Täiuslikku muusikat kuuldes õpid tantsu tantsuliigutus sest on siis alles valmis, kui ei näe enam liiget, mis seda teed. Kui ta voolab, joonistub, kehastub, on nagu raiutud õhku nagu seda meloodia sugereeriv peaaegu nähtavaks saanud meloodia. Kui pehmelt ja siiski vankumatu kindlalt tuleb jalg asetada õrnalt ja kui teadlikult seda õpib, sellest, kuidas viiuldaja vajutab poogna keelele fraasi alustades. Kui arvamata palju asju, võib tantsija õppida viiuldajat. Ikka olen mõelnud, kui paljukest näeb õieti arvustaja tantsus, kui ta ei ole musikaalne. Tantsija keha ei ole loomuliku inimese keha, see on instrument. Olen lugenud, et isegi viiul kui seda saaki surnud instrumendiks nimetada on küllaltki elav. Meister viiul saab selleks alles siis, kui temal on kaua meistrikäega mängitud. Viiulipuukihid muutuvad vibreerimise tagajärjel, mida annab tuul. Ja kui see vibreerimine on kaua aega puhas ja kindel, kandub see puukihtidesse. See annab sellele kõlavuse, selle seltsi biliteedi, millega ta tõlgendab nagu inimhäälgi seda vibratsiooni värvingut, mis on mängija tundmus. Ella Ilbaku mälestuste raamatust otsekui hirv kisendab. Esimene eestlasest professionaalne tantsija, kes saavutas rahvusvahelise tunnustuse ja esines aastakümneid menukalt Euroopa suurtes väiksemates skulptuurikeskustes on Ella Ilback. Ülehomme saab ta 100 aastaseks. Ei teagi ühtki teist meie kultuuritegelast, kes oleks niisuguse tähtpäevani elanud. Küllalt rõõmustavad õnnesoovid välis- ja kodu-eestist vana daami Michigani osariigi pansionaadis kus ta on veetnud oma viimased aastad. Kolmveerandi oma pikast elust on ta olnud sünnimaast eemal kuid alati on ta pidanud kalliks seda väikest maad ja tahtnud olla eesti tantsija. Kahjuks jäi see armastus suures osas vastuarmastuseta. Kunstnikust, kelle väljendusvahend on liikumine, on raadiosaate tegemine vähe tänuväärne. Aga tema mälestuste ja tõekspidamiste raamat otsekui hirv kisendab, on kirjutatud kire ja veendumusega. Selles on tema ilujanu ja ilutunnetus tema vastuvõtlik, helde ja siiski nii üksildane hing. Selles on juttu muusikast, mis teda eriti on mõjutanud. Ja seda muusikat saame kuulata mõnd neist paladestki, mille saatel ta oma kompositsioone esitas. Saate algusest peale kõlab Aleksandr Screabini ekstaasi põim. Selle kohta kirjutab Ellailback. Poemmeks taas on sõnulseletamatu. Ta viib selle viimase võimaliku ääreni, kus inimmeeltel teadvust lubatakse saata. Kui katsuda sõnaga öelda, siis paneb poimeks taas seisukorda, kus vaim oli lehvimas vee peal paneb kaasa elama indiviidi sündi ja siis uuesti sulamist kõiksusse. Kui kuuled või loed, mis suured muusikamehed, eminents, muusikatundjad muusika üle ütlevad, kas muusika avaldab midagi või ei ole võimeline üldse midagi avaldama, ütleb Stravinski mis ta peab avaldama ja milline fenomen muusika üldse on, siis ei saa sellest mingit ühtlast pilt. Aga võiks siis inimene kõige, ega ükspuha, mis see ka oleks üldse teha muud, kui maalida oma portreid. Keeta seda või teist, armastab ta seda või teist, kannatab ta selle või teise all, arvustab ta asju, inimest või kunsti. Kuidas ta seda teed sellega ütleb ta, kes ta on. Maalib oma portreed. Muusika on ehk ka tegija portree teatud ajas ja teatud ruumis. Ella Ilback sündis 12. novembril 1895. aastal Mulgimaal töötleva ülas ilujanu ja kunstialti meele täristama vanematest. Kodune hellus looduskaunis lapsepõlve ümbrus süvendasid Neid omadusi veelgi. Ta kirjutab. Oli õhtu, võib-olla laupäeva õhtu, sest missugune teine õhtu hoovab enesest seda rahu, seda õnnist, iseeneses olemist. Istusime lävel. Hendrik oli mu kõrval kannel põlvil, mille üle pudenesid sõrmed nii õrnalt, et sealt