Te olete nii muusikalises peres kasvanud, et olete muusikat kuulnud sündimisest saadik, ma arvan. Jaa, kindlasti no tähendab meie peres isa oli muusikaga ema küll ei olnud, ema ei olnud, aga, aga ema natukene ka oskas paar lugu klaveri peal mängida niimoodi. Aga no siis, kui ma veel päris pisike olin, siis ta veel julges mängida, pärast enam ei mänginud. Häbenes laselini väga vähe, aga, aga muusikaarmastajad on kõik olnud ja ka suguvõsas on muusikat armastatud, kuigi seal ka nagu muusikuid ei ole rohkem, see on kõik nüüd isast ilmselt see et edaspidi on suurem jagu meist nagu muusikateele läinud. No ja praegu vist on tõesti nii, et ega teil ei olegi mitte muusikuid lähikonnas, sest vennaga olete te mõlemad muusikud. Noh, teil on abikaasa ja mõlemad pojad, on muusikud, vennalapsed ju ka. Vennal on üks laps, muusik, siiski vanem poeg, tema ei läinud muusika muusika peale, kuigi ta on tegelikult väga musikaalne lapsena väga ilusti laulis. On teil lapsest saadik olnud see muusikuks saamine, tahtmine ja teadmine olnud noh, nagu nagu ainus tee, mille puhul polegi väga kõhklusi olnud. Ma ei tea isegi, kui palju ma lapsena selle peale mõtlesin. Viie aastaselt pandi mind klaverit õppima ja aga nagu iga teise muusika õppija ja elus on olnud, eks neid perioodole küll, kus on ära tüütanud see asi ja ja mõeldud on, need võiks midagi muud teha, noh kõik ümberringi õues joostakse ja mina pean kodus klaverit harjutama. Ahel kaob isu ära. Aga noh, päris pisikesena ma tahtsin küll saada näiteks vedurijuhiks või mõned ametid olid veel niisugused, aga aga põhilised kujutlused olid ikka ikka muusikuna. Nii palju kui mina mäletan. Nii et see ei ole nii, et vanemad ilmtingimata sundisid vastu oma tahtmist, vahel võib ju ka nii olla ja omal mõistus lööb alles hiljem. Ja ei, nad ei sundinud mind põhimõtteliselt muusikuks. Nad sundisid küll mind, jumal tänatud, klaverit harjutama, sest et noh, lapsena need, need soovid on tihtipeale väga niisugused teoreetilised või unelmalisel sõi. Tähendab, tahetakse küll muusik olla ja väga hästi mängida, aga aga kuidagi jõuab pärale, et selleks on hirmsasti tööd teha ja siis lihtsalt ilmselt on vaja ikka seda vanematepoolset sundimist ka parasjagu. Tavaliselt alustatakse ju ikka klaverist, hiljem hargnetakse siis teistele instrumentidele sageli, aga teile jäigi klaver omaks eluks ajaks, nagu nüüd võib öelda. Jah, seda küll, jah. No ma olen muide ka natuke teisi pille proovinud, siin natuke flööti, isa õpetas mulle ja ja sõjaväes mängisin metsasarve ja ma olen löökpille mänginud ja nii et natukene nuusutanud ikka teisi pille ka. Keelpillide kallal ka olete käidud? Kallal olen käinud, aga sellest tuleb midagi välja selleks selleks on vaja, vot see on, see on niisugune pill siiski, mida on ka vaja ikka päris kohe lapsest peale õppima hakata. Hiljem ei tee enam midagi. Nojah, aga arvatavasti see paljude pillide ise proovimine, see aitab nüüd teinud dirigendi ametis kaashästi. Ja noh, just nimelt vaat keelpilli ma ise ei ole proovinud, aga siin on, mul on ju abikaasa, onju Eluaegne viiuliõpetaja, viiulimängija. Ma olen palju tema klassis olnud kontsertmeistriks juba sellest ajast peale teda ennast väga palju saatnud ju kunagi, kui ta veel mängis juba üliõpilasest peale, hakkasime koos mängima, sealt me tutvus nagu hakkaski lähedasem ja, ja hiljem tema klassi õpilaste kontsertmeistriks olnud. Ja muidugi sealt ma olen väga palju kuulnud. Kuigi ma praktiliselt jah, ei oska