Meie tänases tõlkijate saates on võiks öelda haruldane külaline. Tiiu Kokla on tõlkinud ungari, soome ja saksa keelest vastavat kirjandust. Ja tal on olnud ka võimalik elada kõikides nendes maades ja mitte paar kuud, vaid, vaid ikkagi paar aastat. Ungariga on tal olnud väga tihedad sidemed ka siin viibides. Ja ta on Ungari Kirjanike Liidu välisliige. Kuidas see kõik siis niimoodi kujunes? Jah, see kõlab väga uhkelt, et olen elanud pikemat aega kõigis nendes maades, mis keelest tõlkinud olen. Nii see küll jah, on see pikem aeg on nii-öelda paari viimasel juhul Ungari puhul kolme aasta piires. Kuidas see nii kujunes, see ei ole õieti lähtunud minu, minu kui tõlkija tegevusest või missioonist, vaid pean ütlema, et tänu oma abikaasale, kes ülesannetes olnud nii-öelda vanas keelekasutuses pikas komandeeringus, ma ei tea, kuidas seda täna peaks ütlema. Tööle annetes välismaal. Kõigepealt 70.-te aastate algul Saksamaal Göttingeni Is kus ta oli kaks aastat ja mina siis talle sinna järele läksin oma ja kolmeaastase pojaga riielda kahe aasta. Muidugi, see oli siis nagu õpe Aastaga piiratud, nii et, et olime kodumaal, aga siis siis jälle tagasi. Ja siis sai minule siis nagu saksa keel avaks saksa keel oli minu koolikeelne võõrkeel ja sealt tagasi tulles õieti siis ma tahtsin väga hakata ka saksa keelest tõlkima, seni olin ma tõlkinud soome ja ungari keelest. No ja siis aastad läksid edasi ja 80.-te aastate algul kordus sama asi Soomega. Siis oli mu abikaasa Turus kaks aastat eesti keele lektor Turu linnas Turu ülikoolis ja siis see oli minu minu mäeperiood. Ja siis nüüd viimati Ungaris, kuhu nii-öelda kompaktselt kolm ja pool aastat oli jällegi abikaasal peeghi ülikoolis soome-ugri keelte kateedri õppetooli juhataja ja, ja mina olin. Mina olin perekond, aga mul iga kord, mul on olnud tõlkeleping kaasas ja nii-öelda mina siis vabakutselisena, kasutan siis neid soodsaid tingimusi ja, ja tõlgin, pean ütlema, et, et praktiliselt ma nendel äraoleku aegadel küll väärselt palju ei produtseerinud, vaid hoopiski harisin ennast, lugesin palju, õppisin keelt, ühesõnaga püüdsin nagu tasa teha seda, mis mul puudu oli. Kui palju see ungari keelt oskasid? Kuise Ungarisse läksid? Sa olid juba üsna palju tõlkinud, olin Ungaris käinud palju kordi enne enne seda nii-öelda, kui ma ülikoolist pääsesin, siis hakkasin ma turismireisidel käima. Ja hiljem olen ka kaks korda olnud nii-öelda tööülesannetega nii-öelda komandeeringus Ungaris, nii et ma olin päris palju kordi Ungaris käinud, aga kuivõrd ma keeld oskasin? Mõni inimene arvab algul, et, et ta juba päris hästi oskab ja mida vanemaks ta saab, mida rohkem ta kogemusi kogub, seda kahtlema maksta muutub, tähendab, talle selgineb, et ta on keele oskamisest ikkagi kaugel või, või päris Google ja lõpuks muutub ta päris arglikuks, nagu mina nüüd viimati Ungaris olles. Kui teadvustuvad kõik need ohud seal nüüd aktiivse keelekasutuse asi siis ei julge enam üldse suud lahti teha, aga alguses tööd julgelt suu lahti, siis teisiti on ju võimatu ka üldse keelt rääkima hakata, mis siis nendest nendest vigadest ei hooli. Aga kui sa juba oled vanem daam, siis, siis hakkab tõepoolest Liinlikke valesti rääkida. Nii et, et see on üks kummaline nähtus. Muidugi ma nüüd võiksin küll öelda, et, et ma, et ma oskan ungari keelt, jah, nüüd. Samas nad seal ja siis said enam suudki lahti. Jah, ma kardan ka, sellepärast tahtsingi koju tulla. Ja nüüd ma tahtsin hoopis seda küsida, et et kui sa lähed kuskile kauplusse või