Ilmselt te ei tea, Juhan voorot pole temast midagi kuulnud. Nooremad ei saagi teada, sest vooru eluloo lõpudaatumiks on kauge 1923. aasta. Tähendab, kes võiksidki mäletada, peavad vanuselt olema vähemalt 70 aastased. Arvesse võtta, et ta juba enne pöördelised 1900 seitsmeteistkümnendat elas ja töötas Peterburis siis arvata, et Eestimaal tema tuttavaid eakaaslasi enam pole. Ent mehe elukäik on seda väärt, et olnut meelde tuletada. Volhovi linna ajaloomuuseumis on väljas päevinäinud puutahvel millel söövitatud kiri annab teada esimese pidepunkti. 1923. aastal hukkus Volhovi elektrijaama ehitusel Töökangelane voor. Tekib korraga kaks küsimust. Kes oli voora ja kuidas mõista tol ajal töö kangelast? Sotsialistliku töö kangelase kuldmärke hakati välja andma alles 1938. aastal. Ei, maksan muidugi kasvatad varem töökatest meestest ja naistest meie maal lugu ei peetud. Pealegi võimalusi tõelist kangelaslikkust üles näidata oli varem vähemalt füüsilises mõttes isegi ehk rohkem kui praegu. Millal siis ilmus esimest korda kõnepruuki tänaseks nii tuttav ja väärikas aunimetus töö kangelane Ene siin ei aita. Lihtsam ajaloo õpikulehti pöörates kavastusele lähemale ei jõua. Võti on kaheksanda Nõukogude kongressi materjalides kust võib välja lugeda, et sellel kongressil kinnitati Venemaa elektrifitseerimine leninlik plaan niinimetatud koel roo ja ühtlasi võeti vastu otsus luua esimene Vene NFSV riiklik autasu, tööpunalipu ordeni. Ordenile nähti ette pealdis töö kangelane. Ja just sellest ajast detsembrist 1920 läks sõnaühend Töökangelane käibele muutus populaarseks ja peagi üldrahvalikuks. Meid huvitava vooru kohta teatud Volhovi ajaloo muuseumis veel aasta tagasi, kuigi palju kuni ühel heal päeval vanem teaduslik töötaja Antonina Ossipova sirvis külalisraamatut. Selgus vooro tütar elab Tallinnas, aadress, laud vastas, teele läks kiri. Ja varsti oli vooro tütar isa tähtsate dokumentidega Volhoos. Meie kohtusime Niina Johannaga Tallinnas. Mustamäel. Saime teada, et oli olnud aastaid kuni pensionile minekuni Aerofloti kaadrite osakonna ülem. Isast rääkis ta aupaklikult. Johan Voroli putilovi tehasetööline võttis osa seitsmeteistkümnenda aasta revolutsioonist. Viibis ka Soome vaksalis, kui Lenin kodumaale tagasi saabus. Kui hakati ellu viima koel Roblaani, suunati putilolane vooro Volhovi elektrijaama ehitusele. Endisest elektrikust sai tööline kõige raskemas lõigus veealuses kuplis niinimetatud kes tsoonis. Seal ta näitaski, oma võimeid, teadmisi ja talle anti kõrge aunimetus töö kangelane. Autasu said viis inimest. Ekskavaatorijuht, Seebeeelleff ja Kessoni töölised, kograkov, Novinski ning voora. Dokumendid anti pidulikult kätes moll naisigaühele kingite veel vastava graveeringuga hõbeportsigar. On ülimalt sümboolne, et Venemaa tuleviku jaoks nii tähtsa elektrifitseerimine plaani elluviimise ja alguse juures oma parimaid võimeid näidanud töömehi nii kõrgelt hinnati. Dokumendi esilehel pidulik ornamendi keskel on suurte tähtedega kirjutatud oktoobrirevolutsiooni viies aastapäev. Töökangelane. Teisel lehel on joonis panoraam