tõusis seda uima, seda magusust, mis paneb hinge kinni. Ise laulis niisama õrnalt omatehtud laulu. Armastusest laulis mis ühtiskandlast tuleva uimaga järvevesi lõhnas õhtust pehmust. Esineidsikesed ajasid 11 taga, ei julgenud liigutada ega hingata, kõik neis ääreni täis saavad seda uima, mis tuli kandlast ja Eeriku häälist. Nagu tahaks kõik meelest minna. Miski näis mind tõstvat üles, kõik nagu hakkas kaduma, miski tahtis mind, mata. Ei saanudki enam hingata liigutada. Tegin hirmsa pingutuse ja rabasin Hendriku kaelast kinni, kõvasti kõvasti. Maailm tuli jälle tagasi. Rohkem ei mäleta. Ekstaas oli möödas. Kooliaastad Tartus andsid suure lugemuse tutvuse huvitavate inimestega. Heino Elleri õde oli ta klassi kaaslane, tulevane helilooja õppis sel ajal juba Peterburis. Nende vend Aleksander õppis gümnaasiumis, juhatas õpilasorkestrit ja tegeles maalimisega. Klaveritunnid haarasid Ellai pakku kaasa, kuid ikkagi tundis ta pidevalt millestki puudust. Ootamatult tuli selgus. Ühel kolmapäeval mängiti Vanemuises Trindbergi isa Ants Simm ei lähe iial meelest. Seisaks hirmsas hingepiinas laua ääres, laud oli ümmargune ja hakkab selle ümber käima. Aeglasest alguses, siis kiiremini, kiiremini, ikka kiiremini, nagu oleks sellest sõõrist välja saanud vool, mis on teda enesega kaasa kiskunud ja äkki pahvatab naerma. Hull hilise ööni valdas mind, sest seen hirmus tihenev inimhingepiin kuni lõhkemiseni oli öeldud ilma ühegi sõnata. Kõik oli selles jooksus liikumises. See oli avastus. Mõisaganist tundmatu perspektiiv, maailm, liikumine. Liigutus, liigutus, mis see on? Kust see tuleb? Inimene vahel ei ütle, teeb vaid käeliigutuse ja ütleb sellega kui saab mõte või tunne liigutuseks. See peab huvitav teadvus olema. Elmeriidse parts alustas just oma kallis tehnilise gümnastika kursust. See pakkus neiule seda, mida ta oli otsinud. Kursused proua Partsi juures olid vallanud ilmatu Osamu olemusest. Meie õpetajal oli siirast kiindumust ja tõsist vaimustust oma aines. Ta pani aima enamgi, kui just õpetas. Sai selgeks, et tantsuinstrument on kõikide kunstide instrumentidest kõige komplitseeritum sest ta on elav jäik tantsu. Väljendusvahend on väga subdiilne, on üks, mitte midagi ei ole see toon, ei, värv, ei jalg, ei käsi jäi keha ei pea, ei piht vaid on vorm, silmapilgus, õhku joonistatud vorm. Et kaduda ja aset anda järgmisele. Mida õrnemasse materjali on raiutud vorm. Seda substiilsem peab olema kant. Et teda üldse tajuda. Sellel haprusel hetkeks õhku joonistatud vormil, mille kätte inimhing usaldaks oma salajase maa sellel on vägev võlu. Sai selgeks, et inimkeha, mis, nagu instrument peab olema hingeavaja peab olema läbipaistev, peab tegema läbi metamorfoosi, et saada olemas olematuks et saada, kui tühjuseks flöödis, mille kaudu sünnib meloodia. Aga et inimkeha on vaid ta hinge, maja ja maja kannab oma peremehe palet siis pidid metamorfoos haarama alguses peremeest ennast. Soome tantsijatari Mägi kripenbergi esinemine Tartus selgitas perspektiivi veelgi. Ka õpetaja Helmeritse parts soovitas tingimata tantsuõpinguid jätkata. Kaks aastat Peterburis Claudia Isatšenko vabatantsukoolis kinnitasid neiu suuri võimeid ja sügavat omapära. Revolutsiooni segadused tõite tagasi Tartusse, siin võttis ta endale grupi õpilasi. Nende seas tegi oma esimesed sammud ka Kertnikko, kes hiljem rajas Eestis oma koolkonnad. Elailback kuulus noor eesti intelligentsi ringi Tuglas Tassa Visnapuu, Gailit, Linde, Semper, Juhan Aavik, Mart Saar. Just Tuglas õhutas teda korraldama oma tantsude õhtut. See sai teoks 1918. aastal ja pälvis väga sooja vastuvõtu. Olgu siin lisatud, et Ella Ilbaku viimane teadaolev esinemine oli New Yorgis 