raamatukokku või et kas nad saavad aru, et sa ei ole ungarlanna sinu keele järgi, kui lühidalt operatiivselt rääkida, siis ei saagi aru ja siis küsitud, et kas te olete kaua emigratsioonis olnud, ühesõnaga on peetud välisungarlasega pikemalt. Aga mis muidugi sa reedad ennast noh nii või teisiti. Tulid, keda sa seal siis uurisid selle viimase kolme aasta jooksul Ungari kirjandusest? Oi no ma püüdsin tutvuda uuema Ungari kirjandusega, aga lugesin klassikat, sest nii-öelda vanast ajast oli mul küll nii-öelda omandatud teadmisi klassikast, aga ega see ei tähenda, et sa oleksid jõudnud vähese keeleoskusega klassikat niimoodi läbi lugeda. Võiks öelda, et ma leidsin autori, kelle olemasolust ma juba ammu olin teadlik, aga ei olnud kätte saanud mitte midagi tema, tema raamatute Ungarist, kust mulle küll palju raamatuid, raamatuid, ajakirjandust on saadetud, ei olnud seda raamatut saada ja, ja nüüd see autor ja leidsin, leidsin nüüd ta, sain kätte tema tema raamatuid ja leidsin õieti juhuslikult nende loomingust ajakirjast kortaaž selle Selle autorinaator Giooni novellimus, mis mulle hirmsasti meeldis ja ma ei, ma tõlkisin selle ära ja viisin kodus käies selle, kas saatsin või viisin vist kodus käia siiski viisimisele, loomingusse ja loomingu rahvale ka kangesti meeldis. Ja see ilmuski loomingus 94. aasta novembris. Ja igatahes Loomingu rahvas ütles mulle, et et see sobib meile väga hästi ja otsi meile veel midagi sellesarnast. Aga see on tõesti väga, väga meeldiv autor. Õnnestus mul ka temaga isiklikult tuttavaks saada ja ja üht kui teist tema tema loomingust kaasa tuua. Ja olgu ehk mainitud, et Loomingus ilmunud jutt, lavendli vägi pealkirjaga õieti selle ainetel teevad nemad praegu filmi, tähendab, autor on kirjutanud ühe niisuguse raamatu, mis koosneb erisugustest aspektidest. Taastuvad kõik kuidagi need võimalused selles jutus, aga ta on nagu lahti kirjutanud lõigu kaupa nagu konspekt sellest tema ideekavandist. Ja nüüd sellest ideekavandist teevad nemad praegu filmi. Niisuguse raamatu alusel, mille pealkiri onis Askar tähendab, siin selles jutus on, on, on juttu sellest, et kuulus kirjanik, nagu ta ise nimetab seda, ise nimetab ennast kuulsaks kirjutab romaan, lisaks päris ja see vastandamine, tema, see rahulik kuulsa kirjaniku elu ja romaani kirjutamine vastandatud nüüd nendele sõjaväelast, ühesõnaga see oli ajalikult praegu aktuaalne, tegelikult juba seal elanud elanik ja, ja nii-öelda Jugoslaavias. Ja nüüd elab Budapestis Ungari vähemusrahvus, keda on väga palju ja ungarlased on ju nii kannatada saanud pärast teist maailmasõda, eks ole, et nii suur osa umbes viis miljonit ungarlased, kes jäi Ungari piiridest väljaspool väga palju, on väga terav probleem nendel. Aga see, kuidas ta suhtub sellesse sõjaväelise hoiaku, seansse, granaat idesse ja relvadesse mingi eriline huumor, see, mis mulle üle oled, selles ei ole niisugust virise, ega ta ülejäänud distants ja niisugune niisugune läbinägev, niisugune iroonia ja, ja veel midagi, vaat just see veel midagi. Üks suur niisugune lüüriline või kuidas öelda, niisugune niisugune hõng on kõige juures. Ta on suurepärane romaan, mis juba seitsmekümnendatel aastatel ilmunud. Ma olen siin ka seda maininud tema selles lühikeses loomingu üle. Omapärased seal kirjad on ja väga salapärased, mille tegijate ligimene kurjategijatele mängis, mis mitte midagi, noh, sa ei aima, mis seal taga on. Ja see on võrratu romaan, väga rikas, väga raskepärane. Ma olen mõelnud, et selle peaks ära tõlkima, taandanud kirjanduslikult ja ka nii-öelda selle taga aimub kõik see, see meie geograafiline kaart, kallaste probleemistik, kõik, aga see on nii tihe kude ja see, see rahvaste Segadik seal taga, kust need tegelased kerkivad ja mis täiesti puhtkirjanduslikult niimoodi on läbi mängitud, et see tõlkimisele ehk meile siiski on natuke liiga kauge või mis, no igatahes üks üks väga väärt asi. Ja tore on just märgata seda, et ütleme, 70.