Kui mina olin juba olnud kaks aastat ajakirjanik korraga ülikoolis käinud siis läksime Eesti kaitseväkke aega teenima ja, ja kuna see oli 32 jooli pareesti Ülikooli juubel, siis need, kes ülikooli olid käinud, nüüd said veel kaks nädalat pikendust, ennem kui ma läksin. Mina läksin. Mina olen kõige lühema aja, ühtegi kaitseväes teenivad selle tõttu ja noh, siis oli meil seal Pärnus oli eraldi noh, keskkooli lõpetanute rühm ja me olime siis augustisangaga seal, kuhu ta oli imevaikne imetagasihoidlik ja samal ajal hirmus kohusetundlik. Tema võis ka oma sõjaväe austri täitis, tähendab nii täpselt nii nagu kästi. Nii täpselt, ja kui tal aeg oli, siis ta muidugi luges kogu aeg, siis ta oli juba luuletanud. Ma mäletan, et massistima mõningaid luuletusi lugesin Tanel natukese häbenes, aga mina juba kord ajakirjanik ka oli olnud, siis ta mulle ikka neid näiteid. Ja teine asi siis läksime ja teised meil läksid siis siia, Tondile tulid saada lipnikuks, mina ei tahtnud, tema ei tahtnud, pärast olime meie Petseris, Petseris oli siis õppepataljon, olime seal ühes kuus ööd rühmas, õppisime seal siis tema tuliselt kaprainina välja, mina imelikul kombel allohvitserina. No vot, ja siis sealt ajast on mul meeles ka, kui, kui hirmus noh, ta oli niisugune vaikne korralik mees, kui ta oli näiteks korrapidaja siis tema istus kogu aeg laua taha, siis ta õppis parajasti soome keelt. Ta on tundnud oma nisust missiooni, aga ta ei ole ennast kunagi ülihinnanudega tähtsaks pidanud. Ma hakkasin praegu mõtlema kaste. Eduard Vildega olete kokku puutunud temast praegu räägitakse vähe. Eduard Vildet olen mina ainult näinud siin Kadriorus tänava kõndimas, aga rohkem mitte. Siis ju teine väga kuulus kirjanik, ütleme meie juhtkirjanik elas ju ka teile siin väga ligidal. Tammsaar. Siis tekkis ju vahepeal pahandus, et mikspärast see antimängule, miks mitte Tammsaarele? Ja mina siis küsisin Mälgu käest ka, rääkisin, küsisin, märgualk ütles, loll olin, loll olin, et ma võtsin niisugune maja, et töö nii palju raha ja peateenija, kes seda värske viksib. Tammsaare oli, oli tark, et ta seda ei võtnud. Ja oligi nii, tähendab, taheti pakkuda ja pakuti Tammsaareni ja Tammsaare, no on teada, siis sellest ei ole pärast tahetud rääkida. Tammsaare käiski kohta vaatamas. Aga see oli ju kaugel ja sinna sel ajal õiget bussiühendust ka ei olnud. Ja Tamsar ei saanud. Sellepärast et Tammsaare pidi ju kogu aeg ise käime poeke turul. Seda ei taheta palju rääkida, aga ta ei võinud ju keeta kätte, raha anda siis üha enam ei olnud. Ja, ja, ja Tammsaare ütles ära ja siis võttis, siis sai selle siis Mälk ja Tammsaaret ma muidugi ka nägin kõndimas, aga isiklikke kokkupuuteid mul ei ole, aga mul on ainult üks kokkupuude. Nimelt 30.-te aastate 35,67 ilmus ju kaheksa ka ilmus ju Tartus ajakiri tänapäev mida andis välja. Ja seal on üllatavad ühes kohas kõrvuti minu ja tema artiklid. Aga selle selja ajakirjaga koos tekib mul siin niisugune väike kontakt ka Tuglase kalale. Nimelt üks minu, mina sattusin sinna kirjutama nii et selle toimetatakse niux. Mul ei tulda, mees meile üks poiss, kes kellega me olime ajalugu koos õppinud ja tema teadis, et ma olin ajakirjanik konites eakas küsima, kas ma ei tahaks midagi kirjutada. Mul seisis üks asi, Kema kirjutasin teine ilmus