Leiti seda ka juhuslikud ja Kunda tuur, mis seni oli nii 8000 aastat ja mõned aastasajad peal, selle äkki läks hoopis kaugemale, sest Bullis pärinevad leiud on juba 9500 aastat vanad, mis põlistoimus, mis seal leiti, inimesed olid jahipidajad ja kalastajad. Niisiis olid kalastus riistadena tuur, millega siis jääauku saab taguda tuura otsa õieti siis ja olid seal ahingud, kalapüügiks olid seal ka nooleotsad. Samasugused olid muidugi varem leitud ka Kundast. Kunda ise oli selle poolest huvitav, et satutega sinna tsemenditehase liiva ammutamisega ja väga nii õnneliku leiu saavutas sellele meie arheoloog Richard Inreko sündinud 1900. Tema tõesti leidis sealt niivõrd rohket leiumaterjali isegi selleni, et rahvusvaheliselt hakati seda nimetama Kunda kultuuriks. Huvitav on näiteks üks niisugune dramaatiline lugu, isegi turba kihist leiti kala luustik ja kala luustik. Ost oli läbi tunginud ahing. Niisiis võib järeldada, et 8000 või rohkem aastat tagasi toimus sündmus, kus tollane kalastaja sihtis ahinguga kala. Kala oli aga niivõrd suur, et läks, vajus järve põhja ja säilinud on ta siis see sündmus isegi tänapäevani Inreko pärast seda avaldas isegi oma doktoritöös ilmus Rootsis saksa keeles. Ja see oligi põhiliseks aluseks Kunda kultuuri kui termini rahvusvahelise tekkimisele Indreku suri 1961 Stockholm. Mina isegi ainult arheoloogi eksami tema juures saksa okupatsiooni ajal, Harri Moora oli sunnitud ülikoolist lahkuma ja teda hakkas asendama siis temaga ühel aastal 1900 sündinud Richard Inreko. Ja tollal just tema doktoritöö oli jõudnud juba niisugusesse staadiumisse, et see ilus saksakeelne tõlge valmis Eestis. Doktor Marta Schmide Helmi heas saksakeelses tõlkes. Meid huvitab ikalt, mida üldse kujutas endast. Kindel tõend selle kohta, et Eesti asustamine ei olnud mitte 5000 aastat tagasi esimesed inimesed siin. Nüüd on ikka põhjust seda rõhutada, et meie siinolek on 5000 aastat juba olnud ei Kunda kultuur, nii Kunda asula ja veel rohkem siis pulli asulakoht Sindi lähedal Pärnu jõel annavad kindla tõendi sellest, et esimesed asukad jõudsid Eesti pinnale 9500 aastat tagasi. Kujutame ette, et olemasolukorda jääaeg kattis Eestit väga paksu jää massiivina. Ja umbes 14000 aastat tagasi. Jää hakkas taanduma. Tekkisid esimesed elava looduse ilmingud, see tähendab samblad esialgu seljale väikesed kääbuspuud põõsad. Ja tulid ka juba esimesed suuremad loomad. Esimesed, kes tulid, olid põhjapõdrad. Need, kes väga samblalembesed on ja põhjapõdral on niisugune sääskede pelgus. Ta kannatab väga nende sääskede rohkuse all ja tema siis trügib selles külmematel aladele ja jääserva juures oli tal väga mõnus siin elada. Kui aga põhjapõdrad Sist järgnesid juba ka põhjapõdrakütid. Meil on nüüd uhke ütelda, et meie mine siia Läänemere kaldale, ei ole 5000 aastat, vaid 9500 aastat tagasi. Kas me toome paralleele mõningate teiste tuntud Lääne-Euroopa rahvastel ja mis oli 10000 aastat tagasi näiteks Lääne-Euroopas ja seal oli juba omaette kultuurid omaette kultuurivaldkonnad olid nii hästi poola leidude põhjal kui ka Hamburgi lähedal leitud vanema paljoliitikumisena vanema kiviaja lõpp ja siis olid need inimesed seal. Kromani joon oli täiesti tunnustatud inimrass, tähendab, oli järsk, nisugune hüpe läbi tehtud see, kui me ütleme, et nii Andertaal on veel niisugune kühmus käib ja kuidagi inimahvi meenutab tav siis Kromanioon see niisugune järsk hüpe, see oli juba tollal valitsev inimtüüp Lääne-Euroo pass. Ja need asulad olid ka põhiliselt põhjapõdraküttide omad. Ma mõtlen just põhjapoolsed, praeguse Hamburgi lähedased elavad inimesed Kunda kultuuriga