Tere rõhust eesti keeles räägime tänases saates, kas eesti keele esisilbirõhul on ainumäärav roll eesti keeles sõnade hääldamisel või avaldavad oma mõju ka mingid muud tegurid. Saade on rõhust, kaasrõhust, kõnetaktist, rõhu ja silbi omavahelistest keerulistest ja põnevatest, suhetest ja saates on Tartu Ülikooli dotsent Pire Teras. Tere. Tere. Mina olen saatejuht Piret Kriivan. Missuguse keeleteaduse osa või keeleteaduse haru alla kuuluvad need nähtused, mis sai just üles loetud rõhk kõnetakt? Need kuuluvad siis otsapidi foneetikasse, foneetika jaguneb siis segmentaal foneetikaks, see on seotud siis häälikutega häälikuühenditega ja teiselt poolt siis suprasegmentaalseid, eks, ja see on siis see, kuhu alla rõhk ja kõnetakt ja meil pikemad siis kõneüksused kuuluvad neid siis tatakse prosoodijaks prosoodia ja siis see sõna tuleb kreeka keelest tähendas algselt värsiõpetuses selline juurde laulmine või laulurõhk ja ja prosoodia, hõlmabki siis rõhku, siis võib sellega siduda ka kõne meloodia, noh, inimesed tunnevad siis intonatsiooni ja lisaks siis hääliku pikkus või kvantiteet siis. Ja noh, teine küsimus on siis see, millised nendest nähtustest on kõnes või keeles lahendusi eristavaid ja sellega tegeleb siis juba fonoloogia, mis ka vaated nii segmentaal, foneeme kui Suprasegmentaal foneem, et ma arvan, et kuulajad teavad, et eesti keeles näiteks vältel on oluline tähendusi eristav ülesanne nendest prosoodia nähtustest, et meil siis oleneb sellest hääldusest, kas me mõistame näiteks sõnavormi, et laulu on teises vältes ja märgib omastavat käänet ja laulu on kolmandas vältes märgib osastavat käänet või siis välde eristada tähendusi? Noh, meil on selline ilus lill nagu kalla siis teises vältes, aga kui ma ütlen, kalla kolmandas vältes, siis ma mõtlen, et vala mulle midagi. Rõhk on oluline prosoodiline vahend. Ja rõhk on oluline prosoodiline vahend, sest ka seesama välde tegelikult on seotud rõhuga ehk välde siis hõlmab seda rõhku ka, et rõhk tulebki esile seal kõnetaktis, et me tajume seda rõhku suhtes siis rõhutuga, et alles seal siis tõusevad esile need silbid siis teiste hulgast. Me oleme koolis õppinud ja meile on pähe tambitud, et eesti keeles on rõhk esimesel silbil nagu paljudes teisteski keeltes, tegelikult aga kui oluline eesti keeles on see esimese silbi rõhk ja kas on siin mingid muud tegurid kaabel? No esisilbi rõhk, sellised keeled, kus rõhk on seotud mingi kindla silbiga, neid nimetatakse kinnistunud sõnarõhu ka keelteks ja eesti keel tõesti nende hulka kuulub, see tähendab, et kui me kuuleme rõhulist silpi, siis me võime teada, et sealt algab uus sõna, et siis ka sellel, kes õpib eesti keelt võõrkeelena, tal on lihtne sõna piire justkui ära tunda. No alati on reeglika erandid ja, ja noh, võõrkeeled on siis mõjutanud seda eesti keele hääldus, nii et mitte sugugi alati ei ole see teatud pearõhk esimesel silbil, vaid võib kergesti olla ka mujal, nii et esimene silp muutub hoopis rõhutuks. Noh, kasvõi siitsamast foneetikast foneetikatki või vokaalissess, pikk vokaal seal või täis häälik teises silbis juba ütleb, et see rõhk läheb sinna selle silbi peale ja on ka