ka ja siis kolmas ja järsku ilmumata ja siis toimetaja ütleb mulle, et et küsi Tuglase käest, ütled Tuglas selle sinu stiil, kangist, Mildist, mine Tuglase juurde. Kohtasin Tuglast ja rääkisin temagi ja nukralt ütleb. Ei, minul ei ole sellega midagi tegemist, minul selle ajakirjad. Mina jäin nii peast segi, toimetaja ütleb, et Tuglas on peatoimetajaid, jah, Tuglas ütleb, temal pole midagi tegemist. Aga pärast siis selgus, ei tea, mis asi seal toimus? Tuglas oli selle peatoimetaja koha maha pannud, selle asemel sai suitsetanud. Nii et niisugune nüüd. Tuglas on minule niisuguse imeliku ehmatuse mänginud. Mind saadetakse temal kui peatoimetaja Jüri ja tema ütleb, et meil pole seda üldse midagi, mis selle ajakirjaga. See tänapäev oli vist teatud nuttes erandlik ajakiri tooli, elitaarne ajakiri ja ta oli opositsiooniline ajakiri, ma. Tema oli. Tartu niisugusi progressiivse unisuse intelligentsi ajakiri peaasjalikult noh, intelligentsi ajakiri, mis oli pätsu režiimi vastane ja sellepärast ta mitu korda seda vahepeal kartuleid Ta suleti, siis tuli Jaani jüripäev, jaanipäev, mihklipäev ja jälle ilmud läheneb. Nii et minul on ka jüripäeval, sõi jaanipäevas ilmunud ka veel kirjutan, mina kirjutasin esinemist 12 artiklit, koguni. Mina olin ka minu niisugune noh üdini demokraat üdini demokraati ja need olid just need, kes olid ühinenud Demokraadid, kes ei sallinud siis seda Pätsi natukse autoritaarsed režiimi. Tagantjärele ma olen mõningaid asju teisiti hinnanud, aga, aga sel ajal olin mina ka kuulusiga just selle grupi juurde, eks. Ei. Ma kardan, et ma vist ühe numbri Üks minu kirjutist sai viht ka pärast järgmisi ärakeelamise aluseks, ma kirjutasin artikli perekonna porii poliit ikka. Ma kirjutasin küll nii osavalt, et kirjutasin välismaalt, kuidas, kuidas seal seal ja seal kõik perekonda hakkab võimutsema. Aga kõik vihjed tulid sellel, kuidas pätsu perekond hakkas ka tulema, niimoodi läheneb. Ja see tuli välja. See oli väga suurt pahameelt avaldama. Kas pätsu-vastasus tähendas automaatset Tõnissoni pooldamist? See oli kuidagi nagu lihtsalt nagu opositsioon, rohkem pätsu vastu ja demokraatia poolt üldiselt. Mina isiklikult näiteks ei saanud Tõnissoni pooldajaks. Sellepärast et ma kohtasin teda siis, kui tema oli päts, ta igalt poolt kõrvale tõrjunud, siis tegi ühistegevuse liit, tema oli ühistegevusi professori koha ülikooli juures. Ja mina käisin teda ka mitu korda kuulamas. Aga tema keel ja tema väljendusviis oli nii enne esimese maailmasõjaaegne, et ta enam ei käinud. Ta rääkis ise muidu suure vaimustusega, aga, aga aga ta oli, ma olin liiga noor, minu jaoks on ta liiga vana ja liiga vanamoeline. Talvistaga pateetiline masinana pateetiline oli ta küll ja aga ma ütlesin ka, kuku, kogu sõnastus oli täiesti nii nagu nagu enne ennem seda, kui meil keeleuuendused kõik läbi olid käinud ja niisugused Vaat nüüd üks asi, meil on siin juttu olnud, märgusti on meil olnud metsanurgast juttu ja nüüd kui on ilmunud Leonid treti mälestusteraamat, siis sealt tuleb välja, et Tammsaare neid surnud maju ja, ja ka Metsanurga ajaloolisi romaane ei hinnanud on teie jaoks see probleem olemas, et need on ühesõnaga vähe toetunud ajalood. Tõel metsanurk ei ajastut küllalt tabanud, ma ütlen, et mul on kogu aeg mulje, kõige paremini