On luuletajaid, keda oleks sobiv nimetada tõepoolest absoluutseks luuletajaiks niivõrd valdo nende loomingus värsikunsti, et kõik muu selle kõrval võiks vabalt puududa või puudubki. Handramon Himenes on vägagi seda tüüpi autor. Nii kirjutas platero ja mina eestikeelse esmatrüki järelsõnas Ain Kaalep. Küllap on see väike musta halli kirjude kaantega raamatuke, mis ilmus Asta Põldmäe meisterlikkus tõlkes 1989. aastal saanud paljude lemmik lekk tüüriks. Ja sestap väärib kordustrükk keegi. Seda enam, et juba tuleval aastal tähistab kirjandusmaailm teose esmatrükisajandat aastapäeva tavapärasest tagasi hoidlikkuses. Onhandremonhimeenessarvanud. Ei meie ei ole loojad, oleme vaid need, kes üha jälle käivad läbi ilukunsti ja rõõmu. Plateeru lood on kahtlemata kutse just sedasorti lennule. Blatter on väike villane ja õrn pealtpoolt pehme nagu vatt ja konte justkui polekski. Meenutama silmade pigi peegleid on kõvad. Kaks mustast klaasist sitikat. Ma lasen ta lahti ja ta läheb aasale ninaga põgusalt riivates naljaviluks napsataski roosasid, siniseid ja kollaseid lillekesi. Pluateerunud. Hüüan lahkel häälel. Ta läheneb ja tema kerges traavis kostaks. Kui naervaid Kuljuseid sööb, mis madal Laanlam talle maitsevad, mandariinid, merevaik, kollased muskaatviinamarjad, tõmmud, viigimarjad, kristall, siis meedil. Kuidas? Häbelik laps nagu tütarlaps Aga seestpoolt kõva ja kange nagu kivi. Kui ma ratsutan temaga pühapäeviti äärelinnatänavail jäävad puhtas riides ja pikatoimelise talumehed teda vaatama. Loom nagu raud Kuu tuleb meiega kaasa. Suur ümmargune puhas. Unistel aasadel liigub midagi ähmast. Paar-kolm musta kitse keset karu, Vabarneid. Keegi poeb vaikselt peitu, kui me mööda läheme. Üle piirdeaia kõrgub hiiglaslik mandlipuu. Lumine õitest kuust lööb kokku peekreid valge pilvega ning pakub varju märtsikuu tähe piikidest läbi torgitud teele. Ei tea, kas minu või enda hirma ajal läheb platero kiirele traavile, astub ojja, tabab kabjaga kuud ja lõhub selle kildudeks. Justkui oleks suur kimp lüümeid klaasroos endale jalgu heitnud, tahtes teda tappa, kul põrku võtta. Herlatera Travib mäest üles Sapsude võdinal otsa, kuid tagaetu Tihustatud talli lahkes soojusest mis ei taha ega taha tulla. Olgu küll, kodutuled juba läheb. Vaatab Lathera igal pool sajab roose, siniseid roose, valgeid värvita roose. Just nagu laguneks taevas roosideks. Vaata, kuidas nad, mu laupagatavad mu õlgu, mu käsi. Mis ma teen nii paljude roosidega. Oskate ehk öelda, kust on tulnud see õrn lill, mis iga päev mahendab maastiku seda sunnilt roosaks, värvides valgeks ja taeva kõrvaliseks rohkem roose, rohkem roose nagu pilt Franzeelikalt, kes põlvitades maalis jumala au. Seitsmest paradiisiringist on ikka usatud, et sealt puistatakse maa peale roose nagu langeks värvilist ja udupehmet lund. Katavad roosid, torni katust, puid. Vaata kõik karm muutub õrnuseks ja iluks. Ja mulle näib pluateeru, et Angeluse kellade helisedes kaotab oma iga täisjõus ja meie siinpoolne elu. Su silmad, mida sa ise ei näe plate ära ja mis sa tõstad magusalt taeva poole on kaks kaunist