Teatri kujutuseks on tavaliselt nuttev ja naerev mask. Teie olete niisugune õnnelik hääleliik keda heliloojad ei kasuta sugugi mitte ainult niisuguste heleroosade inglikestena ja süütute kannatajatena, vaid metsosoprani on kirjutatud väga palju huvitavat ja väga palju karakterosi. Nii et teie olete pidanud kandma nii hästi seda nutvat kui naer valt mass. Küllalt palju ja kui ma alustasin üldse laul meestega, ma ei tulnud selle peale, et ma võiksin ka kunagi Estonia teatri lava laval laulda, ooperis olla, ma mõtlesin, et ma ehk kõlbaks kontserdilavale, kui, kui kõik hästi läheb ja ei noh, et ikka ega ma muud ei oskaks teha, aga inimese sisemuses ja mõtlemises ikka väga palju muutub. Ja, ja ma pettunud eneses ei ole selles mõttes, et. Ma olen päris rahul, et ma olen metso ja ja et heliloojad on täiesti metsale kirjutanud niisuguseid ilusaid karakterosi, olgu ta siis niisugune natuke mesimagusaid on ka olnud, aga ikka põhiliselt niisuguste nõrkadega osad ja kus ikka saab tapaia joka kannatama, sa pead peaaegu ka igas osas, olgugi et seal on niisugune karakter niisugune võimas ja niisugune energiat täis, aga aga see armastuse pärast on ikka nii palju kannatusi seal laval olnud. Ja nagu tõesti amneris aidast ja ja Carmengi, kui nii võtta ja looduslaps kui nii võtta, see on minu meelest läks mu lemmikosadest ja ja ma olen nii palju seda mõelnud, et miks nüüd ma olen saanud sellele jälile, lõpuks kes see Carmen mul ikka nii palju meeldib ja miks siis vaat seda. Võib-olla mõni hakkab naerma, kui ma seda räägin, välja, aga. Aga tuleb välja. Siiski vooleb natukene hispaania verd, selle ma saingi kinnitust veel, kui Neeme Järvi seda ütles. Me oleme neemega sugulase Tevalo Järviga sugulased. Nii et nüüd selle reisib Talle Neeme ütles ka, et amme is voolab hispaania veri seletama, arvasin enne ka midagi seal ikka lahti. Et see niisama ei saa olla, et niisugune karakter üldiselt niisugune temperament, mul on niisugune sisemine temperament küll olemas. See ei ole niisugune tehtud, see on tõesti. Tunnen, rütm viib mind nii kaasa, et ma võin täitsa ennast unustada. Ma mõtlen ikka seda, et saaksime kunagisi Hispaaniasse, seda mõtlesin alati. Aga, aga ma arvan, et mis sinna ei jõua. Kas teie, Karmen, teie enda jaoks neid kahe erineva lavastusega võrreldes on palju muutunud. Oi, kindlasti-kindlasti väga palju, kui tuleks, kolmas kas ta siis oleks jälle kolmandat, mu äi, kolmas ongi, tegelikult ongi kolmas Yardus teist korda ja, ja ida Urbelile vastases õige jah, ja Erich Kõlar oli dirigendiks. Ja ma ütlen, et need kõik on erinevad, sellepärast et et eks lavastajad on olnud kõik erinevad ja ja ise ju ka muutud koos sellega ja, ja tuleb kogemusi juurde ja järeleproovitud juba siiski mõned asjad ja, aga, aga ma ei ütleks, et sa kogu aeg nüüd polemiseerida mõtled, et vot seda ma teeksin niimoodi, seda teeksin menaadi. Sest Ma ei tea, kas olid hea v halb, aga ma olen üldiselt laval selline inimene, eks natukene, unustan ennast ära. Võin isegi natuke kuskil eksida. See muidugi ei ole hea see eksimine. Aga aga ma lähen nagu osaga kaasa. Ma unustan ära, et see olen mina, et lähen. See ei ole mitte mingisugune mingisugune