ajastut oskab tabada mäelt, tähendab aga minul on niisugune tunne metsanurk ja Tammsaare, seal oli kogu aeg üks võistluse moment, üks tahtis tingimata teisest üle olla ja Aganu Tammsaare oma stiililt oma laadilt on ju metsanurgast täiesti erinev, aga muidu ma olen mõningaid kohtumisi on ju olnud ju mul ka teistega nagu näiteks Indreige või nõnda edasi. Anekdootlik ulu rääkida. Ükskord seal Tartus oli Rüütli tänaval üks pealtnäha väga pisikene Michil uks läks sisse üks restoran ja aga taga oli neil suur saal, võrdlemisi seal mängis ka trio ja selle riiu viiuldaja ka elasin minaga kõrvuti, tubades tundsin seda ja selle tõttu meie Paul Annika oli siis pärast arstki ameeriklasi suri temaga koos. Me käisime vahest ikkagi ka seal, tähendab seal oli isegi nii, et kui meil raha ei olnud, siis selle tähendab mehed toel võiksime isegi selle natukesega võlgu võtta, esialgu vabadust. Ja siis sealt jäi mul näiteks üks niisugune episood meelde, et ükskord istusid seal kirjanikud, minu teada oli siis Kärner. Hindrey ja kolmas oli, istusid seal laua taha ja jõid ja ja võtsid seal konjakit, ma mäletan ja me istusime seal kaugel ja ja siis. Kui maksmine tuli järsku Kärneril ei olnud raha. Kärnani kuidagi haledalt nutma, et mul ei ole küll ma maksan päralt, kui Henry olidki sinod, ratas. Mis sa räägid? Ega minagi musita ratta kelti taha, ma sain juustu, honorari maksan grillida. Ja Kärner oli kohe suurelt nutisel peale. Vot niisugune mees Indreiga ma puutusin mõningal määral selles. Nägin Niiuliselt ta nii suurt tüli, niisugune mees ja väga enesekindel ja väga ise teadiumi. Temast räägitakse ühte huvitavat lugu. Et ma ei mäleta, kes kirjanik ütles, et rotid ei ole ideed, ei tea, millest kirjutada. Mis, mis ideed siin vaja on ja kirjutas selle peale oma romaanist, sündmustati. Aga ütleme siis, see eestiaegne kirjanik elas ikka ära, et ta sai ka veel restoranis viinud. Eestiaegne kirjanik elas ära, sai kes sai juba Kultuurkapitali najal, see oli nii, tähendab, et, et selleks, et meie kirjandus sai eksisteerida ja elada, sellel aitas kaasa kultuurkapital ja vot ma olen ikka ütelnud, et Tammsaare nüüd tõde ja õiguseni järgmised köited ja kõik need, need oleksid olematud. Kui Tammsaare oleks toetust saanud, siis ta oleks pidanud oma perekonna ülevalpidamiseks tegema kiirkiiresti-kiiresti ajakirjandusele nupukesi et oma peret toita ja pealegi toetati sihkam lisaks veel noh, niisuguste mõningate eripreemiatega tähtsamate raamatut ees ja nii said kirjanikud, kui ta tahtis üsna korralikult elada, sellepärast et see 200 krooni Ja professori vara ärkama umbes 300 üle selle, nii et see oli ikka väga kõrge palk, keskmiseni ametniku palk oli 100 krooni. Aga, ja kui kirjanik sai nüüdki kätte 100 krooni 100 kroonile, siis ta võiks ka ikka üsna rahulikult elada ja kirjutada. Muide, kirjanduse sihtkapital talitas nii muide kõige paremini ja täpsemini kunsti sihtkapitali kooli hoopis natukese teine. Seal olid asjad palju segasemad seannad teatavate preemiatega ja peamine, mis oli ostusummadega teatava asja ostmine kunstimuuseumile. Sellega ta sai. Aga kirjanikud olid lihtsalt ilusasti, võib ütelda, riigi palgal, niisama nagu nõukogude ajal. Jätsime siis oma liigsed hobused maha ja läksime Virtsu poole, et pääseda Saaremaale. Virtsu