Tere, head kuulajad, kellal mõni minut viis läbi ning aeg taas kirikuelu saate jaoks. Lennud nädalasse jäi kolm kiriku püha usupuhastuspüha kõigi pühakute päev ning hingedepäev. Neist kaks viimast pühakutepäev ning hingedepäev algselt nii-öelda paganlikud tähtpäevad, kuid mida tänapäeval tähistab ennekõike ristirahvas kirikuelu saates räägimegi, mõnes aga usupuhastuspüha, pühakutepäeva ning hingedepäevatekkeloost ning nende pühade tähendusest. Saadet juhib Meelis Süld. Selline mõiste nagu usupuhastus on kasutusel vaid kahes keeles eesti keeles ning soome keeles. Kusagil mujal maailmas pole usku puhastatud ja selle asemel räägitakse hoopis reformatsioonist. Usupuhastuspüha viitab niisiis 16. sajandil Saksamaal alguse saanud rehvormatsioonile ning neist sündmustest räägib lähemalt kirikuloolane Andrus Norak. Teadupärast siis löönud Martin Luther oma 95 teesi kiriku seinale sel päeval. Ehkki tagantjärgi ei ole Ma võib-olla täie kindlusega võimalik öelda, kas see sündmus täpselt niimoodi ja aset leidiski, aga vähemalt niimoodi on ta läbi pärimuse meieni jõudnud. Ja suur osa nendest teesidest olid siis suunatud Indolgentside müümise vastu, nii et see oli väga konkreetne kontekst, kus sündmus aset leidis, mis hiljem muutus siis nagu kogu protestantliku identiteedi pühaks ja sündmuseks. Noh, kui vaadata, mida protestantisme kirikukalendrisse on andnud, siis võib öelda, et et suurt midagi, võib-olla sellesama usupuhastuspüha kui ainsa püha, mida ka väga suuresti ei pühitseda. Ta on selline sügavalt protestantlik püha, aga teisalt loomulikult Puudutab pühaga katoliiklasi, eriti tänu sellele, mis hiljem aset leidis. Nagu me teame Oli luterliku reformatsioonil teatud tagasimõju katoliku kirikule ja mitmed need luteri meelest väärasjad või väärkäitumised kadusid hiljem ka katoliku kirikust, nii et ta mõjutas kogu kristlaskond ta. Nii et ühest küljest on ta meie protestantliku identiteedi sünnib päev ja see oleks võib-olla selline positiivne külg, aga teisalt usupuhastuspüha puhul ma peaksin alati silmas ka siiski seda negatiivset külge, et ta oli üks kristluse järjekordne, ütleme teise suure lõhenemise sümboli tähtpäev, seda ka. Kui võtta see sõna ise usupuhastus, siis kas usku üldse saab puhastada? No kui sul on palju aspekte usulansele doktorinaalne aspekt, et me mõistusega jaotame mingisuguseid seisukohti usule on selline konkreetne isiklik usalduslik Kaspekt tõusul on see aspekt, kuidas me seda välja elame, ortopraktika külg. Ja kui laiemalt võtta neid usku, kui kogu sellist kristluse praktika külge siis selles mõttes selline indulgentsi dev või patukahetsustegude kustutuskirjade vastases mõttes noh, sai küll usku puhastada, aga mina jääksin ikka selle selle ajaloolise konteksti juurde, sellest rääkides Kui me tänasel päeval mõtleme usupuhastuspühale, mida me saame sellel päeval tähistada, mida me saame pühitseda? Eks reformatsioon läks ju mitmesse suunda, tihtipeale me mõtleme ainult luterlikus, reformatsioonist ja osad kirikuloolased nimetavad ka reformatsiooni kaasliikumisi. Aga kui me võtame väga lihtsa õppematerjali kiriku kaardid, mis on Ameerikas välja antud, siis seal on neli suurt peamist lahtrit mis suunas reformatsioon