kiitleminek, et ma olen nii osas, aga aga ega ma ikka valetada ka ei saa, see on ikka tõesti nii. Ma ja kui veel partner on ka sul selline kõrval, kellega sa tõesti lähed nii kaasa, et tõesti unustad, et sa oled sina seal laval. Nõmmessane õudselt välja annab elus juurde. Nii et teil ei ole raske seda maski endale tõmmata, selleks et lavale minna on ikka, on, ikka on, sest et eks see tööperiood kõik, mis seal ees on, see pead kõik endast läbi laskma ja ja pead sedagi siiski omaks võtma ja sa pead seda nii palju sellega töötama, et see siiski seda tunned, et sa oled see seal sees. Kas teie ettevalmistus, töö käib rohkem läbi mõistuse või läbi tunnete? Ma arvan rohkem, mis tunded. Ei, ma ei ütleks, et ta nihuke tunded on, tihtipeale on ju nii palju üleval oldud ja see, kui see nutuperiood juba tuled, siis ma tunnen, et ahah nüüd vist hakkab midagi kujunema, see tuleb nutuga jajaa ja tuleb täitsa tuleb kohe. Ja peaaegu alati ja see minu meelest ma ise on tähele pannud, et see on päris heaks märgiks. Sel momendil ma ei anna endale aru, aga pärast ma sain aru, et see siis on juba nii, et juba midagi hakkab looma. Tähendab, ma tunnen, et ma ei ole veel kõik valmis ega siis esietenduseks ei ole kunagi alati kõik valmis. Minu meelest see areng. Üldiselt ma arvestan küll, kui mulle midagi öeldakse ja märkusi tehakse, ma võtan sealt oma oma mõtted ja siis panen need sinna juurde ja siis saab ühe niukseks ümmarguse asja. Mul on vist kõik väga tähtis lavastaja, dirigent ja, ja kui on nii palju õnne, et, et saab kõike peaaegu võrdväärselt nii muusikalisi proove kui ka lavastajaga proove, et see on suur õnn. Aga meil on tihtipeale olnud ka nii, et väga vähe saab dirigendi ka kokku. Ja, ja vot siis võivad tekkida sellised asjad, et sa oled, et nagu proovi käigus kontsertmeistriga ja lavastajaga koos paika pannud kõik nüansid isegi. Ja siis tuleb dirigent ja kes siis ei tea neid meie nüansseia sisend natukene pahas leb natuke segamini, seest. Sest mul on olnud ikka palju õnne, ma Paul Mägi ajal ikka sain nii palju oskusi, mida tema oskas edasi anda ühele noorele inimesele. Ja ta tegi meiega väga paljude noortega väga armastas tööd teha, kus ta nägi, et ilmselt seal ikka miskit ehk tuleb. Ja ja ta töötas meiega, see on nüüd küll võib-olla öelda, et noh, nüüd peetakse ikka tunniaegadest kinni ja tullakse täpselt ja minnakse täpselt ja aga siis me tegime öösel kella 12-ni kohe proove ja me olime viimased, kõik sealt välja läksid. Ja kui ta nägi, et mõni, mis on stseen seal, ei, ei sobinud minule näiteks ta nägi, ta oskas nii hästi psühholoogiliselt osatäitjale läheneda ja näha läbi teda. Et aitas tegelikult väga palju, polemiseerisime nii palju, sest et kui minul tekkisid küsimused, et kas see ikka nii on ja kas võiks teisiti, mina mõtlen nii, ta ei surunud ennast kunagi peale, aga tegelikult ta jäi ikka peale ta viis lihtsalt arusaam viis arusaamisele ja siis ta nägi, mis mind häirib, mis mulle meeldiks, mis mina sisemiselt mõtlen. Ja, ja vot see niisugune polemiseerimine on mulle alati väga meeldinud, selleks peab olema muidugi kah aega et mitte teisi oda panna, aga kui tekib ikka niisugune küsimärk, siis on