Tere hommikust ajal, mil raadio ja tele-eetrit valitsevad valdavalt sportlaslikud meeleolud viib jutusaade teid tunnikeseks hoopis teisele lainele. Vabariigi sünnipäeva kuul jagas president teenetemärke ja ligi 100-st ordeni kavalerist tuli mul välja valida üks. Ja määravaks sai tegelikult fakt, et nimelt täna, üheksandal veebruaril tähistab selle mehe praegune töökoht LHV Pank oma viieteistkümnendat sünnipäeva. Mina olen Margit Kilumets, tere hommikust, Erkki Raasuke tulemustest. Aga miks mitte tegelikult alustada spordist? Et millised need olümpiamängud sinu jaoks isiklikult on, kas see on hea aeg? Saab meelelahutuse nii-öelda igast asendist ja igal kellaajal kätte või on see pigem selline ajaröövel? Seekordsed jooksevad peale kuidagi natuke isegi ootamatult. Et ma arvan, et sellele saaks vastata võib-olla nädala pärast, et, et kui need asjad on käima läinud. Et muidugi oli teada, et need mängud tulevad ja, ja palju on sellest juttu olnud ja furoori ja võib-olla liigagi palju, aga nii kui nad nagu käima on läinud, et pole veel suutnud sellesse mõelda, et, et oi, et ma jälgin seda või teist, võistlustaja. Eks see, eks see kujuneb, kujuneb ajapikku, aga ma arvan, et on õhtused uudised, õhtuse spordiuudised on see, mis lähevad nüüd hästi põnevaks ja niimoodi, et ma arvan, et ega ta muidugi teda päevarütmiga rohkem ei muuda. Ja sul kodus ei ole niisugust dilemmat, et kelle käes on telekapult olümpiamängude ajal, eks ju, et lapsed tahavad multikaid või ma ei tea, kui vanad su lapsed muidugi on, aga ei taha multikaid. Ikka on, väike tüdruk, vaatab väga kiindunud rootsikeelseid lastesaateid kogu aeg, nii et ja ta on suuresti selle elutoa ära kopeerinud seal? Ei, ma arvan, et ei ole, et see päevarütm on ka niisugune, et, et päris onlainis jälgida, neid sündmusi ei olegi võib-olla väga plaanis. Et ega ma ei ole üldse nagu hirmus suur nagu spordivaataja võib-olla välja arvatud ainult üks võistlused Tour de France, et mis, millest paljud ei saa aru niimoodi, et, et kuidas seda vaadata kolm-neli tundi järjest kudes. Kuidas siis lükros mehed sadulas nühivad ja, ja minu arust on see nii kohutavalt põnev, et, et see on ainuke siis, kus ma testimine olla tunde televiisori ees, aga muidu need õhtused spordiuudised ajavad asja ära. Nii et sinu jaoks ei olnud siis seega mingi vaidlus, mis Eesti televisiooni valikute üle käis, et kas on mõtet seda Tour de France'i sisse osta kalli raha eest ja näidata inimestele asja, kui veel eestlastele hästi ka ei lähe, mis tegelikult huvitab, noh umbes ma ei tea, ühte protsenti elanikkonnast või veelgi vähem. Vot seda, kui palju teda huvitab, et ma arvan, et huvitav tegelikult päris päris paljusi, sest noh, jalgratas või jalgrattaspordi kandepind on hästi-hästi kiiresti kasvanud. Et need, kes natukenegi sõidavad, et kui me vaatame siin isegi viis-kuus aastat tagasi, läksid nädalavahetusel oma tuuri tegema olid sa siis üksi või kahekesti, kahe võib-olla kolme tunni jooksul, heal juhul nägid ühte või kahte ratturit kusest mingi pundiga kaasa läinud, siis nüüd on ikkagi nii, et nüüd sa näed, 10 Sa võid näha 20 inimeste nagu liikumas vastu, et ma arvan, et et see ala iseendast on kindlasti populariseerinud ja, ja ka tuuri jälgijaid on, on palju. Iseküsimus on see, kas tõesti, et kas Eesti Televisioon peab seda üle kandma sellepärast. Ja muidugi noh, eurosport on seda teinud ajalooliselt teinud seda väga-väga hästi, väga informeeritud, et see ajab kenasti asja ära, et ilmtingimata ei pea Eesti televisioonist üle kandma. Aga ega seal lisaprivileegid, kui nad seda teevad, torenesed eesti keeles kuulata. Meil siin käib parasjagu liikumise aastal, sa juba vihjasid, et sa oled ise ka mees, kes sõidab rattaga, aga sa vist üldse teed väga hea meelega sporti ja palju sport. Ma ei oska öelda, et seda palju on Maran nädalas hea nädal on siis, kui neli korda saab välja ja väga harva, et kui rohkem, aga kui saad ainult kaks korda nädalas välja, et siis kehva nädalaga, kui sul reisimist asja midagi teha pole niimoodi, et sellele võib-olla lisaks siis hommikuti natukene võimleb ka ja aga. Ma nii-öelda ripun kaasas ühes seltskonnaga, kes on endised vastupidavussportlased reeglina enamus nendest suusatajad, mõned jooksjad ja nii edasi ja, ja, ja see on nüüd päris mitu-mitu aastat on juba juba niimoodi käinud ja kui nemad kuskile välja lähevad, et siis ikka lähed sinna kaasa niimoodi ja nagu ma just ütlesingi, tema ripun nagu kapsas, sest minul seda tausta ei ole ja kui nemad ajavad juttu rahulikult omavahel, siis minu jaoks on see tihti nagu töö, et seal nagu kaasas mitte mitte seal nagu välja kukkuda, aga ta on hästi teise valdkonna inimesed ja, ja, ja see on sobinud ja see on käinud nüüd juba aastaid aastaid. Sa reisid oma töö pärast päris palju, kas sul siis on näiteks spordivarustus kaasas, ma ei tea kas lausa dressid või, või vähemalt mingeid spordijalanõud ei saa ju ülikonna ja kingadega minna õhtul jooksma pärast koosolekuid? Kunagi ma võtsin rohkem kaasa ja kui vahepeal läks reisimine nii intensiivseks, et siis ametikunstiks muutusse, see on niisugune laik travel või kergelt, et kuidas sa saaksid minna nii et sul on hambapasta ja, ja siis hambahari on põhimõttelist rinnataskus, et selleks täitsa omaette nagu spordiks, et kuidas saab nagunii kerge varustusega minna ja siis ma hakkasin asju vähem võtma kaasa, aga see käis paralleelselt sellega, et jällegi, et mind on õpetatud ja ma vaatan, et siis läheb hästi