läks. Mingis mõttes on seesama siis eeldatav sündmus, teeside kiriku seinale naelutamine ka kogu reformatsiooni sümboliks, mis otsesemalt puudutab muidugi luterlikku, reformatsiooni aga kaudsemalt ka kõiki teisi ja nagu hiljem kirikuloost on teada, siis püüti ka väga tõsiselt ja südamest ka reformatsioonilisi liikumisi ühendada. Eriti hästi on teada Swingleja luteri kohtumisest aga armulauaküsimustes jäise reformatsiooni, ütleme kahe suuna ühinemine kahjuks ära. Nii et usupuhastuspüha on on mingis mõttes kõigi reformatsiooniliste liikumiste sümbol, tähtpäev, aga kitsamas mõttes muidugi luterliku reformatsiooni tähtpäev. Kui me võtame sedasama sõna usupuhastus need kontekstis natukene välja ja räägime meie tänapäeva usust uskumistest, siis kas me oma igapäevaelus peaksime ka näiteks oma usku puhastama mõtlema aeg-ajalt oma usuküsimusi üle, mida me usume, mida me usaldame? Ma arvan kindlasti, mida me usume, mida me usaldame, see on väga oluline. Et meie usu aluseks oleks õige doktriin, kui meenutame kasvõi pühakirja sõnu, siis Paulus ütleb kusagil väga täpselt, et et kui te peate usku kinni nende sõnadega, olgu siis, et olete asjata saanud usklikuks, nii et selline doktorinaalne külg on erakordselt oluline, tihtipeale inimesed ütlevad, et peaasi, et ma siiralt usun, aga nagu ajaloopraktika näitab, võib väga siiralt ka midagi väga valet uskuda. Nii et kriminaalne külg on meil laias laastus ehk paigas. Aga seda enam saame puhastada, silmas pidada seda usalduslik, kui külge, seda, seda praktilist, nagu tänapäeval öeldakse, ortopraktilist külge. Ja ega inimesi enam võib-olla doktriinidega veenagi tänapäeval ütleme, need katekismuse küsimused on ka ehk paarsada aastat nagu vananenud nende küsimustega võrreldes, mida tänapäeva inimesed küsivad. Nii et minu arust meie ajal tähtsuste porto praktika, erakordselt inimesed tahavad näha elavat Kristust inimeste eludes seda, et inimesed kehastaks mingisugust alternatiivset elustiili sellele kõike haaravale konsume rismile, mis, mis meie ühiskonda kogu Lääne ühiskonda laiemalt on haaranud. Kas me peaksime ka kirikutes tegema tähelepanekuid ja näitama, kustkohast võiks reformida? Ega mina ei julge neid kirikutega suud täis võtta. Aga noh, eks ma olen ise ka konkreetse kiriku Eesti metodisti kiriku liige. Ja kirik on selline väga pika vinnaga mehhanism, organisatsioon kus tihtipeale muutused leiavad väga aeglaselt taset. Ka loomulikult kirik ka mingis mõttes peab muutuma. Kirik peab edastama oma sõnumit kõigepealt ühiskonnas arusaadavalt relevantsed, asjakohased niimoodi, et see inimesi paelub ja kindlasti kirika strukturaalselt mingis mõttes muutub. Nii et minu meelest kirik nagu ühest küljest kehastab ühiskonna kultuurilist ideaali ja tavaväärtusi. Kirikus peaks alati olema ka see revolutsiooniline moment, et, et kirik peaks ka muutma ühiskonna väärtusi ja aru saama. Nii et vajame võib-olla ka selliseid, Martin Lutheri taolisi vendi veel siia, kes aeg-ajalt meelde tuletaksid. Teist kindlasti vajame, aga ega nende käsi tänapäeval palju paremini ei käi. Kui, siis. Martin Luther naelutas oma 95 teesi Wittenbergi kiriku uksele kõigi pühakute päeva eelõhtul aga mida tähistatakse siis pühakute