vaja sekka proovi käigus ära rääkida. Tore on, et on saanud niisugust tööd teha ja eriti just alguses, kus seda nõu, abi ja, ja oskustöösse peadpidi sisse minna. Nahk oli ilmselt kõige rohkem vaja kõige rohkem vaja ja ma nägin seda veel ka näiteks selles Mozarti Figaro pulmas kunagi rubiinad, pidin laulma mulle teine osa alles ja ja ma pidin, noh, see on küllalt mänguline osa ja kuidas mind ikka raputati ja ma nägin, kuidas see Georg otsika Nigas ka see tõukas siia-sinna, sest tal oli niukene aaria. Et selle aaria ajalise sõtta minemise aariaid noh, olekuselinevutama vaata ja löö seda teistega maa, kus ma siis niisugune noorukene jaja, aga ma arvan, et isegi sihukesed väiksed Nekked, meie niisugune tööõhkkond oli väga tore, väga tore. Kõik lustisid ja tore, see oli, just. Pulm jälle oli ja kõigil jätkus huumorimeelt ja õnneks said tundnud, et sa oled seal professoritega kõrvuti ja ja noh, sööri võrra õelava muidugi saali poolt vaadates üha vääletanali vill, särts tuli kõik saali ja mu meelest näiteks helda Renter ka seal oma oma lavastusega kus väga väheste detailidega oli üldse kõik see asi nagu ju publiku ette toodud ja meil oli endal ka huvitav ainult üks aines uksekene. Jaa, jaa. Sa oskaksid seda kõike kasutada ja mängida, vot see andiski omamoodi mingisuguse niuksed, sa mõtled, et sa ei ole seina taga, seal kuskil sai rahwanaasia ja noh, andis ka jälle midagi mõelda. Algajal noorel lauljal veel mängida, noormees see võib-olla eriti kuidagi. Aga aga üldiselt jällegi mul vedas, suur tüdruk tuli hästi välja, et ma mõtlen, et ma olin üldse elus ka natukene üldse mitte daam, vaid poisilik. Eluaeg ma olen armastanud rohkem ikka poistega mängida ja tüdrukutega ka, muidugi, aga norgilisi liigust liigutused on rohkem küll olemas, omapärane tähendab minule isikupärane. Et iial ei või teada, miks siis Paul Mägi mind sinna valis, ma arvan, seda nägi mu nurki vist ära. Te ütlesite, et ei kujutanud ette kunagi, et Estonia lavale saate. Kas teie ei ole nii nagu enamik väikseid tüdrukuid mingil ajal unistanud, vähemalt näitlejaks saada? Sest noh, kindlasti ma muidugi ma seal armastasin tantsida ja käisin karaktertantsu tundides ja, ja kui meil oli esimeses klassis, ma mäletan seda nii hästi oli vaja niuksed Ratasklasse hästi-hästi, lai ja kleiti, ma tean, mu ema on, oli ju õmbleja ja ta oskas mulle seda väga kenasti teha. Hästi lai kõike. Tuulehoog tuli, kui me tänaval läksin ja aitasin ise ka veel natuke seelikutesse. Kas ikka kõik näevad, kui ilus lai seelik mul on ja kui siis me seal tantsupeol tantsisime, siis ma olin tõesti õnnelik, et ma saan tantsida ja, ja mul üldse lava ema mulle ikka rääkis, et noh, kui meil keegi külaline tulijaid, siis mina olin oma uue kleidi kohe selga pannud ja ukse vahele tulnud, löön karri Laat lahti, teinud kummarduse, ütelnud tere ja ühesõnaga noh nagu esineja nagu tahtnud esineda. Aga noh, eks me kodus tegime ka niisuguseid võimlemise õhtuid ja tantsuõhtuid ja eks me seal tantsisime, õppisime samme ja õpetasin samme oma paarile sugulasele ja oma kodus seal niimoodi emal oli väga tore, vaadates tema ema oli meil niisugune nagu tõesti öelda, niisugune töö tööloom lausa, sest