Elumosaiik pannakse kokku suurematest ja väiksematest kildudest. Tervikliku pildi kujundab igaüks ise vastavalt võimetele andekusele, töökusele, elu ja elamise tunnetamisele. Vallo Järvi elu oli seotud muusikaga lapsepõlvest kuni viimase akordioni. Muusikaline anne oli talle taevalik kingitus. Ja võib-olla midagi ka vanematelt eluteele kaasa saadud. Isa oli muusikalembene mees, tuntud Simply mängija Pärnus. Ema poolt, aga oh mis huvitav. Tuli lõunamaist eksootikat. Ühes saates on Vallo Järvi meenutanud, et ema oli pärit kablist. Sealkandis olla kunagi karile läinud üks Hispaania laev ning mitmed madrused jäänud pärast laevahukku Kablisse ning üks tõmmukas mees, võtnud naiseks ühe kohaliku neiu ja too neiu sünnitanud tütre, kelle hiljem kosinudki gerbera soo lähedal asuva soodsa talu perepoeg ja esimese poja nimeks pandud valla. Pole siis ehk midagi imestada, et Vallo Järvi lemmikinstrumendiks saia jäi kitarr ning südamelähedasemaid muusikuid oli hispaanlane kitarri paganiiniks kutsutud Andresegovia. Nõnda kõlas aga kitarr 70 aastase Vallo Järvi tundlike sõrmede all aasta tagasi Valter Ojakääru kodus. Viimase 70. juubeliõhtu salvestamisel. Vallo Järvi elu oli tõesti tihedalt seotud muusikaga, selles oli kerget muusikat, sellest olid tõsist. Aga muusika oli lapsepõlvest kuni elu viimaste päevadeni. Valter Ojakäär, sina oled temaga koos musitseerinud, mängisid küllalt kaua aega tagasi. Ja kui sa räägid praegu, et ta oli elu viimaste päevadeni muusika sees, siis mulle tuleb meelde mida rääkis lesk mulle, et ta oli seal suvekodus kuulnud saadet muusikalist tundi, Boris Kõrver ist meie ühisest sõbrast. Ja oli kirjutanud kõik need laulud maha magnetofonilindilt ja mänginud neid kitarriga, kõik need päevad seal. Aga esimest korda ma usun, et ma sain temaga kokku juba 42. aastal, ma tulin Tallinnasse. Jaa, mängisin John pori orkestris ja elasin kaupmehe tänaval üks vaja linna poole, elas hilja Hollas praeguse nimega hovi koos oma vennaga kaljuga. Ja ma mäletan, et ükskord kes neist mind kutsus sinna või seda ei ole meeles. Aga seal oli üks vokaalkvartett, Vallo Järvi, oli seal muidugi hilja oli ja vist tema vend ka ja siis oli üks Valtory mängija Berit ja nemad neljakesi tegid seda niisugust džässlaulu ja Vallo saatis kitarril siis ma esimest korda kuulsin tema mängu ja ja ma arvan, et siis me temaga saimegi. Aga siis noh, hiljem me vist ainult ühe korra mängisime koos. Kalevi võimlas oli mingisugune, tollal oli tants keelatud ja. Ma isegi ei mäleta, kuidas see juhtus, aga niuke imelik koosseis oli. Hans Peek mängis. Mängis akordioni, kes tegelikult oli saksofonimängija klarnetimängija ja Vallo mängis muidugi kitarr ja Erich Kõlar mängis trummi ja ja meie kolmekesi olimegi siis koos hiljem. Orkestris kuldne seitse kus mängis siis ka Boris Kõrver, mängis klaverit ja väga palju teisi. Raadio, sümfoonia, estraadiorkestri. Tollal oli raadio džässorkester mängijaid ja sealt sõprus jäi, ja hiljem kui igasugused kultuuriasutused ei suutnud enam suuri koosseise üleval pidada. Meid oli 18 inimest, see oli võrdlemisi suur. Suur hulk inimesi on palju raha maksta. Siis. Ja võib-olla osalt ka see hakkas