maanteel nägime suurt vene sõjavangide kolonni. Umbes paarsada meest. Metsa vahel hüppas üks vange rivist välja, üle kraavi metsa poole. Sakslane andis valangu ja mees jäi kraavipervele lamama. Järeltulev valvur tulistas veel ühe valangu. See pilt jäi mulle väga meelde. Küllap mõjutas alateadvust. Virtsu lähistel tekkis meis ei tea, kuidas teadmine sakslased võtavad eraldi saabuvatel eestlased relvad ja kohtlevad neid kui vange. Ja just siis, kui meid haaras jälle nõutus, tuli üks naine kiiresti sõites vankriga. Keegi meist hakkas temaga rääkima ja naine ütles. Meil on maja metsa ääres, tulge sinna, olge paar päeva, vaadake, mis saab. Ütles ka, et on Lihula preestri naine. Sõitsime seejärel üht väikest teed pidi Pärnu poole. Varsti oli paremat kätt puude vahel, maja vastas üle tee mets. Sealsemendid suure, peaaegu maani ulatuvate okstega kuuse alla laagrisse. Elasime saime toitud alust. Mina, kelle kätte oli jäänud kompanii raha, maksin. Olen mõelnud, miks naine nii sõbralikult kutsus ja arvan. Küllap oli valge laevaootaja. Neid oli sel ajal palju. Eriti kindlad, lootsid BBC kuulajad. Sealne propaganda oli niisugune, et kõik ootasid, lootsid, varsti tulevad inglased. See propaganda sundis paljusid metsa minema ja lõpuks ka surema. Elasime kuuse all, viis või kuus päeva ei teinud midagi, ei rääkinud ka, mängisime ainult kaarte. Minu kätte jäänud kompanii kassa jagasin hommikul kolmeks ja imelik küll, õhtuks oli raha jälle minu käes. Niisugust hullu õnne ei ole mul enne ega pärast olnud. Päeva tipphetkel avasin naise toodud eetripudeli. Võtnud sellest lonksu, muutusid mu kaaslased rahulikeks rõõmsateks. Nii kestis see, kuni eeter sai otsa. Siis haaras mu kaaslasi, eriti sepa masendus. Püüdsin küll mitu korda ergutada, ütlesin, olgem erariided, lähme kusagile mujale, kaugemale sisemaale. Aga mind ei võetud kuulda. Kui tuli teade, et venelased on siin, valvavad teed, ütlesin viimases hädas. Lähme, laseme vähemasti mõne neist mahasepp vastas mäletan selgesti sõna-sõnalt. Mina olen neid täikongiga mehi küll tapnud. Mina ei taha, et üks neist minu tapaks. Mina lasen ennast maha. Selle peale, ütles teine suurtükiväelane. Sa oled kangem mees, lase enne mind maha siis ennast. Kui ütlesin, et mina küll ennast maha ei lase, püüan minna haapsallu, eks siis näe, võttis sepa revolvri. Mul oli tunne, et oleks mu maha lasknud, kui teine pooleks ütelnud noormees, las tal läheb. Andis seejärel mulle mälestuseks oma taskukella. Kassett võttis oma kella käelt ja ütles, et ma viiksin selle tema pruudile. Kahjuks ei leidnud ma kedagi, kes oleks teadnud sellenimelist tüdrukut. Läksin siis jätsin nad istuma, lootus vaikselt, ega nad ennast ikka maha lase. Aga ma ei olnud veel kuigi kaugele, kui kuulsin kahte pauku, kõhklesin, astusin mõned sammud tagasi, et minna vaatama. Aga ei läinud, siiski. Sammusin läbi kuivendatud sooheinamaa, kus hein oli pillirooga segi ja jõudsin väikese okstest onni juurde. Püüdmise peale ei vastanud keegi. Vaatasin viimaks sisse ja nägin, seal istus mees, mundris küünarnukk toetatud onni külglatile meelekohta suunatud revolver käes. Tuli meelde, et varsti pärast kahte pauku olin kuulnud pauku ka eespoolt. Kas tõesti nii ühekorraga ja nii hästi kangestus koha peal asendit muutmata? Seisin tükk aega