Kordame valitud palu läinud pühapäevasest saatest loodusraviarsti Aili pajuga. Ma õppisin Tartu Koolis arstiteaduskonnas, Jarhid jaoskonnas, alates anatoomiast ja lõpetades kliiniliste erialadega olid meil väga head õpetajad. Aga teatud ajal, kui me hakkasime õppima nii kliiniliselt erialasid, eriti teraapias siis tekkis niisugune olukord, kus me nägime, et tekkisid raviskeemid. Ja raviskeemide ajal hakati määrama näiteks kuuekümnendatel aastatel palju antibiootikume ja antibiootikume, määrati kaks tabletti korraga kolm korda päevas. Ja lastelegi küllaltki palju antideneid ja minus tekkis protest. Aga ma ei osanud kuidagi sellest. Protest tekkis, aga ma ei teadnud, kuidas võib see nii noh, mõju avaldada. Teadsin, et on mürgid. Aga et kuidas teistmoodi teha? Ma töötasin biokeemia laboris poole laborandi kohal, tegime nagu ikka, tegime stipendiumile lisa. Ja kord juhtus niisugune olukord, et õhtuti ma pidin nõusid pesema, see on niisugune eriline kunst, see ei ole mitte tavaline köögikunst. Ja selles ruumis, kus ma töötasin, oli üks assistent jätnud oma eksperimendi, loomad, kassid sinna. Sellel kolm kassi puurides läbi traatvõre olid siis need uksed, aga assistent oli jäänud haigeks, tuli vist tripis. Ja esimesel õhtul need kassid olid seal laboris kahes puuris, ma ei näinud kedagi liikumas, eriti söök ja jook oli neil ees. Lümandas puuris hunt, siis üks väike väike tiiger kogu aeg ennast vaatas vahepeal, mis mina teen, jällegi vuntsis ennast. Ja teisipäeva õhtul läksime sinna tema juurde ja me vaatasime teineteisega läbi selle võre tõtt ja tema tegi suuga hääletu näo. Ta palus. Ja mina tegin mitte purjust lahtivaid, tegin haagist lahti ja ta jälgis mind väga hoolega. Ja kui me järgmise päeva õhtul läksin jälle tööle, siis laborant rääkis. Ma ei tea mitmendat korda, et nii kui ma hommikul ukse lahti tegin, välgatas mu juurest ukse juurest välja, kas, kuidas tema küll välja sai, ei tea, läks mööda pikka koridori, läks vabadusse. Ja mina mõtlesin selle miisu peale pikalt pikalt ja ma mõtlesin, et kui inimesega juhtub sama lugu, et ma näen temas soovi paraneda siis mul tuleb toetada teda just nimelt nii, et muuta tema elustiili, muuta tema toitu, muuta tema tööd, enne, kui ma hakkan panema sisse talle neid tablette. Et see oli mu esimene mõte, kus ma hakkasin nagu lähenema loodusravile. Möödus mõni aeg ja meil oli kohtumeditsiinis praktikum. Ja praktikumi oli toodud üks kodutu. Tali surma saanud purjuspäi oli auto ette jäänud. Ja kui meie õppejõud rääkima otsis põhjust, miks see inimene oli hukkunud ja meie kuulasime pealt, siis ta ütles ühe meeldejääva lause. Ta ütles, mu noored, vaadake milline näeb välja selle eestiaegse mehe maks. Mesis vaatasime ja see maks oli puhas, seal maksale ei olnud ühtegi verevalumid, see maksel ei olnud rasvumiskorda. See maks oli väga ilus, hoolimata sellest, et inimene oli kodutu ja et inimene oli tegelikult ka joodik. Ja siis ma mõtlesin, et kui see poiss, väike poiss, see eestiaegne poiss oli kunagi väikemees ja kui tema sõi seda eestiaegset leiba sõi ja jõi eestiaegset piima ja kartulit ja liha ja kala siis see pidi tähendama, et ta oli väga tervislik toit ja puhas toit. Et temal jäi ka veel vanupäevil, jäi veel alles nii ilus tervemaks. Ja ma hakkasingi mõtlema, et mis võivad olla need kolm või need sambad, mis võiksid olla siis aluseks loodusravile. Esimene ongi see meie igapäevane toit. Me peame muutma teda tihti, kui inimene on haigestunud. Aga see igapäevase toidu puhtus ja tema tervislikkus on esimesel kohal ja ta jääb sellele kohale. Teiseks, ma nimetaksin just veeprotseduure ka igapäevane tegevus. Ja kolmandaks meil liikumisteraapia, meil liikumine, liikumine, vet, meie, eks paikseks möödus veel 10 aastat. Ja mul