1967. aastal 50 aastat tantsulaval. See on veel suurem ime kui 100 eluaastat. Tantsu nagu igati kunsti ei saa õppida. Õppida saab ainult instrumendi valitsemist ja tantsijal tuleb seda isegi kasvatada ja luuagi aastaid kestev töö päevast päeva kordamisega. See on mitte ainult enesenõrkuste ärastamine, vaid ennast kui objekti tundma õppides, ka selle visiooni loomine, millisena sa tahad omann mänguriista näha. Teadsin, et tehnilisest küljest olin vaevalt poolel teel. Unistasin Pariisist, kui ilmakaar avaneb. Ja Pariisiga sai Maria Rudkowska balletistuudiosse treeningu mõttes, mitte et ta oleks ise soovinud kunagi klassikalist balletti tantsida. Ei, mina ei ole tantsija juba Issatšenko koolis, kui tuli kolmekesi või neljakesi kompositsiooni teha, olin õnnetu, kui kammitsas. Mulle näis, et tülitan teisi ja teised tülitasid mind. Ikka olen tundnud tantsu kui luuletuse loomist. Kuidas võib seda teha hulgakesi? Ehk veel parem olen kui lind. Kes sedasi eristab, mis looja on südamesse ja kurku pannud. Seda võib-olla väga vähe. Mõni lind teeb, vaid jõudis, jõudis, jõudis jõu. Aga see on tema laul. Ei olegi nii, et tantsu ei tee, alati tuleb kuuldud muusikast ta tuleb iseenesest äkki kas või kinga pannalt kinni pannes võita, tulla või ükskõik kunas. Kui sa kogemata oled igast mõttest, siis ta võib olla korraga tervikuna seinide vahel jälle tuletajat mintessentsist üks välk. Areng tuleb aegamööda. Vaenlase, mõni väike üleminek ühest fraasist teise end oodata aastaid. Teed lugematuid üleminekuid ja ikka tead, et valetad selle koha peal, see pole õige. Ja siis korraga harilikult, kui seda kompositsiooni kauemat aega pole puudutanud, on too otsitud koht käes ja näe see üks mitte kui midagi, keegi ei märkagi seda, mitte keegi. Aga oled õnnelik, sest just see, mitte kui midagi. Sellele ise tulnud ideele tuleb siiski muusikat otsida. Milline see peab olema, seda saab väga vaeste sõnadega kirjeldada. Sest kui sõnadega saaksid e ära seletada, milleks siis üldse tantsu vaja. Kirjutasin Postimehes pisikese artikli, kus tulin lõpuks küsimusele. Kunst kunsti pärast on nõnda. Minu arust ei olnud, ei ole kunst iseenese pärast tänabi nõu substiilne ja mõjuv tööriist selle vaibaga, millega kunstnik elab, kui ta loob, otsides tõde, harita oma vaimu ja hinge, põletab teda tulega. Tõega. Kunstiteos on vaid laast, mis temalt langeb, lubades tal saada pisut sirgemaks ja puhtamaks. Eesti vabariik oli tookord noor, nõrk ja vaene võib-olla noorem, nõrgem ja vaesem kui praegu. Ellaiibakule maksti 10 kuu jooksul toetust, millest KUS vaid toakese üüri maksmiseks. Ja sedasi oli üks valitsuse liige pahaks pannud. Mõelda, kes on meie esimene stipendiaat. Üks tantsija. Ela Espaki lasknud end sellest heidutada. Oma riigile ta etteheiteid ei teinud. Oli õnnelik, et see riik oli olemas. Koos saadiku proua Pustaga käis lugematutes riidepoodides, et leida eesti lippude jaoks vajaliku kangast kodumaale saatmiseks. Siin polnud seda tookord saada. Majanduslikust kitsikusest. Kibedam oli see, et Pariisi eestlased ei tundnud huvi tema tantsu vastu. Küll aga oskasid seda hinnata prantsuse kunstiringkonnad. Sõlmusid sidemeid ka mitmete teiste rahvuste esindajatega. Hilisemal esinemist eel oli see kasuks, kui sõbradeis. Ella Ilvakut huvitas, kõik Eestis toimub ja ta uskus, et ka Eestis tuntakse rõõmu, kui oma rahva tütre esinemised mujal hästi vastu võetakse. Ta pidas loomulikuks saata välislehtede arvustused kodumaa ajalehtedele. Ta kirjutab raamatut. See, mis on väljaspool teiste rõõmu, avaldus, edu see oli kui lapse heameel, kes koolist tuleks hea numbriga, et emal oleks sellest rõõmu. Tahtsin teha heameelt emale. Eestile. Päevalehe