moest ära minema. Teatud põhjustel muidugi. Jaa. Moodustati ansambel rütmikut, kus oli siis eestvedaja, oli kõlar. Järvi oli seal ja siis oli Uno Naissoo, mängis kontrabassi, Aarne Oit mängis akordioni ja kenade Bodelskimegis klaverit ja see aeg oli küll tõesti niisugune aeg, kus me kõige rohkem koos olime, sest hiljem kaks aastat me mängisime ja regulaarselt kolm korda nädalas. Praeguses ma ei teagi, kuidas ta nimi on, siis oli ta Sakala tänaval oli töötava rahva kul tuuri hoone. Ja, ja seal oli iga kolmapäev oli siis tantsuõhtu ja laupäeviti pühapäeviti oli veel väike kontsert ees mängisime pärast tantsuks ja siis noh, nendel kontsertidel tihtipeale siis pidid ka meie oma jõud soleerima seal. Ja no üks kõige rohkem ma mäletan, oli just Vallo, ta oli ju suurepärane ksülofonimängija, siis ta mäletan, ükskord tõi siin väikese neeme, seal mängisid neemega kahekesi mingit ksülofoni, nii siukest, kaheksalophony duetti, eriti. Jaa. Ta oli ka kitarril väga tugev solist, nii et selle poolest ta oli selles rüütlikute ansamblis, oli noh, nagu kõige-kõige leerivam peale Bodelski hoit oli alguses võrdlemisi niisugune algaja akordionimängija, see juhtus lihtsalt niimoodi, et ta vend, kes oli tegelikult akordionimängija, lahkus Eestist siis, kui see suur minek olija pill jäi koju nurka seisma ja Aarne kunagi rääkisid, ma vaatasin, et see pill seisab, see pill seal seisab, seisab, et proovin ka ja hakkas mängima ja nii ta siis tuli. Hiljem tuli juba Meie koosmängu ajal. No ma arvan, et ta oli üks paremaid improviseerijaid akordionil meil tollal Eestis. Me võime nüüd rääkida küll juhusest või saatusest, aga ütleme, mõeldes tagasi nendele aastatele seesama kuldne seitse eriti rütmikut. Need mehed olid kõik koos, kes hiljem kujunesid Eesti muusikaelu kergemuskil, võld. No kui näiteks rütmikuid võtta, siis tuli kaks dirigent Tiia neli heliloojad sealt välja. Sel ajal, kui mina seal mängisin, mind ei võetud enam õpinguid jätkama pärast sõda. Nii et ma läksin konservatooriumi alles 51. aastal, siis me olime juba rütmikutega laiali läinud, aga kõik ülejäänud pisid, nii et see oli ikka niisugune kollektiiv, kus muusikaharidusele polnud midagi ette heita. Ja ma mäletan tihtipeale seda, et vaata, detail on mul meeles Kuldse seitsmeajast. Meile kureeriv orkester Emil Laansoo juhatas juhatada, kas noortemajas laial tänaval ka niisugust suurt orkestrit ja ja kõik pillimehed omavahel said hästi läbi ja midagi ei olnud, aga noh, mingisugune konkurents oli. Ja siis eks ma mäletan, kuidas Laansoo ja Järvi arutasid kahekesi ühe pala. Vot tollal oli nii, et kalad pidid saama üles kirjutatud raadiost kuulmise järgi magnetofoni ei olnud ja siis niipalju kui meelde jäi, nii palju pandi kirja. Ja omavahel väga elavalt arutasid, mis akord siin on, mis akord siin on. Nii palju, kui rütmikutega mängisime. Me mängisime ainult peast meil olnud nooti üldse kuulmise järgi ja Järvi oli põhiliselt see mees, kes ja muidugi Naissoo oli teine kes nüüd ma teen Bodelskile liigasest modell Cherry absoluutse kuulmisega ja ka väga, väga peen muusikamees, nii et et noh, nemad kolmekesi olid nagu, nagu need, kes siis nende palade harmoonia