enam-vähem üheaegselt on ka leiud Põhja-Lätis ja siis veini äkki asula juures. Ja ka Soomes Suvoomusi järvi on üsna vana, umbes samaaegne kultuur ja veel omapärane, väga huvitav on laplased. Nende tulek ida poolt oli ka umbes samasse aega võiks nii kokku langemisena nimetada, kes need olid, need inimesed ja kustvõttu olid, kui otsida seda suunda, kust võisid tulla esimesed asukad, kes need, seda Kunda kultuuri kandjad on, siis aitaks meid esmalt arheoloogia. Arheoloogid on leidnud päris rohket sarnasust Kunda kultuuril ja praeguse Valgevene kohal asunud rahvaste materiaalses kultuuris. Nimelt on juba Kunda kultuurist peale nimetatud kalastusriistadega nooleotsi leitud. Nooleotsad on aga tulekivist tulekivi, eriti tugev läikiv kivi. Tema on hästi töödeldav, ta on niivõrd kõva, et teda nii-ütelda koputamisega või tema pihta löömisega saab temast väga hästi teravaid pisikesi kildusid. Ja see võimaldab suurepäraselt tema kasutamist, noole otsustena. Muidu see materjal, mis ahingute ja tuuride jaoks oli põhiliselt arvest kassid, põhjapõdrasarved või siis luudest või kivist. Aga tavaline kivi on kohmakas ja anna niisugust tera, nagu on tarvis tulekivist. Ta niisugune, no ütleme, kollaka, pruunika varjundiga läikiv kivi, mis ütlen, annab väga hästi teravaid killukesi. Kas tal on ka mingi seos tulelöömisega? Jah, seda küll, ta on selle suurepärane, et temaga teise kiviga koksidest saab sädemeid Eestis seda kivi tüüpilseleid. Küll aga on teda rohkem Valgevenes, aga Soomes Soomes ka mitte. Jah, aga Valgevenest ilmselt näitab see, et see kultuur meile tuli siis ka kuust või lõunakagust ja sellel arvamisel on ka doktor Richard Inreko. See aga päris veel ei rahulda, sellepärast. Valgevene oli ka veel tollal eelneval ajajärgul jäämassiivide all, me peame otsima ikkagi neid esiasukate lähtekohti stardikohti kuskilt kaugemalt, kui nüüd võtaks kätte joonlaua pikendaks enam-vähem selles suunas kagu poole. Me jõuame Kaukaasia, nii ka nüüd, enne kui me läheme teie poolt välja pakutud hüpoteesi juurde. Peame oletada ka, missugused olid need hõimud, kes siis olid 5000 aastat tagasi olnud siia Soome lahe kaldale, need soome-ugri hõimud varem küll olid arheoloogidel ja keeleteadlastele üsna tõsised dispuudid. Kui mina oma ülikooli aastaid algasin, sellest on juba pool sajandit tagasi, siis veel ei oldud veel ühisele keelele õieti leitud. Praegu on aga enam-vähem ühine arvamine. Siia saabumine oli umbes 5000 aastat tagasi ja nad saabusid ida poolt Volga ja Uurali, ütleme nii vahealadelt inimesed, kes kunagi rääkisid uurali algkeelt, kui nii ütleksime. Sealt toimus siis enne igas mitmes suunas nii kõige kaugemale itta, sealt läksid Handid ja mansid soome-ugri idapoolsed hõimud praegu edelasse läksid ungarlased aga enam-vähem koha peale võisid jääda, siis köitsime praegu mordvalased marid põhja poole läksid komid ja suur inimhulk, kes rändas lääne suunas. Jõudis Läänemere kallastele siis 5000 aastat siin oli, meri ees, edasi ei saadud. Mis oli niisuguse suure rände põhjus, nad on mingi niisuguse laiali purskumise põhjus, võis olla ilmselt see, et tol ajal üldse suured niisust, ränded, migratsiooni toimusid üle kogu maailma, põhiline oli see, et tuluallikaks oli jahindus ja kalastusotsiti lihtsalt paremaid jahialasid või kalastusvõimalusi, aga ei ole ka välistatud, et uudishimu viskama või isegi et lihtsalt lähete ühes ja teises kohas vahetada ja minna mujale. Ja no see oli muuseas öelduna, aga põhiliselt on ikkagi jahinduse kalaslase otsimised. Kes nüüd agaa siia jõudsid, ütleme sealt lõunapoolsest ilmselt oli seal ka nõnda, et võis olla