keelpilli peal midagi teha, aga aga see, mis ma kõrvalt kuulnud, see on mind palju aidanud samuti muidugi selles dirigenditöös on mind aidanud see, et ma olen palju aastaid, mis aastakümneid nüüd juba mänginud ERSO-s ja näinud seal palju dirigente. Jaa, jaa, kuulnud nende nõuandeid orkestrantidega. Nii et see dirigendiamet on teil niimoodi kildhaaval ise kokku korjatud, ei ole dirigeerimist päris õppinud. Ei noh, praktiliselt ei ole ma küll peale konservatooriumi lõpetamist õppisin ühe aasta oma isa juures puhkpilliorkestridirigeerimist aga pärast seda mind kutsuti, sest nõukogude armeesse aega teenima ja kui ma sealt tulin, siis ma sain juba mõlema õpetaja koha konservatooriumis ja justkui siis enam ei olnud seda viitsimist. Päriselt sellega tegeleda tol ajal nagu sümfooniaorkestri dirigente veel ei õpetatud meil. Ja ma väga kaua aega ei olnud sellega üldse tegelenud, no siiski jälle päris nii-öelda noorukipõlves ma isa kõrvalt juhatasin mõnda aega seal TPI puhkpilliorkestrit. Nojah, aga see oli kõva, lausa diletantlik, niisugune tegevus. Aga siis ma ju ma ei tea, see oli küll paarkümmend aastat sugugi ei tegelenud sellega üldse. Kuigi ausalt öeldes mul lapsena päris oli niisugune jällegi niisugune unelm või midagi taolist saadaga dirigendiks. Kas see vahepeal lükkus siis kuidagi kõrvale ja? Jah, ilmselt minu laiskusest. Pianistina oli ju ka küllalt võimalusi ja pedagoogitööni konservatooriumis muusikakeskkoolis ja neelas enamasti selle aja ära ja ja ma ei ole ka väga väga aktiivne inimene ise olnud. Te ütlesite, et te juba konservatooriumi põlves hakkasite kontsertmeistrina oma tulevase abikaasaga koos töötama. Kontsertmeistrina olete te paljusid saatnud? Küllap varem ja, ja hiljem ka. Muidugi üks täiesti omaette peatükk, terve Eesti muusika ajaluus on teie klaveriduo Natalisakosega. Aga minu meelest olete te solistina suhteliselt vähe mänginud. Ja solistina ma ei olegi tegelikult ammu mänginud väga üksikud korrad. Aga noh, kui ma veel konservatooriumis õppisin ja, ja, ja peale seda Peterburis seal assistent Ursta suuris, siis ma siiski mõned niisugused klaveriõhtut tegin nii väiksemates saalides aga pärast seda ja ei ole nagu aega olnud ja see solisti töö, see eeldab ikka lausa pühendumist, seal on ikka vaja lood pähe õppida ja ja, ja ega mul ei ole niisugust võib-olla seda solisti närvi väga palju olnud ka. Solisti närv peab olema teistsugune kui kui ansamblist närv, kas või näiteks, kui olla kahekesi laval. Ja ma usun küll See partneritunnetus või see nagu väga palju aitab tegelikult seal on nii, et noh, kui omal midagi juhtub, siis teine peab välja ja, ja vastupidi. Ja kuidagi on palju kindlam tunne, kui, kui on sul kõrval keegi, kellega sa mängid, kui lausa üksipäini nüüd laval olla. Ma teen, seal veel, lisandub muidugi see peast mängimine solistina ju siiski enamasti mängitakse peast ansamblis võim noodist mängida. Näiteks vot see partneritunnetus, mul on ka alati meeldinud mängida klaverikontserte orkestriga, ma olen neid küll väga üksikutel juhtudel mänginud, aga aga ka õppimise ajal koos pedagoogiga. Ma tundsin ennast alati hoopis paremini, kui mul oli, kui mul kõrval partner kuidagi teine tunne, nähtavasti ju ma siis olen nii sündinud rohkem ansamblist tiks kui solistiks. Kas te ka muidu elus olete inimene, kes ei armasta üksindust? Ei, ma armastan üksindust küll. Ma armastan hästi üksindust, aga. Jälle see on niisuguses passiivses vormis võib-olla kui ma, kui ma