paika panid ja ja kõik see, jah, kuuekesi tegime, siis tegime siis koos vormi ja mängisime. Meil oli väike must raamatukene, kus oli lihtsalt pealkirjad ja, ja mis helistikus miski lugu läheb. Ühest küljest. Tundub ja tundus toonat, kõik tuli väga libedasti ja kõik oli nagu looduspoolt saadud, aga ütleme, iga meestike ikka tegi korralikku tööd ja lihvis oma annet ja ka Vallo, nagu sa rääkisid, ta oli tõesti improviseerida, ta ei piirdunud sellega, et seda ainult seda saatefaktuuri kitarril mängida. Ta oli veel niisugune mees, et tollal oli ju iga kolu vedeles, ma mäletan kuldsele seitsmele meil oli raadiotehnik, oli Riivo eiranud väga peen tehnikamees, tema oli kuskilt prügihunnikust mingisuguse vana ameerika mikrofoni üles otsinud ja parandas selle ära, nii et me kasutasime seda ja see oli väga hea lauljatele. Nii tantsumängudele suur orkestri lämmataks laulu ära. Aga siis Vallo oli jälle kuskilt saanud, liikus ka, igasugused niisugused sõjaväematerjali oli saanud lenduri kõrimikrofoni. No ma ei tea, kuidas praegu lennuki. Ma olen näinud Ameerika filmides mingi mikrofon on siin konksuga sindel suu ees, aga tollal oli niimoodi, et ta oli kinnitatud siia vastu kõri. Ja Vallo pani selle alguses lihtsalt omale haaknõelaga kitarri külge ja, ja siis koos eirandiga nad seal mõtlesid midagi välja ja ta mängis tollal 45. aastal juba ja või tal kuldses seitsmes seda veel ei olnud, aga no igal juhul paar aastat pärast seda, kui me koos mängisime siis ta mängis elektrikitarri. See, millest meie noorte kitarristide põlvkond hakkas unistama kuuekümnendatel aastatel, siis kui biitlid välja tulid, nii et ta oli sellest üks 20 aastat ees. Ma mäletan, üks tema pala, mida me Kuldse seitsmega mängisime troopika noh, peaaegu igal tantsuõhtul mängisime, seal oli niisugune natuke niuke Ladina-Ameerika rütmiga pala ja Taranseeris oli väga hea arranžeerija, nii et ta pärast ka meil Eesti raadio estraadiorkestrile tegi ja ma arvan, et ta Estonias tihtipeale organiseeris. No nii nagu kõik omal ajal. Priit veebel oli Estonia dirigent ja saksa okupatsiooni ajal on väga palju, ma olen näinud neid noote, mida ta kirjutas niisuguste kirevate kavade jaoks. Ja teatrist tuleb ikka ette, kus mingi number tuleb või isegi mõni suurem suuremini teos Aranseerida koha peal ja seda valu järgi oskas suurepäraselt. Üks moment, mul on veel meeles niisugune noh, võib-olla natukene erakordne, see oli see 49. aastal mõtlemise küüditamise öö, kui me mängisime Sakala tänaval, siis rütmikutega tantsumängu laupäeva õhtul ja ja siis tuli üks mees sinna, kes hoiatas meid, et poisid, ärge täna koju minge. Ja Me läksime nõmmel ühte majja ja istusime seal hommikuni ja ja noored mehed, nagu me olime ja kellelgi oli siis mingi pudel märjukest ja ja kellelgi teisel oli purk mulgikapsaid ja siis istusime seal jah. Ja arutasime omavahel teadmata Ta veel, mis on, aga ühesõnaga väga halva Elaimusi küüsis. See oli 60 aasta juubeli ja siis Neeme oli saatnud temale ühe väga hea kitarri ja ta ütles, et see on nii hea pill, et ma võtsin kätte, hakkasin mõnuga uuesti harjutama, vahepeal tal oli nagu see käest ära läinud ja ja ei tundnud huvi ja kes