väljatõrjumine oma senistel aladelt teiste väiksemate tugevamate suguharude poolt, kes sundisid siis otsima neid kaugemaid teid ja kaugemaid jahialasid. Ja kui nad siia nüüd tulid, siis ma ütlen, nad olid ikka uljad. Tegelased, kes pidid tõesti trotsima külma, pidid ennast varustama, vastavalt nahkadega soojendamiseks, leidma endale koopaid elamiseks ja, ja pimedust pidica trotsima, sest siin on ikkagi pikad-pikad, talveööd ja võime kujutele seda inimest siis seal kauges minevikus, kes ütleme, talvise pööripäeva paiku hakkas märkama, et päike nagu juba kaugemalt teeb suuremaid kaari juba natuke kaugemalt tõuseb taeva võlvile. Sellest siis ka meie suured pühad jõulupühad, need hõimud, kes siia tulid, need pärast jagunesid mitmeks erirahvaks. Soomlased, eestlased, karjalased, vepsa advadjad vastavalt nende keelele, mis nad siis pärast arenes. Aga ma arvan, et kui me koht tahaksime mõnda neist elanikest praegu 5000 vahel saaksime üsna kenakesti, võib-olla nende keelepõhiolemust mõista. Keeles on ikka väga palju sarnaseid sõnu säilinud tänapäevani. Mis neid iseloomustab, oli see, nemad, valmistasid kammkeraamikanõusid, need olid Sabist ega valmistatud mittekettal. Hiljem valmistati savinõusid pottseppa ketel käsitsi valmistatud ümarapõhjalised vahel ka oli ta terav põhi ja ilustuseks oli vajutatud sisse kammi taolised paralleeljooned. Üsna huvitav võrdlus sellega, et hiljem lõuna poolt saabusid uued jällegi inimrändajad nende iseloomustamiseks nöörkeraamika natukene peenema töötlusega juba ja ümber. See abinõu oli tõmmatud nöör, mis jättis nööri jäljendi tänapäevani. Põhi on ta enam koonusekujuline või ümar, vaid oli lamedapõhjaline. Nende kultuuri nimetatakse vene kirves kuld tuuriks. Venekirveskultuur on üks võitluskirvest kultuuride alaliike ja see põhineb sellel, et see kirved olid vene ehk paadikujulised, saksa keelt nimetatakse mood Akast. Kultuur ja see vorm väga ilusa vormiga läbi puuritud pauguga olid mõeldud just võitluseks esmajoones ja rajanes korm lõunapoolsetel aladel juba levinud pronksile, kus pronksist saab väga ilusaid kirvekujusid teha ja nüüd imiteeriti sedasama G5 vene kirves. Tuurikandjate järeltulijatega on praegu lätlased ja leedulased. Niisiis kui saabusid läänemeresoomlased, jõudsid siia kallastele, ei olnud nemad esimesed asukad, leidsid ees juba Kunda kultuurlased. Ja arvata on, et kokkusulamine oli päris nii suju, sest rahvast kuigi tihedalt ei olnud, arvatavasti suuri lahinguid võitlusi ei olnud. Kui nüüd lõuna poolt jällegi veel lisandus siis aastatuhandete järele venekirveskultuur, siis võib arvata sedasama Ki. Et ühtesulamine oli näiteks sellest, mis, mis toimus 5000 aastat, aga et meil 4000 aastat on meil ikkagi palju, pane siin olemine siis seda küsimust praegu peaaegu üldse ei ole puudutatud. Ja kui nüüd järgnevalt siin mõned sõnad selle kohta, siis tuleb võtta igat tugeva oletuslikuna, võib-olla mingi esialgse hüpoteesi eelkäijana. Kui meil puudu tuleb materiaalsest kultuurist, see ulatub ainult nagu ütleme Valgevene praeguse kohani siis oleks huvitav pöörduda vaimse kultuuri poole, miks ka mitte vaimse kultuuri kaudu püüda trügida kaugesse minevikku. Ja siin võtaksime bee professor Ariste väga hoolsa töö eesti sõnavara kallal sest eesti sõnavara rajaneb põhiliselt ju soome-ugri keelevarale kõige vanemad ladestus siis ka indoeuroopa Pole, millest siis ka indoeuroopa osa, üks osa on ju ka see baltikultuur, professor leidis aga päris niisugusid kõige vanemaid sõnu eesti keeles, mida ühegi teisega ei saa seletada ja ta eeldab, et need ongi kõige vanemad sõnad eesti keeles võiksid kuuluda