Kena laupäeva kordame nüüd valitud palu läinud pühapäevasest saatest. Tere olen Jaana Jüris seal vanalinna hariduskolleegiumi Kunstimaja õpetaja. Minu nimi on Ene Mellov, mina amet on nukkude valmistamine nukufilmis. Ja täna tuleb meil juttu jõulusõimede näitusest, mis toimub sel aastal, kui kõik hästi läheb neljandat korda. Ma olen mõelnud, et miks me neid näitusi siis nii väga teha tahame, et ikka iga, kas talle uuesti ja uuesti tuleb see jõud või see hoog peale, oled nüüd, hakkame peale, nüüd korjame kõik jõuvarud kokku ja kutsume kunstnikud ja ja kõike soovijat, kes tahaksid sellest näitusest osa võtta ja millegipärast see on õnnestunud siiamaani. Jõulusõim on sümbol jõuludest. Ta on nagu üks laps, kes mängib nukkudega paneb sinna oma kõige laiemad tunded, soovid, unistused, nii ka jõulusõim, mis on Ma alguse saanud Kristuse sündimisest, aga see on ühtlasi ka kodu, see on vaikus. See on turvalisus. Rahu, Neitsi Maarja, kes on beebi ilmale toonud Joosep, kes valvab seda õnnelikku algust ja karjased, kes tulevad mäelt laternate valguses otsima jõululast ja kuningad, kes jälgivad tähte kõrgel ja üritavad leida õiget teed, et jõuda kohale vaatama ja kingitusi tooma jõululapsele. Seda me oma jõulusõimede näituses. Tahamegi jälle ja jälle näidata inimestele, kes huvi tunnevad ja meid vaatama tulevad. Aastat tagasi oli meie esimene jõulusõimede näitus, seda sai tehtud sirje säärega. See oli nagu esimese lapse sündimine, mida me ootasime, teadmata mis sellest tuleb hirmu tundmata ja hulljulgusega suure rõõmuga. Samuti ei olnud meil mingisugust ettekujutust ega Teadmist, kas on huvilisi, kas tuleb inimesi uudistama? Tuli küll. See oli õnnelik laps, see esimene jõulusõim, kes sündis järgmised kaks aastat, sündisid, teine ja kolmas ja mitte vähem vähem õnnetud. Oli küllalt palju inimesi, kes neid neid nii töid vaatasid ja said innustust jõulude tähistamiseks. Sel aastal on kõik teistmoodi. Vanalinna koolis on üks noor neiu Jaana ja Risto kes siis tulid nagu selleaastase jõulusõime ettevalmistusel appi. Aga nüüd ma usun, et Jaanuse räägib ise sellest, mis tunne sul oli, kui oma ideega sinu juurde jõudsime ja palusime sul meiega koos jätkata. Jah, et kuna see jõulusõimede näitus konkreetselt meie koolis esimest korda on jõulunäituse traditsioon meil juba teist aastat. Möödunud aasta me tegime samas kohas Katariina kirikus jõulunäituse teemal sündia sümbol mis meie arvates õnnestus meil hästi ja, ja väga palju rahvast käis vaatamas. Ja kui sellel aastal tuli pakkumine teha jõulusõimed ja see laste kuulun, näitus koostis loomulikult vastasime jaatavalt, sest see oli meie jaoks ka uus kogemus. Sest ma märkan, et et seesama teemagi. Ta läheb kõigil õpetajatel nii õpetajatel oma kodustesse tegemistesse kui ka me loodame ja usume, et see läheb ka lastel koolist koju, et kui nad koolis valmistavad neid nukke ja mõtlevad selle peale siis need proovivad neidsamu asju kodus teha ja räägivad oma vanematele, kui pole veel seda traditsiooni. Et see on, ma usun, et see on oluline. Ja oluline on ta kindlasti mitte ainult koolis, vaid ka minule. Kuigi ma olen võib-olla selles näitusega jutumärkides sama, sest iga kord on nagu uus näitus, kuigi sama teema jõulusõim. Aga, ja kui nüüd jälle kinnismõtte juurde tagasi tulla, siis on üks kinnismõte mul tõesti, mis selle näituse ja selle jõulusõimede ümber ja minus keerleb ja see mõte on? Rahu või selline sisemise rahu leidmine selle askelduse ja ja kiirustamise ja, ja tormamise ja kõige muu kõrval, mida tuleb samal ajal ja kui neid sõimi üles panna või sõimede peale mõtelda. Ja miks rahu ma tunnen, et ma üritaksin ühel jõuluajal ma kardan, et see jõuab, jõuluaeg on traditsiooniline, et ma lõpuks jõuaksin sellele jõuluootele või jõulusõime lähedusse sellise tõelise ootuse, sooja, mitte tormamisega. Mulle ei meeldi tormata, aga ma torman, mulle ei meeldi kiirustada, aga ma kiirustan, siin meenub mulle minu juuksuri juures üks seina peale riputatud papitükk mille peale oli kirjutatud, ära torma, ära kiirusta. Siis ma naersin ta üle natukene ja ta ütles takkuma teisele poole. Sinna oli kirjutatud, istu ja mõtle. Ja mulle õudselt meeldis see papitükk ja ma ei saa seda unustada. Ma torman ja mul tuleb see papitükk meelde. Aga ma arvan niimoodi, et et inimesed tormavadki ja kaela ja üle ülearu palju ja ei istu ja ei mõtle. Ja, ja ei näe, silmad on, aga tõesti enam ei näe ja me ei kuule ja me ei pane tähele, miks, sellepärast et meil pole aega. Kas ei peaks jõulud ja see jõulusõime sümbol meid kutsuma rohkem mõtlema, rohkem mõtisklema, rohkem tähele panema, rohkem kuulama, rohkem vastama kedagi, keda me pikka aega pole külastanud. Et ana puhul meeldis mulle väga üks lause, mille ta ütles, et sel aastal on ta teadlikult jätnud mõned asjad tegemata, et kuidas sa seda siiski niimoodi oled. Nojah, aga samas ma näen ikkagi, ma kiirustan kõik see aeg, et ilmselt see ongi nii, et, et kui ma ühel aastal märkan seda järgmine aasta, oskan natuke aega juba tagasi tõmmata, et mida aeg edasi, siis võib-olla jõuavad ka sellised jõulud, kus juba detsembrikuu kui advendiaeg algab, siis tunned, et nüüd on nagu rahu südames ja sa võtad selle aja ainult selleks. Aga ma ei ole veel siiani käsu võtnud, kuigi tahaks. Äkki ongi see jõulusõim väike võti, mis keerab ühe teise ukse lahti. Selle. Rahu ja mõtiskluse ukse, mis on neil mitme tabalukkudega kinni siiamaani. Kuulsite valitud palu läinud pühapäevasest saatest jõulusõimede näituse korraldajate Yana Jürise Ene Mellov. Iga väljapanekut saab näha iga päev kella 12-st 18-ni Püha Katariina kirikus, Vene tänaval, 24. ja 25. detsember välja arvata.