meist ikka tahab veel nii, ainult enda jaoks muud tööd on liiga palju. Aga ta tõepoolest viis ennast vormi ja mängis, mängis väga hästi kitarri ka hiljem. Ja kui ma ei eksi vist ka isegi mingis ansamblis oli, tähendab siis juba süvamuusika mängib siis enam ainult oma poegadega salvestusega oli vist jah, raadios kuulame, saate lõpuks nad, jah, see on ja muidugi jah ja üldse, kui seda perekonda mõelda ja ma mäletan nende ema selsamal. Oli see jah, vist kalluv 60. sünnipäev, kui emal oli juba see kõndimise raam, tal jalgadega oli midagi viga, aga ta oli väga tore niisugune. Noh, ka siis, kui me kodus käisime omal ajal nad elasid. Üsna vanasti elasid Kaasani kiriku vastas seal olümpia hotelli lähedal, minu arust see puumaja on seal praegugi alles ja ja siis vaata isast, ma ei tea midagi. Mulle tundub, et vist ema hilinemist, kas tal isa oli surnud või ma ei tea, aga, aga niisugune tore perekond väga. Väga musikaalne ja nüüd lastes läheb see kõik edasi. Ta rääkis mulle kunagi seda, kuidas Neeme oli nii pisike. Tänud ksülofoni nagu ksülofon on oma jalgade peal, ei ulatanud. Ta pidi hoidma käed nii kõrgele, et ei olnud mugav mängida ja siis ta pani neemele padja põlvede alla, panin ta põlvili seppani panin ksülofoni madalama pingi peal ja niimoodi õpetas venna mängima ja minu arust, kui ma ei eksi. Inimene õppis ka vähekese kitarri mängima ja muidugi löökpillid. Nii et meie, dirigendid on ju, kui mõelda löökpillidest välja kasvanud sümfooniaorkestris, olid ju peale Vallo veel. Erich Kõlar mängis ja. Ja siis mängis ka Eri Klas. Nii et see on ka üks omamoodi huvitav detail. Lapsepõlves kogetu omandatu vormub lõplikult noorukios ja hilisemad aastad on kogetu omandatu realiseerimine, oskuste õpitu kasutamine. Vallo Järvi anne ilmnes tõesti varases lapse eas. Katkeid meie arhiivilettidelt. No kitarri ja üldse keelpillid ei pandoliini kitarri, viiul ja need asjad, need algavad minul juba jah, algkooli alguses, kohe aga koduses ringis meil oli ka kogu aeg musitseerimine, isa mängis meil ka kitarri ja mandoliini ja samuti ema. Ema oli veel väga hea balalaika mängija, nii et isegi seda sai oma ema käest sellepärast viieldata näputööd väga vähe tegi ja alati piri piripill tõused, mis tütarlaps peaks rohkem näputööd tegema, et mis sa siis peale laikast päevade viisi muutult ümberdatud? Minu ema ja isa töötasid nimelt juuksurite. Ja seal käis rahvast väga palju oli ka see grammofonid, periood ja heliplaadid ja siis ma mäletan, et oli üks niisugune valentsi ja luu oli ka, mis oli omal ajal väga populaarne, praegult ka mängitakse veel seda, sellel oli väga huvitav rada Tampa pampa kampa, niisugune rütm oli kuus, 80. Ja mina tagusin, äratab, mul meeldis trummi sistakud või niukseid rütmi tagada ka ma võtsingi sülplekt totsikuid ja mis seal oli? Tagatoas siis, kui see grammofon mängis, ma lõin seda rütmi kaasa, aga ükskord juhtus niisugune asi, et et professor, rattur, Cap tuli, tema oli siis ju konservatooriumi õppejõud juba siin Tallinnas. Temagi armastas ikka hommikuti tulla meie juuksuritöökojast läbi ja siis ennast korda sättida, tundidesse minna, lasi habet ajada ja no vot, ja siis tema kuulis äkki