onni juures, jõudsin otsusele, et püssiga on kõige parem nõnda kui toetada lõug püssiotsale ja suunata kuul sealtkaudu otse ajju. Sättisin vist korra ennast isegi valmis. Aga päästikule ei vajutanud keegi, miski keelas. Astusin edasi, jõudsin läbi metsatee äärde, kuu paistis heledalt ja ma nägin minust umbes 150 meetrit eemal oli üle tee maja, sealt kostis koerte haukumist ja venelaste kisa. Ootasin, kuni kuulaks pilve taha ja läksin siis üle tee. Koerad hakkasid valjemini haukuma, keegi hüüdis vene keeles. Körtsiolon see ei saa, aga ma ei peatunud. Kõndisin üle soisel lagendikku. Kostis automaadivalang ja käsklused. Aga mingi pimetung ajas mind edasi. Ma ei valinud teed, läksin lihtsalt ühes kindlas suunas. Käisin läbi öö. Ilm oli küll soojaga soo kahudses, sammud tekitasid valju kriginat, mis mu hirmunud meeltes kõlas lausa mürana. Kartsin, kuigi keegi mind ei jälitanud. Hommikuhämaruses juhtus õnnetus, kukkusin laukasse. Räägitakse, et lauka muda kisub jalad põhja ja ma tundsin, et ta seda tõesti tegi. Sain sirutada püssi kaldale ja hoidsin sellest kinni. Kui mõtlesin, kas poleks õigem lasta pea vee alla vajuda sattus mu vasaku käe ette pajuoks. Tõmbasin ennast oksa ning püssi abil kaldale. Olin üleni märg ja lõdisesime külmast, aga läksin ikka edasi. Vastu tuli aed, ronisin sellest üle ja jõudsin puudetukas asuva majani. Hüüdsin. Keegi ei vastanud. Läksin sisse, toad olid tühjad. Käisin kõik ruumid läbi, aga ei leidnud kedagi. Otsisin ka riideid, aga ei leidnud neidki. Sahvririiulil oli tükk soolapekki, võtsin selle kaasa ja panin raha asemele. Järgmisest päevast ei tea ma midagi. Mäletan ainult sõin soolapekki ja jõhvikaid. Küllap ma kuskil ka magasin. Öösi, jätkasin teekonda, läksin Kasari silla lähistel üle suure maantee. Jõudsin Kasari jõe äärde, leidsin kalda äärest paadi ja sõitsin üle jõe. Läks ja nii edasi, kuni jõudsin külani. See oli vist Rõude. Tundsin, et ei või minna läbi küla, aga mets oli kaugel, mina väsinud. Mõtlesin, nii vara ei liigu, keegi. Aga liikusid. Kui olin parajasti jõudnud, majade vahele avanesid kahelt poolt korraga uksed ja kummastki tulid välja kaks punaarmeelaste. Kohkusin nii hirmsasti, et tõstsin midagi mõtlemata käed üles. Nii sai minust sõjavang. Need olid oma väeosast maha jäänud, Eesti korpuse mehed, kolm Venemaa eestlast, üks venelane, nende juht, natuke vanem mees, oli Siberi eestlane. Mõnus mees, ajas juttu päris, kuidas siin elatakse. Nad tahtnud minna Virtsu, et ühineda oma väeosaga. Minust sai nende teejuht. Läksime paadiga üle jõe, siis üle luha, kuni jõudsime taluni, saime süüa ja jäime ka ööseks. Ja imelik küll. Mul oli ikka oma püssi. Kui vangi langesin, tahtis venelane muld püssi ära võtta, aga nende vanem ütles, las kannab ise oma Toyakat. Ei kontrollinud isegi, kas püsson laetud. Magasin koos punaarmeelaste ka põrandal. Kui hommikul tõusin ja hakkasin välja minema, küsis venelane kohe, kuhu temal üldse valves ja vaenulik. Eestlastega sain päris hästi läbi, aga kui nähti, et mul on kaks kella, kummas venelase silmast tahtmine mind maha lasta? Ütlesin peldikusse. Pöörasin aga peldiku tagant läbi põõsaste luhale tagasi sinnapoole, kust olime tulnud. Venelane laskis mulle valangu järele, mina läksin aga peatumata edasi. Olin sattunud väikesele