populaarseks nihukest igavesed harjutused, mis sa saad teha oma keharaskusega. Ja kui minna näiteks, ma ei tea, kesklinna spordihalli nädala sees kuskil õhtuti, terved suured grupid, inimesed niimoodi õhukese mati peal teevad aru, tõsi, kaks tundi niimoodi, et noh, et natsismist on koomas peale seda sõna täitsa võimalik nagu teha ja ma olen ka jällegi kaasa sattunud ja seda õppinud ja, ja nüüd ma olen vahetanud selle selle vastu, arad, et hommikul pool tundi teed sihukest asja oma hotellitoas, sa ei peagi midagi kaasas tassima, ütleme enne duši alla minekut, sa oled suurepärase alguse päevale ja, aga kui on, kui reisimist, mida nüüd nüüd tänasest ees, mul enam seda pole olnud, aga aga alati, kui me käisime New Yorgis, siis alati olid asjad kaasas. Keskparki on vaja minna jooksma. Sa teed väga pingelist tööd ja me räägime tänase saate jooksul sellest kindlasti ka ja oled olnud tippjuht ikka mitu teist aastat vist võib niimoodi ütelda. Kas sport on see, mis aitab pinget taluda koormusi taluda vaimseid koormusi? Võib-olla ta on, ma ei oskagi päriselt seda öelda, sest mul niisugust aega, kus ma poleks üldse nagu liigutanud, et ei olegi olnud. Et ma ei oska seda selle koha pealt võrrelda, et mis, kui närviline või, või mitte närviline ma siis oleksin, kui ma, kui ma natukene ei liigutaks. Aga eks ta, eks ta on ikka maha laadi funktsioon on tal kindlasti janu, seda on uuritud palju, eks ole, kõik need, kõik see keemia, mis sul nagu liikuma läheb, et kui sa füüsiliselt aktiivne oled ja, ja noh, see on küll päris kindlalt, et, et kui, kui sa tuled ükskõik jooksmas rattaga sõitmas, tuled tagasi, on suu kõrvuni peas niimoodi, et et täitsa arusaamatu, aga nii see on niimoodi ja siis sellel hetkel on siin energialaks on hästi kõva. Et sa peaksid nagu olema, võib-olla väsinud, aga ei ole siis just on see, et ülejäänud päev on näiteks veel ees või teed midagi, niisugune väga-väga hea enesetunne ja noh, sellest on ju kõrge sõltuvaks. Kui sinu karjääri kirjeldada, siis see on natukene nagu ajalehepoisist, ma ei saa nüüd öelda, et miljonäriks aga ajapoisist tippjuhiks. Et kuna ilmselt kuuleb sind ja sinu sellist tööteemat väga hästi ei tunne, et, et mis siis juhtus, kui sa ülikoolis käisid ja pidid valima, kes sinust kunagi saab? Ei, ei tahtnud saada advokaadiks, ei tahtnud saada arstiks ja ei tahtnud saada või, või tahtsidki saada pankuriks vä? Ei tahtnud, ma koputan siiamaani, kui küsitakse, et kes sa oled ja ma sõna pankur tuleb kuidagi väga raskelt üle üle huulte, aga ikka parem sõna, ega ei olegi vähemalt et teine kõlab enam-vähem sama kuivalt, aga mõnikord ütlen, et ma olen finantsistid, aga noh, et, et ega siis nad siis on juba mõni mõtleb, et ma olen raamatupidaja. Ei ole. Aga see ekspankur ka, et, et noh, et siis see stereotüüp, mis sellega silme ette tuleb, on niisugune torukübaraga musta riietatud meesterahvas, et noh, et päris nii see asi, nii see asi ka ei käi. Aga ei, mul on olnud väga vähe niisuguseid teadlikke valikuid, et ma ei ole kunagi olnud seda tüüpi, et, et ma mingisse teemasse oleks hästi sügavalt sisse kukkunud. Mis ma mõtlen, selle all on näiteks mõned noored sportlased või kellel on nagu väga suured eeskujud ja kes on ülipühendanud nagu midagi tegema. Et, et ei, ma ei ole seda olnud, et rohkem on, ma olen sellest põlvkonnast, eks ole, kellele kukkus õun pähe heas mõttes? Asjad olid, olid ootamas ja sealt läksid, läksid asjad ometi edasi. Et päris palju neid valikuid ka, mis on, on olnud kus on kutsutud või kus võimalus on ette tulnud sattunud kuidagi niimoodi, et tegelikult ei ole kedagi teist lihtsalt healt hetkel võtta. Täitsa tõemeeli, et ma ei ole olnud palju niisugustes olukordades, kus oleks hirmsasti kandideerinud või midagi tahta, töö on laua peal, keegi peab ära tegema, mina olen sattunud kuskil seal nagu lähedal olema niimoodi ja, ja siis siis need need valikud ongi, ongi niimoodi sündinud. Ja ei olnud mulle teadlikku valikut, et kunagi üldse nagu panka tööle minna, et, et see oli, oli juhus ja sealt ta niimoodi läks. Aga kui ma olin juba mõned aastat töötanud, et siis ma sain aru, et see ei meeldi mulle mingisugused asjad, selle osad meeldivad ja ma õppisin üsna kiiresti ära ka, et mis mulle ei meeldi. Ja seda valikut on olnud päris palju või, või luksust, et dolla nendele asjadele lähemal, mis siis rohkem meeldivad mis, mis paremini välja tulevad. Nii et niiduki galant. Aga mis sul tuleb hästi välja. Sa läksid kunagi kuulutuse peale Hansapanka tööle ja lõpetasid Swedbangas juba Rootsis. Emapangas olid finantsdirektor, on jah sellist suur ja et see on ikka muljetavaldav karjäär, järelikult peab midagi ikka väga meeldima, et seda teha. Ja seda peaks siis teiste käest paremini küsima, et no et mis see siis lõpuks nagu, nagu välja tuleb, et ma arvan, et mõnes mõttes niisugune nagu korra loomine mis hiljem on muutunud natukene rohkem ka võimeks, võib-olla nii sihukest suunda seada. Asju, mis võib-olla praegu väga selgelt ei tule, aga töö juures, et peab tulema hästi välja, et sa pead olema võimeline oma oma mõtteid selgelt sõnastama. Et teised sellest sellest aru saavad. See, ma arvan, et see on ajapikku läinud järjest paremaks. Ja mulle noh, on meeldinud nii-öelda ka asju parandada. Ma arvan, et sellest, see kõik võib olla asjad alguseks, et sa näed, et midagi on, need saavad teha seda või teist asja paremaks. Aga noh, hiljem muidugi nagu arengu käigus, ega siis noh, ega selle nii-öelda pangatöö