et ta tahtis oma lapsed riidesse panna ja, ja süüa anda, sest et meie isa suri ju väga varakult, isa oli 43 ja ema eeliseks 42. Nii et mina olin seitsmeaastane ja vanem õde oli 12 aastane ja nooremaid oli kahekuune. Ja nii et tänu kõik oma ema kuldsetele kätele ja, ja ta tõesti väga vähe liikus, väljas ainult töötas, tervis oli tal ka üsna halb, süda on, aga tegelikult oli ta väga haige. Aga kõik ja meie ühiselt nagu oma oma nihukeste abistamistega ja ühine perekond on siiamaani tänu oma niisugusele saatusele võib-olla isegi öelda perekond on väga tihedalt, hoiab kokku ja ja ja, ja ma arvangi siin, kui ma nyyd just oma oma oma lapsepõlve peale mõtlen, siis me kõik laulsime vanem õde ja me laulsime duette kodus ja ise me neid kombineerisime ja meil küll ei olnud ühtegi muusikariista. Aga aga muusika oli meie kodus alati ja kui ema õmbles, siis ema ikka laulis. Ma muusikakoolis õppisin, siis ma emad, laula, laula ka, mis sa siis oled uut õppinud ja laulsin ja ega ma ei osanud siis see kõik väga õigesti ja hästi laulda, aga noh, ikka kuskil juhtus nii, et ema ütles, miks sa ikka seda kohta nii ludinal laulad? Ta ei osanud öelda, miks ma seda niimoodi, et võiks teisiti ja paremini. Aga tal oli hea kõrv. Ja oma oma lauluhäält ta kunagi ei pelganud. Laulis niukseid näida armsaid laule? Jah, nii et lavale olen ma tahtnud tegelikult vist alati. Nii, et saite oma kodust kaasa. Ilmselt võib-olla ise teadmata, palju selleks, mida laval vaja läks, sest see niisugune suur üksteise arvestamine ja perekondlik kokkuhoidliku ja eks see tähendab ju ka seda, et sa pead oskama lavale arvestada kõiki teisi, mitte ainult ise. Ta tähena särama ja ma arvan, et eks mul on kodust ma siiski õnneks ei ole nii palju kaasas ainult teistega arvestamise tunnetust. Ja alati, kas ta väga sisse süstida ei saa, see peab ikka olema, see peab ikka kodus olema ja ja mida ma tahtsin teile öelda, et miks see kõik teater ja kõik selle lava mulle on nii väga meeldinud sest mul isal oli väga ilus lauluhääl. Ja isa mängis bajaani väga hästi ja, ja meil oli kodus kahhismastas Vaisi grammofon ja seda ma mäletan, kama, istalingolmene seda mulle ei ole räägitud, seda mäletan tõesti ise. Et mina küsisin isa käestikat Straussi valsid, et ütle mulle, et mis seal all selles käigus siis ikkagi on. Mul papa ütleb niimoodi, et tead, seal all tantsivad taga ilusate kleitidega baleriinid. Õnn, et ma siiski olin tüdruk, olen tüdruk. Aga kui minu poisile oleks süda, rääkisite arvel temalegi lahtimonteerimine. Valegisele Grabeli laadivad, vaadanud, kas ikka tõesti seal sees on, aga minule jäi selline muinasjutt, niisugune, niisugune omapoolne veel ettekujutus sellest kõigest ilusast, kuidas nad seal tantsivad, seda mulle andis isa. Abikaasaga tema oli mul väga paljudes asjades toeks. Ta vaatas sealt alt orkestri Augustikat. Kuule tead ka, miks sa seda ikka kõike nii fortes laulad ja kas seda ei või ka natukene natukene vähema häälega, kõik on Surfoortes. Et anna värve veel, jaa. Jaa, ja ma arvan, et kui meil ka kodus niisugust niisugust üksteisemõistmist ei oleks olnud, siis oleks mul ka see töö tegemine teatris olnud raskem. Aga see periood oli tõesti