Kinnismade kordame need valitud palu läinud pühapäevasest saatest folklorist Arvo Krikmaniga. Kui ma teen hommikul silmad lahti ja mulle tuleb meelde kaks asja Nõukogude võimu ei ole, aga arvuteid on seitsmend läbi täiesti tegelik ja terav. Õnne empos. Ma istun ise tundi 12 13 arvuteesiga päev. Ta on mulle juba vana hea sõber. Arvutid olid 60.-te aastate alul tavainimese jaoks üleüldse täielik ulme. See oli mingisugune poolmütoloogiline teispoolsus. See oli midagi, mille abil juuriga kaarinile ja teistele kangelastele määrati ja nõukogude tuumarakettidele muidugi näid nende kangelaslike orbiiti. Tavainimese elu oli sellega võrreldes palju primitiivsem. Noh, me tegime sellel just oma eesti vanasõnade teaduslikku väljaannet. Selle juurde pidi tulema suur sõnaregister. Ja me tahtsime, no selle registri tegemist endale kiiremaks ja lihtsamaks teha. Sel ajal olid hästi kuum töövahend või infotöötlusvahend perfokaardid. Me teadsime, et ajaloolane Heldur Palli On perfokaartide alal suur fänn ja spetsialist. No Eesti vana saad, kes on seda raamatut näinud, see on näinud, kes ei ole, see ei ole, seal, esitatakse need vanasõnad nii-öelda tüübiartiklite kaupa igal juhul tema sõnul on eriüksus erinumber, kes ees, see mees seal on, eraldi sellest on eraldi artikkel, tema tekstid, kommentaarid, igal oinal on mihklipäev, sellel on eraldi artikkel, tema tekstid, tema kommentaarid. Parem suutäis soolast kui Maudis magedad, temal on oma oma tekstid ja oma kommentaarid igalühel oma number või üksus. No ma käisin palli jutul siis. Ja leppisime kokku, et iga vanasõna artikkel kirjutatakse eraldi perfokaardile. Reserv selgitaks ära nende tähtsamate sõnade kohta, mis selle ühel või teisel Petval siis vanasõnas esinevad. See oinas ja oma Selkuja mihklipäev omaselt kui soolane omas helku mage omaselt kui ja nõnda edasi. Aga keeles on sõnu hirmus palju ja need ei mahu sälkudesse ära. Palli soovitasid, et teeme niimoodi, et võtame suure formaadi, võtame ja neli, aga see oli ikkagi lootusetult palju ja neljase perfoservas on auke lootusetult vähe. Siis pidi minema niimoodi, et mõned suured sõnad saavad endale individuaalaugu ja teised väiksemad ja vähe sagedasemad need siis pannakse kõik ühte sellisesse getosse. Noh, ütleme nagu valimiskomisjon, Tyson, arstini, Jotist Khani ja nii edasi. Noh, jumal tänatud, ei hakanud sellel meetodil tööle. Me ei hakanud neid servi iial sälkama. Me ei saanud muidugi aru, et see on puhttehniliselt surnult sündinud mõte. Meie hädava jonn, mis ta oli, oli see, et need artiklid olid tegelikult nii pikad, et nad isegi ühe suure A neljase perfo kahele küljele ei mahtunud ära. Tuli võtta lisalehti appi. Pärast me ei usaldanud enam hakata neid esmalehti lisalehtede hulgast välja noppima sälkama, sest see müsli, mis meie jaoks tekkinud, see oleks olnud kujuteldamatu. Mis asi on perfokaartidega töötamine? Sellest ma sain aru alles tükk aega hiljem, 70.-te aastate keskpaiku. No mul sel ajal jätkus ogarust, et hakata rajama eesti vanasõnade geograafilise leviku statistikat. Samuti perfokaartidele, sest infokandjaid lihtsalt sel ajal ei olnud. Need kaardid olid küll seekord poole väiksemad nadolid A viiesed tähendab pool tavalist kirja paberilehte. Aga kihelkond Eestis on ikka palju vähem kui sõnu eesti keeles. Need neid keelkond Jan ainult veidikese üle 100. Ja jälle iga vanasõna sai eraldi perfo. Ma lugesin iga vanasõna kohta näpuga kokku, kust kihelkondadest, kui palju teda on üles kirjutatud, kirjutasin need