pole olnud kellegi teise töö parandamine, seal tuleb ikka tihe noh, ise otsuseid, mida sa lauale võtad ja mis on järgmine asi ja kõik nii edasi. Aga noh, me oleme olnud ka, ma arvan ikkagi, et hästi hästi palju on olnud niisugust taganttuult ja õnne, et me oleme olnud sellises keskkonnas, kus asjad on sündinud, kus meil on olnud hästi palju võimalus nii-öelda tagantjooksjana tulla, kus on palju asju, on juba ära tehtud keegi teine on nagu neid mõelnud. Me oleme siis proovinud neid siin kuidagi ellu viia, et ma olen ka seda mitu korda öelnud, et ma arvan, et ma ei ole kogu oma elu jooksul mitte ühtegi originaalset mõtet mõelnud. Et aga aga koos koos selle meeskonnaga, kus ma siis olen olnud, et, et meil on olnud võimalus mõnda sesse ellu viia, mis ma arvan, mitte kunagi peaaegu pole olnud nii enda. Mingis on suurepärane idee niimoodi, et keegi teine kuskil midagi ning võib-olla ka ära teinud või on kuskil jäänud kapi serva peale see mõte nagu seisma niimoodi ja, ja ma arvan, et ellu viia, et me oleme päris head olnud. Kas see aeguse Rootsis töötasid, oli mingis mõttes ka keeruline või, või selline raske aeg elus inimesed ütlevad, et rootslased hakkasid sinu pärast inglise keeles koosolekuid pidama. Kas oli nime? Nojah, see raskus oli neil need, et. Aga sa pidid ikka mõjuma kuidagi nad oleks võinud ka öelda, et õpirootsi keel ära, kui sa tahad siin tööd teha. Jah, aga kuna see hommik oli ikkagi nii, pidid ning kutsuti sinna meeskonda niimoodi ja, ja sellel hetkel meil paljuski ka maja põles niimoodi, et keele õpinguteks väga palju aega ei olnud. Et siis ja noh, ümberringi inimestel suurepärane keele oskused, aga see on õige, et see oli paar korda, nyyd kui me tulime oma kvartalitulemustega välja. Auditooriumis oli, ma arvan, paarisaja inimese ringis ja siis ma esitasin seda niisugust, oma finantsülevaadet seal ja kui ma kogesin seda, et, et ma olen vist selles saalis ainukene inimene, kes rootsi keelt ei räägi ja sellepärast ka 200 inimest kaasa seda tsirkust, et nagu et kuulavad siin puist inglise keelt niimoodi. Ja ma arvan, et see natukene räägib ka jälle selle ühiskonna kohta, nende niisugust tolerantsust ja soovi ja võimekust nagu ennast nii palju painutada muidugi mingi piirini niimoodi, et, aga, aga see, see keele teema ei olnud, ei olnud kordagi kordagi eraldi, nagu niisugune pidur või takistus. Sa küsisid, kas see oli raske aeg, kas oli raske aeg? Ta oli raske. Nii kummaline, võib-olla ka mitte, aga kõige raskem oli isegi füüsiliselt, et. Ma. Töötasin seal palju ja, ja, ja, ja see enam ei ole 15 aastane, on ju, kui sa teed ikkagi, kui sa teed ikkagi 12 13 14 tundi iga pähe, paned laupäeval pühapäeva panedel sinna otsa ja siis oled sa siis nagu reisimist, päris palju reisimist oli ka meil päris palju ikka pingetasand oli, oli kogu aeg enda jaoks ka kõrgele aetud, kas me teeme õiget asja, saame hakkama ja kas, kas me oleme jätnud midagi kahe silma vahele? Ja siis oli küll, et mõne aja möödudes, et kui ka päris mitu inimest hakkas ütlema, kuulsin, et väga kole välja. Et seal sain aru, et kilod on mingid märgid nagu jättis niimoodi, aga ma ütlengi, et oli nagu füüsiliselt, teda ei olnud selles mõttes niimoodi kuidagi vaimselt rõhu või koorma või niimoodi. Aga, aga ma arvan, et füüsilisest. Ma käisin Allasele mingil kuue sellel ajal, nii et selles mõttes oli hea, et sa hästi nagu intensiivne periood. Noh, ta läks juba intensiivseks, tegelikult enne sinna minemist, aga kestnud niisugune rohkem kui võib-olla kolm, kolm pool aastat niimoodi. Et peale seda sai ja ilma suuremate kaotusteta sai uuesti sabast kinni ja praegu tunnen ennast väga hästi. Mis sa töötad hoopis teistsuguses pangas, LHV pangal on täna sünnipäev ka, see on üks põhjus, miks sa saates oled? Ma ei tea, võib-olla ma mõtlen valesti, aga mulle tundub sellesse Swedbanka suhtuvad inimesed kuidagi ikka nii, et see on natukene nüüd nagu juba mingi teiste inimeste pank, et see ei ole enam eestlaste pank. Agavatse LHV pank, see on meie oma toredate eesti poiste pank. Kas sa tunned sellist suhtumise vahet inimeste suhtumise vahel? Ja tunnen küll. Ja ma arvan, et sa paned näpu päris õigesse kohta mis olin pigem skeptiline sellise mõtlemise suhtes, omada seda tausta just, mis mul on, et tulles tulles Swedpangast ja pidades seda hästi niukseks enda pangaks väga pikka aega. Hea haridus oli see, mis me tegime eelmise aasta lõpul. Me kaasasime meie investorite käest uut kapitali ja siis kuskil pooleteise kuu jooksul, ma arvan, meil oli üks sadakond kohtumist siis Eesti erinevate investoritega valdavalt eraisikutega Head töötajad, need on need, kellel on võib-olla hästi läinud need, kellel on, kellel on niisugust otsustust, eks ole, ja, ja võib-olla ka mõju. Ja, ja võib-olla kõige suurem nagu niisugune leid minu jaoks oligi, et kui kui tugev just nimelt sellel samal hinnangu põhjal, nagu sa enne ütlesid, kui tugev on see positiivne foon selle väikse tagant taganttulija või LHV nagu osas ja, ja samamoodi ma arvan, et see on hästi suur vastutus, et et seda, seda mitte nagu ära rikkuda. Et seda, seda heatahtlikkust on seal hästi hästi palju. Ja ta ei ole niisugune, ta ei ole nagu vastandlik peale või kuidagi, et, et üks hea, teine halb ei ole. Ja need suured pangad, kes, kes siin täna on, et suurem osa nendest on teinud 15 20 aastat on teinud väga-väga head tööd, selles ei ole mingit kahtlust ja teevad seda ka täna. Aga see, ma arvan, see midagi väga eestlaslikku