Kiinismade kordame nüüd valitud palu läinud pühapäevasest saatest Andres Langemetsaga, kes püüdis lahti harutada stiili mõistet. Millest ma kavatsen teiega täna vestelda nimelt sellisesse mõistesse nagu stiil on võimalik tungida mitte nii-öelda rinnutsi, et istuda maha ja mõelda, et mis asi on stiil, noh, tänapäeval me kõik teame, et see pigem puudutab moetööstust ja moe loomingut ja, ja isegi autode disaini ja korterite sisustust. Ja väga harva keegi mõtleb enam niisukese kirjandusliku stiili või keelestiili peale. Aga kui lugeda ajalool raamatuid, uurida vanu kunstiteoseid, vanu tekste siis me põrkame kokku ühe väga omapärase tunnusega või, või olemusega nimelt kõik, mis on inimkultuuri poolt jäädvustatud olgu kunstiteoste kujul skulptuuride, ehitiste kujul olgu vanade tekstide kujul Nad on kõik oma varases vormis olnud stiilsed tähendab, me ei kujuta ette, kaks-kolm 1000 aastat enne Kristust kunstiteost või, või, või kirjalikku teksti, mis meieni on säilinud, et ta võiks olla ebastiilne, tähendab kujutelmad sellest, et kui midagi hakatakse jäädvustama, et sellele peab eelnema mingi kindel vorm. Ja see vorm langeb kokku kogu ühiskonna sellise väärtushinnangutega see on tekitanud siis sellise nähtuse nagu stiil sedavõrd oluliselt, et ta on väga suur abivahend näiteks arheoloogidele näiteks Eesti alal. Me räägime kammkeraamikast, räägime vastavatest kalmudest, mille stiili järgi me saame neid dateerida, nende vanust määrata. Ja ka kõik varasemad kirjalikud tekstid on ühtlasi nagu kannavad endas oma aja pitserit ja nad võimaldavad neil määratleda mis ajast mingi tekst on pärit. Kui vaadata neid vanu ajaloolisi tekste siis lugeda vana filosoofiat, kirjandust, uurida vana kunsti. Siis me märkame, et kõik see pikk ajalugu inimühiskonna ajaloo vältel kuni uusaegadeni välja on peamiselt püütud mõtestada seda, mis on need väärtused. Ja noh, paraku on see käinud just nimelt nii, nagu ma siin alguses ütlesin, et eesuksest sisse murdmisena, et istub tark mees maa Talon ees, üks mõiste, näiteks mõiste ilu. Ta hakkab nuputama, mis asi on ilu, oleme lugenud kümnete ja sadade filosoofide tõlgendusi, mis asi on ilu ja me ei ole eriti palju sellest ikkagi targemaks saanud. Või istub maa, hakkab mõtlema, mis asi on tarkus. Me teame, tarkused ei ole tarkust, ei ole ühiskond alati samastanud teadmisteharidusega, et targaks on peetud inimesi, kellel mõnikord ei olegi kuigi palju teadmisi ja ei olegi nagu haridust, et, et see on nagu mingisugune noh, kokkuvõttev omadus. Ja mis räägib rohkem sellest, et targaks peetav inimene on suuteline mõistma. Kuulame ära vanemad tähele ja andma õiglase hinnanguid. Ta ei pruugi seal kuigi. Kõva teaduskraadiga inimene olla. Targad inimesed olid teatavasti maa peal, enne kui tekkisid teadused, kui nendest hakati järk, kehk paguneid ehk kraade andma. Nüüd selle jah siis sellise väärtuste, kujuteldava skaala ülemise otsaga on sajandeid tegeldud ja üritatud siis nuputada ja meile pakkuda. Definitsioone, mis on siis nüüd seal ülemises otsas, tänases päevas osa selliseid väärtus hierarhiaid või jadasid või süsteeme ei ole oma tähendust kaotanud näiteks õiguse alal valetamine, varastamine, tapmine, sellised hukkamõistetavad teod on meil ikka ka tänases ühiskonnas jätkuvalt. Mitte väärtuslikud nähtused ja, ja, ja seda väljendavad ka meie tänased seadused. Küll on aga asi vastupidi hoopis näiteks kunstialadel vastupidi moralis vastupidi, keelekasutuses keelestiilide kasutuses. Ja mingil määral võiks öelda, et meid huvitab tänasel päeval kummalisel kombel jah, just selle väärtussüsteemide Se pinnaalune ala, palju rohkem ja, ja mingil määral on nagu oleme pööranud need hierarhiad pahupidi mida sügavam, mida pimeda, mida arusaamatum, seda väärtuslikum, seda, seda rohkem tundub ta meile kummalisel kombel tänapäeval väärtuslikku olevat. Noh, eks me kõik ole märganud, et kõigepealt Eesti keeles pole küll mingit kõrgstiili olnud, aga siiski ka eesti keelekasutus on, ütleme sellisest normeeritud kirjakeelest järjest enam lähenenud kirjandusteostes, aga ka ajakirjanduses tavalisele rahvakeelele, isegi slängi-le, ehk siis sellisele argoole. Ja ja me ei tunne, et meid nii väga häiriks, pigem vastupidi, noh, kirjandus näiteks lausa võistleb nende kunagiste Ebaväärtuste kasutusele võtmisega keeles näiteks kõnekeeli roppe kõnekeelt ropendamist. Väga kõrge hinnangu käitumise valdkonnas on ühiskond tegelikult andnud ka jõhkrale ja agressiivsele käitumisele. Seda parimini kajastavad noh, väga populaarsed igasugused massikultuuritooted, põnevusjutud televisiooni programmid. Nojah, on muidugi neid, kes nurisevad, aga need, kes nurisevad, need ei ole enamasti ostujõulised ja neid on hästi vähe. Me peame ikka arvestama ühiskonna tervikhinnanguga ja kui tervikhinnang sellisel kujul, et ma olen valmis seda toodet ostma on just seesugune, et mind huvitab hämarus, mind huvitavad noh, see, mida Freud nimetas ala või mitte, teadvuseks need instinktid, meid huvitab, seksuaalsus, mis ju pikki sajandeid oli ikka küllalt, eriti kristlikus maailmas põlu all. Seda mitte, et ei saanud uurida, vaid, vaid sellest ei tohtinud üleüldse rääkidagi. Nüüd me nagu tegeleme jah, väga palju just selliste. Kunagi pinnal hoitud Ebaväärtustega ütleme sellise saatana või, või, või ma ei tea kelle kelle kunagise valdkonna riiki kuulunud valdkondadega ja, ja me teeme seda ilmselt täie mõnuga ja ja me märkame, kuidas ei lähe. Kuidas läheb peale üksikute muralistide hüüatused, nende manitsused, noh, olla eetiline ja olla ilus, käituda hästi? Need lihtsalt jäävad hüüatusteks, nii-ütelda, rahvahulgad ja eriti nooremad põlvkonnad ei võta neid neid hüüatusi mitte kuidagi omaks. Nähtavasti Me läbime siin teatud ajaloo ajalooetapp, b mis mõnedel rahvastel on teistel aegadel läbitud. Meie teeme seda peaaegu et ajaloos teist korda uuesti läbi. Ja, ja seetõttu on mõned asjad ka Nende väärtuste jaotamisel ja väärtuste paigutamisel valulisemad. Kuulsite valitud palu läinud pühapäevasest saatest Andres Langemetsaga saatesarja toimetab Haldi Normet.