Mingitel öödel olen vahest ise istun siin üksipäini siin saalis, teen akna ja ukse lahti. Kui päris pimedaks enam ei lähe, tuul vaikselt, vahepeal puhub ja mingid linnud teevad hääli seal ja justkui linn on juba vaikseks jäänud. Et siis on saalis tohutult mõnus omaette pilli mängida ja ümiseda. See on see mingi ammune soov saada kuskil kas mingis vanas mõisas või või mingis kenas majas kokku. Et saaks kuulda Maritia ja pastakat laulma, silma võimetuseta, tramol, pastakad oli see ammune mõte, et seal Soomes on üks selline väga vahva ja kummaline laulumees, kes ei ole trüginud suurele pildile, ta ikkagi nagu teatakse, on hea meel tervitada Sami kokad ja tema vaikset alustatakse siis me mari ja, ja pastakas lauludega jälle liitume, siis on seltskonnas veel Kristo Sitra Joonas selle pastakaga, nagu Flettide pinnal on kokku saanud ja kes on õppinud klassikalist india muusikat ja kellel on siin kohvi täis bambusflööti iga helistiku jaoks. Vot ja siis sammun kuka. Rakastunud liiga oma kuvas. Kurtunen kuvale liiga murdu. Koosnext Marie pastakas oli üks esimesi laule, millele kitarriga tegin. Märkate erinevust minu ja pastaka versiooni vahel kindlasti. Mulleni kohvile hommikul ei saanud. Kaja. Vahtramahl tava värv. Nii sai seegi Aeg. Gene laulaarov, Laasukene käänek koolid, käelec mal huumor ja meelekkele. Ilutsesid näemegi. Näemegi peegeldasid vait olla taeva alla, kui saad alla staabla, kui seal, las ta olla valge. Vaade Emajõele valge lauapäeva, kena kirstu käske. Kena kirstu keske. Laula, laula, suu. Laula, laula suu. Geen liigu linnu, läkene, liiguulid, nuge, läkene, mõlguumarjame, läkene, mõlguumariaamelec, ilud, tame ilutse, söödame geene, küll sa siis vait olla küll SAISis saab aita olla, kui saad alla musta mulla, kui saad alla musta mulla valge lauadeva valge maade vahele kena kirstu keskel. Me teeme üht ja sedasama laulu nagu eile ma arvan, et ma peaks, võib-olla. Võib-olla ma ei pea rääkima, see on üks laul, mis meil, noh, niivõrd tohutult, hakkas nagu järjest enam kummitama pidin selle lihtsalt ära õppima. Ja ma olen seda kuulnud mari variandis ja ma olen seda kuulnud Kamo variandis ja ja siis ma tegin oma variandi ka. Kuna see on kõige madalam selliste, kas me hakkame sellest peale? Oma liikuma edasi. Tedena sinus silmi saanud elu meie luu all kuuse ja enda teadmatagi kanna kaasa päeva val, nagu see Nii trööstitu, na on juba see hetk, mis tardun soojaga. Ei. Vaibu sisemine. Suhe nõustaja süles kõik algab otsast jal. Röstituna dub juba see hetk, mis tardunud soojaga Ei seal. Ja vaiki sisemine. See hetk on soe. Ka oma lääne ise. Vaivoosisel. Oi, tingimus, millest Tartu. Bauda see lai Luuvee. Käedena sündmusi saab elu kuue ajal see ja endad kingana. Kas selle eelmise laulu tegid, eks ole? Kaks Viljandi kolledži tüdrukud üheksakümnendatel sel ajal, kui Lauri Sommer oli oli Viljandi mail laagali. Tegelikult see, see. Et Laurides rahastusel, Viljandi kultuuriakadeemias, kui ma õigesti tean, Lauri Sommer ja sellel ajal siis olid seal Kadija Ilona kes tegid selle eelmise öötähtedena laulu, mida nad laulsid kuskil lauluvõistlusel sealsamas kultuuriakadeemias ja siis Laurile jäi kuidagi meelde selles mõttes kuulmise järgi