väga armas ja hea, kui ma näiteks mõne väga rütmilise asjaga ma ei mõtle ainult teatrilava asjus teatrilaval ooperites vaid kontserdilavalt näiteks seda Raveliseeri saadi, ma ikka läksin tema juurde küsima, et kuidas seal väga keerulised rütmid ja kõik nii ja naa, et noh, kuidas ikka seal on ja ja tema mulle palju. Ma laulsin talle ette, Sist hääle, kuulas ja vaatas, et kas ikka kõik on jälle täpne. Jaa jaa. Ja, ja üldse, et ega ma nüüd ei saa öelda, et mul ainult abikaasa kõike seal. Mul tütar oli ju juba täitsa asjalik inimene, kes hiljem seal noh, peale peale ütleme 70. aastal iba, tema liikus teatrisse, ta oli mulle ka juba kriitikat, tegi mulle kriitik. Ants sulle ei sobi ja miks sa ikka seda niimoodi, miks sa seda asja selga paned niimoodi, eks sai, või uuli teistmoodi värvida ja ja noh, niisugused asjad, et võiksid ikka teised kõrvarõngad Anne, tema vaates selle pilguga tema nagu muusikalisest küljest, võib-olla algul ta kartis isegi, näiteks ma tegin seal karsnik vägevas võlurisse hernehirmutis ja, ja ta kartis mind. Ja Asutzenad laulsin trubaduuriks, ta kartis mind. Ta vaatas, maa hakkas, pisar tuli talle ja silma ja, ja ta kartis, aga kui ma siis tulid esimest korda kõik need niuksed joogikõrred välja ja tere hirmuti, siis mõtlesin püksid tehti kõik niukseid kõrtega ja siis ma andsin sealt talle ühe kõrre. Vaat huvitav oli see, et see murdis teda. Võtke oma kõrre tantsisid, tundis nagu mu ema ära surimaskid, aga aga poisiga oli niisugune lugu, et Carmenis seal talle noh, väga meeldis Karmen ja ja lõpustseeni ta ütles. Ivo Kuusega, me laulsime, ühel kontserdite tuli, proovi, kuulame siis ta ütles niimoodi, ema, palun seda mitte laulda, see onu tapab sind ära. Ma kuulen seda neid sõnu, et ta tahab sind ära tappa. Ja kui ma siis ta oli siis kuskil viiene ja kui ma ikka me ikkagi laulsime, meil oli ju kavasse ja ja siis ta oli nii pahane mu peale, ma palusin, et sa ei laula seda. Pere elab kaasa kõigile, mis me ikka oleme teinud kodus. Kas teie lapsed on ise ka muusikasse kuidagi läinud, noh ei, tütar otsustas, kui keskkooli lõpetas, et tema läheb keemiat õppima. Tütar õppis ka klaverit, aga millegipärast päevapealt siiamaani rääkinud, miks ta katkestas selle poissi piss kuus ja pool aastat klaverit ja kaks aastat trombooni ja ega siis jah, nagu poisk ütles, mis sa siis ikka sunnitame. Pean sedasama eriala tegema, siis isa tegi. Ega muidugi ei tea jah, ja ma usun, et see võib tulla võib-olla järgmises põlvkonnas jälle välja. Ei pea ju olema nii pidev, ei pea, Maarika jääb nende peresse ikka. Teie olete praegu veel hoolega Estonia repertuaaris sees? Jah, mul on päris paar ilusat osa Britteni ooperis Albert häving, proua ring ja ja see on Neeme Kuninga tore lavastus. Väga armastame seda lavastust ja, ja ma armastan seda osa sellepärast, et jällegi teistlaadne ja ma saan olla seal omas osas lausa ema osas. Ja Mati kõrts on Albert ja nii et ta võib täitsa olla minu laps, nii et ma ennast tunnen täitsa sõiduvees, olgugi et Britten ei ole mitte kerge helilooja ja ja meil oli seal siiski väga palju raskusi ja tantsuansambli ooper rohkem ja õhkkond on meil tore, meil on üksainuke koosseis ja ja