noh, eriti midagi ei tee. Siis ma armastan küll üksi olla või nokitseda niisama kusagil maal, näiteks seal Aga, aga kui ma tegutsen siin, ütleme noh, olgu see orkestriga või, või olgu see pedagoogitööle, siis ma ikka armastan nagu seltskonda. Mängitakse muidugi ka endale, aga ma usun, et inimene, kes on ikka kutseline muusik, see ju mängib ka tegelikult selleks, et mängida teistele inimestele. Ja seda harjutamiselgi kogu aeg on ikka niisugune tunne, et noh, ma pean teda mängima, aga muide, see tuleb ka kogemustega. Mäletan omast käest ja vaatan praegu oma poiste käest ja see noores põlves harjutamine on natuke ilma eesmärgita, selles mõttes õpitakse noote ja õpitakse seda lugu tükk aega, aga, aga mitte selle tundega, et ma nüüd mängin seda laval, et ma pean sellega minema lavale. Ja siis, kui järsku tuleb see aeg, kus ma pean minema lavale, siis selgub, et vot väga palju asju nagu on läbi mõtlemata. Ta just sellest küljest, et ma pean edaspidi sedasama lugu mängima publikule. Selles mõttes mul on nüüd lihtsam, neid kogemusi on ja kui ma juba harjutan, siis ma juba kujutan ette, mismoodi see asi võiks lavalt kõlada, mis tunne mul on. Igal konkreetsel juhul, kui ma seda lõiku või, või osa või lugu mängin laval selle tõttu ka harjutamisel, on natuke teine eesmärk. Nii et sisuliselt ikkagi räägitakse ju muusikakeelest, et see on sisemiselt umbes sama, eks ole, et sa võid ühte asja teada ja olla ise mõelnud, aga kui sa äkki satud auditooriumi ette ja pead seda rääkima, et see peab olema ikkagi nii läbi mõeldud, et teistele seda esitada ja niisama on ka muusika. Kas ta ja just nimelt ja see eeldab niisuguseid professionaalseid ja professionaalset ettevalmistust ikkagi ka ütleme, professionaalide juures võib-olla ettevalmistus, diletantlik, kum, võib-olla professionaalsem. Jah, ja noh, see kindlasti oleneb üksjagu inimesest, aga teine jagu ka töö tõsidusest. Ja ja ikkagi, ma usun, väga palju kogemustest tuleb ikka sellest praktikast lavaloleku praktikast laval esinemise praktikast väga palju. Te olete palju mänginud koos oma vennaga sisse Bachi Hewitti. Üle 20 aasta tagasi. Või umbes 20 aastat tagasi. Me ei ole niisugust pidevat tööd, meil ei ole olnud, on on olnud üksikuid esinemisi. Novell mängib põhiliselt oma praeguse abikaasaga Eda peaskiga arfiga, neil on niisugune tuua jälle. Aga on olnud juhuseid küll, kus me oleme koos mänginud. Aga temaga tegelikult üldse alustasime kodus ja kui tema hakkas flööti õppima, mina mängisin klaverit, siis esimene partner oli ju vendike. Isa pani meid koos mängima. Noh, ja siis hiljem perekondlik ansambel teil jäigi, sest siis hakkasid teda abikaasaga koos mängima. Ja temaga me mängisime ikka palju aastaid temaga. Ta on väga andekas inimene. Väga musikaalne ja väga emotsionaalne inimene nii muusikas kui elus. Aga viimased aastad on ta lihtsalt väga vähe esinenud, sest et ta töötab väga suure koormusega. Minu arust on ta väga hinnatud õpetaja, praegu taando, palju aastaid, osakonna juhataja, olnud seal keelpilliosakonna juhataja ja ja lihtsalt seda oma harjutamiseks, ta tuleb koju ta niivõrd väsinud, kui seal ikka 10 11 tundi päevas teha, ta niivõrd väsinud lihtsalt ei jätku enam jõudu hajutamiseks. Ega me pole ka keegi enam nii noort noore noores eas enam kus seda energiat rohkem oli. Aga mul on isegi päris kahju, et ta ta ei mängi, noh, mine tea, võib-olla kui pensionile jämets, hakkame jälle ükskord mängima. Edasi tegutseb ju ikkagi teie tuua