meelde. Ja ta vist hakkas seda ise laulma ja laulis samale ette. Mullu. Ja tolli küsis, et kas sa mõõdad seda laule ja mina vähemalt mäletan, siis panime kahepeale kokku selle, siis saatsime veel Ilonale sel küsisin veel, et kas on õieti kõik Joun. Kel veri tuiksoonte on elujõu. Nii nagu mullas tärkab tai ulatab end üles. Tagan. Minu vanaisale kirjutatud lugu Minu vanaisa suri selle aasta jaanuaris ja tal oli üks väga eriline mees. Just eile leidsin talle sellise nimetuse, seoses sellega temaga tuli juttu, temast. Võib teda kutsuda vanaisaks, sest et talle meeldis koguda igasuguseid asju, eriti meeldis talle koguda kasukesed purke keldrisse. Maasikad, kurgid, hapukurgid, hapukapsad ruumi, kompotid, tikrikompotid ja neid purke oli veel liialdamata sadu, vaid tuhandeid seal keldris. Emajõest. Eile rääkis ühe loo, et kuidas vanaisa oli siis aia valt tulnud ja ja, ja öelnud uhkelt kohendanud ennast öelnud, et mitte ühtegi maasikat tiivad. Läksid hoidisteks? Ülekatus Ni. Tuurile. Lähemale. Lähemale? La nii. Pannud valiivi ülikonna. Siin saab. Vaadanud vaip. Pakk, ajaleht. Kas teil oli see, kas panite ka? Vaja. Saunaviht, kes kaasa tehtud? Hundijala vett. Erdamaks. Kas te saatsite mind teiega ei. Kannaks. Üle aegade. Et ma kannaks Kui on käe-jala Üle kandus. Üle. Praegu puudub nõustusse alades väetistuvad tuule käes. Metstoole tuule silmas näed tugev tuule käes üksinda. Sotsarniks. Veel üks laul, mis sundis mind ennast ära õppima on see mari laul Bernard Kangro, 51. aasta. Nägemuse ainetel. Ja ma laulan, laulan sellega ära. Ja siis ma palun mari ise laulaks nii nagu temal seda laulab. Ja siis, aga meil tuli väga vahva variant selle, vot selle suurepärase pilliga koosnev, proovime. Proovime neid kõlasid. Tan Puuraga koos. Vaevalt puhkenud sinililli väike tüdruk Gateni ees müütab peas südames kevad aimust piire. May tõrvikud põlema süütas, tahab nüüd läbi tänaval laulu kaja suppi, kui hakkab üks värisev peo juustesse vahtratvelt lehti, 100 miski miski siin enam ei. See. Kus ma siin, kus ma siin, kus ma siin küll tava kadunud kadumatu Kus ma siin, kus ma sain, kus ma siin küll tavakasumis kasumatu Halli kraavis kulli, Kuikamis, Emajõe kallastel laululõikamist. Suvas südametu ikka mees. Kevade. Kus ma siin, kus ma siin, kus ma siin küll sabaks kaduma Su Kus ma siin, kus ma siin, kus ma sind tava kandnud Kus ma kus ma siin, kus ma sain küll tavaks, kadunud, kadunud, Kus ma siis, kus ma siin kus masin, saba, kadumatu? Siin on. Väike tüdruk. Vaevalt puhkenud see väike tüdruk kateenias müüte pea südames Keva muste p. Maei terviku lekkima, söötab nüüd öö läbi tänaval lauluga ja su pihku hakkab eks värisev peo ja juust, see vahtrater, tõi ta eimeeski. Mees kereerina, mees. Kus masin, kus masin, Kozmasin, tabaks katk? Vallikraavi kui Voikamist Emajõe kallastel laululuik põues tuikab Uus masin, kus ma teen koos masin tabab. Kui pikutada kaua alguse lähistel vaiksed jooned ja tähti kus loomade luu Tarvis kerget sujuvat lainet Majaka katusel. Etna tärk. Ö-ülikooli unenäos mängisid ja laulsid kokku Mari Kalkun, Krista Joonas pastakas, Sami kuka, Jaak Johanson helirežissöör Aili Jõeleht. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2010.