ehitatavast elektrijaamast ja selle kohal ankruga ühendatud sirbi ja vasara kujutis. Alltekst, millega tervitatakse asjaosalist kui ausat töölist, kes on pannud kõik oma jõuteadmised ja kogemused ühisesse proletaarsesse üritusse Venemaa elektrifitseerimisse. Väljendades teile oma siirast tänu. Me õnnitleme teid kui töökangelast, kelle eeskujule peavad järgnema kõik töötajad Nõukogude Venemaa majandusliku võimsuse ja heaolu loomisel. Tunnustusele on alla kirjutanud tolleaegsete Petrogradi kubermangu täitevkomitee esimees, ametiühingu nõukogu esimees ja teised tähtsad tegelased. Tööelektrijaama rajamisele nendel aastatel ei olnud kerg kodusõda, toidunappus, vilets transport, välismaalt jõudnud kohale vajalikud seadmed, raha oli vähe. Tööde jätkamisel olid vastu mitmed oma maa-ametimehed. Tekkinud olukorda sekkus Lenin ja läbi paljude raskuste jätkati ehitamist kuni võiduka lõpuni. Juhan Voro elektrijaama pidulik avamispäeva ei näinud. Kessonis tekkis avarii, õhu juurdevool, katkes Juhan vooru, kui brigadir käitus tekkinud olukorras nagu tõeline laeva kapten. Ta aitas eelkõige üles oma brigaadi liikmed ja alles siis mõtles enda päästmisele. Kuid enne kaotas teadvuse. Brigadir päästeti, ent kahjustused osutusid suuremaks kui arstide vastupanujõud. Isa suri. Tänavale, kus elas vooru ja kus elasid praegu kõiki Volhovi elektrijaama ehitajat anti tema nimi. Matused olid suurejoonelised, palju oli rahvast, palju oli lippe. Haud asub muuseumi lähedal jõe vasakul kõrgel kaldal. Otseelektrijaama vastas. Ainus niisugune haud. Kivirahnude on kinnitatud okslikust puust rist. Tegelikult on see metalltorudest nii kokku keevitatud. Pärast tütre külaskäiku elavnes ka muuseumipoolne tegevus. Muuseumi vanem teaduslik töötaja Antonina Arhipova kirjutas kohalikku ajalehte artikli Töökangelane alapealkirjaks pani noortele isade kangelastegudest. Volhovi linna täitevkomitee otsustas omakorda jäädvustada vooru mälestus. Võeti vastu otsus, millega haud tunnistati kaitse all olevaks mälestusmärgiks. Piirdeaed rekonstrueeriti igal aastal, kevadisel kommunistliku laupäevakul tulevad elektrijaama töötajad matmispaika korrastama. Muuseumis aga jutustatakse külalistel alati vooru kangelasteost. Niisugune tähelepanu toonaste kuulsuste vastu on ümbruskonna minevikku uurimisele kaasa tõmmanud entusiaste ajaloohuvilisi, kes on innukalt asunud otsima analoogilisi dokumente. Hiljuti toodigi muuseumi dokument, mis kõneleb raudteeasjanduse spetsialistist juhist August Kleinist kes sai töö kangelase aunimetuse voorost 11 aastat hiljem, 1000 933. Tunnistusele number 669 on alla kirjutanud Mihhail Kalinin. Vooru tütar Niina Johanuna kõneles veidi ka endast. Tema perekonnanimi on Bly Suitšenko. Hea, kui lastest saaksid samasugused tublid tööinimesed nagu oli vanaisa. Ja selle juures ei ole üldsegi oluline, mis keelt lapsed räägivad või hakkavad rääkima. Inimeste hinnatakse meie riigis ikkagi kõigepealt tema töö järgi. Kui talgul ütlesime, et nooremad ei tea midagi Juhan voorust siis nüüd võime öelda olulisemat Me teame. Ta oli üks esimesi töökangelasi.