-te algul ilmunud nad autor on, on jäänud iseendaks, aga, aga ta on praegu kaasas nii-öelda nagu sellest sellest, sellest loost võib lugeda. Ja sa oled tõlkinud ühte väga kuulsat Ungari kirjaniku istuva nõrkenit ja tema sõnani tooteid. Ja, ja isegi ma, kui lugesin seda Nandor diivanit, siis siis mingit sugulust ma tundsin Jörgeniga ja võib-olla võib-olla Tsee huumorilaadsugune just nimelt see huumorilaad, niisugune groteskiline ega niisugune omapärane, omapärane, mitte tega müü grotesk, vaid vaid teisend majori kuju, kui ta tuleb sealt väga ära hirmutatud partisanide poolt ja niisugune vaimukas ja arg ja, ja tohutult väsinud ja külma, naersin, kui ma lugesin seda niisugust kohta, näiteks ta silmad olid juba kinni, kui ta ütles veel Maariskale läbi poolune. Armas Mariska, kui juhtumisi üks vene popiks riietatud vanamoor peaks tahtma kärjemett soola vastu vahetada. Olge nii kena, käskige talle kuul pähe lasta. Kuulaja nüüd taipab juba seda huumori. Jah, jaa, muuseas ja, ja Kiiani pool veel välja ka nii-öelda nagu naivistlik peale, aga, aga mitte süütu valgena keemia ja ja tootidest õieti, aga see on tõesti üks markantne lugu ja jälle ungarlased ise ka väga armastavad seda kirjanikku, temas on midagi väga-väga rahvusomast. See alistumine, pealtnäha alistumine. Jah, jah, ja siis vastuhakk, mis tuleb äkki ja rahvusepärane on, on küll, jah, on küll nii, aga sa lugesid ühte kuulsat luuletajat seal olles, nüüd? Tähendab jah, see ütleme, mida ma tagantjärele tegin oma ungari kirjanduse lugemuse nii-öelda paikkamise järelelugemisega nii-öelda, et ma lugesin palju ungari luulet. Tähendab, püüdsin sinna sisse minna, sest ungari luule on, on nii suur ja siiski olemuslikult nii erinev eesti luulest nende luuletraditsioon ja ma teadsin seda kõike ja, ja eks selles ole ka üks põhjus, miks meil nii vähe on ungari luulet tõlgitud. Seda päris ilma keeleoskuseta ei saa ja kuna selle luule tagamaad on nii avarad ja, ja nii suured selleks siin tõesti sega, geograafiline kaugus segab ajalugu või õigemini poliitika mis meie kontaktid on, on nii-öelda nagu välja suretanud või õigemini barjäärid vahele pannud. Aga nüüd seal olles, nüüd ma siis siis lugesin ja siis minu vana noorusarmastus ändriaadi, kes on pättusi kõrval, teine Ungari luule suurkuju. Siis proovisin ma Adylühe tõlkimisega, mis on, mis on kohutavalt raske tegu ja küsis üks kimbuke sellest. Nendest oma katsetustest võtab praegu Loomingu toimetuses oma järjekorda, et ehk siiski ehk siiski varsti ilmub Loomingu kaante vahele ka midagi, midagi sellest? Tähendab kuivõrd päta see on niisugune üldrahvalik ja isamaaline ja lihtsalt ei ole vist inimest, kes ei ole nii lihtsat inimest, kellele käte fini midagi ütleks Ungaris, kui Eestis siis adi on, ütleme tema tema vastand ka nii sisult kui vormilt, sest adi kujunes sajandi nii 20.