ju Eesti oma sõnad, need hüüdsõnad, kuhu me rahulikult paneme, lõhu mujale, esimesele silbile siis ka meie igav päevane sõna, aitäh on ju selline, kus esimene silp on rõhud ja teine silp rõhuline ja ma ei tea, kas kuulajad mõtlevad või ütleme, ahhaa, ahoi FE. Et seal ka rõhk siis läheb teisele silbile ja esimene silp peab rõhutuks. Aga võõrsõnade puhul ongi see, et alati ei, ei pruugi teada, et kus rõhk täpselt on, et et noh, näiteks siis pikad täishäälikud on need, mis nagu ütlevad, et sellel silbil võiks rõhk all. Ja minu meelest need võõrsõnad on ka huvitav, sellepärast et seal kõnekeeles rõhk võib nihkuda kuskile, et võib-olla tuleb tuttav ette, et meil oleks küll protsent siis rõhuga viimasel, aga ma arvan, et paljud hääldavad seda protsent protsenti või siis noh, periood selline mitmerõhuga sõna, et see on muutunud ju perioodiks, et et rõhkkongi esimesele silbile läinud ei kodunevad võõrvõõrsõnad eesti keeles hääldustest muganduvad niimoodi, et mis on suupärasem, et egaa üldiselt eesti keel eesti keelele jah, meeldib see esisilbi, rõhk keele kasutajale ja ja see on loomulik, et see hakkab kanduma sinna esimesele esimesele silbile. Te nimetasite kõnetakti, mis on kõnetakt kõnetakt siis eesti keele puhul tähendab siis seda, et rõhulisele silbile järgneb rõhutu silp, noh, tavaliselt siis rütm läheb selliselt rõhuline rõhutu, rõhuline rõhutu, rõhuline rõhutu ja nii edasi. Ja siis noh, teame kõik, et meil on ka kolmesilbilised sõnad, seal siis juhtub see, et rõhulisele silbile võib järgneda kaks rõhutud silpi. Näiteks raamatu, seal on siis kolmesilbiline raamatu raa on rõhuline, matu anrõhutud aga kui tuleb juba siis osastav kääne sellest, mida raamatut siis juba see kolmas silp tutt saab see selle kaasrõhu sinna. Et see mingisugused häälikustruktuurid seal silbis soodustavad rõhu panemist siis sellele silbil Siis algvormis on eesti keeles, kui võõrsõnad välja jätta ja need hüüdsõnad välja jätta. Algvormis on tavaline kõnetakt, rõhuline, rõhutu, rõhuline rõhutu. Aga kui sõna käänatakse või pööratakse, siis see muutub ja tuleb juurde. Kaasrõhuline silp. Just, ja, ja kui on, siis nagu meil pikemad sõnad, me teame, et meil on väga pikki sõnu, noh neljasilbilised sõnad, siis rütm seal lähebki sellised, et esimene silp on pearõhuline ja teine silp. Ta on rõhutu, kolmas silp, kaasrõhuline, neljas silp rõhutu noh, näiteks huvitava me võib-olla ei taju seda juba nii väga rõhulisena, sest kaasrõhk on palju nõrgem kui pearõhk või noh, seesama raamat, raamatute ilusate et seal läheb koguaegse rõhuline rõhutu ja noh, meie rahvalaulud on need, mis sellest rütmist väga kinni peavad võivad tulla sellised siis Öeldakse foneetilisteks sõnadeks tegelikult et mul on siin ühed rahvale laulust selline, mis on meile tuttav rahvalaul siis kus alguses osakese rütmi, retsiteeritessess selliselt, et tuleb rõhuline rõhutu, siis laula, laula, suu geene, liigu linnu, keelekene mõlgu marja meelekene, eks, ja siis tuleb selline rida, kus on järsku paaritu arv silpe, mida ma siis loeksin tavaliselt ilutse südamekene, siis aga rahvalaule ja laulaks iilud sees daamäkeene siis nagu daame seal sõnaks