toimetaja nimetas seda ka enesereklaamiks, mida pole kellelegi tarvis. Kunstniku reageering ning noomiti pandi pahaks. Tähendab, emale ei ole mind vaja, mu käekäik, olgu mu isiklik asi. Üks suur jõud, mis tahtis mind tiivustama hakata, rebiti mult ära. Ei kunagi ei saa siin keegi enam ühtegi trükitähte Ilbaku käekäigust. Ja seda pärast 1922. aasta esinemisi Tartus ja Tallinnas, mis said koduma arvustajatelt vaimustatud hinnangu. Ella Ilvalt pidas sõna ja ei saatnud enam ridagi oma edukatest turniiridest Lätis, Soomes, Ungaris, Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias, Rootsis, Türgis, Egiptuses, Palestiinas. Aga see ei päästnud ajakirjanduse küüsist. Eesti ajakirjanikud välismaal saatsid oma lehtedele teateid läbi kukkunud kontsertidest, kus nad ise polnud käinudki. August Gailiti romaanis leegitsev süda on Cayes kalle prototüüp. Ellailback. Kirjeldatud olukordades on ehk annus kunstilist liialdust. Aga põhimõtteliselt nii see asi käis. Lisaks tekkisid kodumaal mitmed alusetud kuulujutud Ilbaculevat toores ja tänamatu, kui lõpetas suhted daamiga, kes olevat teinud suuri laene talle Prantsusmaale raha saata. Aga seda raha polnud kunagi tantsijana jõudnud ja ta ei olnud ise sellest kavatsusestki kuulnud. Ja nüüd jälle lõik mälestuste raamatust. Tuli kiri, suurepärane kiri väga austav keri dekoratiivsete kunstide näituselt. Näitusel oli ehitatud väga moodne seal, kus esinesid kogu maailmakuulsused või ütleme, need, keda näitusel välja pannakse. Näituse juhatus märkis kirjas, et minu isamaa, Eesti ei esine näitusel aga et nad on mind Eduard seitsmenda teatris näinud ja neil oleks hea meel, kui võtaksin nende kutse vastu. Sellega oleks ka nende näitus ühe maaga Eestiga rikastatud. Läksin selle kutsekirjaga saatkonda ja seletasin, et näituseteatris esinevad kõik oma kodumaavalitsuse patronaaži all. Kas Eesti saaks mulle selle patronaaži? Teiseks, et näituse diaatorid ei muud reklaami, kui ainult näituse raamides siis publiku tähelepanu äratada kuluks umbes 5000 franki lisaks reklaamile. Kas vabariigi valitsus tahab neid kulusid kanda? Kuivik, et tasun selle vabariigile tagasi oma honorari, st, mis on üldsissetulekust 50 protsenti? Ette välja panna, praegu oleks mul see raskem, sest mu selja taga on kolme esinemise kulud. Näituse juhatus ootab mu vastust 10 päeva pärast ja on eriline lahkus. Sest seda teatrit püüab iga maha saada. 11. päeva hommikul helistasin saatkonda, küsides vastust ministeeriumist. Saadiku proua oli telefoni juures. Vastus on eitav muidugi. Ja patronaaži küsimus. No ei ole. Olin löödud ja häbistatud. Peale seda tundsin enesele naeruväärne pretensiooniga teha Eesti asjas kaasa. Sulle on selgesti öeldud, et sind ei ole vaja. Ja näituse juhatus teadis siiski mulle, kui eesti tantsijad tarile kirjutada kutsus, nagu samaväärset teiste riikide peresse. Mõned aastad hiljem ei pidanud Eesti saatkond Itaalias võimalikuks pöörduda Mussolini poole et aidata Ella Ilbakul saada Rooma kuningliku ooperiteatrit esinemiseks, mille jaoks tal oli Bulgaaria kuninganna soovitus. See poleks olnud kuigi raske. Läti saatkond oli paar päeva enne seda just mingis taolises asjas Tuutse juures edukas olnud. Pärast esinemist ägatsenis kutsus sealse ülikooli suurim korporatsioon Ella Ilvaku oma peole. Vaimustatud üliõpilaskond ja vilistlased nimetasid ta oma toominaks. See tiitel oli esimene Ungari üliõpilaskonna ajaloos. Värvi pael seoti üle rinna ja müts pandi pähe. Liigutatud tantsijanna vastus oli. Mul on olnud õnn sündida eesti tütreks. See on, mis on toonud mulle tänase au, mida ma ei ole väärtega ära teeninud ja mida tahan kanda hõimu sõpruse tunnusmärgina. Aga