kroosi. Klatera kui sa enne mind ei kao, sina prügimehe Carro, sealt tühermaa lõpmatusse või Jäärakusse mägiteeserval, nii nagu kaovad teised vaesed eesleid. Maod, hobused ja koerad, kel pole kedagi, kes neid armastaks. Ei lähe nõnda. Su verised ja Kaarnete poolt lihast lagedaks nokitud ribid laevavrakk vastu katavat õhtuvalgust saavad tünkkaks vaatepildiks mööduvaile kaubareisija eile kella kuuesesse anhani postitõllas. Samuti mitte hirmutiseks lastele Orsunuks jäigaks teiste molluski kontsaga kaetud purjeka jäänuste seas. Lastele, kes kartlikult ja uudishimu, et selles on just tõusnud künkanõlvale oma pühapäevaõhtusel retkel küpsi seedripähkleid otsima. Ela rahus, Lathero. Selgitan sinu mulda, sinu armsasse pinni aeda, suure sõõriku männi alla. Ümber sinu Rõõmus kirju elu. Poisid hullavad ja Susivad tüdrukuid, kes oma madalaid hoolikestel on asunud aeda sinu seltsi. Saad kuulda värsse pidama, üksindus mulle toob. Kostab apelsinisalus, pesu, pesevad tütarlaste laulu. Rataskaevu nagin, rõõmustab ja värskendab Sinsu igaveses rahus. Ja iginoore võrra sees. Valmistavad ohakalinnud ja vindid aastani mingi põgusat helikatust su rahuliku une ja lõpmatu taevasina vahele mis ei kao. Mogeeri kohaks. Sina pluateeru pole kunagi roninud katusele. Sina ei saa teada, kui sügavalt ja vabalt hingav rind, kui ronida katusele, pimedad puutreppi mööda ja seal istet võtta. Ise silmitu, keskpäeva lauspäikesest uputatud taeva sinast nagu taeva enese naabruses. Pime lubja Valevusest, millega, nagu sa tead, kaetakse sillutisekividest õuepealne jõuaks tiiki puhtana. Pilvede vesi. Missugune veetlus katusel kirikukellad tornis helisevad ju meie endi rinnas meie endi südamete kõrgusel, mis löövad tugevasti. Kaugel viinamägedel säravad labidad hõbedased päikeses. Kõik on nagu peo peal, teised katused. Õued, kus inimesed ummustatuses igapäevaelu elavad sadulsepp, maaler, Pütsep, karjamaad, rohelised laigud, härg või kits. Surnuaed, kuhu veerand, väikesearvuline ja tumekupeldaja moorimatus. Aknad, kus särgi väel tütarlapsel kammib ja muretult laulab jõgi ja aurik jõe suudmes. Saraalune, kus üksildane pillimees harjutab Kornetit või kus kirglik armastus pime ja maailmast irdunud viibib oma iseolemises. Aia kaob nähtamatus, katse kui maa alla. Kummalisena näib läbi klaaskatuse harjunud elusõnad, hõiked, aed ise. Nii kaunis, siit vaadates sina plateeru joomas purskkaevu ääres ja märkamata mind hullamas nagu pöörane kord varblase, kord kilpkonnaga. Näe, Plata, ERA tuleb aga jälle see võitud ja mesikeelne. Aga kis ikka tõega on ingel, see on tema auline eesli mära. Usutavasti oled sa teda näinud oma aias, meremehe püksid jalas ja kitsa servaga kübar peas, lingutamas üle tara, sõimu ja kive poisikeste pihta, keda ta on tabanud apelsinivargil. 