teine ooper on mul Rossini, Sevilla habeme, Sevilla habemes Berta osa kajale tare karakter, osa jälle armastan. Valvise lavastuses on tore ka jälle külalislavastustega lavastajatega. Pead rohkem ennast kokku võtma ja oma inimestega saad võib-olla vahel isegi natuke lõdvemaks lasta, aga seal sa isa lõdvaks lasta. Ja siis on mul jällegi Neeme Kuninga lavastuses Kalmani operetist Silva Anžilte osa. Nii et vanemad ei lähe ju eriti palju ei ole teinud, ei ole, ma lähen siis olnud Dunaevski valges akaatias akaatsia Estonia, kus ma sain tantsida väga tahtsin alati tantsida tükiks ajaks, kohe seal jäin siukest pausist, tuli see mustlasparun. No see on rohkem nagu niisugune koomiline ooper lause. Ja noh, Silva eks, ega pole päris kerge, opereti ma mõtlen, noh õnneks on kõik kellelegi omad, armsad kolleegid, kõik ümberringi ja ja eks ma ikka vaatasin, kuidas üks ja teine ja kolmas, neljas teeb ja kuidas tööd ikkagi tehakse, et ega siis teha operiti, õhkkond on natukenegi teistmoodi ja ja ega mul siin palju laulda pole, siin on vähe. Aga mulle meeldib see töö. Ma olen väga tänulik Neeme kuningale, et ta mind usaldas. Ta oli üks periood mul tõesti väga raske, kui mul see korteri jama oli, see oli kole mõelda, et ma jäin ka selle vabariigi hammasrataste vahele. Mitte kui ainult üürnik, vaid ka üleüldse linnavarade amet, väljastati paberit ei ole omanike ja kahe ja poole nädala pärast olid neli omanikku järsku. Nii et ma olin endale ehitanud juba korteri ja pidin ära minema, jäi kõik katki, ma olin juba kõik oma vara Vare varaga ja varandusega kõik juba uues korteris, ema Galicini vanasse koju tagasi, sest sealt ma võisin välja minna, aga kuhu sa lähed, kui sul pole kuhugi minna ja nii ma kaks aastat tegelikult istun kõik lahti võetud mööbli ja pakkide ja kohvrite otsas kaks aastat ja nüüd lõpuks oma sünnipäevakingiks. Ma saan endale kodus, ega ma poleks ise jalgadele vist jõudnudki teatrilavale tagasi saanud, kui mul ei oleks olnud Kaitseinglid tõrsunni, oleks väga tore inimene, kes minna näidanud oma energiaga lavale tagasi. Ja et ma leidsin iseennast. Ja mis üldse annab minule palju energiat? Noored just minu õpilased, ka endised õpilased, kes juba teevad midagi mitte ainult teatris, vaid ka kontserdilaval ja, ja koorides solistidena ja, ja, ja, ja vot, see ongi seega mis tiivustab ja innustab, et sa ei või ennast täiesti Läntsi lasta sai või ennast unustada, sa ei tohi, sa pead siiski ka ennast nii palju kokku võtma, et, et sa saad midagi ette näidata. Ja kui see õnnestub, siis mõtlen ise, et suur tänu tõesti õpilastele, et nad on olemas. Ma läksin täiskohaga tegelikult ju muusikaakadeemiasse, siis ma nägin, et mul ei ole tugev tegelikult teatrist. Mul ei ole tööd ka üldse. Ja, ja mõtlesin, et, et see vist jääbki lõpuks minu tööks. Ja aga nüüd on ka jällegi probleeme igasuguste igasugust nendes liinides ka pedagoogidel küll vallandatakse ja ei ole raha, et õpetamiseks maksta ja pannakse pooltele poole palga peale ja ja nii me oleme kõik siis praegu, nii et tahan ikkagi veel öelda, et kui ikka meil öeldakse, et ah, kes sealt ikka siis akadeemiast nii kangesti tulevad, aga kes me siis kõik seal laval