ja sees. Et palju rohkem peab kinni sellest rüütmisteton, rõhuline rõhut, noh et siis tekivad, sellised on küll ilukastis sees, et ei ole mitte ilutse südamekene suukene ja on, ei ole ka rõhuline rõhutu rõhule jäänud ja, ja seal siis rahvalaule jagaki, selle suuna, kui niimoodi ära ütleb su geene, siis need justkui uus jaguneb kaheks, et üks on alguses saareguline ja lõpu tahtis rõhutu, et sealt tulevad kõikne ja selles samas laulud tuleb värsirida siis kena kirstu keskel mis läheks selliselt rütm, aga sealt tuleb siis teha kena kirstu keske elle, et saaks selle omase rütmi kätte. Sind. Kas meie omane rütm hakkab siis kuhugi ära kaduma? Seal on see, et, et kui on sellised lihtsalt täishäälikuga lõppevad sõnad on kolmesilbilised, siis seal on raske seda hääldada rõhulisena ja see rikuks ka seda rütmi, et pigem on siis jah see tulnud selline lisa erütromuster, need paarituarvuliste silpidega sõna täht, mida saab jagada, et meil on ju ka näiteks kuuesilbilisi sõnu, mida nii sageli ei kasuta võtta sellised nagu sõnast kaval, ütleme, kaval, kavalam kavalama ja siis kavalamale. Et seal on kõik silbid sellised, et lõpevad selle lühikese täishäälikuga ja seal on võimalik siis teha näiteks kolm taktikava laama leeki siis panna velgi juurde, teha ta kuueseebeeliseks ja siis võid öelda ka kaks kolmesilbiliste akti kavala malegi. Võib-olla ikkagi lani nii tuttavalt nagu et parem siis ja no siis, kui satuvad sinna näiteks kaashäälikuid, silbi lõppu, siis ei ole nii lihtne seda nihutada seda rõhku, kuhu siis nagu kavalamatele, et seal peab kindlasti matele saama selle, selle siis rõhu. Kas on mingi seaduspära ka selles, missugused häälikud ja mis vahekorras, mis järjekorras häälikud vokaalid või kaashäälikud on, kas rõhulises silbis või rõhuta silbis või kaasrõhulises silbis? Ja nende täishäälikutega siis ta on ju niimoodi, et siis meie pearõhulises silbis oma sõnades saavad olla vokaalid siis köik täishäälikud, kõik meie üheksa täishäälikut aga järgsilpides või väljaspool seda pearõhulist silpi saavad tulla ju ainult viis nendest täishäälikute, sest et seal on mentsis a e i o ja U ehk siis need primaarvokaalid või ilma täppideta. Et see tuleneb sellest, et Eestis keelest on ühiskeelest vokaalharmoonia ära kadunud. Et ei ole alati siis samasugused häälikud, nii nagu soome keelt Ta õppinud teavad, et on seal alati siis nagu tuleb valida siis täishäälikute vahel, mida seal kasutada, aga see on juba hoopis teine teema. Mis vahe on rõhulisel silbil ja pikal silbil või ütleme siis pika täishäälikuga silbil? No ei tea seal no kui ütleme, pika täishäälikuga silp, see on hea küsimus, sest sest see on üks vihje, et see silp on ühtlasi ka rõhuline. Siis kui täpselt need võõrsõnad olid juba kõne alla, et siis tavaliselt kui me näeme kuskil mujal kui esimeses silbis pikka täishäälikut sisse silt peaks rõhku kandma. Sest Eesti oma sõnades seal väljaspool esimest silpi ei ole pikki täis häälik kõik. Et see on jällegi selline asi, mida noh näiteks olen kuulnud, et, et soome keelt rääkides, seal on ju palju järjekindlamalt esisilbi rõhk ja siis on see linna nimi, ess puu ja, ja kui ei tea, et soome