õnnestus minna Suurbritanniasse. Jõulude ajal ja ma küsisin nende käest, kes oli varem käinud, olid seal noh, väliseestlastega kokku puutunud, et mida kaasa võtta. Ja Nad, ütlesid ta kaasa, Tallinna kilu ja võta kaasaks korralik rukkileib. Juhtuski nii. Ma võtsin siis kaasa need Tallinna vürtsikilu ja viljaveskileiva ja siis jõululaupäeval avasin rituaalselt, siis seal need karbid ja tegin, lõikasin siis rukkileiba ja inimeste hakkasid nutma. Ses toas levisse vürtsikilulõhn. Toas levis koos segunes selle viljaveskileiva lõhnaga ja nad hakkasid nutma, sest see oli oma, see oli lõhnav, see oli meeldiv. Ja see pilt, mida ma nägin, siis kuidas nad Kaukisid seda shahti lõpuks sellest tühjast karbist, selle leiva koorukesega, et see oli midagi enneolematut ja nad kurtsid mulle, ütlesid, et siin Inglismaal ei, isegi kui me võtame kuuseoksa ja paneme ta näiteks kasvõi küünlaleeki põlemas, ei lõhna. Et siin ei lõhna mitte miski, et siine ei, toit on ära steriliseeritud. Me võime toppida neid maitseaineid nii palju kui kulub, aga toit ise on juba täiesti steriilne. Ja siis ma hakkasin mõtlema, kas meil ju kõik veel lõhnab. Meil veel kõik maitseb. Et meil on kõik väga-väga veel, veel on kõik veel olemas. Ja kui ma siis eelmisel nädalal lugesin maalehest tuntud geenitehnoloog ütles, et geeni geneetiliselt muundatud toit on täiesti ohutu siis tulid need kõik. Need kolm juhtumit, mida ma praegu rääkisin, tulid korraga meelde. Ja ma hakkasin mõtlema, et kas ikka saab nii. Kas tohib ikka nii. Ma ise olen töötanud samuti laboris, ma olen olnud molekulaarbioloogias töötanud ja ma tean, mis tähendab täpsus, mis tähendab puhtus oma töös, mis tähendab ausus ja kui need andmed on tulnud, mida tähendavad ka need järeldused, mis ma sealt saan. Ja see arutelu, mis sealt tuleb. Kuid ma teadsin ka seda, et kui ma töötan selles laboris, siis ma olen selle eriala spetsialist ja tunnen seda ala, kuid ma ei lähe mitte sinna valdkonda, mida ma ei tunne. Eriti siis, kui ma hakkan veel ütlema, et üks või teine asi on ohutu. Ma usun, et mitte ükski geenitehnoloog ei ole ravinud ühtegi ennast lõpmatult kratsivad last, kes on allergia kukleid täis. Ei ole ükski geenitehnoloog pidanud aitama ema, kes on unetuid, öid üleval olnud. Ma olen inimene, kes tegelikult on söönud geenitehnoloogiliselt muudetud tomatit, maisi ja ka sojatooteid. Kui ma olen lõin oma hambad sisse sellele tomatile geneetiliselt muundatud tomaatile, siis see oli nagu tallanahk. Nahk oli hästi kõva talikaubanduslik, taliilus ta välimusele ilus. Ja kui ma oleks selle tomati jätnud näiteks kuuks või kaheks sinna kuskile köögitaldrikule seisma, siis ta oleks tolmunud seal ära. Tema ei oleks muutnud ennast ja teate, miks? Sellepärast et geneetiliselt muundatud tomat disson pandud lestakalageen. See tähendab seda, et ta on vastupidav, ta on hästi säiliv, aga ta on kalageen. Ja kui inimesed ei tea, et see on geneetiliselt muundatud ja ta on allergiline kala suhtes, siis see võib anda väga tugevaid allergilisi reaktsioone. Võib anda astmaatiliste reaktsioone, kuidas kunagi täpselt, samuti on näiteks maisiga. Starling on sõna otseses mõttes allergiat tekitav. Need geneetiliselt muundatud toit ei ole sugugi mitte ohutu. Me võiksime praegu tuua sisse täiesti uue mõtlemise. Me võiksime tuua sisse, et me hakkaksime tugevdama just neid vitamiine, mis vajava meie Aegrili. Me võiksime tugevdada just neid vahendeid, mis putukkahjureid kõrvaldavad. Et me ei hakkaks mitte vilja rikkuma, vaid vastupidi, me hakkaksime tugevdama just nimelt neid aineid, mis tegelikult seal on. Kuulsite valitud palu läinud pühapäevasest saatest loodusraviarsti Aili pajuga. Nädala pärast sisustab kinnismõttekordusaega Mihkel Mutt. Sarja toimetab Haldi Normet.