rajale, sest jõe ääres ootas mind lootsik. Tühjal metsateel tuli vastu keegi naine, kohkus hirmsasti. Mina ütlesin, ärge kartke, olen eestlane ja naine rahunes. Sain tema käest erariided puhtad, aga nii lapitud, et koosnesid ainult paikadest. Panin riided selga ja andsin oma mundri naisele. Ta oli rõõmus, sest mul oli väga heast riidest ülikond. Küsisin teed, panin püssi põõsasse puu najale ja läksin. Oli vist heagi, riided olid nii kaltsus. Läksime mööda suurt teed. Vaatasin igal pool hoolega tee silte, et teaksin öelda, kust tulen, kuhu lähen. Tuligi kolmemeheline patrull. Rääkisin oma puuvene keeles ja näitasin käega, tulin sealt masina rehalt, lähen sinna koju, Minlastil läbi. Järgmise patrulliga oli sama lugu. Siis juhtusin kokku mehega, kes oli tulnud Haapsalust maale toitu otsima. Tema ütles. Mina tean küll, kust linna saab. Läksime koos nüüd mööda, metsavaheteed. Kaaslane käis tavalise mehe sammuga. Mina aga olin nii väsinud, et see siin vaevalt jalul oli. Kena mees ootas mind järele. Ainult üks kord, kui päris puu najale seisma jäin, pahandas natuke. Jõudsime linna vaksali lähedal kalevi tänaval elasid minu äi ämm, koputasin aknale, ilmus mu naine ja kohkus tagasi. Alles siis, kui koputasin uuesti ja ütlesin, see olen mina, Volli tuli tegi ukse lahti. Rohukülas oli olnud Vlassov laste, Ukraina vabatahtlike ja eestlaste vahel lööning ning keegi oli rääkinud, et nägi oma silmaga, kuidas mind seal maha lasti. Olin nii väsinud, et ei suutnud ennast riidest lahtigi võtta. Jäin magama ja magasin õhtuni. Siis rõivastasin oma ülikonda ja olin jälle mina ise. Mina tulin sõjaväest, nagu ma valitseda sain kuidagi. Ja kuna arstid olid kõik minema läinud, tegelikult juhatas haiglat ja temal oli selle toota teatav positsioon. Ja kui ma läksin haapsalusse, tulin nagu sisse sõjaväest ja läksin, nõustane, andsin üles, midagi ei tehtud ja tema, võib-olla tema mõju oli see, et ma sain siiski loa sõitjatar tusse. Ma ütlesin, tahtsin vaadata, mis seal veel järelejäänud meie korterist. Ja siis juhtus imeline lugu, et kuma Balti jaamas välja tulin, siis ainukene inimene, kes Balti jaamas väljakul liikus, oli ainuMartin minu arhiivitöökaaslane. Ja tema hakkas mind ajama otect, tule arhiivide osakonda. Et see osakonna ülem organov otsib kangesti tagasi endisi arhiivitöötajaid. Ja mina ütlesin maile. Aga teine ajas nii kaua peale, kuni läksin. Ja nüüd täiesti imelikult, ma rääkisin kõik ära, ega sõjaväes oli Saksa sõjaväes olin olnud ja aga üks vanem naine, üks Siberi eestlanna, oli seal kaadrite üle, ma rääkisin seal kõik ära. Ta kirjutas kõik suured viga, ankeedi. Ja mina kirjutasin alla, mina siis vene keelt väga halvasti oskasin, tuli välja, ta oli selle kõik väljajätud ja ma saan aru sellest organovistes, ta oli ennem 40 41 ka olnud. Nägi ju siis ära selles saksa alamsaksa ladinakeelses arhiivis. Ei saa ju keegi juhuslik inimene, kes seda ei tunne, et ei saa töötada. Ja viimasena määrati ja see töö ma pean ütlema, et. Kui tähtis oli et tegelikult sellest, et mina kogemata sinna sattusin, selle tulemusena võib-olla see arhiiv on alles alles sellepärast et mina, ajaloolase näljasele arhiivitundjana võitlesin selili. Ja ma pean isegi ütlema, et Mul oli võitlemiseks üks hea eeldus. Praegu tagantjärele mõeldes, kui minuga