kesi seal lööbki siiski kõigepealt, kes, kes seal niimoodi lööb neid pekt otsikuid, sisatsistvat poeg lööb mulje, kutsumise pois siia ja siis mina tulin siis sinna, mina ise seda hästi ei mäleta, aga minu ema ei räägi ja siis oli ütelnud. Pidage meeles, et professor kapp on teda õnnistanud, oli ütelnud mu emal, siis temal oli niiviisi rütmi lugu siis meelde kilukarpide tagumine seal, selle heliplaatide taustal. Raadiotuli ka varsti isa ostis ka raadio, siis sai hakata rohkem muusikat nii kuulama ja vaat siis raadio ja ja raadio kuulamine ja selle kitarrimängu seos, sellega algaski see üldse see muusika tegemine, need asjad, mida sealt raadiost sai kuulatud, peamiselt tantsumuusika, tol ajal oli John pori orkester ja Priit Veebeli orkester, Need mängisid vastavalt Estonia valges saalis Jabloores ja siis laupäev ja pühapäeva õhtul tantsumuusikaülekanne ja neid sai alati kuulatud, tollal magnetofon ei olnud, siis tuli meelde jätta need lood ja ja populaarsemad viisid. Muidugi kõik asjad ei jäänud meelde, ühe korra kuulub siis teine õhtu sai jälle kuulatud ja ja nii kuidas nooditundmine mul ka koolis seal muusikades arenes, sai pikemaid, hakatud kahe nootidega üles märkima, neid meloodiaid ja ka pilli peal kohe proovima. Ulatasin isegi oma silofoni mänguga raadiosse välja otsesaated ja ma mäletan, kuidas sinna raadiosse mind võeti, seal oli veel oma niisugune konkurss, ka mina mängisin ksülofoni peal. Rossini Villem Delf asjad ja Priit Nigula saatis milja, Olav Rootsis kuulas. Ja siis, kui see oli ära kuulatud, siis öeldi, et hea küll, võib esineda küll ja siis ma siin 20 minutit saates. See oli minu esimene nii-öelda kutseline muusika fakt, sellepärast et kui ma tulin sealt trepist alla, siis juba juba kassapidaja tuli, palun astuge kassast läbi, andis minule selle eest kohe viis krooni, tähendab nii kui mina olin mänginud, mina sain oma raha kätte sellest. Mina alustasin kutselise moosist Unimogi keskkooli lõpetasid keskkooli, ma sain niisuguse aluse löökpillide peal. Kuna meil oli keskkoolis üksnes hea fanaatiline muusikaõpetaja Voldemar toomingas. Temal oli suure sümfooniaorkestri suure koori ma suure sümfooniaorkestri, aga ikkagi õpilasi orkestrijuhte päris korralik sümfooniaorkestrile muretseti Timpanid ja mind pandi männimases ksülofonimängija. Ja sealt siis sain, ühesõnaga niisugused kogemused ühtpidi pealinna mängisingi kooli orkestris Tbilisi. Aga Sistiku kool lõppes, kutsus liigas mängiva töölisteatris kaal hüppeliselt. Ja seal mängisime aga, aga, aga siis vaat siis 42. aastal olin ma siis seal ta andes endasse kõrvale süvalöökpillimängija. Aga dirigeerimisega on niisugune lugu, et seda pole kuskil õppinud õieti ma ei tea, kas seda õppida saab? Sellepärast maalisid tihti veel mõtet, et kuidas seda dirigeerimise õppi õppimine käib, ma tean, ma käisin dirigeerimist klassis. Professor matsu Raidmaga ei anna, näitad sealt, aga seal oli palju, teisi langusest ei tulnud mitte midagi välja. Dirigeerima mina õppisin ka istudes orkestris Praeguseni Maire 42.