1000 korda oled näinud ta majapidajat vahest Baltasari reedeti luua Kubuga mööda komberdamas song särgi all nagu pall. Et linnas müüa oma viletsat kaup ja koos omasuguste kehvadega pidada maha tubli eestpalverikaste hingusele aitamiseks. Ei ole mina kuulnud kurjema keelega inimest ei ühtki, kelle need, et nii kõrges kaares taeva poole käiksid nagu temal muidugi küll tema juba teab, või vähemalt teeb näo oma kella viie, mis sa oled, talle on selge, mismoodi käivad need maailma asjad. Puu mullabinud vesi, tuul, küünal, kõigest sellest, mis on nii kena, sunnis rõõmus, puhas ja elav saab tema suus võrdpilt, kaosele, kaikusele, vägivallale, tuimusele ja hukatusele. Ei ole päeva, kus kõik kivid tema aias õhtuks kohta poleks vahetanud läkitatud raevukas vaenus, tabama linde, pesunaisi, lapsi, isegi lilli. Ent õhtupalve ajaks on kõik muutunud. Tanho, see jääb nii vaikseks, nagu seda oskavad, ainult vaikivad põllud. Ta paneb selga rüü ja mantli pähe kübara ja peaaegu nähtamatuna tuleb pimedasse linna oma vagusad eesli seljas. Otsekui Jeesus vastu oma surmale. Lapsed on viinud pluateer alla paplioja äärde talle selga ladunud kollasele, selle koorma, kihutavad teist suure kära ja naeru ja tembutamise saatel traavi jooksma. Seal pisut allpool vihma sadanud, see põgeneb, pilv, mis rohelise aasa riputas täis oma kuld ja hõbe niitidest Loore ja mille sees kummutavas lüüras võbeles vikerka kellukad eeslikese läbi ligunenud turjal. Tilguvad ikka veel. Milline idüll, värske Rõõmus, tundeline, isegi pluateerubasundamine on õrn, selle vihma raske sunnikoorma all. Aeg-ajalt pöörata pead, et haarata mõni neist lilledest, milleni ta suu ulatub. Lumivalged ja kuldkollased kellukad ripnevad hetke veel ta rohekasvahus mokkade vahelt ja kaovad varsti sedelgavööga kokku tõmmatud ümmargust kõhtu. Kes veel võiks süüa lilli, nii nagu sina platera vahetusest vähematki kahju sünniks. Oh aprilli õhtul muutlikust. Pluateeru elavaise säravaid silmis peegeldub vastu see Vikerkaare line tund. Päike vaheldumas sajuhoogudega kuni Taani aasa kohal taas on lahti leevenemas üks punerdav Äkitselt ilmub linnamüüri nurga tagant raiuvaltraavil Üksik Lehesel Mustveel mustem kui muidu ümbritsevas tolmusambas. Tema kannul aga tõmmud kõhud välkumas, rebadele vajuvaid püksi naerusid, kergitades salk poisikesi, kes lennutavad. Preester, mis preester ja iga hetk ja igalt poolt tundub, rebeneb. Ta karvutu nahk seisatab ja näidates kollaseid hambaid, kui ube, pasundab niisuguse metsiku jõuga, mida ei ootakski ta abitult raugajalt. On ta eksinud? Tunned sa teda, Blatter? Mis ta tahab, kelle eest on ta põgenemas selliselt tormakalt ravil. Teda nähes Deeplateeru endale sarved. Kõigepealt sihib mõlemad kõrvad ainsasse punkti jätab siis ühe kiki ja laseb teise longu. Tuleb minu juurde. Ta tahab kraavi peitu pugeda ja põgeneda kõik ühe korraga. Must eesel tuleb tema juurde, müksab teda, sikutab ta koorma sadulat, nuusutab teda, pasundab kloostri müüride poole ja sörgib siis mööda Müüriveerised tänavat alla. Hetk jooksul asjad näivad teiseks muutuvat otsekui oleks mingi musta päikeselaigu tuhm vari kinni katnud selle Valkava tänava nurga inimtühjuse, kus vaikne õhk on nüüd lämmatav. Kauged hääled toovad meid tõelusse tagasi. Hooti jõuab neid ülevalt poolt kärarikkalt kalaturult, kus äsja Riberalt tulnud kaupmehed kiidavad oma lesti lõhesid, sardiine, languste, kaigub