keeles on rõhk seal esimese silbi, siis väga hästi sellest võib saada SP lähenes poosse siis et, et loomulikult see pikk täishäälik siis tõmbab endale rõhu. Kas soome keele esimese silbi rõhk on tugevam kui eesti keeles eesti keele esimese silbi rõhk? Ja selles mõttes, et soomlased andis võib-olla sallimatumad selles suhtes, et peavad kinni sellest esisilbirõhust ja seal on see rohkem siis kinnistunud sellele esimesele silbile ja eestlased siis on olnud tolerantsemad selles suhtes või vastuvõtlikumad nihutama seda mujale ka. Aga me ikka mulle tundub, et me hoiame esimese silbirõhust väga kõvasti kinni, kui tugev see meie esimese silbi rõhk saab olla ja kui tugev ta võib-olla, sest ma küsin seda sellepärast, et kui me püüame võõraid nimesid hääldada, siis mulle tundub, et me mõnikord otse öeldes pingutame sellega üle, et, et me arvame, et, et eesti keeles on väga tugev see esisilbi rõhk ja et see sobib meie keelde igatpidi näiteks jaapani nimedes, Nagasaki ja Osaka. Minu jaoks valmistab see raskusi selle väljaütlemine. Nojah, seal kõik, mis on võõrapärane, siis, siis kui ei tea seda alg keelenime hääldust, täpselt siis ma arvan, et võõrvõõrapärase puhul on loomulik, et tahaks nihutada selle rõhu kuskile mujale näitamaks, et tegemist on millegi võõraga. Ja kes siis teavad seda, kuidas need sõnad siis selle algkeelepäraselt hääldatakse, neid panevad siis õigesti selle rõhu sinna, kus peab pea poole vähem. Et ja ma arvan, seda, seda ei saa pahaks panna selles mõttes. Et kui teadmatusest tuleb see aga muidu jah, eesti keel ju nimede suhtes häälduse suhtes püüab lähtuda sellest algkeele nime hääldusest, jah, ainult et peab teadma, siis, et kuidas need häälduvad täpselt. Aga kas me suudame seda öelda? No ma ei tea, mikspärast Osaka siis peaks olema keerulisem öelda kui mingi viisaka. Aga te ütlesite praegu osakamite Osaka ja no seal on seenpikkuse märk peal, et ta peaks natukene võib-olla veinimassis jälle siis roosaka, siis noh, mis võiks kõlada meie meie teise sarnaselt Osaka ja ei tule mul välja. Ja kuulsin just ühte jaapanlast hääldamas teda ja nii see mulle külast nagu teisevältelise sõna on. Aga üks Eesti tuntud kaubanduskeskus ja meelelahutuskeskus Solaris kolm silpi järjest, mis tähendab, et Solarista nagu eesti keele moodi ei oleks eesti keele reeglite järgi, ei oleks. Et see, kui on Solaris, siis on rõhuline silp ja kaks rõhutasid Mõtlemata nüüd selle sõnatuletuse peale, et, et siis ta nagu noh, seleta, kuidas see täpselt nagu võiks sobituda kolmesilbilised hästi, tegelikult sobivad noh seal selles sõnas nimesid ei kirjutata, kuidagi, on kõik täishäälikud lühikesena kirjutatud ja ma arvan, et see on loomulik, et et siis nime kasutaja, selle hääldabki Solaris, sest meil on ka hämarus või pimedus. Et täitsa sarnase Sis häälikulise struktuuriga, need ei mõtle üldse, kuidas need tuletatud on, ehtsa ennast, kust seesama hämarus ja Miks on siin siis rõhuline ja kaks rõhutud rõhuta silpi? Noh, sellepärast et kolmesilbiliste sõnadest see rütm läheb selliselt, et tänu liikele siis ja just tänu sellele, et seda on tuletatud, et on hämar ja hämarusest liidab midagi, aga