Kunda kultuuriinimestele niisugused sõnad, tuntumad nendest näiteks mägi, org selg, külg, higi, suuhuul, nahkhabe lõug ja nii edasi siis ja ka terve hulk kalanimetusi. Ja nüüd ongi põnev see, et kas need sõnad veel võiksid esineda praegu mingisuguses keeles selleni ütelda järg kastena väljaspool Eestit. Sest samasuguseid sõnu, nagu neid nimetati substraatideks näiteks inglise keeles jälgijutakse ja inglise keeles on väga levinud kelti substraat, samasugused ibeeri keeltes pärinevad substraadis hispaania keeles väga sagedased. Olen nüüd oma nii-ütelda hobiuurimustes jõudnud. Kaukaasia keelteni gruusia keeles leidub üsna kena kesti sõnu, mida võiks julgeda kõrvutada substraad sõnadega. See ei ole mingi juhuslik kõrvutamine, sõna on üks ja sama, nii nagu ütleme, jaapani keeles ojamaa nimi eesti vajama. Ei, vaid siin on tegemist kindlalt just nende Iidsete iidsete substraatidega. Kui näiteks ütleme mägisena leiame, et gruusia keeles on sõna magali. Võtame need sufikseid sealt lõpust ära ja tüvimaaga tähendab kõrge, miks mitte ei võiks olla sedasama sõnaga eesti keeles kunagi samakujulisele siia kaasa toodud sealt kaugelt rännakutel ja siin püsinud mägisõnana, kui mägi ja maal on üsna lähedased kahe kuigi tähendus on erinev veidi siis selg ja Türgi, see vajab natukene võib-olla rohkem keeleteaduslikku kõrvutamist, aga ühine halvionaar Elle ära on ju väga kerged ka aja jooksul muutuma, kasvõi näiteks c keeles. Ellejarry kõrvutamine surgi selg küll, aga jah, on huvitav, näiteks lokka lakka sulghäälik ka tähelemoodi ja selle kõrvutamine lõuge. Kusjuures tuleb tähele panna, et diftong on ju väga hiline teke meie keeltes ja siin tuleb muidugi tähele panna ka seda, et need sõnad ei ole ainult eesti keelele omased, nad on ka siin teistele läänemeresoome keeltele. See on sellest, et ei olnud ju mingisuguseid kindlaid elamispiire võrdlemine toimus üsna laial maa-alal, nii nagu me võime ütelda ka, et siin ei tarvitse sugugi olla, et oleks täpselt ühised gruusia rahva praegust eelkäijatega vaid võite ka lihtsalt läheduses elada ja saada nendelt keeles sarnaseid sõnu võtta oma keelde üle oma suhtlemisse veris huvitav on meie kõige suurema järve nimetus ja see on pannud Aristet üsna kenakesti mõtlema Peipsi gruusia keelest, mitte küll aga Kabardi keeles on üks teine kaukaasia keel on sõna siis sa tähendab vesi või ka jäävärv pardikeeles või olla kapsissi, isegi siis tähendab ka kala hoopis. Nii et see on täitsa võimalik Peipsi järve nimetuse lõpposa väga hästi sobib kokku, sellega on tõstnud küsimuse üles ka Võrtsjärve kohta Aristoteles. Ega see võiks olla kuigi Võrtsjärve kohta mitmeid teisi. Aga nii, see on pool võib-olla naljatades, lisades, et on gruusia keeles sõna vürtsi vot see olemas, mis tähendab laialdane, avar, avar v Välib, kui jõuti inimesed kunagi Võrtsjärve äärde. Te olete leidnud ka rahvamuusikas ja meie setu laulikud kasutavad väga omapäras polümfoonilist viisi, kus kaasa heliseb ka niisugune kogue püsiv toon Purdoon näiteks vene pikkadel laiadele stepialadel, see puudub küll Agamburdoonia sedasama polüfoonia täiesti omane gruusia muusikale. See on nii palju muusikas, küll aga on veel võib-olla üks väga kindel tõend on folkloor, rahvaluule. Juba August Annist juhtis tähelepanu Kalevipoja ja gruusia kuulsa rahvakangelase Amyrani ühistele joontele. Näiteks mõlemad on ka pärast päratud allmaailmavalvurina väga ühine nendele mõlemale. Ja Uku Masing omakorda on juhtinud tähelepanu sellele, et Henriku Liivimaa kroonikas on üks lõige, kus Lääne-Virumaalt ta ütleb olevat jumalus pärid Tarapita, kes lennanud Pärnumaale ja