kirikukell, kutsudes hommikusele jumalateenistusele. Kuskil käiatakse. Platviro Baby saab ikka veel vahetevahel minu poole vaadates kohkunud tummuse ainest, mis äkki teadmata, miks surub. Ja jälle vabiseb vaikiv platero üleni üksainus vabin häälitseb nõrgalt ja heidab pelglikult oma pilgu sinnapoole, kus asub tall. Ise tõsine ja noorus. Puhas meretuul tõuseb punasel rannikul kaasale kõrgendikul mängib õrnade valgete lilledega. Siis takerdub ta kohevates männi kahludes neid paisutades nagu õrnu purjesid sädelevaid taevasi, ämblikuvõrke kuldseid roose. Terve õhtu on olnud juba meretuur. Tuul, mis pehme õdusus tõuseb sellest südamesse. Pluateeru kannab mind kergelt ja rõõmsalt nagu ma ei kaalukski midagi. Sõit üles tippu on ladus nagu laskumine. Kauguses paistab mereselg Eiki värvitu võrreldes viimaste mändide vahel. Ja me tunneme end kui saarel rohelistel aasadel seal all karglevad kammitsas eeslit põõsa juurest põõsa juurde. Mingi meelevõtatus läbi orgude. Äkitselt kikita plateeru kõrvu paisutab sõõrmeid, koon silmini krimpsus ja laseb paista oma kollaste hammaste suuri ube. Lohutab pikkamööda kõiki nelja tuult ja tabab, kes teab, mis sügava hingusemis, peab talle tungima otse südamesse. Oo jaa. Seal teisel kõrgendikul sinise taeva taustal. Ta ongi armastav õrnake ja hall. Ja Kahekordne eeslikisa kõlavia pik lõhestab oma pasundamisega. Päeva tunni laskub kaksikKosena õhtusse. Pilimas taastama oma vaesemate ero armastusväärsete lavaistudele. Küla iludus saadab plateerot, nagu saadetakse tedagi kurbade silmadega mille. Kasutusala hüüda loomulikus lihtsuses nagu lihaks saanud vaist. Veered kiriga, karde. Jablatte erasörgib tõrksalt, püüdes iga hetk ümber pöörata etteheide igas aeglases sammus. See pole aus. See pole aus. Narmoon pluateeru arst on suur nagu kirju pull, punane nagu arbuus. Ta kaalun kaheksa puuda sind enda arvestust mööda kolm kahekümnelist. Kui ta kõneleb, jäävad mõned helid puudu nagu vanadel klaverit. Teinekord väljub sõna asemel tühi õhk ja neid möödalööke saadavad pea vangutused, tarbetud käeviiped, vanainimese kõigutused, kurguhäda kaebamine ja taskurätikusse sülitamine ja mis kõik veel. Ei ole tal purjega esihambaid. Ja ta sööb peaaegu ainult leivasisu, mida kõigepealt muljub käes mätsinud kuulikese ja punasesse suhu veeretab seda seal ringi terve tund. Siis mätsib veel kuulikese ja veel, ta mälub igemetega ja habe kerkib selle juurest Acodka ninali. Tõega on ta nagu kirju pull. Lävel istudes on ta ise ukse eest kuid plateero läheduses heldib ta nagu laps. Ja kui ta järsku näeb, lill või linn naeratab ära nisu ja pidurdamatult naeru, mille kiiruste kestust ta valitseda ei suuda ja mis peaaegu alati läheb üle. Nutuks. Varsti juba rahunenult vaatab ta laial pilgul vana surnuaia poole. Tütar. Selg sirge, istuste oma armetu toolikesega lubjatud ja külmas magamistoas nägu kahvatu ja mat nagu närbunud nardi õisarst, oli tal käskinud minna loodusse selle jahedagi mai päikese paistele, mida kinkis tookordne kevadega. Ei jaksanud. Kui ma jõuan sillani teate härra, kui ligidal lõpeb Moling otsa. Seda naeruda