-te aastate, Ungari modernse luuleuuenduse alusepanijaks. Ja on üldse 20. sajandi nii Euroopa paluule lüürika kui, kui Ungari üürika suurkuju, aga nii intellektuaalsel tasandil. Aga väga tuntud nimi on ka Imre Chanadi, kellelt sa oled tõlkinud luuletuse, mille pealkiri on eestlased. Chanadi luuletus ilmus niisuguses ajakirjas nagu Estonia Estonia ehk eestlastele ka tuttav selle ajakirjaleid niukse eru tiidid nagu Korneliuse Hazel, Black ja Tapio Mäkeläinen ja, ja nende ümber siis niisugune nii-öelda Estofiilide ring, kes entusiastlikult võtsid siis eesti kirjandust tutvustada ja siin on siis mitmetes keeltes hakkas ta alguses ilmuma, pärast vist läks ta ainult saksakeelseks, see ajakiri ja praegu vist on lõppenud, aga välja Hamburgis ja anti välja Hamburgis. Ja siin on, on see Chanadi nisugune programmiline luuletus, eestlased mis on eesti keeles avaldatud ungari keeles saksa keeles niimoodi kõrvuti. Ja siis grammiline sellepärast et, et see on, on niisuguse sümpaatiaga eestlaste vastu kirjutatud. Et, et tutvustada eestlasi, et, et näidustada meie väikesed suguvennad ja niimoodi. Aga ja mina olen kirjutanud siia juurde kriitilise kommentaari, mida ma tänasel päeval laval pean ütlema, et natuke kahetsen, et ma seda kuidagi liiga teravalt väljendasin, seda oma kriitilist suhtumist, aga ma mõtlen täpselt seda, mida ma ka praegu, mida ma siin kirjutasin. Ma tõlkisin selle ära. Õigemini Ma ütlesin Korneliuse üle, et ma ei saa seda teha, sest mulle see luuletus ei, ei meeldi ja ei meeldi sellepärast, sest et, et autor ei ole autor ei ole üldse eestlasi mõistnud, tõeliselt mõistnud. Ta on kasutanud merekujundit valesti, vot asi ongi selles, et igav rahval eriti tuleb see ilmsiks luules on oma luulekujundite sümboolika omad traditsioonid ja see, mis meri on sümbolina eestlastele. See on ungarlased võõras nähtavasti kuna niisugune mees, kes on ka Eestis käinud, eestlasi armastab, ta kirjutas selle kõmalt kõige paremast äratundmisest. Ta on ehitanud oma luuletuse üles sellele, et nii-öelda meri ohustab maad, väike eestlane on selle maa peal ja peab võitlema selle rammiva kurja mere vastu ja võrdleb teda ata manidega ja võib-olla ennustas ette, et meri all kuri. Ja et kivid ja lained ja see maru ja siis lisandub veel talv, mis kõik õunapuuõied ära külmuma võtab ja ja Meli küllap märatseb, meri ei otsa aastasadadest saati ja, ja kõmistab väikerahvastele ähvardavalt, et häda väikerahvastele, aga siis aga eestlased sellel väikesel maalapil, mis on nii kidur ja nii kidur ja vaene eestlane, aga on nii visada, vaikib, ta ei anna alla. See muidugi ilus ilus idee. Aga Cornelius Hazel plot ütles mulle, et, et kõik see, mida sa, mida sa siin argumenteerida, pane see kirja ja me avaldame tõlkija kommentaarina. Mina panin selle kirja ja nagu alati on kiirenenud asjadega oleks rohkem aega olnud seda läbi seedida, siis ma oleksin ehk ümber sõnastanud seda kuidagi nii. Aga ma, ma panin oma meele paha nii-öelda siia kirja ja sellega ma tegin võib-olla meie suguvendadele natukene ma ei tea, haiget või meelehärmi, igatahes mulle on teised öelnud, et kuidas või niiviisi. Aga võib-olla autor ei olnudki merd näinud ja siis ma käin reblus meres ta ei olegi, ei olegi, Meri on niivõrd võõrasele meedia siin kommentaaris ma, ma olen siin pakkunud paralleele Tuglaselt ja, ja Ellen niidult. Ja Gustav Suitsu, kuidas, kuidas Eesti oma luules merest räägitakse, mis on meri kui kujund Eesti rahvale ja luules. Ühesõnaga see, see on minu. Ei ega ma päris päris niisuguse puhta tundega sellele ei mõtle, aga mina arvan, et sellest ei ole midagi väga hullu. Aga siin ma näen veel, sinu tõlgete hulgas on niisugune autor nagu Mihhail süütest, nii laskem neid nimesid välja öelda ja mina käest