kallale tuldi, siis minale hakkasin raginal vastu mõningule äge. Ja sel ajal oli niisugune arvamine, et kui tema julgeb juba nii ägedalt vastu hakata, tähendab kõva seljatuge. Ja niimoodi ma jäin ma sinna ja onu päästsin nüüd ära, mis oli laiali viidud iga paljendatud igasugustesse, mõisate keldritesse ja võtsin siis ta Lõuna-Eestist vastukannid, arhiivid, koondasin kokku, mis maha jäänud olid. Kuigi ka sellega oli väga suuri raskusi mõnikord kes olid need, kellega teil võidelda tulijana lahingus, keda ta näiteks ükskord tuli siseministeeriumist mees minu juurde ja ütleb, et meil on kaebused, kiusati oma vene töötajaid taga. Minul olid küll mõned vene tüdrukud ja, ja maa ja päris ettevaatlikult suhtusid nendesse paremini veel kui teistes. Ja, aga ma, mul oli parajasti vaja minna ära ja ma ütlesin rahulikult sellele, et jääge minu kabinetti, hiilivad sekretär, särab, sekretär kutsub. Aga. See kaebus kukkus totralt läbi. Kui ma tagasi tulin, siis mees, see oli muuseas üks puu päritoluga Siberi eestlane, küla oli ta niimoodi oma nimi, siin istub nii nukralt seal ja ma küsisin, et noh, kas mütsist arvati kõvasti. Vaatab mulle otsa, kui iga natšalnikud nii austatakse, niigitataks küll siis oleks hea töötada tal nüüd, tüdrukud olid kõik minu eest välja astunud. Seal oli veel teine, näiteks üks niisugune küsimus tekkis vahepeal ülikooli poolt. Nad tahtsid seda maja tagasi Liivi tänava punast Telliskivihoonet ja sellepärast, et see oli omal ajal ülikooli ühiselamuks ehitatud. Ja oli keskkomitee. Et vee välja ja sinna uutesse ühiselamutesse, mis õitega lagunenud tähendab ja mina keeldusin ja siis tehti üks komisjon, arutati seda probleemi, no läksime niukseid ruume vaatama. No ja mina lähen sinna ja lähme sinna, seal ahjuküttega majad logisevad. Ma hüppan, põrand kõigub. Habermani ütleb, hüppas hüpatšid põrandast läbi, mina ütlen, siis paneme, paneme siis sinna sisse, sellesse protokolli varsi võib sinna kolida küll, kui see mujal ehitataks ümber keskküttele tehakse uued tehakse uued põrandad ja ehitatakse üks tiibedahhi vajaks ja nad ei saanud vastu vaielda. Ja lõpuks lõppes ära. Teine niisugune probleem oli näiteks lätlase takid kõiki Liivim asju järsku omale head. Ka sellega oli niisugune lugu, et siseministeeriumist oli liidu siseministri asetäitja allkirjaga oligi neil juba. Ja nad olid vagunite kohal ja ma ei andnud. Ja siis tekkis üks suur pahandus, aga no ja siis tuli pealegi selle arhiivi juhataja, seal see oli siis käis minu juures pärast seda ja rääkis niukseid kahtlasi jutte, mina lirva sündima juures kõrval. Järsku tuleb välja see ministeeriumis kaebused, mina räägin hirmsast Nõukogude vardatud. Hans Kruus siis rääkisid, tema oli siis selle selleaegse siseministri suur sõber, rääkis mulle pärast, et tema oli ütelnud siis sellel ministrilt kutsuda iseenda juure kuuleti, mida mina läksin selle ministri juures. Mul ei tule meelde piike, mees oli kindralivormis käigule tähtsad ja see räägib, et vot nirk, te olete niisugust juttu rääkinud. Mina kuulen, peaaegu minu jutt, aga sõnad ümber keeratud natuke. Ja ma tulin välja väga imelikul kombel, vaatasin sellele ministrile otsa ja küsisin, kas ma olen loll. Ta vaatab mulle otsa. Sedamoodi ma küll välja ei näe. Ma ütlesin, et ma oleksin pidanud ju siis