-st aastast peale, kuni 41 aastaselt ma istun pidevalt iga päev istusime orkestris, löökpilli teda ära ja istusin ja kuulsin, pidin, olin sunnitud kuulama ja jälgima tervet seda orkestri tööd, mis, mismoodi käis kõiki dirigendid juhatasid seda repertuaari, mida mängiti. Mul oli see pealuu sees juba 49. aastal, kui Estonia teater kutsus mind nüüd seda juhatama juba seda rahutut tonni. Ja see oli esimene püksis, Paul Mägi, režissöör kolmandal kursusel konsultooriumisega, mind kutsuti juba ooperis, juhatas dirigendist. Tähendab, Ma pidin ikka midagi oskama juba siis ennem seda ma olin sinisel küll ma olin seal matsu juures õppimatsulasimeedio ringi jalg või käsi ka praktiseerida ka müüjat korralik maringerg orkestriga juhatades mõningaid asjad juba. Niisugused seigad on selle see alguse asjaga. Ma käisid Elleri juures ka pärast seda, kui ma lõpetasin ära selle dirigentide klassis oli 51. aastal ma otsustasin, et ma hakkan õppinud ka opositsiooni ka. Ja ma sain kohe sisse ka ja. Aga õppisin siis aasta-poolteist ja protseduurilisi nõudeid, hakka jälle otsas peale kõik üldained, feld klaverit, kõiksugu marksismi-leninismi, kõik tuli uuesti hakata tegema. Oi, seda ma jõua paberil, kaua valin juba dirigent ja, ja pidin tööd tegema. Ja jätsin asja pooleli Hellerile päris kahju, ma tundsin, et tal oli kahju. Ma kirjutasin ühe tööoperatsioonid, mida ta, mis talle väga meeldisid ja siis pealekauba kirjutasin ühe balleti. See oli paljuski pealkiri, oli eesti ballaad. Praegused tuletatud tasud tormist veed, aga mina jõudsin enne paraadi. Näevad niimoodi, aga see banaadistyparaad läkski. Koreograafiakooli lõpu peetendusena lavastati seto otslavastusega. Ja orkestreerida ära ja ma ei tea, miks ta kestis üks pool tundi vä? Meenutab õpingukaaslane sõber, kolleeg, dirigent Erich Kõlar. See on täiesti unustamatu ja kuidagi isegi eriline, kuidas me kahekesi vallaga koos kasvasime, õppisime ja ühel alal töötasime üht ja sedasama õppisime ühel samal kursusel ühe sama õpetaja juures. Me kasvasime nagu paaris härjad. Konservatooriumis õppisime dirigeerimist matsu juures mõlemad koos ja samal ajal mängisime löökriistu sümfooniaorkestris. Tema oli ikka nagu natukene küll kant pool aastat vanem, aga tema oli kuidagi. No ma julgeks öelda targeemiaga hukkamine oli natukene siukene, laialivalguvam natuur ja ma sain temalt alati tuge ja mis hoidis mind raamides natuke rohkem seal, kus seda väga just vaja oli. See oli nii õppimises, meie valmistasime koos eksameid ette, istusime vahel roheluses, vahel istusime mererannas, vahelistasime tema juures roosvahelisse, minu juures valmistasime põhjalikult. Ja mulle jäi ei lähe kunagi meelest ära see põhjalikkus, millega tema lähenes õpitavale materjalile. Siis oli ta minu ja minu jaoks ka erakordne eeskuju, kuidas esineda, kuidas lahti mõtestada teoseid ta kõige lähem ja kõige abistava käsi minu arengus ma ütleks, aga enne seda oli ka kergemuusikaperioodiks. Ja kergemuusikaperiood oli meil juba kuskil 46.