teravas surnu näos. Ainult mustad silmad ja valged hambad ei muud. Kui ta istus sadulasse. Tänavaile, ilmusid naised ja vaatasid meile järele. Platero astus tasakesi, otsekui oleks tal kanda habras, õhuke klaasliilia. Tütarlaps küll mon tema juuri, jumalanna rüü, punane vöö vööl, põskedel õitsemas palavik ja lootus näis inglina, kes läbi meie linna on lahkumas lõunataevasse. Ma ei tea pluateeru, kas sa oskad vaadata fotot. Pole neid juhtunud, näitama mõnele maainimesele, kes nendele ei näinud mitte midagi. Vaata siis, niitlateeruv, see on lord väike foksterjer, kellest sulle teinekord olen rääkinud. Näe, see ta on. Näed, ta päevitab talvepäikese käes keset kinnist siseõue keraadiumi pottide vahel. Vaene lord toodide mulle see viljast tollal maalimas olin, tuli valget, peaaegu värvitu sealses eredas valguses, ta oli täiuslik nagu daami puus ja äge nagu vesi, kraanisuus siin ja seal otsekui maha laskunud liblikaid leidus tema valges musti laike. Ta säravad silmad olid kaks väikest põhjatust täis üllamaid tundeid. Aga midagi oli tal peas pahupidi juhtu, seda asja eest teist taga hakkas hullumeelselt tiirutama. Meie marmorõuel kasvavate valgete liiliate mida klaaskatusest läbivaatav maikuu päike punaseks siniseks kollaseks värvis. Nii et nad nägid välja nagu tuvikesed. Peda maalist on Camiila. Mõnikord ronis ta üles kivi katusele, põhjustades erutatud piiksumist piir pääsukeste pesades. Makaarja seebitas teda igal hommikul ja tuli alati kiirgav, puhas plate. Otsekui katuseaiakivid sinise taeva all. Veetis lord terve surnuvalves isa kirstu kõrval. Kui mu ema haigeks jäi heitis lord maha tema asemete, võtmata kuu aega suutäit süüa või juua. Ühel päeval toodi mulle sõna Tuli ta viia kindluse keldri juurde inimestest eemale ning apelsinipuu külge kinni siduda. See pilk, mis ta minnes heitis tagasi, kui teda piki põiktänavat minema viidi Nagu kiir juba surnud tähelt elab ta ainases, ta valutunde meeletu jõud ületab ta olematuse. Ja iga kord, kui mõni kannatus mu südant muserdab otsekui teekonda elust, igavikku, tahtsin öelda oja äärest Lagoroona männi juurde. Seda pilku, mille alatiseks otsekui söövitatult sinna jättis. Lord. Loen ühest sõnaraamatust gaasinograafia irooniliselt eesli kirjeldus. Nii hea üllameelne, nii arusaaja nagu sa oled. Irooniline miks küll? Isegi tõsise kirjelduse vääriliseks pole sind peetud sind, kelle kirjeldamine peaks olema tõeline kevadmuinasjutt. Ja ainult head inimest tohiks tohtida nimetada eesliks. Ja ainult paha eeslit võiks tohtida nimetada inimeseks. Irooniline, ja seda sinu kohta, kes sa oled nii arukas, nii sõber kõigile vanale ja lapsele, ojale ja liblikale, päikesele ja koerale, lillele ja kuule, rahulik ja osavõtlik, nukker ja armas. Aasade Marcus Aurelius. Pluateeru, kes kahtlemata kõigest aru saab vaatab mind teraselt oma säravate silmadega, milles on nii pehmus kui tugevus. Kaks pisikest musta taevast, kae pisikese sädemeid pilduma päikesega. Oh kui tema Sagrine peake mõistaks minu õiglast meelt. Mõistaks, et olen parem neist sõnaraamatu kirjutajast peaaegu niisama hea kui