siis on ka hämarat, kus saab näiteks kaasRehusin lõppu. Kaasrõhk on jah, selline nõrgem, et võib-olla selle hämarat puhul ei tajugi aga siis võrrelda nagu hämarat, kus on see viimane rõhutu ja hämarat kus ta saab siis nagu sellise pikema hääldesse. Ja noh, need, kes teavad siis ladina keelt, need ütlevad siis Solaris või kellele on tuttav sõna solaarium, siis ka proovi pat hääldada selle Solaris, aga noh, kas siis on Eesti keeles häälduses see hea asi, et kui, kui öelda, aga Solaris sisse natukene pikemana hääldub selles teises silbis, et siis võib-olla jätab natukene mulje, et seal on midagi pikemat, kuigi sinna selget rõhkussis ju ei tule. Tegelikult aga no näiteks võõreesti keele võõrkeelena rääkijad sellesse sõnas, noh nagu ema ja isa, mis on ka siis sellised noh, sarnased või olu, seal võivadki tajuda selle teise silbi täishääliku pikkuse tõttu näiteks rõhku ja panna selle siis selle seostada selle rõhuga või siis, kui nad ei kuule seda siis siis võivat hääldada nagu need sama teema ja Iisassis hoopis esimese pikemaks siduda kusega selle rõhumist, mis eesti keeles nii ei ole, et siis tuleb justkui mitte sõna sellest välja tegelikult, sest me ei saa pikkust kasutada rõhu edasiandmiseks. Et kasutame seda hoopis millekski muuks. Ma olen ise hädas olnud mõne ajaloolise nimega ja ma olen neid saates valesti hääldanud näiteks Kursell klauskur sell on ajaloosaates üks selline tegelane meil tegelikult peaksite tähendama klauskursel. Aga miks, miks minul see rõhk sinna lõpunud läheb, kuigi ma tahan siin rääkida kogu aeg esimese silbi rõhustaga nüüd mul endal läheb ta sinna lõppu ja täiesti valesti. Ja on see laiskus ja mugavus. Tollase on jällegi see võõra mõju, et seal lõpus on midagi pikassis, sell justkui nagu sepasell ole nüüd üks silp seal alguses aga aga noh, võib-olla see mõjutab siis tõmbab justkui endale rõhku, et see polegi nii imelik või siis võib proovida ta lihtsalt kaherõhuga hääldada, niimoodi mõlemad nagu rõhulisekstis kuidagi teha, et võib-olla siis on, see ka ei ole nii nii omane, sest noh, meil on ju sõnu, kus satuvad kõrvuti kaks rõhulist silpi ka, et ka selliseid sõnatüüpe on, aga üldiselt egaa siis keelekasutajale need sõnad ei meeldi ja need tavaliselt hakkavad nihkuma muusse tüüp B on mingisugused tuled, tõstliiteid, mis ju tõmbavad endale rõhu ja näiteks kolmandavältelised sõnad on sellised siis kus võiks tulla kaks rõhulist silpi noh, nagu ohtlik või päästik, eks tuleb, justkui kaks rõhulist Lict, Stick tõmbavad endale rõhku ja siis siis tegelikult on nüüd isegi ära kadumas õigesti, justkui siis ütleme nüüd juttume läkides õigesti hääldatud vorm peaks siis olema selles tüübis ohtlik kudele, mäestiku desse, eks, aga teame isegi, mis nendega juhtub, et juhtub see, et keelekasutaja ütleb siis ohtlikutele, kui ta tahab seda vormi nii nagu õpikust võttele, eks mugav. Või siis mäestikutessessis märgib seda omasemad rütmi, et teeb selle teise silbi rõhutuks või siis ka terve tüüp, on need siis nagu töösõnast tuletatud tööline. See oli pikka aega sellisest käänamise siis tüübis, kus oli lubatud mitmuse mitmuse osastavat käänet käändeks ainult töölisi, eks, ja