Eestis? Eestis leiti, et ta käib kodumaal esinemas liiga sageli iga paari aasta tagant. Seejärel ta enam ei tulnudki. Sõda ja raudne eesriie tegid selle hiljem juba objektiivselt võimetuks. Ella Ilvak kirjutab Näis, nagu läheksin ma välja ülesandel millegi eest. Isiklik elu, millesse seisis või ta stuudios näha vaeva ja rõõmu, mis toob iga mõtte ja tunde analüüsimine ja temale vormi sihri leidmine. Vormi saab edasi anda, teha mõistetavaks neis piirides, kuivõrd seal on vormimeelt, vormi, mõistmist, sihri, võtit, lava. See on seismine teiste ees lahti rebitud südamega, pannes koguma isiku kõrvale sest siis alles avad ka teine sulle südame ja laseb oma isiklik mammuse langeda. See hetk süda südame vastu. On õnn, on meie kõige salajasem õnn. See õnn on nii suur, et ei jäta mingit janu ega soovi isikliku õnne järele. Oled enese nii ära andnud, et isiklikuks õnneks sind ei ole enam. Õnn ei ole radatavas. Ta ei ole väljaspool meid, tan varjul meie oma südamevaikuses. Kui jõuame hetkeks oma isiklike soovide tormitsemise vaigistada, maha panna, siis läbistab meid tasane hääl kõrbes. Üks kõige kuulsamaid Ellailbaku tantse oli liik, mida ta tantsis Wagneri ooperi Valküürid muusikale. Muidugi oli tantsu saateks mingi seade, küllap lühendatud variant, mida meil kuskilt võtta ei ole. Olgu siis saateks lõik otse ooperist, et muusikast aimu saada. Selle tantsu kohta kirjutab autor nii. Ma ei ole kunagi julgenud teda kaval nimetada sellisena, mis ta mulle tähendab. Ohvrilõke hindu ütleb, et Agni on jumaluse kehastus tule näol ja kannab igavesse üle inimhinge hardumusti andumust, mis omas teos ohvris avaldab igavesele. Sellest ajast on see jäänud mu kavade lõpunumbriks, milles ise end ihu ja hingega toon ohvriks nägemat üle. See on ainuke, mis inimene saab teha seistes igavese ees end ära anda. Võta, kes olen Soomaa pealtvaatajale, on see number kergesti mõistetav oma realistliku liiki järele aimab Avormiga sellest ka selle pala menu. Seal ei olegi vaja kava, pigista silmad pisut koomale ja arvata tõesti tuld enese ees nägevat. See kompositsioon on mulle ka täiesti ainulaadse arvustuse toonud. Helsingi tuletõrjujate kuukirjas. Peatoimetaja võtab üle ja ütleb, et tema lihtpole mitte kunsti, veel vähem tantsu arvustamiseks. Aga daam Kansallis teatris näinud riiki, mis kuulub tema alale kui tulespetsialist, jääb ta täiesti rahule selle aeglase alguse arenemise, lõõmamise ja uuesti vaibumisega. Kui puud on ära põlenud. Omada pole ma kunagi igatsenud ei meest, ei last, ei kire ilu, ei vara, ei au. Tundus, et see kõik oleks võinud mu peale vajuda, mulje võimust võtta. Hingija ilu on mind huvitanud. Maapealsed asjad, mis ei suru. Mis tõstavad. Neid jälgides oled, kui valgusest pimestatud liblikas ei läbi oodata, külmalt arvestada, mis sind võiks tee peal lüüa või vigastada. Looming avaldus on jagunemine kaheks vastandprintsiibiks. Absoluutne relatiivne. Põhjuse absoluutne nägematu printsiip on Arn. Põhjuse relatiivne nähtav printsiip on ilu. Armuäratundmine resoneerib südames. Iluäratundmine resoneerib meeltest ja mõistusest. Esimesest saagu kuni kõige materiaalse maavormini, kus kaks vastandit ühinevad. On armida must miljoniliste redeli astmetel ülevalt alla. Ilu on kui hõngus, mis läbi meelte imbuks hinge ja sealt muudab meie elu elatavaks. Ta teeb põhjuse tuntavaks, oldi seletamatult. See põhjus on inimeses eneses temast lahutamata. Kui lõksist on kõrgemale asetatud siis saab inimeste omavahelisi raskusi kergemini ületada sest ülespoole on kõigil ruumi horisontaalsest laiutamisest, mis muutub varsti üksteise surnuks löömiseks õppigem vertikaalselt püüdma. Selles suunas on lõpmatu ruum ja laius kõigile.