Natalisakusega ja nende 20 aastat on täis. 20 aastat sai täis ja eelmisel hooajal just tegime oma juubelikontserdi. No tuua, aga me tegeleme jah, ikka pidevalt ja loodame ikka edasi ka tegutseda, kuigi ega neidki esinemisvõimalusi küll viimasel ajal võrdlemisi napib. Ega lääne turule on raske pääseda Eestis. Võimalused ka nii väikesed, siin viimase toad oleme ühe kontserdi mänginud aastast. Noh, ma mõtlen Eesti kontserdiliinis, kuhu poole me oleme sõitnud, nüüd Venemaale oleme sõitnud siiski, seal on meil niisugune oma duo ringkond ja seal toimuvad festivalid lausa klaveri tuua, festivalid ja ja meid kutsutud riidesse ja jälle kevadel kutsuti Peterburi jälle teist korda juba žüriis. Ja noh, seal me siiski saame natukene mängida, kusjuures seal on väga meeldib publik ja ja väga huviline, publik, saalid on ikka enamasti täis ja niisugune tore. No seal te olete hästi tuntud ju ka, sest te olete palju sealpool käinud nende eelnevate aastate jooksul ja ilmselt seal arvestatakse keed Eestist käib üks hea klaveri tuua, kunagi olid seal väga populaarsed klass ja lugusid. Meie alustasime oma koosmängu ja täpselt samal aastal, kui Anna Klas Bruno lukk lõpetasid. Nad küll pärast seda tulid veel 10 aastat hiljem, tulid kokku, mängisid veel kava Subertist aga põhimõtteliselt nad nad lõpetasid, see oli just seal 74 75. Me veel kuulasime, õppisime Peterburis, siis kuulasime nende kontserti, mis oligi, lõpuks osutus, et oligi viimane kontsert. Ja me just siis olime, tegime oma esimesi samme seal Peterburis väljapoole Me pääsesime ikka jah. Mõned aastad hiljem. Ma mäletan, esimene kord oli. Kas oli. 81. või teisel aastal, kui me mängisime järsku ootamatult, kutsuti meid esinema kesktelevisiooni seal ametiühingute majas, samas saalis oli suur kunstimeistrite kontsert seal. Me olime siis ühes rivis seal Nõukogude Liidu ja Vene NFSV Rahvakunstnikega ja taoliste inimestega, see oli võrdlemisi kole. Aga noh, Ühest küljest teisest küljest muidugi kohutavalt ahvatlev kohta auväärne ja. Muidugi, mis me oleme käinud ka mitmetel nendel festivalidel, siin igasuguste heliloomingu, igasugustel heliloomingu festivalidel tänu meie heliloojate liidule kes meid ikka kaasa võtsid, tihtipeale, kui nad ise sõitsid oma loomingut tutvustama. Ja nad olid juba meile tol ajal küllaltki palju kirjutanud ja, ja väga head muusikat. Ja ma arvan, et just tänu sellele, et meil on kogu aeg olnud üks niisugune hea klaveriduo, tänu sellele, meie heliloojad väga palju kirjutavad siiski klaverituumale. No kahtlemata see on niisugune vastastikune mõju, helilooja ei taha ju sahtlisse kirjutada, ta tahab ikka, kui ta midagi kirjutab, et siis seda ka mängitakse. Ja me oleme nõus olnud kõike muidugi mängima ja me oleme ise palunud neid palju kirjutada, aga teisest küljest muidugi kui see muusika oleks olnud kehva, siis ei oleks ka meie mängust kuhugi jõudnud, aga aga vaat niisugune vastastikune mõjutamine ja abistamine ja toetamine, see ilmselt on väga palju asjale kaasa aidanud. Mis peab olema nendel inimestel ühist või erinevat, kes saavad niimoodi 20 aastat kahekesi ühes ansamblis mängida? Ja siis peab olema rohkem või erinevat, peab olema rohkem. Kuidas see on? Eks vist peab ikka ühist rohkem olema. Aga no kahte päris sarnast inimest kunagi ei saa olla. Noh, selge on ka see, et kui teineteisega absoluutselt läbi ei saa, siis on ka väga raske mängida koos seal peab ikka mingisugune vastastikune meeldivus olema kahtlemata. Ja kahtlemata