tema. Ja ma kirjutan sõnaraamatuserva peale Acinograafia ülekantud tähenduses irooniline muidugi moniline rumalaid sõnaraamatuid, kirjutavate inimeste kirjeldus. Pidutsevast linnast punerdavad taevani tõusva ilutulestikuehtes kanduvad mahedate tuulehoogudega kaasa rad nukrameelsed valsid. Tummana terendab torn, hall, väsinud ja kalk, siniste lillade ja õlgkollaste Sillarduste pilves. Aga eemalt vees linna pimedate veinikeldrite poolt vaatab kollane unise näoga kuu nihkuda aegamisi alla jõe kohale. Asuma puude ja puude varjudega tundub üksildane. Kõne pritsika katkeb laul tumedate vete ja niiske maheduses homne poolne kõnelus. Just nagu pudenesid tolmuks tähed. Pluateeruma oma kaitstvastalli soojusest. Valged lilled aias on värvilised nagu päeval. Fuente tänava viimase maja kohal pöörab ümber nurga üksik inimkogu kõikuva punase laterna all. Mina ei ole mina. Meenutades oma südame sügavust viibin lõhnamas poolhämaruses, millest kuu tuul, sirelid ja varjud on valmistanud midagi liikuvat sinist ja kuldset. Higi, rõske ja pehme, käändub taevakaas. Ühel purpur sel õhtul viinamarjalõikuse aegu ütlesid mulle naised ojaäärses viinapuusalus. Seejärel on küsinud keegi neegripoiss. Astusin paar sammu põllupeenra poole, kuid juba ta lippas piki tee rada mäest alla. Sanriita. See oli seal riita. Minu Puerto Rico lannast mõrsja Rosaliina teener. Poiss oli pagenud Seviljast, et linnast linna rännates kaasa lüüa härjavõistlustel Nisavustanieblast, erkpunane keep üle õla, kõhus tühjus ja taskus saamate viinamarjakoristajad, seiravad teda silmanurgast halvasti varjatud põlgusega. Naised hoiavad ennast kõrvale rohkem meeste kui iseendi pärast. Parem möödudes viinamarjapressijatest oli ta kakelnud ühe noormehega, too hammustanud ära tüki tema kõrvast. Naeratasin talle ja tegin lahket juttu. Seal ritta tihkamata olla õrnem. Minu enesega oli õrn plateeruga, kes viinamarju süües läheduses ringi oli uidanud ja äkki. Väike tüdruk oli pluateeru silmatera niipea kui ta nägi teda tulemas sirelite vahelt valges kleidis riisi õlgedest kübar peas ja kutsumas peenikese. Tahtis eesliku oma kütke puruks rebida. Hüplas nagu laps ja pasundas pööraselt. Pimedas usalduses puges tüdruk teinekord kõhu alla togista jalgu, torkas oma käe valgenardi, temal roosas avatud suhu ehitud suurte kollaste hammastega või säsis kõrvu, mida plateeru talle ette ulatas. Ise lällitades kõikvõimalikke meelitus nimesid. Pluateera, lateraanlaterilyablatterrete, Plati, ruutsoo. Neil päevil kui tüdruk oma valges hällis kiikus allajõge surma poole ei tulnud pluateero kellelegi meelde. Tüdruk küll oma ära olekus, hüüdis kurvalt. Blatteri ju. Läbi ohete kandus aeg-ajalt hämarasse Maiegi sõbra kauge mure hüüd. Kurba suve. Kui toredaks jumal su tädi matuseõhtu septembri lõpproos ja kuld oli nagu täna? Aia poolt, kuuldus kellalööke. Kuidas kajasid need vastu avaras loojaku taevas õndsuse teel. Mööda savi müürilist tänavat tulin üksi ja rusutud koju karjavärava kaudu. Ja tahtmata näha ühtki inimest, astusin talli, kus võtsin istet et koos pluateeruga mõttesse vajuda. Sügise