päevaga esimesel novembril? Eestlaste pärimuses järgneb pühakutepäevale hingedepäev. Kas need kaks pühal kuidagi omavahel seotud roomakatoliku kiriku preester isa Vello Salo, pühad? Kus on põhiline mõiste vanas testamendis, tähendab 1000 aastat enne Jeesus Kristust. Kui issand ütleb, olge mulle pühad, sest mina issand, olen püha. Ja seda ma seadis siis jumala ise eesmärgiks nimelt igale ühele ja andis käsu ja inimesi on seda nüüd juba 3000 aastat proovinud pühakuks saada või püha elu elada. Ja usuvad kindlasti, et paljud on sellega hakkama saanud. Ja ma arvan, et ka usupuhastuspüha mõte on see, et inimesed elaksid püha elu. Nüüd, kui me hakkame vaatama selle püha tähistamist, siis see on õige pikk lugu. Ja kõige vanematest aegadest on meil muidugi õige vähe dokumente. Aga näiteks me teame neljanda sajandi lõpust, et Johannes kuld suuks nimetatud piiskop Antiookia Süürias pidas seda püha. Ja see oli siis kõikide pühakute issanda päev. Esimene pühapäev pärast nelipühi. Tähendab seos ülestõusmispühadega. Et need, kes surnuist üles tõusevad, jumalaväel, need on pühad. Nii et siis neljanda sajandi lõpust. Me võime ütelda, et on juba seda püha tähistatud aga mitte esimesel novembril, vaid pärast nelipühi. See seos ülestõusmispühadega oli väga selge. Nüüd see praegune traditsioon tekkis õieti aasta 800 paiku Iirimaal. Ja seal oli see aasta algus, samal ajal talve algus. Ja siis nemad tähendab iiri kirikutes hakati pidama kõikide pühakute püha talve alguspäev aasta alguspäeval, mis on ka väga loogiline, et kui alguses peab seisma pühadus, mis on jumala seatud eesmärk ja sealt tema levines mujale ja sai siis hiljem hiljem kogu. Kõikide pühakute päevaks. Ja see seos ülestõusmisega on ikkagi veel niimoodi olemas, kõigil pool on, on kombeks sellel kõikide pühakute suurpühal haudasid õnnistada, pärastlõunal minnakse surnuaiale kirikust, siit tuleb välja ka võib olla seos selle hingedepäevaga, mida järgmisel päeval peetakse Eestis. Selge see ja ma mõtlen, siin tuleb ka ka selle peale tähelepanu juhtida. Meie jaanipäev on kirikukalendris Ristija Johannese sünnipäev. See ei tähenda mitte ta sel päeval sündis siia maailma, vaid sündis teise maailma, seda päris maailma pühakuna, tema sünnipäev pühakuna, nii et see, mida ilmalik inimene ütleme niimoodi nimetab surmapäevaks see on kiriku silmis pühaku sünnipäev, et nüüd ta läks koju, au, hiilgusse. Ja muidugi mõista need kõik need hinged, keda me mälestame on esijoones, need, kes on eluajal ristitud, kes on jumala poolt pühitsetud ja surevad loodetavasti pühadena. Isegi pühakutena, sest siin on jällegi väikene vahe. Pühakuteksime, nimetame inimesi, kes on suure austuse osaliseks saanud keda inimesed on eluajal juba tunnetanud, kui erilisi inimesi mitte, sellepärast nad teevad erakordseid asju, vaid nad teevad asju erakordselt hästi. Nagu ema Theresa Indias. Hiljutine näide, keda kõik peavad pühakuks. Sest Ta hoolitses kogu elu ennastsalgavalt teist sees, nii et see torkab lihtsalt silma teistest hoolitsemine, mingisugune imetegu. Aga ema Theresa puhul sellest saab üks imetlusväärt tegu, kui rääkida sellest teisest novembrist ehk siis hingedepäevast, siis mis on selle püha taust? Ka see oli