kaasrõhk sel juhul oleks teisel silbil tööline töölise töölisi ja nüüd tänaseks on lubatud seal ka teine variant, nii et see liim muutub seal rõhutuks ja öeldakse hoopis siis töölise töölist töölisele, tööli, seid siis mittetöölisi. Et noh, muutuksis keel ja, ja, ja need sellised nihkumised või isegi välte muutumisega sõnana ümbrik on ju selline, mis oli kunagi ainult lubatud, siis just täpselt tüüp, siis ümbrik koda ja aga nüüd on see välde muutunud hoopis teiseks ja sellepärast siis võib öelda ümbrikute, siis on nihkunud hoopis õpik-tüüpi, õpikute ümbrikute. Ka rõhkude ja kaasrõhkude vahekord keeles muutub. Jah, võib muutuda, et siiski keelekorraldajad arvestavad selle keele kasutajaga ka ja kui piisavalt paljud on hakanud, kasutad tama niimoodi mõõtes sõnu, siis, siis lubatakse uusi alguses paralleelvorme ja kes teab, võib-olla kunagi need tööliseid ja tõeliseid lähevad piss ainsateks variantideks ja keegi ei kasutagi enam neid paralleelvorme, mis vanasti olid ainult ainuvõimalikud. Kõnetakte koosneb rõhulised ja rõhuta silbist, tavaline kõnetakt, aga ühesilbilised sõnad. Ja nendega saab nende nalja, nendega saab välja siis ühesilbilised sõnad, tavaliselt öeldakse, et need on rõhulised, täistähenduslikud sõnad siis ongi sageli rõhulised. Aga kui need hakkavad nüüd kombineeruma näiteks liitsõnadesse satuvad, siis nendega juhtub midagi. Meil on küll siis noh, ütleme siis kael ja okei, kui me need paneme kokku, siis me saame kas variandi kaelakee öeldud välja või siis kaelage, nii et me võtame sellelt keelt hoopis rõhu ära ja teeme sellest justkui kolmesilbilise sõna. Noh, selles mõttes, et tavalise, sellise, kus tuleb rõhuline rõhutu, rõhutus siis nii et teeme selle kee hoopis lühi, kes, eks seal ja paljud sellised liitsõnad siis on, kus need kaotavad just oma rõhu ja muutuvad pikad vokaalid hoopis lühikeseks siis kõnekeeles tavaliselt siis sellistes ametlikumas hääldusest hääldatakse ikka kaelakee siis välja. Ja noh, ka võib tulla järjest tegelikult selliseid rõhulisi silpe rohkem ta vaatas nii armsalt oma kallimalt tuleb siis arm ja salt siis justkui armsalt ei ole nii tugeva rõhuga või võib ka rohkem siis noh, on sõna aus, sellest siis tuleb ausaim ja kui paneme mitmuses võime saada siis ausay mail näiteks või au sai maid, kus tuleb tegelikult siis kolm rõhulisti järjestada ka, võime ka teha ausaimaid, siis nagu võtta rõhud ära justkui hääldada palju lühemalt siis et jah, ja eks sellega katsetatakse, katsetatakse, et on Hando Runneli üks selline ühesilbiliste sõnadest luule, kuidas näiteks kus siis luuletuse lugeja võib ise varieerida, et kuidas ta seda loeb siis, et kas ta moodustab seal mingeid kahesilbilisi takte või või siis paneb kõik sõnad rõhulist, kas te mõtlete seda? Kehv kõhn poiss läks? Ja täpselt, et seal võiks nii-öelda ju kehv poiss või midagi sellist hakata rütmiliselt lugema, nii et teha sellist mängusele. Ka rõhk võimaldab eesti keeles mängida. Ja võimaldab kindlasti ja seda, seda ma arvan, ka keelekasutajad teevad siis nihutades neid rõhke. Et mõtlesin ka just, et noh, oli siin juttu juba nendest liidritest nagu mine liide, et meil on nagu