saabumine on minu jaoks pluateera ketikoer kes selgelt ja pikalt haugub mõnes üksildases karja paras siseõues või aias juba õhtuselt, külmas ja kurvas. Kus ma oleksin lateeru nendel päevadel, mis on järjest kollasemad ja kollasemad. Kuule nainaketi koera haukuma, loojangu poole. Tema haukumine paneb mind igatsema nagu ei miski muu. On hetked, mil elu hoiab kinni kanduvast kullast nagu ihnuri süda oma laastava varanduse viimasest untsist. Ja kulda peaaegu polegi. Selle Kitsing kogus pillas ta ise igale poole laiali, nagu püüavad lapsed päikest peegli killukesega lastase pimedale seinale ühendades samaks pildiks liblika ja koltunud lehe. Varblased ja musträsta Takaatsejates ja apelsinipuudes hoiavad kõrgematele okstele, et ikka veel ulatuda päikese kiirtesse. Päike on Ruskem tumedam. Ilu põlistab liikumatu põgusa viivu. Surnud viivu põlgugi alles elava. Ja koer haugub kiledalt kirglikult. Võib-olla tundes seal viivul suremas ilu. Oli laste söögiaeg, lambi unine valgus, roosatus lumivalget laudlina ja ilmsüütute nägude lihtne idüll ümber laua sai rõõmsad kuma verevatelt keraniumidelt ja punapõsk setelt õuntelt. Tütarlapsed sõid nagu naised ja poisid kõnelesid nagu mehed. Toasügavusest vaatas neid naeratades noor, blond ja ilusaima, andes maimukesele valget rinda aiapoolse aknaga karges külmas. Tilk, kus tähevalgus. Äkki kadus Blanca ema käte vahele nagu väike välk. Silmapilk sigines vaikus ja ümber paiskavate toolide kolinal tormasid kõik isaga emalegi. Ise ehmunult akna poole vahtides. Rumal plat Tairo seadnud vastu ruut oma pika heleda pea, mida pimedus, klaas ja hirm tundmatuseni moonutasid silmitses ta vaikselt ja nukralt hubases valguses. Söögituba. Vaata seda naist platera. Näe, kuidas ta vaskpunase päikesepaistel praegu mööda tänavat alla tuleb sirgelt püstipäi, kellelegi otsa vaatamata. Kuidas oskab ta kanda oma kaotatud ilu? Tammkollane rätik talvevarjuks ümber piha ja sinivalgetäpiline seelik lehvimas. Ta on teel linnavalitsusse paluda luba laager üles lüüa harjunud kohta surnuaia taha. Sa ju mäletad mustlaste räpaseid telke, nende lõkkeid, nende uhkeid naisi ja Eeslid pluateeru friiseta eeslid juba värisevad oma madalaid karja tarades. Nähes mustlaste tulekut olen pluateeru pärast rahulik, sest tema Tallinna jõudmiseks peaksid mustlased tulema läbi poole linna. Pealegi armastab kordnik kringel nii mind kui plate Erat kaid naljaviluks hirmutan teda öeldes talle õõnsalt tumedal häälel tuuläsisse plate Rossis jääb värav kinni, muidu mustlased tulevad ja viivad su ära. Pluateerub täiesti kindel, et mustlased teda ära ei vii. Traavi väravast sisse klaasi ja raua kõlinal kinni kukub. Hüppab ja kargleb õue marmori lillede keskel ja sööstab sealt karjaõue nagu nool, rebides kobakäpp sihuke oma lühikesel põgenemist teel katki. Siniõielise lilleväädi. Jumal viibib oma klaaspalees. Ühesõnaga sajab plate ära. Sajab viimased lilled, mida sügis jonnakalt elutute varte külge kinnitanud, on täis teemante. Iga teemant on taevas, on klaaspalee, on jumal, seda roosi, tema sees on teine veest roos ja kui teda raputada