niisugusi jumaluse lendu, ütleb Uku Masing pole tema kuskil mujal täheldanud kui ainult Belt Gruusias komite juures praegu nende järeltulijad, kus samuti jumalus lendas ühest kohast teise. Need on niisugused väga müstilised ja panevad vahel võib-olla isegi imestama, et niisuguseid ühiseid jooni võib-olla aastatuhandete järele ühesugusena leida. Kogu see niisugune hüpotees praegu vajaks ikka päris tõsist süvenemist uurimist, sest keelealalt on veel väga mitmeid asju leida, mis võib-olla esialgu tunduvad nii ülepakutuna hakkan, neid tuleb tõesti sõeluda, näiteks ütleme sedasama arvsõnade süsteemgi, meil on ju arvsõnad ühest kuni seitsmeni ainult. Ja kaheksa üheksa on pärit indoeuroopa keelest. Kahteksan ühteks on soome keeles veel selgemini nähtavad kaks vähem kui 10, üks vähem kui 10, kaheksa, üheksa ja samasugust imelik kokku ülesehitust leiame ka gruusia Arv sõnades seitsmeni on nad kõike vokaal-lõpulised kaheksa ja üheksa, aga konsonantlõpuline e tuleb sinna pärast lihtsalt lõpulisatuna. Või ütleme näiteks niisugune moment öösiti iti lõpp on ka Gruusiast. Mihkli iti võivad muidugi juhuslikud olla, aga nad vajavad teaduslikku uurimist, et nad saaksid nii, ütleme tõsisema aluse. Ma just loodangi, et kui selle hüpoteesi Voletuse avaldamise võimaldas ajakiri Viker ka see ilmus nimelt möödunud aastal veebruarinumbris siis just selle kavatsusega, et vikerkaar, kui põhilised noorsooajakiri olekski ta pööratud meie noorte poole, sest gruusia keel on küll raske keel. Ta ometi seegi vääriks tähelepanu meil rohkem. Ja võib-olla mõni huviline võtab kätte selle raske stuudiumi, kes tahab jah, teie võrdlusmaterjaliga põhjalikumalt tutvuda, rib lugeda siis aasta vanusest Vikerkaare numbrist ja aga nüüd ma küsin, teie olete gruusia keeles tõlke gruusia keele spetsialist, kui teie kohale istuks praegu eranist, ta kindlasti leiaks samaväärset võrdlusmaterjali. See võib muidugi olla ja, aga siin praegusel juhtumil ma ütlen, toetavad ka arheoloogia suund natuke ta sealsamas Iraani läheks juba natuke kaugemale. Pluss Iraani on indoeuroopa keel ja indoeuroopa keeled on üldse lühema ajalooga. Kunagi, kui me istusime Gruusias koosem, siis Ain Kaalep niisuguse laua kõnes tõi esile pooleldi niisukese naljatoonis juttu, et tema on leidnud hollandi keele ideaalse hinnekeni teostes. Niisuguse arvamuse, et ürgsed asukad on olnud soomeugrilased, on olnud kaukaasia rahvad, aga nende suguharude rahvaste hulka mittesobivad ja distsipliinile mitte alluvad inimesed, need lükati lihtsalt endast välja ja need jäid stepi. Elame nendes kujunesidki indoeuroopa plased, nii et nad on palju nii, ütleme nooremana ajalooga indoeuroopa keeled ja nende tekke gruusia keel on ikkagi praegu ja teised, need ütleme, gaasia keeled, neid on ju väga palju seal. Dagestani keelte hulka kuulub võib-olla oma sadakond keelt, see on täitsa keelte paabel. Inguši, tšetšeenid, Abdhaasid, kood, ka pardid nii edasi, see on väga vana kultuuride ristlemis koht olnud. Kui nüüd kõige vanemad leiud Kaukaasias ulatuvad vanema kiviaja keskjärku, see tähendab umbes 200000 või rohkem aastaid tagasi siis on see väga selge, et nende kuld suur võis anda ka niisuguseid üksikuid, võib-olla hõimus või suguharusid, kes asusid pikale teele kas siis seiklema või paremate jahimaade otsingutele põhja suunas. Ma loodan, et ma suudan natukenegi selle jutuga kihutada, eriti just meie noori uurima meie rahva ürgminevikku need kõige kaugemaid aastatuhandetetaguseid. Aegu, millal saabusid meie esimesed esivanemad Läänemere kallastele, selgitama seda lähtekohta, kust nemad võisid tulla, seega ka nende päritolu?