päris loll olema, kui ma oleks niisugust juttu rääkinud sellele mehele, kes ütles, et me teist laht ennem oli juba mulle ütelnud, et see, me saame teist lahti. Lisame need arhiivid ikkagi kätte. Te olete veel selle vahel, aga me saame ikka kätte. Hakkas naerma ja materlasse legi. Aga nüüd üks oluline etapp teie elus, hilisem järgmine etapp, töötasite Kohtla-Järvele kaevanduses. No üldiselt räägitakse kaheksandast pleenumist, kõik vallandati, tegelikult toimus juba suurem osa vallandamisi enne kus kõik asutuste juhid, kes olid Eestis sündinud, võeti juba maha juba 49. aastal. Ja mina olin veel viimane. Vint kutsuti järsku Tallinna just jõululaupäevaks ja arhiivide osakonnas öeldi mulle, et te olete nüüd vallandatud. Mina olin jälle nii jonnakas mees. Et mina läksin siis ministeeriumi nõudvat mikspärast. Imelikul kombel kaadri ei ütle meile midagi. Mina trükkisin siis päris selle, siis oli tuul tuut Moskvast polkovnik, kes tegelikult siis ministeeriumi juhtiv trükkisin selle juurde. Küsisin mikspärast mind palun, mina ei tea, mina olen tulnud, et küsige kaadrist, mõtlesime kaadrit, kaadreiutan, minge sinna selgelt, ütelge. Läksin sinna. Et ja siis öeldi, et olete Saksa sõjaväes olnud mu suu ja seda ma tean, ammud, see oli ammu teada, et kui need olukorrad muutunud on, siis, et et ma võin siis ma saan sellest aru. Aga kuna mul on ammu avaldus sees, et ma tahan lahkuda siis teil ei ole õigust mind teisiti vabastada, kui omal soovil. Vormistasidki imelikul kombel natukese oli sellest kasu, palju ei olnud, sest igal pool tekkis oli niikuiniisiis. Et mina olin tööle mingisugustel põhjustel kõrmatuna aga sellest oli nii palju kasu, et ma läksin siis Tartu ja ülikooli raamatukogu oli tahtnud kogu aeg mind oma raamatukogu juhatajaks. Aga kui ma läksin sinna kaadrite ülema juures, oli üks kajakaks kena daam päris. Ja söe oli kole hea meel. Kahe päeva pärast ütles, et ei saa julgeoleku alal. Nimelt niisugustel kohtadel peab olema Sarastus. Aga võimaldabki mul siiski, mul olid veel napaar eksamit teha, teistkordselt teistkordselt ülikooli lõpetada, võimaldati siis siiski ära teha. Aga siis ma otsin tööd. Niipea, kui ma dokumendid ette näitasid no ja siis tuli välja, et oli veel ka üks asi, et noh, et kui ta kuulis minu haridust, siis ta kohe kahtles nii. Lõppude lõpuks kultuuriministeeriumis oli muuseumide osakonna peal üks, mul ei tule ta nimi on meil üks Valgevenel ja see siiski ütleksin, et oi, et nüüd paneme teid Saaremaa muuseumi. Aga ei tahtnud Saaremaale minna, sest ma kahtlesin, kartsin natuke. Mainin seal ennem ajakirjaniku olnud, mine tea ja siis jäin ootama, et mul tuleb sealt kiri millega ma Saaremaal sõitis seal kolm nädalat, ootan heiduri sõidule. Raekoja poel silt värvatakse töötajaid Kohtla-Järvele kaevandusse ja ehitusele. Kuna mul oli kohe rahad juba veeramine otsas peaaegu ja läksin sinna ja seal ei tehtud midagi, kohe pauk maksti koguni normipalk üheks kuuks ette võeti pass ära ja kolme päeva pärast sõidad. Ja just sel päeval, kui pidin sõitma, tulin Saaremaal chi kiri. Ja ma olen võib-olla oleksin saanud hetk tagasi, aga ma mõtlesin, et olgu, kui ma olen otsustanud male. Noh, ja siis võttis mees värbaja meid siis missuguse loomavagunitäis ja isi oli suure tukiga kõrval ja viidi meid sinna.