-st või viiendast, isegi kui me tegime koos, mängisime kuldses seitsmes, tema oli kitarrist, mina alguses riistadel, hiljem ma juhatasin seda orkestrit. Mulle tundub, et kui meenuta teda, ega ta vist elusale kunagi kulmu Kipla tõmmanud ja, ja vihastanud, kui ta võis vihastada, siis ta võib olla elasta vaiksemalt ellases ja ta oli väga heatahtlik ja väga sõbralik, meil oli nii kerge temaga igal pool olla just tänu sellele, et ta oli hea mõõdutundega ja ma mõtlen, ma olin natukene selline laialivalguv natuur ja pisut võib-olla reageerisin kõikidel asjadel pisut liiga emotsionaalselt ja nii edasi ja väljendustele ja mõtetele ja igal pool tema hoidis, mind vaevas ja ma selle eest olen talle lõputult tänulik, see oli nii mure, elutarkus, mis ta minusse sisendas. Nii et võib öelda, et tema oli juba noorena valmis Vormanud. See hilisem küpsemine ei olnud suurte muutustega. See oli nagu rohkem erialaline kui inimlik, inimlikkuselt oli ta juba minu meelest sündinud. Heaks ideaalseks inimeseks. Arvud on statistikute mänguma, jätame nad muusikast ja muusikust rääkides kõrvale. Ent selge on see, et ligemale pool sajandit kestnud teatri sisse mahub soliidne hulk oopereid. Operette ballete muusikaliseks juhiks on olnud Vallo Järvi. Prožektorite säras ikka mahtunud solistid, peategelased, dirigent, orkestriaugus jääb sageli tähelepanuta. Aga ega Vallo polnud ka selliste inimeste hulgast, kes end esile tõstavad. Aupaistet igatsevad usin mesilane. Selle töö oli vajaduseks rahulduseks. Ja ometi dirigent tagab laval lauljale muusikalise kindluse. Teo Maiste. Vallo Järvi oli alati väga diskreetne ja väga sõbralik inimene. Ma ei mäleta mitte ühtegi korda, kus ta oleks, kus ta oleks viha vastanud lauljate peale või üldse tegijate. Ja ta oli kuidagi alati väga sõbralik ja kõik asjad lahenesid väga korrektselt. Dirigentide kohta öeldakse, et kas on pea partituuris või partituur peas, temal vist oli nii üht kui ka teist nii üht kui teist ja temaga oli väga, väga tore ja väga mugav laulda. Aga kui ütleme sideme, kaob nad lava ja, ja selle orkestriaugu vahel on neid naljakaid juhtumeid olnud. Ja mulle meenub üks seoses roosikavaleri, ega noh, kui nii tohutu mahukas ooper nagu roosikavaler oma kestvuse poolest oli seal muidugi tehtiga, no sihukesi hüppeid ehk nagu nimetada nimetame seda, kui pöörideks jäetakse lõigud välja, lõigud välja olulised lõigud ja siis mõnikord tõesti juhtub niimoodi, et on kohe raske üles leida paugupealt seal noh, ega ei ole eriti palju valgust ja nii edasi, nii et. Ja ükskord oli tõesti niimoodi, mäletan roosikavaleri kolmandas vaatuses Tuleb sisse siis selle selle peakangelanna isa ja. Kuna tema tulek oli ootamatu, siis ta hõikab, tal oli noh, niisugune tekst, et ma kohal. Ja Ahti Männik esitas seda rolli ja ta tuli lavale ja laulsime fraasi ära, et ma kohal. Orkestris vaikus on muidugi kõrvalt maas, seal ei pidanud laulma, vaatasin, et, et Vallo otsib meeleheitlikult kust edasi minna, kus kus see hüpe nüüd edasi läheb. Ahtimannik vaatas rattalised vaikus ütles veel kord ma kohal. Ja veel vallu ei leidnud seda kohta üles ja lõpuks ta leidis üles ja siis tekkis kometavatest lavalt. Laval on vaikus ja tema sisehõikas ma kohal. Ja siis läks etendus edasi kenasti lõpuni, aga kui valla oli seltskonnas kohal, oli ta seltsiv inimene. Ja oli küll väga seltsiv ja väga niisugune huumorilembene ja. Ma ei olnud kunagi pealetükkiv, ta oli alati niisugune kuidagi nagu natukene enesesse