võin öelda teisele, et mine, mine nüüd, mine nüüd ära, et hakkamine. Aga siis on ka minemine, et kus on justkui neljasilbiline minemine natuke viibis või ja seal kaasrõhuline takt, aga see ei tule nii selgelt esile ja võõrsõnad on ju, või? Liitsõnad on üldse sellised, eks, et, et kus saab sellega mängida. Meil on vanaema, siis tõi meelde siis vanaema või siis vanaema või siis või siis võime ära kaotada selle sirbi ja kõnekeeles saab sellest siis vana oma. Et kolmesilbiline sõna hoopis. Et jah Kui teistes keelevaldkondades grammatikas sõnavaras muretsetakse inglise keele pealetungi pärast kas selles vallas ka on mingit mõju tunda või mõne või mõne teise keele mõju. Aga see on vähetõenäolisem juba. Ja ma nagu ei, ei usu, et seal rõhu rõhu osas, et et kuidagi oleks oleks seda mõju, et nagu ei ole selle peale selle teema peale mõelnud et seal võiks mingisugust sellist teise keele mõju all, et see noh, välja arvatud siis needsamad võõrsõnad, aga seal on kõik need keeled, millest need võetakse, neid võõrsõnu. Et seal nagu, eks see noh, prosoodia võib küll ju mõjutada, pigem nagu noh, eesti keel on võib-olla keele Ojalos mõju tanud oma naaberkeeli, nagu me teame, siis läti keeles on ka esisilbi rõhk, et mis on siis arvatakse takt siis nagu naaberkeeltega, et soome-ugri keeltega siis või läänemeresoome keeltega. Et noh, selliseid mõjusid on prosoodiliselt või, või, või noh rohkem võib-olla seal intonatsiooni poole pealt, et, et arvatakse, et kui tuleb see niinimetatud tõusev intonatsioon lause mängu, et see võiks olla nagu inglise keele või mõne muu keele mõju, mis ei ole eesti keelele, siis selline omane, aga aga mida esineb siiski aeg-ajalt. Nii sageli, aga kõnekeeles siiski võidaks tõusvat intonatsiooni kasutada. Ja rõhu suhtes ma ei ole niimoodi mõelnud, et et oleks nagu konkreetselt mingi keele mõju. Pire teras, Tartu Ülikooli dotsent, viimane dotsent, dotsent ja ja küsima, et võiks öelda, nii, dotsent dotsent, mõeldes selle peale, et see hakkab käenduma dotsendi dotsenti, siis tõenäolisemalt sääsedotsent. Aga miks mitte kat otse? Nii dotsent teras, viimane küsimus, kas eestlane on ise laisk oma keelt hääldama ja oma esimest rõhku välja hääldama, kas peaks olema püüdlikum või võib rahulikult rääkida nii edasi, nagu me räägime? Ma arvan, et võib rahulikult rääkida nii edasi, kui räägime, et pigem võib-olla see noh, esisilbi rõhk on paigas, et see, mis on nõrgem, on see ka siis kaasrõhuliste silpide rõhk, et see on, sellepärast hakkavad sealt häälikud ära kaduma ja sellised, et võib-olla seal võiks olla siis teinekord hoolikam vähemalt ametlikus keelekasutuses, et et välja välja hääldada, et, et tavakeelekasutaja ütleb lasteaed taseme lasteaiad siis ei ole nagu midagi sellest, aga ka muidu võib-olla on raske aru saada, mis sõna mõeldud, või seesama vanaema vanaema, et siis mõne mõni võib seda kuulda vanema hoopis siis pikem, siis telekaasrõhu suhtes, võib-olla võiks sellele mõelda rohkem. Aitäh pire teras ja ma loodan, et tänane saade aitab kaasa sellele, et me mõtleme natukene kõnetakti ja rõhuvahekorra üle. Aitäh. Aitäh teile. Keelesaade jälle nädala pärast, head aega.