niimoodi, et kui keegi tuleb juba see, et sa oled, sa oled niukses kohaliku taustaga, et sa oled pisike, et sa oled tagant täitsa proovinud natukene suurematelt suuremate taldrikust midagi hammustada, nii et, et see juba iseenesest ma arvan, et pälvib hästi tugevat toetust. Nagu ma ütlesin, tuleb hästi hellalt hoida, et mitte seda ära rikkuda. Kas ei ole kunagi tahtnud, et näiteks seesama Lõhmus, Haavel viisem on, et selle koha peal oleks näiteks Lõhmus? Raasuke viisemale tuleks nagu Eller v pank, et kas sa ei ole kunagi tahtnud olla omanik, selle asemel, et olla palgatööline? Mitte eriti, aga ma arvan, et see ajas ilmselt võib-olla muutub seda nüüd nime tähtsust, nime sinna küll kuhugi. Oleks siis see oli lihtsalt näide, et inimesed saaksid aru, kuidas asjad Ka ja. Ja see kolm imega, mis sa ütlesid, et tegelikult selle ettevõtte õige nimi ongi need kolm tähte juba päris pikka aega niimoodi, et see on sinna külge jäänud, aga sest sest osad inimesed on lahkunud ja seal on palju nagu muudatusi toimunud. Aga ma arvan, et mida aeg edasi, et niisuguse noh, pigem nagu väiksemat, aga natukene rohkem omaniku positsiooni pealt. Asju ilmselt meeldibki meilegi tulevikus rohkem teha kui, kui, kui senini. Aga nagu ma ennem ütlesin, et paljuski sattusin sinna, kuhu ma sattusin ja mul oli ka üks väike katsetus peale kohe kooli lõpu proovida oma äri teha. Ühe ühe ühe sõbrapoisiga sellel ajal ja mõned asjad õppisin seal küll väga kiiresti välja, et kui kohutavalt ebaõnnestunud müügimees ma olen ja ja veel mõned niisugused asjad, et ma sain aru, et, et ma lihtsalt ei ole hea selles vähemalt selles, selles ajajärgus seal. Ma arvan, et nüüd on enesekindlus mõneti suuremaks läinud, et ma täna täitsa juba ole võimeline asju müüma. Kui ma sellesse usun, aga, aga siis ma olin hästi-hästi ebakindel ja hambad ristis, tegin seda. Ja minu jaoks oli see väga suur kergendus, et kui ma siis sinna nii-öelda joone alla sain ja ja läksin läksin hoopis statoili tööle niimoodi, et kus oli raam, kus oli mingi selge eesmärk, kus oli selge tegevus ja ma olin suhteliselt lühikest aega, aga siis ma tundsin, et seal on palju rohkem minu jaoks. No ilmselt inimeste jaoks kõige suurem vahe oma äritegemisel ja, ja siis nii-öelda palgatöö tegemisel on see, et, et ühel juhul sa ikkagi võid kuskil viis või kuus või seitse panna ukse kinni ja mõelda, et, et nüüd on minu oma aeg ja ma kavatsen selle pärast enam rohkem mitte muretseda ja, ja kui see on sinu oma äri, mis peab muudkui minema, sa pead teisi kontrollima ja et siis sa ei saa sellest tegelikult 24, seitse üldse puhata, kas, kas on selline vahe neil kahel asjal või sinu jaoks ka? Minu esimesed aastad ka hansapangas ma tegin niisugust tööd, mis oli täpselt, et kui, kui päev seeläbi siis see nii-öelda lükkasid arvuti välja ja see päev oli läbi ja sul ei kandnud nagu mitte midagi sinna järgmisesse päeva üle. Ta oli niisugune noh, lühiajaliselt, aga rahaturutehingud, eks ole, raha oli liigutatud, kõik asjadele õigesse paika pandud, kõik asjad olid õiges, õiges sahtlis, õiges riiulis ja läksid koju ja sealt ei nagu mitte midagi üle. Ja mingi aeg, kui noh, elu hakkas muutuma, et siis ma täitsa nagu igatsesin samasugust asja tagasi. Aga ma arvan, et sellel hetkel, kui sa kasvõi väikeseks juhiks saada et siis see lõpeb ära, noh, et inimeste teemad on alati need, eks ole, mis sa kannad ülejäänud, siis on su kõhklused ja kahtlused ja kõik nii edasi. Ma arvan seda, et kui sa oled juba niisugune Keskmise vastutusvaldkonnaga juht, ma arvan, et siis enam ei ole vahet, et siis on asi ongi siis, on 24, seitse on seen seal kogu aeg seal on seal vasardab seal tehases on rohkem oma oskused seda välja lükata või mitte. Aga ma arvan, et et nad täna, et kui ma vaatan seda kuidas, mis on mu suhe nagu tööga ja see on ju tegelikult ikkagi palgade. Et siis. Ma ei arva, et ma mõtleksin, ma ütleksin, vähem selle peale kui, kui omaniku positsioonilt, nii et et ja sest ma arvan, et ma oleksin isegi kergema suhtumisega, kui see oleks niisugune nagu pisike ärijad mõne asjaga kohta võib-olla mõtled, et okei, et see või teine võib siin nädala või kaks oodata ja nii edasi. Kui seal on mitusada inimest, eks ole, niimoodi seal nende inimeste töö seal on võib-olla mitu 1000 mitukümmend 1000 klienti niimoodi, ükski asi ei saa sind oodata niimoodi, et nad siis sa oled ikkagi mõnes mõttes võib-olla selle hea sõnaga, sa oled selle olukorra vange niimoodi, et asjad juhtuvad ja siis sina pead ise suutma ennast kohandada nende asjade sisse niimoodi enda peremees ja kindlasti enam ei ole. Kui me korraks nüüd eemaldume nendest sinu töökohtadest ja ma tahaksin, et sa vaatad Eesti riigile kusagilt ülevalt, noh, mai tea pilvepiirilt või oma selle finantsiste pilguga, kuidas Eesti riigi rahanduslik tervis sinu arvates on finantstervis. No kõigepealt ei tahaks kuidagi kuskilt ülevalt vaadata, kõrvale vaatame kõrvalt või, või altpoolt üles, enamikes asjadesse sisekäsipidi sees ei ole, peaks igalt poolt üles vaatama. Sest seal on kindlasti on, on hulk asju, millest mis tegelikult oma olemuselt on võib-olla natuke teistmoodi, kuidas need ilmtingimata paistavad? Ma vastaks sellele nii, et et mul on olnud erinevatel aegadel üldiselt on mul väga kõva respekt selle suhteliselt, kuidas, kuidas Eesti riigi tasandil on rahaasju aetud. Võib-olla see kõige tunnetatum ja kõige suurem oli isegi seal päris 90.