oleme? Me oleme ju kõik konservatooriumi endised endised ja, ja mitte ainult laval, vaid ka orkestriaugus ja, ja igal pool mujal ja koolides ja, ja, ja kui neid ei oleks, ma ei tea. Ma ei tea siis mis meie kultuuri ega kultuuri ainult? Ei, ei, ma ei ütle, et kunst ja muusika teeb ju ka kultuuris. Kui palju on ju välismaal käidud ja kui palju on muusika lahendanud siiski neid rahvaid. Mina. Ma ei taha öelda siin stagna aja stiilis, et noh, ikka kunst kuulub rahvale, kuhu ta siis ikka Et et kui meil seda ei oleks, Me ei tunneks ise ennast hästi ja, ja ja, ja ei tahaks ju ikka alati oma oma muusikat ja folkloori ja kõike teistele rahvastele ka ande näidet. Me käisime vanasti väga palju ja kui toredaid mälestusi, tõesti toredaid mälestusi ja me laulsime rahvapilliorkestrite ka ja, ja ja Kukerpillidega ajale laulnud ja, ja, ja seal kammerkontserte teinud ja sümfooniakaja igati igati, nii et minu meelest ma olen läbi teinud kõik need perioodid. Väga toredad periood ja kõik on jätnud toredaid mäles, väga toredaid praegu on kuidagi, ma ei ütle, et ma peaksin praegu nüüd kontserdilavadel noh, pihtuma seal ei kontserte teha niimoodi, et teistel hakkaks villand sellest aga, ja vanus ka kui nii võtta. Aga noh, oleks võinud Joonas, nii, Eino Joonasega õnneks me siiski saame veel midagi teha. Et 25. veebruaril tuleb ju Peterburis ja ja see tore reis, mis oli Rootsis ja Soomes ja nii et tänu sellele ja muidugi, mis ma pean ütlema, et hakkab tulema tagasi kuidagi mulle seda muusikat, mida ma olen ennekõike teinud ja armastanud ja laulnud palju ja neitsi Bransi, raps, sood ja mida selles a õnneks õnneks lauldes. Tehnikaülikooli meeskooriga tegime CD-plaadi ja ja, ja nüüd nendel tuleb juubel, läheme Tartusse ja, ja Eri Klas teeb siin jõulukontsert ja kaabramsi rapsoodiaga. Nii et mul on siiski palju õnne. Mina arvan, et olgu see, mis on olnud vahel igasuguseid raskusi ja kaotusi. Jaa. Jaa, Domus isegi ma ikka viis aastat tagasi ütlesin ikka oma mehele, et, et ma ei tea, ma tunnen, et ma olen ikka väga õnneliku tähe all sündinud. Aga siis hakkas järsku tulema. Vaata viis aastat. Aga tundub, et nüüd see lainehari tõuseb jälle ja ja annaks jumal tõesti, ma ei oska muud nii-öelda, sest et aeg see mul on nii tore lapselaps veel, kes ütleb mulle, aga memme seda huulepulka ära sa peale pane, see sulle ei sobi. Kui vana see kunstikriitik kandril nelja ja poole aastane. Noh, ma loodan, et lapselapsi tuleb veel tulevad sama toredad oma lapsed on õpilased, lapsed on. Ma soovin, et kõik need järgmised aastad ja aastakümned oleksid niisama toredad ja õnnelikud, see viimane viis aastat võtame maha, see on nii nagu ühes ühes vanas rahvanaljandi, see on, et et naine läheb pastori juurde ja see küsib, kui vana sa oled. Ta ütleb 36. Pastor ütleb, et kuule, aga sa käisid mu juures siin kolm aastat tagasi ja ütlesid ka 36 kolm viimast suve. Rihmasid, ma võtsin need maha, on sul hea, oi-oi, juba võiks need maha võtta, aga siin niuksed, mälestused ei saa päriselt maha võtta. Siis jagame, jätame, jätame järele selle, mis järele jääma peab, jah, pea püsti ja palju õnne ja vaatame selge pilguga tulevikku. Suur tänu. Olgu ainult äikest, eks.