näed, kukub temast välja lüüme õis, otsekui lillehing. Ja ta ise jääb kurvaks ja longu. Nii nagu mina oma hinges. Vesi peab olema rõõmus nagu päike või miks muidu lippab vihma kätte, lõbus lastesalk, paljasjalgne õhetav terve täpselt nagu punt käratsevaid varblasi luuderohupuhmas. Koolipoisid ütlebki nende kohta sinu arst, armoonblatte ära sajab. Täname, põllule ei lähe. Täna on mõtiskluste päev. Vaata, kuidas lippab esigatuse trennides. Vaata kuidas saavad puhtaks akaatsejad juba mustad, vaid siin-seal pisut kulda. Kuidas kraavis uuesti alustab oma teekonda lastelaevuke, mis eile alles rohus kinnistus. Ja püüa tabada selles põgusas kahvatus päikese helgis. Kuidas kiriku torni tagant väljub Vikerkaar. Lapsest peale jälestan ma Valme plate euro nagu ka kirikut, politseid, härjavõitlejaid ja akordioni. Vaesed loomad, kes muudkui räägivad rumalusi, vaimi kirjanike suu läbi tundusid mulle nii Smavastikuid, Need, kes vaikivad looduslooklassi lehkavates vitriinides. Iga sõna, mis nad ütlevad, ma mõtlen, mis ütleb, too tähtis karvane kollane ei saanud, on minu jaoks nagu klaasist silm. Traadist tiiva tugi või kunstlik oksatüügas. Alati kui ma näen Huelva või see viljatsirkuse taltsutatud loomi. Malm, mis koos kodutööde ja hinnetega koos kunagise kooliga jäänud unustusse ärkab taas nagu lapsepõlve piinav luupainaja. Mind lepitas kõnelevate loomadega alles täis eas. Üks valmi kirjanik on telefon tääl kellest sa oled kuulnud mind korduvalt kõnelevat late ära. Ja mõni tema värss rannast Varrese tuvi või kitsehäälega. Aga alati jätan ma lugemata lõppu moraali, selle kuiva saba, selle tuha, selle maha kukkunud sule. Selge pluateeruvad sina ei seal selle sõna vulgaar ses tähenduses ega vasta ka Hispaania akadeemia sõnaraamatu definitsioonile ees. Sa oled küll nii nagu mina seda tean ja mõistan oma keel ja mitte minu oma, nagu ei ole minul roosi ega ööbiku keelt. Niisiis ära karda. Mis sellest, et ma kirjutan raamatuid, et ma kunagi hakkan siin mingi valmikese lobisevaks kangelaseks tegema sinuga kõlavat häälitsust ühte kimpu siduma rebase või ohakalinnu omaga, et siis kursiivkirjas tuletada lookesed. Sakilised heledad katused joonistuvad teravalt rõõmsa külma ja tähise taeva toonile. Hääletu põhjatuule, tugev embus on nõelavalt puhas. Kõik arvavad, et on külm ja poevad majadesse peitu. Lukustavad uksehetki. Läheme pikkamööda sina oma villa, kasuka ja minu teki soojas. Mina oma hingepaistel läbi puhtaks pühitud inimtühja linna. Miski sisemine jõud ülendab mind nagu oleksin hõbekaunistustega maakivist torn. Vaata kui palju tähti. Ja kõik sõuavad taevamerd. Taevas kas pole see lasteriik, kus loetakse maa poole palveid ideaalse armastuse, põleva palvehelmel plateiro, pluateeerro, elu võiksin anda, uskudes, et võiksid anda sinagi selle hilise sügava jaanuariööst. Üksildase nii selge. Nii karge. Te kuulsite katkendeid hon remonhimeenesse raamatust Plata Eero ja mina. Peatükke luges Toomas Lõhmuste. Raamatu on eesti keelde tõlkinud Asta Põldmäe. Saate muusikaline kujundaja oli oleverlis helirežissöör Külliki Valdma. Raadioteater 2013.