-te lõpus, kui, kui meie valuutat rünnati ja, ja siis ma magasin, mõndasid asju, mis olid, mida oli palju, oli mantrana korratud korratud enne, ma hakkasin mõistma nende tegelikku sisu, et mis tähendab seda missugust tugevust ja ründamatust annab sulle see, et kui sa ei jooksnud Ta eelarve defitsiiti, kuidas see siis saad olla selles positsioonis siis oma asju asjade üle otsustada ja Suleeri ripu suurt nagu põlga kuskil jala küljes ja niisugused asjad, et me võtame seda noh, niisugune tavapäraste asjadena, aga et ümbermeediat enamik riikides on asjad läinud nagu teistmoodi, et see on, see on väga kõva sõna, et, et Eestis on asja tehtud niimoodi. Ja Ma ei teagi, kas. Jällegi, et kas see on olnud ka kellelegi nagu väga suur tarkus või on see olnud ka asjaolude kujunemine või niisugune kollektiivne tarkus. Võib-olla lõpuks ei ole isegi vahet, et aga, aga kokkuvõttes on ikkagi kogu see on väga hea olnud. Kui me vaatame seda pikemat, pikemat perioodi tagasi. Jah, ega täna ka ei saa öelda. Et täna ka ei saa öelda, seda tähendab rahanduslikku seisukoha pealt, et ma arvan, viriseda ei ole nagu mitte midagi. Et. Olles nüüd võib-olla viimase kahe aasta sees olles natukene nagu riigile lähemal ja pragmentaalselt küll mõnda asja nähes, et mida ma olen ka öelnud, et ma arvan, et on asju, mida saaks suhteliselt väikse vaevaga saaks teha paremaks need ei ole niisugused maailma muutvad asjad, aga aga nagu ma ennem rääkisin ka, et mul natukene siukene parandaja rollis olen, olen, olen olnud või mulle meeldib selles olla, et siis näed, et noh, et kui siin on, siit on natukene midagi rebenenud, näete, selle saaks korda panna või teise asjad, need, need asja saaks rohkem teha. Ja võib-olla hetkel ma arvan, et seda niisugust nagu entusiasmi või teha tahtmist ja kasvamise arendamise soovi, et seda võib-olla on küll natukene vähem, ma ei tea, kas seda on ajaloos, ma arvan, et seda on ajalooliselt olnud rohkem. Et selles suhtes ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et me natukene kas me päris seisame kindlasti, me liigume aeglasemalt kui mõnda aega ennem nagu liikusime ja ma päriselt ei ole aru saanud, et mis selle põhjus ikkagi on. Et kindlasti me ei saa öelda, et meil midagi on valmis saanud, et et ei ole ja üks oluline, mis mulle tundub, et üks märk on see, et kui me olime dekaad või isegi rohkem tagasi olime hästi-hästi isulised väljapoolt õppima. Ja võib-olla isegi liiga palju, et me võtsime natuke kulla pähe, et näete, et Soomes tehti seda ja Taanis seda ja ja me läksime, implementeerisime neid, viisime ellu nagu mõnikord pimesi pimesi ja naiivselt nii tänama oled sa endale on läinud natukene teise serva, et ümberringi on hästi palju väärtuslikku informatsiooni maailmale seisnud ja on edasi läinud. Aga meil on tekkinud mingi nihuke. On see siis enesekindlus või mingitel hetkedel, ma arvan isegi natukene nagu arrogantselt, et me teame juba paremini tegelikult tuhkagi. Me teame, et teistel on aastakümnete nagu edumaa meie ees, kui me vaatame mõndade riike mõndadel veel rohkem niimoodi. Ja see on see, mis, mis ma arvan, praegust arengut natuke tagasi hoiab, et meie enda õppimise arenemise Soovad millegipärast väiksemaks läinud. Ma ei tea, miks see nii Kas see seltskond, kellega sa suhtled igapäevaselt, kui sa nüüd tööasjad välja arvad ja ütleme spordi ka, aga, aga et inimesed, kellega sa hea meelega õhtust sööd või, või lõunatad või maailma asju arutad, kas nad on reeglina pangainimesed? Ei ole? Ei ole. Siis peaksin ütlema seda, et ma kuna töö on, on üsna intensiivne suhtluse poole pealt mitte alati nagu üldiselt, aga suhtluse poole pealt. Et siis. Üsna tihti väljapool tööd, et ma olen ikka ütleme siis nii vähese sotsiaalse aktiivsusega see tyhi oma võileiva. Ei, päris nii ei ole, et üksinda ma jään, jään, jään nagu hätta, aga ma hea meelega olen, kõik on kaasas nii-öelda ja et sugugi ei taha olla see, kes, kes kogu aeg sõna võtta või, või, ja, ja seepärast ma ütleksin ka ennem õnnest spordisõpradest, et nad on hästi teise valdkonna inimesed ja, ja see on põnev ja see on põnev, mitte sellepärast, et seal olla targutada ja kõiki vastuseid meiega öelda, vaid just nimelt kuulata, kuidas teised inimesed asju näevad ja see on hästi-hästi rikastav. Aga nüüd õhtustel ma vähesest. Taoliste tööpäev on pikk, et sa lähed koju või kui sa lähed teed sporti niimoodi, et seda ma ka kuskil niimoodi õhtustamas nagu vägagi, aga ma ootan lõunasööki, et siis nad on tihti on see on ikkagi üks on nagu olnud kunagine kliendisuhe või on, on kunagine nagu kolleeg, aga, aga noh, kus inimesed on palju edasi edasi liikunud, nii et ma ütleksin, et et valdavas osas ikkagi noh, mitte nagu pangainimesed. Aga aga inimesed, kellega on kokkupuutepunkte mingisuguses mingisuguses muus nagu nagu sfääris niimoodi ja võib-olla ka varasemaga võrreldes lõunatamine läinud nagu päris, päris aktiivseks niimoodi, et, et nihukesed nädalatega naljalt ei ole, kus üks-kaks korda ikka ikka käid nagu väljas ja, ja see ongi nagu muutunud, nagu suhtlemise vormiks. Miks ma seda küsisin tegelikult sellepärast, et ma kujutan ette, et kui palju seda ikkagi elus ette tuleb, võib-olla ei tule, et ohoo, Erki, sina ju tead. Vaat, mul on nüüd nii palju raha, mis ma peaksin sellega tegema, mul oleks nüüd aeg mõelda oma pensioni peale, kuidas ma hakkan elamu, kui ma vanaks saanud, et kas, kas see on selline igapäevane asi, et inimesed küsivad sinu käest rahaasjades nõu? Pigem ei ole, ma arvan, et pigem ei ole. Ja ma ei ole. Ma arvan, et ma ei ole ka