algselt seoses ülestõusmispühadega nagu on ilmne, aga kõige varasemad teated, mis meil on, on kuuendast sajandist alles muidugimõista. Kui alguses pühitseti ülestõusmispüha siis ei olnud mingisugust, nagu kirikukalendrit veel trükitud, trükikunsti isegi oli leiutama. Ta ja kogu see kirikupühadesüsteem kujunes välja aastasadade jooksul. Ja siis võeti seda hingedepühana üles püha loomuliku osana. Aga eraldi pühitsemise eest on meil siis kuuendast sajandist teateid ja üheksandasse sajandist peale, on ta siis olnud teisel novembril ja teda on siis otseselt seostatud mitte enam ülespühaga vaid kõigi pühakutepühaga. Need, kuidas öelda siis nimetatud pühakud või õieti need, keda me nimepidi ei tea nagu ristija Johannese evangelist Johannest või et me austame ka nende mälestus, nagu sellel esimesel kõikide pühakute päeva, nii kõikide hingedepühal. Ja praegusel kujul on ta ka inimestele suureks rahulduseks kes on oma esivanematega väga seotud nagu Eestis, rahvapärimus ei tunne, kõikide pühakute püha või seal ei ole erilisi kombeid veel tekkinud. Aga hingedeaeg on meil täiesti olemas isegi nii palju, et Tallinna vana Tallinna keskaegsetes saksakeelsetes raamatutes on see püha eesti keeles. Nii et oli juba küllalt eestlasi ja püha oli küllalt tuntud. Et siis seda teist novembrit niimoodi hinge Peive tähistada. See on siis nagu risti kiriku poolt vastutulek inimestele, kellel on niisugused pärimused, et nad austavad oma esivanemate haudasid ja ma arvan, et see on ristiusuga täiesti kooskõlas ja hea asi. Sellepärast kõik need küünalde süütamised, mis meil on kombeks ja haudade korrastamine sel puhul nagu ka mõnede teiste kirikupühade puhul see on üks väga ilus asi. Kas ma saan nüüd õigesti aru, et esimesel novembril tähistatav pühakutepäev on ennekõike kristliku taustaga ja teisel novembril tähistatav hingedepäev ei ole nüüd niivõrd kristliku taustaga, vaid on pärit eesti rahvausundis. Jah, ja ei. Tähendab, kui iirlased hakkasid seda kõikide pühakute päeva pühitsema esimesel novembril siis see oli paganlik kalender või tähendab, ma ütleksin, eelkristlik, milleks ütelda paganlik sest kõik inimesed on püüdnud paremuse poole alati. Ja kui me võtame seda paganat alustavas tähenduses, see ei oleks mittekristlik. Nii et algupära on, kui soovida selle püha esimese novembri algupära, on mittekristlik, eks ole, see kalender, iiri kalender, mis oli enne Kristust juba olemas ja sama asi on esivanemate haudade austamisega. Et ka see on palju vanem kui, kui kristlus või kui vana testament. Aga ta on väga ristiusu mõttes nagu kõik need, kes saavad ristitud, on enne seda olnud mittekristlased, eks ole. Aga jumala abiga pühitsetakse ja nendest saavad siis heal juhul päriselt pühakud, kes tõusevad siis altarite ausõna, kui öeldakse, keda austatakse suurte eeskujudena, kuidas kristlasena elada. Nii et mõlemad, mõlemad pühad ühendavad nii enne kristlikku kui ka kristlikku pärimust. Kalendris seisavad muidugi nad Risti kirikus ja seal neid peetakse. Tänases kirikuelu saates tegime ülevaate lõppenud nädalasse jäänud kirikupühadest usupuhastuspühast, kõigi pühakutepäevast ning hingedepäevast. Mina olen Meelis Süld ning soovin teile rahulikku hingedeaega.