga see, mida me vajame, on just minu meelest teatav empaatiline lähenemine, empaatiline lähenemine, mis sõnastaks selle, mida looja oma loominguga on toonud, mida ta on meile pakkunud, mis sellest loomingust on jääv. Ja see looming suhestatuna tema eluga mitte ainult see õnnetu elu fakte pidi libistamine, mis on küll omamoodi aus. Või siis see meie ajalooline lähenemine, mis sisaldab õieti ainult pieteeditunnet teatavaid kinnisvormeleid, sotsialistliku humanismi, nagu vanasti öeldi, aga ei midagi tegelikku, kirjaniku elukohta. Ma arvan, et ega ei olegi ju lihtne kirjeldada kirjaniku tõeselt looja tõeselt, nii nagu ta kunagi oli. Võib-olla enamasti need tagantjärele kirjeldused jäävadki varjudeks Platoni koopaseinal nii-öelda peegelduse peegeldus, eks. Või siis on teine võimalus, mille kohta ma tahaksin ühe näite jutustada. Nimelt rääkis mulle soome taidehalli juhataja Timo valjaka ette Mannerheimi ausammast, sedasama, mis seisab Helsingis moodsa kunsti muuseumi Kiasma ees kujundasid kaks skulptorid. Üks kujur oli Mannerheimi enda jaoks, aga teine tema hobuse jaoks. Paraku oli aeg nii kaugel, et Mannerheim oli äsja meie hulgast lahkunud, aga hobune ikka veel elus. Ja nii sai Mannerheimi modelleerida vaid portreede järgi, piltide järgi kaasaegsete mälestuste järgi. Aga hobust sai modelleerida lausa natuurist. Ja nii saigi hobune tähtsamaks. Lõpuks see skulptor, kes pidi Mannerheimi modelleerima, loobus. Töö jäi ühele kunstnikule Bristoli Jauchi ainen, tema nimi. Ja ta tegi seda kuju peaaegu kaks aastat. Hobust oli esialgu võimalik näha natuuris ja Mannerheim tuli juurde mõelda. Eks ole seegi üks võimalus, üks näide biograafiast kus mingi elulise seiga järgi püütakse taastada tegelikult tabamatud midagi hoopis suuremat, mida mida selle käegakatsutavas seega järgi taastada ei saa. Võib-olla on, on suur hulk meie biograafiaid. Meie mälestusi oma suurkujudest ka mälestused võib-olla nende hobustest või siis nende varjudest Platoni koopaseinal. Mul on tunne, et, et praegu on just see aeg, kus meil oleks võtta õige aeg võtta kõne alla ka biograafiad meie kultuuris nagu, nagu me võime tõdeda, tõepoolest need vanad lähenemised on suhteliselt ebaadekvaatsed. Nad ei paku meile enam piisavalt huvi ja nad ei ole ka piisavalt tõesed. Aga paraku on puhuti need küsimused, need moodsad küsimused, mida me oskame esitada oma suurkujude kohta. Primitiivsed näiteks kuulus küsimus. Kuhu kadus Tammsaare raha küsimus, millele me tegelikult vastata ei suuda. Ja ja mis ei olegi eriti tähtis. Aga mis on pigem võib-olla ainult märk sellest, et me tahaksime uut lähenemist. Aga, aga ei oska, seda ei oska seda pakkuda. Ma arvan, et me peaksime ikkagi üritama võtta inimesi sellistena, nagu nad on ja katsuma loobuda sellest suurest kirjanduslikust. Aupaiste, konstruktsioonist, sellest kivikujust, kes nii mitme klassiku puhul on üles ehitatud. Mida me õieti teame Juhan Liivist. Tõsi, Juhan Liivi kohta ilmus nüüd hiljuti Aarne vinkli koostatud käsitlus Juhan Liiv kaasaegsete mälestustes ja võiks öelda, et see teos on olnud minu jaoks ka üpriski valgustav. Seal ei ole juttu ainult õnnetust vallas, andist. Seal on näha, et tegu on keeruka inimesega, keda siiski kaasaegseid ka toetasid ja aktsepteerisid ja ja mul on tõsine kahtlus, kas tänapäevane maailm, kas meie tänapäevane seltskond, nagu vanasti öeldi, oleks võimeline Juhan Liivisugusele hullukesele sama palju tuge pakkuma, kui tollal seda tehti. Või ütleme me lihtsalt, et igaüks peab ise endaga hakkama saama, kuigi me teame, et see ei ole ju kunagi nii. Sattusin kõnelema hiljuti Jaan Krossiga ja tuli ilmsiks, et tema biograafiat kirjutab soomlane, mitte eestlane. Lihtsalt sellepärast, et Eestis ei ole kedagi leidunud, kes oleks selle vastu piisavalt huvi tundnud, kes oleks talle sellist ettepanekut teinud. Ja samas hiljuti ilmus raamat Andreas apladka raamat Lennart merest. Ei ole jälle olnud kedagi, kes oleks võtnud ette ja üritanud inimest tema eluajal küsitleda, tema eluajal portreteerida. See on ilmselt mingi teatav rahvuslik häbelikus mis hoiab meid eemal teisest meie suurest kaasaegsest, nagu tunduks meie huvi kas ebadelikaatse või pugemisena, aga ma arvan, et et meil tuleks see teadmine kokku korjata inimese enda käest, kuni see on veel võimalik. Ometi on, on praegu just aeg kus nii või teisiti avanevad arhiivid, ilmutatakse järjest uusi käsitlusi ja paratamatult teadmine inimesest muutub näiteks ka Tuglase pühakuju. See revolutsiooni tõrvik, nagu me oleme harjunud teda koolist mäletama, on saanud Elo Tuglase mälestustes Elo Tuglase päevikutes või neid äsja ilmunud Tuglase ja, ja tema abikaasa kirjavahetuses märksa teise kuju või kasvõi näiteks Jaan Roosipäevikutes, kus ta nimetab Tuglast õnnetuks, kommunistide ees pugejaks ja narriks kol-laborandiks. Kõik need vaated ühele inimesele on ju olemas ja ühiskonnas liikvel. Ja siin olekski suur ülesanne biograafile ühendada see teadmine ja sõnastada meie tänase mõistmise vaate veerult. Mida see inimene tähendas omas ajas, mida ta tähendab meile praegu ja kuidas tema looming ja tema elu kokku haagivad. Ma ei tea. Selle jaoks on vaja mingit erilist meetodit. Ma arvan, et selle jaoks on vaja empaatiavõimet, on vaja inimlikku äratundmist. Kordasime valitud palu läinud pühapäevasest saatest ajakirjaniku ja luuletaja Kalev Keskkülaga.