niisugusel kujul, et ma ei ole üldse nagu hea nõuandja, nüüd palju paremaid nõuandjad annetati, kui niisugune küsimus on, või midagi, siis ma proovin juhatada kellegi juurde, kes kes on kes nii-öelda teeb seda professionaalselt. Et ma ei oskagi niimoodi üldistada, et mis need, mis need teemad on, aga, aga nad on. Ikkagi palju leian endast niisugustest nagu kaasa mõtlemast või kõva kõva häälega mõtlemast teistega koos, kui on mingisugune sasipundar nagu arutada või, ja siis on ikkagi, niiet et kaks inimest on ju kaks mõtlejate, on parem kui üks ja, ja kolm on jälle parem, võib olla ka kaks, et võib-olla viie juures juba hakkas asi segaseks minema seal niimoodi, et rohkem on niisugused jah, et, et kas kuskil on mingisugune nagu mingi keerukam olukord või midagi, millega siis kas mina ise või, või ettevõte, kus ma töötan, et kus meil on ka mingisugune nagu, nagu seos võib olla ka mitte niimoodi nihukesed nagu arutelus ja on just et ja ja, ja mis nende puhul nagu hea on see, et nad reeglina keerlevad ikkagi selle ümber, et, et mida ja kuidas teha nii, et homme oleks parem, kui täna või homme veel paremini. Inimesed, kes sind tunnevad, päris hästi, ütlesid mulle, et sa oled väga-väga tulihingeline vaidleja, võtad omaks või et ega sinust paremat vaidlejat ei tulnudki, täitsa mõnel inimesel meelde. Või jääb see kusagil aastate taha? Ja jällegi, mis ei tule siin mikrofoni taga, võib olla välja, aga, aga nii siukses mina ei oska üldse laialdane, palun kui me ütleme natukene niisuguse stressi stressipositsioonis, et ma jah, sellega olen nõus, et et ma väga verbaalselt hätta ja ma jookse kinni. Mõte liigub päris kiiresti, eriti siis, kui on, kui sa oled niuke tangide vahel, eks ole, või, või raskes olukorras. Ma ise tahaks küll arvata ka seda ja olen küll, et ma võin olla kõva häälega ja, ja ma võin olla ka mida on tihti ette heidetud, mida ma olengi, et. Ma olen natuke sildistav ja see on see, mida peab. Ta peab ise tagasi hoidma, et, et see on see osa, eks ole, väitlusesse diskussioonist, mis hästi kergesti muutub, nagu ründavaks, või niimoodi, et kui sa paned nagu asja paika, et nüüd ta niimoodi ongi. Et et see tapab ka tapaco diskussiooni üks esimesena tahaksin küll öelda, et ja hea meelega väitleksid, kui keegi väidab, vastupidi. Ma arvan, et ma hästi austan ka nagu nii-öelda vastu kiiret mõtlemist ja head selget argumentatsiooni. Ja ma arvan, et ma ei ole põikpea, et et ma täitsa tunnen siirast rõõmu, et minnes nagu päha vihasesse nagu diskussiooni intellektuaalsest diskussiooni sisse ja tule sealt 45 minutit hiljem tagasi välja täiesti ise 180 kraadi nagu teise arvamusega. Et ma tunnen sellest rahulolu. Et, et kindlasti ma Harvardi mahin kuidagi alla või midagi niimoodi, kui seal olnud nagu paremat midagi, mis viib nagu asju edasi. Et ma arvan, et ma põit pea ei ole. Aga üsna intensiivselt võime vaielda, kellelt. Kes on Eesti avalikkuses, ma ei tea, kas pangamaailmas või ka muidu majandus maailmas poliitikamaailmas mõni selline inimene, keda sa julged nimeliselt välja tuua, öelda, et jah, vot selle mehega või selle naisega mulle meeldib vaielda, niikuinii vaidlevad mehed omaette, nii et naine see kindlasti ei ole. Ja ma ei saa seda öelda niimoodi, et ta nagu kui sa oled pikka aega inimest teadnud, et siis ta ei ole. Võib-olla vaidlus on, on isegi natukene niisugune, võib-olla negatiivse varjundiga, et rohkem on ta niisugune noh, ütleme, intensiivne nügimine ja, ja hästi intensiivne nagu diskussioon. Aga on küll, et, et ajapikku, et mõned, mu mõned mu endised kolleegid ja Indrek Neivelt on see ikkagi, kellega on iga korku lasknud temaga diskussiooni iga ortodoksid rikkamana välja. Täiesti kindlalt. Andrese sisemine praegune kolleeg ja pikaaegne sõber on täpselt samamoodi, aga ma ise arvan, et ma olen üldiselt ma olen niisugune hästi keset teed mõtleja, nagu ma ütlesin, et nagu originaalseid ideid suurt ei ole, et siis need kaks kaks inimest, keda ma praegult nimetan, et nemad on kindlasti mitte tavapärased mõtlejad käivad natukene oma rada, niimoodi teebki põnevaks selle siis, kui on niisugune baas, usaldus on olemas, mis, nagu nendega on nagu suurepärane olemas, et ongi siis sa võid minna niimoodi nagu hargid kokku omavahel, eks, aga sa tead, et see on nagu väitlus või, või vaidlus niimoodi. Ja lõpuks on see, et tuleks välja nagu, et sellest diskussioonist siis nii-öelda nagu parema arvamusega, kas ta parem tõde on, aga vähemalt parema arvamusega, nii et sa oled rikasta mehed, et ma hästi-hästi naudin nende nendega rääkimistele üldiselt kaks näidet. Ja naljakas, ma just enne saadet vaatasin millegipärast. Millal sa sündinud oled. Sa oled Indrek Neiveltiga ühel päeval sündinu toimetusi. Varastate nooremale, mil temast mehed Jah, aga et võib-olla see ongi nii, et seitsmeteistkümnenda märtsimehed on siis. Või midagi niisugust? Ei, ma olen ka kokku puutunud ja teiste inimestega, kes on samal päeval ja on ka, on hästi teisest puust inimesi on samal päeval sündinud, nii et ma ei julgeks seda üldistust teha. Kas sa muidu oled selline horoskoobi usku ka, et kas see tähemärk, mis seal iganes on seal märtsis, et kas sa iseloomustab sind kuidagi või sa ei teagi isegi, mis aastal sa sündinud oled? Hobused? Ei, ma, seda ma mäletan, lihtsalt see on külge jäänud, et et see aastal ja, ja täht, kui on kalad niimoodi, aga siis kasvõi midagi see kuidagi neid iseloomustab, et ei ma sellest ei pea suurt midagi. Just võib-olla sellepärast, et