andmed iga perfokaardi peale, siis läks helkamiseks. Se Osid spekriga õiged kohad üles teed sälgud ära õiget sealkamist, hange mul ka ei olnud, tead, ja te ütlesite, et ei ole vajagi. Et millega vasikate kõrvu säkitakse, need käivad ka need, ma hankisin. Ligi 5000 oli neid vanasõnu siis mida tuli selgata või kaarte, no mida oli rohkem kui ühest kihelkonnast üles kirjutatud. Ja ma ärkasin kõik need hoole ja armastusega läbi. Ma nägin küll, et suurte ülemaalise levikuga tüüpide perfod hakkasid juba mingite narmasservadega vaipa meenutama, aga ma ei teinud sellest välja, lootsin, et sellest ei ole midagi ja käisin kõik need 5000 läbi. Nüüd oli vaja hinnata geograafilise seose tihedust eri vanasõnade vahel. Ühesõnaga selgitada välja kihelkondade ühisosad, mitu ühist vanasõna on, ütleme näol ja Amblal või null Kambjal null ja ükskõik millel, millega sebis käima niimoodi, et paned kõigepealt varda esimese kihelkonna või ema kihelkonna auku, raputad sealt siis välja, kõik kukuvad ilusti pakist välja. Siis korjad selle välja kukkunud debacki kokku ja kukutavad siis välja, need ühisosad iga selle partner kihelkonnaga. No mulle sai esimese tunni jooksul selgeks, et see mäng ei tasu küünlaid. 500 perfot on mitu head kastitäit. See kaardipakk, mis korraga raputamisel tohtis olla, ei tohtinud olla paksem kui paar sentimeetrit. Muidu kõik, mis sealt pidanuksid välja pudenema, lihtsalt ei pudenenud. Ja seda õhukestki pakki. Seda tuli ikka varda otsas raputada. Väga vapralt, umbes ma ei tea nagu õunapuud või väga jõuliselt kõik pealuu põrises ja ja põsed värisesid. Ikka ei tulnud kõik välja. Nii, paari esimese sorteerimise järel, need narmad läksid kahe korru, ühtede kaartide narmad läksid läbi, teiste kaartide aukude kaardid jäid ükse külge kinni, kitsamad selgu, vahet murdusid ära ja nii edasi, nii edasi. Lühidalt öeldes, minu aastas oli väga suur õnneks. Et umbes samal ajal aastal 1977. Mart Remmel asutas Keele-Kirjanduse instituuti arvutuslingvistika sektori. Ja järgmisel aastal hankis sinna Ungari päritoluga arvutilahmaka. Tema nimi oli vist videot don. 92.-st aastast Eesti keele Instituudi Tartu folkloristika poolel hakkasid need esimesed päris kaasaegse näoga arvutit olema. Ja 95, siis toimus see meie kirjandusmuuseumi folkloristide, see kohalik Tiigrihüppe angiti kümmekond uut arvutit. Need olid neli, kaheksa kuued, niinimetatud tollal. Internet oli maailmas mõnda aega juba olemas ja me unistasime arvutivõrgust tollal. Kõik, kes tulid välismaalt, rääkisid imeasja selle kohta, kuidas Ameerikas tudengid õpivad ja mis internet on ja, ja mida ta võimaldab, mis email on ja mida ta võimaldab. Mina kuulsin neid jutte, suu lahti, see väike tiigrihüppe siis tädi 95. aasta suvel kuskil ära. Me tahtsime võrku rajada, kümmekonnast arvutist eriti korralikku võrku ei saa. Aga meil oli juba hammas verel. Praegu hetkel on kirjandusmuuseumi inimeste käsutuses kõike kokku. Ma just uurisin täna järele 88 arvutit. Ja mul on küll ülbust arvata, et eesti humanitaaridele filoloogide või kui laialt seda võtta, et nende nii-öelda isiklikud arvutioskused on keskeltläbi võib-olla parematki kui reaalteadlastel. Sest meile on arvuti olnud. Ja mulle sealhulgas pikka aega poolmütoloogiline ihalusobjekt ja, ja uue sümbol ja ma ei tea kõige mille sümbol. Aga reaalmeestele. Ja naistele on see lihtsalt olnud tehniline abivahend. Midagi taskurätitaolist. Kordasime valitud palu läinud pühapäevasest saatest Arvo Krikmaniga saatesarja toimetab Haldi Normet.