tõmbuma, aga siis, kui sattusin temaga jutujoonele, siis siis oli väga jutukas. Ja niisugune. Jah, huumorilembene, just tahaksime. Ja silmades oli selline kaval tuluke, oli, oli Essedaaria. Tänases Eesti muusikaelus saame tõesti rääkida juba Järvide muusika dünastiast. Neeme Järvi lapsed on seotud muusikamaailmaga. Vallo pojad dieeti, Andrus on tuntud instrumentalistid, lapselapsed teevad esimesi samme muusikuteel. Järvide muusikapuu on kasvatanud korraliku võra. Lapse hea meenutusi onust kuuleme nüüd Paavo Järvelt. Terve see dirigeerimise. Kool tegelikult minul on ju tegelikult läbi, kuulge, mitte õpetajate eeskujude kaudu. Ja minu suurim eeskuju oli alati isa ja isa eeskuju, alati oli Vallo, nii et see on selline. Loomulik. Asjade käik. Selles mõttes ma olen nagu kolmas lüli selles ahelas. Kui palju sa mäletad vallas niimoodi lapsepõlvest? Küllaltki oli ju? Meie lapsepõlv siin oli tegelikult kui ma praegu mõtlevad tagasi sellele, mis me elasime, siin kohutavalt tihe. Me käisime laste muusikakoolis ja ja harilikus koolis eratunnid ja, ja, ja igasugused kontserdid, lastekontserdil, ksülofoni, tega ja ja tegelikult poonid nii praegu tagasi selle peale mõtlen. Palju, eriti vaba aega ei olnud. Kõik olid nii kinni, et sellist igapäevast kokkupuutumist muidugi ei olnud. Aga tihti perekonnad tulid kokku ja eriti jõulude ajal ja, ja ja sünnipäevadel ja nüüd on alati hästi, mäletan, kuidas me olime kõik koos. Muusika oli tegelikult selle kõige tsentrilisel keskus. Ja siis elu arusaamine ja üldse mis meie ümber toimub. Sellel ajal olid ju. Selle avameelne jutt oli veel küllaltki. Aga kui ma nüüd, kui mina olin väga väike poiss, tema onu Vallo jaa. On praegu pilte? Tema noor noorepõlvepilte ja seal on nagu üllatus olla, sest kui mina, mina seda mäletan vana mehena, kuna tema ei olnud nii vana, aga mina olin väga väike. Onu Vallo ja mul oli alati natuke selline aukartus ja natukene ainult aukartus on natukene lihtsalt. Jah, kartus lihtsalt selline. Sellise. Naljaka natuke terava vaatamisele ja, ja ma ei julgenud talle kunagi nii väga temale otse juurde minna, midagi öelda. Aga väga sõbralik? Jah, mõnikord ma vaatan, kui tema naerab, siis tal on natukene ja vallamoodi, aga siis kuivõrd ise ütleb mulle Täpselt valla nägu praegu ütleb minule. Nii, et ma ei tea nüüd, kas, kas, kas võib-olla mingis mingil määral see võib-olla isegi rohkem. Nii välimuse poolest minu poolele minusse ülegi andnud ka ma ei, ma ei oska öelda, aga ise mõnikord võtnud täpselt laeva praegu naerad ja tema muidugi näeb. Ütleme kolmekümneaastasest vallast ka minul meie perekonnas on kolm last. Aga praktiliselt on kaks veel vallateed ja Andrus oli praktiliselt meie perekonnaliikmest. Ja, ja suved alati veetsime koos ja nii et selles mõttes see kontakt, see oli väga-väga lähedane, see jääb. Kahju, et jäi realiseerimata vanade ja noorte Järvide muusikaõhtu. Aga Vallo Järvi muusika hing elab järglaste sedasi, nii et kui kunagi selline üritus teoks saab, siis on seal oma laste ja lastelaste kaudu ka kohal. Vallo Järvi. Ja oma kohanda paika pannud ka meie muusikaelus. Isa, Vallo ja pojad Andrus ning Teet. Süüdis Matteo karkassi paladest.