sealsamas minutit see elu on nagunii rikkalik, niimoodi et ma ei usu, et seda inimBabelit on kuidagi võimalik nagu niimoodi ära lahterdada, nagu nendel niisugust sünnikuupäevade järgi kindlasti on nüüd ju baasid on olemas niimoodi, et aga ma arvan, et need hoopis tagapõhi, et miks need baasid niisugustena sünnivad või arenevad, et ma arvan see hoopis midagi muud peale selle sünnikuupäev. Aga juhustesse ma saan aru, usud ja ütled, et tegelikult see sinu karjääri see, kuhu sa jõudnud oled ja kus sa olnud oled, et see on suuresti selline, et ette lükatud või kuidagi selles voolus oled läinud ja, ja et see nagu sinuni kandunud kõik see hea Eks ta mingi mingil kujul on ka kombinatsioon nagu mõndadest asjadest, et kui sa nagu noh, kui see järjekindlalt midagi nagu piilud või kuhugi järjekindlalt oma näppe taha ajad, eks ta, eks see teema kuidagi tuleb sulle nagu lähemaks lähemale ja ja siis sellesse ma ka nagu suled. Et vaata, heitjad, millest sa unistad, et noh, asjadele nagu kombeks ellu ellu tulla või, või tõeks saada, nii et et et ma arvan, et see on ka, see on ka niimoodi, aga nagu ma ennem ütlesin, et et vähemalt ise ma seda tüüpi, et, et see ei ole, et et mul oleks valmis plaan, et et kus. Kus ma olen, ma ei tea, 10 või 15 aasta pärast, et mulle meeldib väga siiamaani või niuksed diskussioone pidada, et ma võiksin sinu käest küsida, et need margid, et mis sa tahad teha, kui sa suureks saades Gardner ja ma arvan, et minu puhul on see hästi asjakohane küsimused ja ma jään hätta selle küsimusega. Aga see ei ole Eestist ikkagi ära läinud, seda meeldib mulle ka just vabariigi aastapäeva eel inimestelt küsida, kellel tegelikult ju võimeid ja ja, ja väljakutseid ja võib-olla isegi raha oleks selleks, et minna ja teha midagi hoopis muud kusagil hoopis mujal. Miks sa Eestis oled tänase päevani? Küllap see seal jälle natuke sellesse juhustesse uskumine, aga küllap sellel ikkagi mingi point olid. Me siin sündisime, mis ei tähenda seda, et me peaksime elu lõpuni nagu siin olema, aga ma arvan, et sellel sellel juurel on hästi suur tähtsus. Ja ma olen hästi positiivne selle mõtte suhtelised. Mul on hästi positiivne selle õnne eest, et ma sain olla mõne aja väljas. Täna ma arvan, et pigem kunagi haaraksin jälle sellisest võimalusest. Et aeg peaks olema natukene selleks ei ole selle ütleme laste koha pealt nagu parem, et nad on praegu just sellises eas, et sellistes sõpruskondadesse ütleme praegu, et ära minna, et, et Eesti oleks hästi lõhkuv. See on niisugune 10 11 12, eks ole niimoodi. Ja siit edasi kuni siis kuni siis sinna gümnaasiumini või midagi, et see hästi sellele selle kohta on uurimusi tehtud, see hästi hella aeg, et sa ei tohi lastele haiget teha, sellel ajal neid ringi karjatades. Nii et ja see oli ka üks põhjuseid, miks, miks just nüüd ja niisugusel kujul nagu tagasi tulla nagu? Me tulime. Aga ma arvan, et isegi kui tuleb kunagine teine või mine tea, isegi nagu kolmas raund, on see, et nagu kindla peale nagu kodu siin niimoodi ja kindla peale, ma arvan, et see, see elu tagumine ots, kui nüüd midagi väga-väga viltu kuskil ei lähe, et, et see on, see on kindlasti siin niimoodi, et et see on ju meie kodunenud. Kuidas sa seda oma elu tagumist otsa muide kindlustada, et ma oleksin halb ajakirjanik, kui ma ei küsiks sinusuguse raha inimese käest või rahaga tegeleva inimese käest. Et mida siis peaks inimene, kes tulevikule ja tahaks teada, kuidas tal oleks pensionipõlves tore elada. Kuidas ta siis peaks mõtlema, kuidas sina mõtled, kas sa tõesti paned oma raha pensionifondi või ostad pigem maatüki või millist nõu me siis need anname lastele? Mõtlesin ennem et panen kehva nõuandjat, et ma ei oska siin ka head head nõuanded. Küll võin rääkida seda, et mis ma olen ise ise mõelnud et kõik hakkab peale sellest, et nad. Mis see hea nagu pensionipõlv on niimoodi, et. No sa ei peaks muretsema selle pärast, kuidas maksta arvet, et su tuba oleks soe, et sa saaksid lubada endale ühe pudeli head punast veini, et sa võiksid osta oma sõbrale kingituse ja et sa ei peaks. Jah, ma arvan, et võib-olla see ei ole isegi Eesti inimese jaoks see unistus, et sa saaks iga aastal käia Kariibi mere kruiisil nagu Soome või Saksa pensionärid, eks ma arvan, et selleni me ei jõua, aga, aga, aga natuke parema tuleviku me oleme justkui ära teeninud. Eks ta on kolmest asjast, ma arvan kinni, et noh, et et see esimene kindlasti on, on iseenda tervis, et mitte ükski raha või midagi, ma arvan, et ei korva seda, et kui sa, ma ei tea, rikad viimased aastakümned ratastoolis või, või veelgi hullem, eks ole, või sul on mingisugune suur vaevuse midagi nagu noh, teadlik iseenda niisugune nii mõistuse korras hoidmine kui ka nagu füüsise korras hoidmine. Muidugi noh, elu teha sellesse omad korrektuurid ja sinna siis ei ole nagu midagi teha, aga vähemalt mitte sinna kaasa aidata seda, et, et on see siis ükskõik, alkohol, suitsetamine, mis iganes niimoodi. No et see on natukene võib-olla halb nagu niisugune nali või midagi, ma isegi räägin selle, et me tegime sellest poolteist aastat tagasi sõpradega ühe, ühe üsna pikaajalise spordiürituse läbi ja mis mõni see oli, suur, see oli üks suur rattasõit Rootsis ja mis ikkagi juhtub, niisugustel puhkudel on seemned. Et keegi sureb selle käigus ja see oli üks, 74 aastane soomlane, kes siis kes siis kellele ütles seda ülesse. Ja, ja me rääkisime sellest omavahel ja me jõudsime sinna, et siis oleks samamoodi kunagi minna. Et