uurimisvangistus ja sa ütlesid, kui me eile rääkisime, et sa nägid ka telesaadet Ungaris jaamad ja seda, mida Ungari televisiooni kiituseks peab ütlema, et nad, nad teevad väga häid portreesaateid. Ma ei ole temaga isiklikult tuttav, aga noh, ainult piltide järgi ja siis seal ekraanil tänane saade, see oli ääretult huvitav saade, nii nagu need portreesaated täiesti ungarlased on head näitleja, teavad ja oskavad mitte ainult näitlejale hea näitleja, vaid ungarlane tahab ja oskab rääkida tahab ja oskab esineda või lihtsalt olla. Puudub võib-olla siit tulebki välja ka üks niisugune temperamendi omadus, rahvusliku temperamendi omadused, eestlane, natuke ikka niukene, nii sissepoole ja pigem puine, aga ungarlane pigem vastupidine. Pigem pigem pakub üle. Äärmiselt hea mulje jättis see saade ja ta rääkis siis oma rääkis oma loomingust jaama tegevusest, ta on olnud ühe teadusliku ajakirja toimetaja nii-öelda leiva ametina, aga seal kõrval tõlkija inglise ja ameerika kirjanduse tõlkija. Mina ütleksin, et ta on suurepärane, peamiselt suurepärane esseist ja lühiproosa, nii romaane kui novell on kirjutanud, aga ma olen nüüd võrdlemisi võrdlemisi palju teda jälginud. Aga see on, ütleme peajagu see üksikasi või õigemini, need need kaks pala on, on tema luu, tema loomingu paremik. Ja ma ütleksin, et see eeluurimisvangistus see on ka mõistlik, see on ka mõistlik ja see ongi žanriliselt žanriliselt ta esindabki niisugust voolu ungari kirjandusest, mis meil täiesti puudu mumeelest. See on parabool, romaan ja niisugune seitsmekümnendatel aastatel tõusis kuidagi nii-öelda moevooluks ja see on nii-öelda parim parim näide sellest sellest laadist. No ma usun, et suvel seda küllalt raske tõlkida oli küll, jah. See võib olla nii peidetud, et see ei paista välja, aga ma pean ütlema, et ma alustasin seda, seda raamatut kolm korda. Sellest ei tulnud välja, ei hakanud jooksma, kuni ma leidsin nii-öelda ütleme ja see, mille kallal see peab, see peab tulema sulle peale väga sugestiivselt. Niimoodi pihkimuslikult, aga sõnavaraliselt on ta kuidagi neutraalne, see hakkab tõlkijat ahistama, kes igatseb kujundeid ja igatseb kuidagiviisi mingit dünaamikat, aga seda tavalist dünaamikat siin ei ole. Ta on omamoodi kiretu, aga see ongi autori eesmärgid, ongi eesmärk, ongi eesmärk. Pärast ma nii-öelda ärgitasin, ärkasin mitu korda, enne kui ma, kui ma siis sain nagu soone peale ja siis mille järele ma hirmsasti puudust tundsin, on nii-öelda konkreetne ajalooline just nimelt see keskkond, siis ma oleksin pidanud saama Ungaris käia ja olla üks, üks jupp aega. Kui nüüd tagasi tulla veel selle sööklast eeluurimisvangistuse juurde, siis siis selle, selle laadi või selle võtme leidmise või selle nii-öelda sugestiivse toonuse leidmisel oli mulle niukseks suureks abivahendiks. Soomenatuur haarasin millegipärast Veiko hoovise värske raamat patujärele koera küünelõikaja ja, ja hakkasin seda puht enda tarbeks tõlkima, et kas tuleb välja? Ma tahan öelda seda, et see teatud kuivus, mis selles eeluurimisvangistuses mind ahistas ja üldse kogu see kogu see aines kogu miljöö ja see niisugune juriidiline see oli täiesti piina protsess. Et ma kasutasin ennast hoovise kujundit paralleelselt nende nende võtmetega, mis, mis soome keeles ja mis Veikohoominen ja ma olen seda autorit ennegi tõlkinud ja, ja isiklikult tunnen nii et niimoodi poolkogemata valmiski mul sisse koera küünelõikaja tõlge. Nii et nad valmisid paralleelselt ja tõesti. Ma ütleksin, et hoovi, see tekst on mind