Kiinismade kordame nüüd valitud palu läinud pühapäevasest saatest politoloog Kaido Johansoniga. Ma tegelen maailmaprobleemidega, ma ütleksin nii, ka täna ma tahaksin mõtiskleda selle aja üle, milles me elame. 1907. üheksandal aastal kirjutasid kolm norralast eesotsas prominentse politoloogi Johan Kaltongiga essee, mis kandis pealkirja viimased 2500 aastat Lääne ajaloos. Ja mõned märkused järgmise 500 aasta kohta. Utreerides ja laiendades seda esseed võiks öelda. Tsirka 500 taastaste vahemikega on Lääne tsivilisatsiooni raames ehk teisisõnu laadi Aasias toimunud üsna põhjapanevat nihked või pöörded on alanud mingid uued protsessid, mille pikkust ajas on mõõdetud pikemate intervallidega kui üksnes kümnendid. Näiteks Playstenese reformid Ateenas 508 aastat enne Kristust tähistasid demokraatiat ja kui sellise kujunemise algust maailmaseltse ja Lääne tsivilisatsiooni sees. Mõned aastad enne meie ajaarvamise algust sündis Kristus elemendid, millest oli hakanud ja alanud kristluse maailmausundi kujunemine, oli ta tekkinud juba varem soli murrang Lääne tsivilisatsiooni sees. Viienda sajandile pul pärast Kristust ehk siis anna 476 lagunes suure rahvasterändamise hoopide all Lääne-Rooma keisririik Elenistliku tsivilisatsiooni jäänustest ja barbaarsetest Germanlastest hakkasid kujunema Lääne tsivilisatsiooni alused. Poola ja Ungari võtsid ristiusu vastu Roomast Kiievers Petsantsist kujunes lõhe lääne- ja idakristluse vahel. Ja nüüd siis natukene rohkem kui 500 aastat tagasi. 15. sajandi viimasel kolmandikul algas Lääne-Euroopa energiline tõus võrreldes maailma teiste regioonidele. Tsükleid on maailma arengus ikka otsitud vähemalt Budas Aristotelisest peale ja kui otsitud, siis ka leitud. Nagu kirjutas inglane, toimib või 48. aastal oli neile vana ja suurvaimudele ajalooprotsessi tsüklilisus nõnda endastmõistetav, et nad ei tundnud vajadust seda tõestatagi. Kõik seal kaugel parateadusest ja maailm pole süüdi, et Eesti ajaloolased selliste asjadega tegelenud ei ole. 83. aasta juhtis USA rahvusvaheliste suhete professor William Thomson tähele panna tsüklitele 20. sajandi sees täpsemalt aastatel 1000 914938 ja 1961 toimunud rahvusvahelistele kriisidele. Kõiki neid kriise lahutasid 24 aastased vahemikud. Esimesega neist algas esimene maailmasõda. Teise paik algas teine maailmasõda. Ja 62. aastal oli Kuuba kriis, mille kohta juba tol ajal öeldi, et maailm oli siis kolmandale maailmasõjale lähemal kui kunagi varem. Thompson ei piirdunud nende 24 aastaste perioodide väljatoomisega. Ta lahkas neid perioodidega sisemiselt ja sedastas, et kõik need perioodid jagunesid kolmeks. Adaperioodiks iseloomustasid esimest alaperioodi, rahvusvaheline aktiivsus teist suhteline vaikus ja kolmandat uus jõudude kogumise ajajärk. Esimesel perioodil. Eks rahvusvahelise aktiivsuse alaperioodiks aastat 14 23 esimene maailmasõda ja selle järellainetused 23. aastani. Teine suhteline vaikus 24 kuni 29 ja kolmas uus jõudude kogumise alaperiood 29.-st 38. aastani, mis viis teise maailmasõjani. Teise maailmasõja järgi või teise maailmasõja ajalehe järgi olin perioodid nõnda 38 53 siis väike lühike vaikuse periood 54 55 ja 56 missis vis kuuba kriisini naga ajal. 62. aastal algas uus 24 aastane tsükkel, mis käis samasuguse lainetuse järgi mis käis samasuguse lainetuse järgi, kus 20.-te aastate teistpoolt täitis Vietnami sõda, paatesseni sõjad Ladina-Ameerikas ja mujal Lähis-Ida kriisid ja nõnda edasi. Suhtelise vaikusehetkele 70.-te aastate esimesel poolel järgnes aga nõndanimetatud teine külm sõda. Kõike seda võis 83. aastal öelda tagasivaates. Ühtlasi võis mõtelda, et midagi peab juhtuma 86. aasta paiku. Et siis peaks olema uus kriis ja sellele järgneks uus äge rahvusvahelise aktiivsuse alla periood. Suut kriisi ei andnud vähemalt avalikumit kuidagi. Rahvusvahelise aktiivsuse alaperiood oli oma rahvusvaheliste suhete radikaalse ja suuremõõtmelise ümberkorraldamisega oli kindlasti see, mis 86. aastale järgmised viis-kuus aastat kaasa tõid. Kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni oli selline murrang maailma rahvusvahelistes suhetes, mida ei põhjusta kaugeltki mitte iga sõda. Järgmine 24 aastane tsükkel saab täis aastal 2010 1900 üheksakümnendail aastail, eelmisel kümnendil oli probleem, kas vaikusehetk kestab veel või on ta lõppenud. Selle edge lõppemist võis mõttes paigutada ühte küll teise aastasse. Usun, et kõik on minuga nõus, et nüüd on kindel, et see vaikusehetk on kindlasti läbi. Ja kindlasti käib uus jõudude kogumise alaperiood. Millal see täpselt algas, saame kõige paremini nii-öelda, aga aastal 2010 vana tõde, et öökull, tarkuse sümbol lendab pimedas, siis päev on läbi ja tarkus tuleb ikka tagantjärgi. Lõpetada, tahaksin aga prantslase Harnampradele sõnadega oma viimases pooleli jäänud teoses joonistas 85. aastal surnud prouadele, keda on nimetatud ka 20. sajandi suuremaks suurimaks prantsuse aja laulaseks. Kena pildi sellest, kuidas moderniseerumisvaludes, sündivast Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast lahkuvad migrandid ja siirduvad Euroopasse nagu muide omal ajal eurooplased siirdasid Ameerikas ja kuidas nad, noored immigrandid hakkavad mõistma, kuidas demokraatlik valimisõigus annab neile rohkem kui pöördumine korra nivoole ja kuidas nad arstide, õpetajate, ärimeeste ja poliitikutena sulavad Lääne ühiskonda prodel joonistas selle pildi ja kas annaks jumal, et see oleks õigus produjale meenutus. Meie prantslased oleme ammu teinud lõpu ususõdadele ja siiski ei ole need sajandid, mis on möödunud nende sõdade lõppemisest, kustutanud meie mälust nende julmust. Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke ilmumiseni oli siis jäänud veel kümmekond aastat. Ajalooliste nähtuste Hitler oli ajalooline nähtus. Tagajärjed võivad muutuda üks Hitleri kui nähtused. Selle järgi on kindlasti eurooplaste leebus, tolerantsus teistest rassidest ja rahvustest tulijate migrantide suhtes. Probleem on, kas need, kes tulevad, jäävad nii leebeks ja on ikka tolerantsed ja suuremeelsed. Kordasime valitud talu läinud pühapäevasest saatest politoloog Kaido Jansoniga sarjad toimetab Haldi Normet.