mitte täpselt, et mitte nagu kuskil kuskil nagu haigevoodis linade vahel või niimoodi, et noh, et, et see on üks niisugune mõtlemine, et hirmsat moodi tahaks olla aktiivne sinna nagu tagumisse otsa välja niisugune selge, selge mõistusega. Ma arvan, et teine on, on seesama, on see ikkagi see laste teema, nii et, et mitte nii väga kui ei mõtle seda, et lapsed peaksid kuidagi toetama, aga ma arvan, et see on hästi-hästi. Oluline on see, et, et see, et see side nagu sinna nagu säiliks Perekond on tugevam kui, kui üksik nagu niimoodi, et kui kuskil kellelegi, siis on nagu raske nartsiss kambaga saab alati nagu paremini paremini hakkama ja kolmas on, on siis siin me tuleme siis nii-öelda selle rahateema juurde, et muidugi on vaja kõrvale panna niimoodi, et et endal peavad olema, ütleme, realistlikud nagu ootused, eks ole, mis ja kus, aga, aga juba täna, et no et ma ei tea, siin kui sellel hetkel juba lapsed hakkavad nagu suuremaks saame, kõik, nagu tasub mõelda selle peale, eks ole, et noh, kas me peame elama nagu, ma ei tea, nii suures majas, onju ja kas see on nagu muid niisuguseid asja vaja või tasub asju panna nagu kõrvale tasub investeerida? Ma arvan, et väga tasub täitsa kuhu, need nagu seda siin ma nagu nõuandja ei ole niimoodi, et aga, aga ma arvan ka, et pikaajaliselt on see, et noh oma oma võlavaba nagu kodu ja, ja täpselt samamoodi ja kõik nii edasi. No et no väga raske on näha nagu see, et nendega midagi saaks viltu minna. Finantsvarasse investeerimine on alati natukene rohkem nagu trikki, et nad, et ma arvan, et seda tuleb ka teha, aga, aga niuksed siis ma ütlesingi ka midagi siin niimoodi, et noh, et kui üks nagu iseendasse või tulevikku investeerimine, on see ikkagi oma võlad kõik ära korraldada, piisavalt paranenud. Oh kui paljudest asjadest me peaksime rääkima Estonian Airist ja millest kõigest inimesed ei anna mulle andeks, kui ma neid asju ei küsi, aga lihtsalt ei mahu. Ja kuna mina tahan küsida selliseid pühapäevaseid asju ka, siis ma küsin, et kas sa näiteks lähed kinno? Vaata ma Wall Streeti hundifilmi, mis nüüd just tuleb, mis räägib sinusugustest meestest ja kus mängib Leonardo DiCaprio, kes on öelnud, et see on tema umbes elu kihvtim roll ja parim film, kus ta kunagi mänginud. Kindlasti ma vaatan selle filmi mingi aeg ära, aga ma lugesin selle raamatu kohe läbi siis kui ta välja tuli ja sellest on tänaseks juba mõned aastad möödas, nii ütlete jaa. Nalja sai palju seal. Kuigi ma tegelikult lugesin selle läbi oma päris pikka aega ikkagi ei uskunud, et ta on nagunii autobiograafiline, kui ta tegelikult on ja noh, sellel on siis ajapikku hiljem tulnud noh nagu tõesti juurde, sest ma tõesti ei arvanud, et see asi nagu noh, nii hull sai olla nii sihukestest nagu eks essidest näljased. Aga täitsa kindlalt ma mingil hetkel vaatan selle ära, et ma arvan, et väga hea nagu näitleja niimoodi ja ma arvan, et seal võiks igavesti lõbus lugu seal. Mida sa teed siis, kui on vabariigi sünnipäev? Ma ei küsi, mida sa teed täna õhtul, kui on sinu panga sünnipäev, küllap te pidutsejate. Aga sa said vabariigi presidendilt valgetähe teenetemärgi ja, ja kindlasti on sul põhjust, ma ei tea pereringis vähemalt eriti pidulik õhtusöök korraldada või suusatad kuskil hobi. Ma arvan, et pigem vist ikka see suusatamine või, või mingi muu niisugune, et võib-olla sa andsid ka hea idee tegelikult, et miks mitte seda ka selle õhtusöögi peale mõelda. Aga jah, ma olen väga uhke selle, selle tunnustuse üle. Kätte pole saanud, et kõigepealt on vaja nii kaugele ära minna ja enam ära ei võeta, ära ei võeta. Ja siis siis siis vaadata edasi vabariigi aastapäevad. Ma arvan, et noh, tavaliselt on tal nagu vaba päev niimoodi, et on, ongi niisugune, pigem on tulnud nagu vaikne päev, eks ole, et, et võib-olla teed natukene midagi kuskil või nagu liigutanud niimoodi käituda kuskil kellegi juures külas või oled või oled lihtsalt lihtsalt kodus. Et mõned mõned aastad tagasi või natuke rohkem kui mõned aastad tagasi, aga, aga siis, kui ta sattus pikale nädalavahetusele, siis kasutada veel selleks, et kuskil väike suusamatki teha, nagu aga nüüd nüüd ei ole olnud. Et, et eks siis näis, aga võib-olla siis mõte on päris hea. Ja tänast saadet jääb lõpetama, eks muusikapala, mille sa oled kaasa võtnud ja see tegelikult on selline muusikapala minevikust, see on täies treitz. Ja, ja ma ei saa üldse salata, et lugu ja bänd, mis mulle endale ka väga-väga meeldib, aga selle loo sissejuhatamise ja saate lõpetamise auma, nüüd jätan ikkagi sulle, et miks just see lugu ja, ja miks sa selle valisid. Ma saan aru, et sa ikkagi kaalusid päris tõsiselt, et mis see olla võiks. Jah, see on 80.-te keskelt pärit lugu. Ikka ühed esimesed enda niisugune teadlikumad kokku puutud. Muusikaga olidki vast sealsamas mõned aastad peale seda, kui siis selle kuulsat plaadimäel, siis sai see plaate vahetatud ja siis krõbinal neid seal seal kodus kuulata ja see on üks niisugune, mis on jäänud meelde võib-olla nende kokku vast nagu neli, viis niimoodi, et kus ma, nad siiamaani tuleb hästi meelde, et sa paned selle plaadi peale, heidad voodisse pikali ja kuulad seda ja just nimelt seda lugu, nii et, et see ongi see seos. Aga suur aitäh saatesse tulemast, Erkki Raasuke, ilusat pühapäeva, ilusat veebruarikuud, ilusat liikumisaastat ja kõike head teile, armsad kuulajad. Nautige siis seda, et Eestimaal on lund, loodetavasti veel mõnda aega. Minge suusatama ja olge oma lähedaste vastu kenad.