väga palju selle Ungari sihukeste juures aidanud. Pluss siis veel ka luule, millega ma niimoodi tegelesin paralleelselt, nii et ma ei ole ühegi asjaga niimoodi mitme asjaga korraga tegelenud, aga see on üks niisugune omapärane ring. Ja kui veel hoovisest rääkida, siis paar aastat tagasi ilmus soluus, tõlge temast onu Juss, jussist siia onu Joss, lisaks jutustusi, asi Stalinist. Noh, meil olid just need, need murdelised head siin olnud ja peab ütlema, et see see raamat, Ta jäi natukene hiljaks. Ehk kulus siiski ära. Eesti rahvale toomine on ju, teda tuntakse meil esmajoones vist küll siiski siiski humoristina ja seda muidugi on. Aga aga mina olen ka tema niisuguste lüürilist tahku jälitanud ja tõlkinud nagu talve turistmine, mis juba ammugi ilmus, eks ole, ja nüüdse koera küünelõikaja on kõike muud kui, kui huumoriraamat. Aga hoovin on ju kuulsatest poliitikutest kirjutanud neid oma oma Hitlerist ja Hitlerist ja aga ilmselt ilmselt aeg läheb veel nii pikkade hüpetega edasi, et jäägu Hitler nüüd ja sinna, kus ta tema kirjutas selle onu Jossi, siis vähemalt ilmus Soomes 88 ja mul siin originaali juures kirjutatud. Nii et see oli just see aeg, kus meil kõik kääris, tähendab ta kirjutas Hitleri varem ja siis tuli see. Aga, aga see on niisugune nagu, nagu vesteliselt kirjutatud, sellest ma ise räägiks, lihtsalt see pole, aga vähemalt on olemasolule ka oluline, on, on Kertu kaarina suva salmi. Nüüd ilmus selle aasta kevadel tema romaan õnnekütt, selle üle olen ma ise tõsiselt rõõmus, see oli ka suur töö ja ma olen seda autorit ka enne teinud, niiet 70.-te aastate keskpaiku ilmus heal järjel inimesed. Siis see on nii nagu paras järg sellele ja ma ei tea, tõsine, väga tõsine ja väga rikas raamat ja kergesti loetav soos tõlke pärast seda ei tea, kirjastaja muidugi nuriseb alati, et, et ei lähe, see on see igavene probleem. Kas, kas ja kuivõrd müü, noh aga minu meelest, kes ikka lugema hakkab, siis kui ikka ikka tahad kirjandust lugeda, siis on siin väga palju lugeda. Nojah, ajaviitekirjandust on muidugi. No ja siis, mis soomlastesse puutub, siis on aeg suurem, suurem töö on olnud Hanno vägele luuleraamat tema kogu luuleloomingust, tollasest kogu luulele loomingust läbilõige valikkogu öö, pool päeva pool. See on ka üks väga armas töö mul olnud. Ja loomingut oledki jah, jo märg natukene. Kui me andsime välja Veia merevalikkogu, seal on mitu asja, see, see veli, 100 meetri kõrgused tähed ja novellidest ja mis on nüüd ilmumas, on käsil. Praegu on käsil, ei ole, momendil ei ole momendil midagi, sest ma olen lõpetanud kunsti kirjastuselt on tulemas üks nende biograafilise sarja romaan. See on Lorenzo de Medici vist. See peaks, ma arvan, tuleva aasta algul ilmuma, kes on autor? Alberta Rommel, ta on üks kümmekond sellelaadsed biograafilist romaani kirjutanud, aga nii-öelda kirjandus nime no ta ei ole tuntud, on ka ajalooline ajalooliste asjade tegija mida veel Ungaris tegin, ma ütleksin, mis oli huvitav tegu, kuigi mitte ungari keelest, vaid saksa keeles, austerlase Artur šnitsleri näidend, ringmäng, mida siin vanalinnastuudio mängis teatri tükke ma ei ole palju teinud, aga, aga need mõned, mis ma teinud olen, on olnud väga huvitav töö ja väga kasulik tõlkijale väga kasulik, sest ütleme, kui sa oled peale ennast proosa tõlkijaks, siis, siis on ju dialoog ka väga oluline. Ja selle selles mõttes saad suure kooli. Ja kui ma nüüd peaksin ütlema, mida ma nüüd järgmisena edasi tahaksin teha, siis ma tahaksin tegeleda luule tõlkimisega.