ka niisugust ühist arusaamist muusikas peab olema. Aga ma ütlen veel kord, see ei tähenda seda, et mõlemad peavad ühtemoodi mängima, see niisugune ansambli kujunemine. See tekib ka ikkagi proovide käigus ja jaga vahel lausa esinemise käigus, kui on juhtumeid, kus ei leiagi ennem kompromissi kui lõbus publiku ees, sa oled lihtsalt kohustatud seda. See oleks ka naljakas, kui esinemisel kumbki erinevalt mängib erineval ajal lõpuni jõuan. Aga aga niisugust, no vot ansamblimäng ongi ju tegelikult erinevate erinevate mõtete ja, ja, ja erinevate ideede ja ja erinevate karakterite ühtekokkusobitamine või, või teineteise täiendamine või, või midagi taolist. See seonsambli mängu võlu ongi, kui sa saad teised kogu aeg uusi impulsse ja omakorda kuuled jälle, mis ei meeldi. Püüad seda teisele oma mänguga sisendada teistmoodi või ka sõnadega või. See see, see, see põluvorm tegelikult. Huvitav, et aastatega võiks ju nagu arvamused minna nahkem sarnasemaks. Aga ju siis see vanemaealise jäärapäisus hakkab rohkem väljale. Vahel promisside leidmine veel raskem, kui, kui noores põlves oli kumbki ala vaske, vaske kinni, jaja. Noh, aga lõpptulemus näitab, et siiski nagu on moes öelda konsensus, saavutatakse. Loomulikult, ma ütlen nendega publiku ees, siiski ei saa seal võitlema minna, seal tuleb ikka koostajatega. Kui rääkida, siis natukene veel ka orkestrist. Kas see siis nüüd oli vajadus või, või võimalus lapsepõlveunistus teoks teha või miks orkestrite astumine niimoodi tuli? See oligi vajadus tegelikult muusikakeskkooli seal olnud alati orkester vastavalt siis sellele, kuidas on õpilasi koolis ja nüüd on juba palju aastaid tegutseb vanemates klassides, keskkooli osas tegutseb Ronja orkester. Vanasti oli selle asemel keelpilliorkester, mängisid keskkooliealised õpilased, aga nüüd seoses sümfooniaorkestri tekkimisega tekkis vajadus, et, et nüüd natukene nooremad õpilased ka mängiksid orkestris. Ja siis otsustati moodustada keelpilliorkester, kuna puhkpillid kas alles alustavad seal selles vanuses seal, noh see põhimõtteliselt on seitsmendad kaheksandate klasside orkestri, noh, 12 13 seal 14 puhkpillid, noh, lihtsalt veel ei ole võimelised orkestris mängima teevad oma esimesi samme, sest no väga noorelt ei aluste puhul mingi. Ja siis ei, ma ei julgegi praegu öelda, kas esimeseks orkestri juhiks siis oli sellel sellel nii-öelda väikeste orkestrile oli siis Erich Loit või oli seal enne seda veel keegi igal juhul, Eerik Laid oli kaua aastaid. Tema järgi oli siis Mart Laas tuntud tšellomängija aga tema õlga seoses tööülesannetega ta lihtsalt enam ei jõudnud seda teha, ühel momendil oli 92. aastal noh, ja siis hakati intensiivselt otsima, et kes siis tulekski, viitsiks nende lastega seal teha, sest et see on ju Aabest pealehakkamine. Keegi enne seda, noh, ansamblitunnid on neil küll naga orkestris ju keegi ei ole mänginud. Ja ma ei teagi, kes selle mõte siis välja ütles, tähendab minul naine tuli siis ühel päeval, et kuule, et kas sina ei taha alustada, kui oli seal palju kanti paljudele juba pakutud ja kõik ütlesid ära, et kas sa ei taha seda teha. Manus hakkasin naerma, kõva häälega. Dirigent, mis dirigente, pealegi keelpilliorkester ise pianist. No vot see just ongi, et tavaliselt küll on jah, nii et paljud viiuldajad pärast hakkavad terrigeerimaaga, et pianist läheb ja võtame eelpillid oma käe alla, see on päris huvitav. Aga just ma siis mõne mõne päeva siis nagu kogusin ja, ja siis mul tuli meelde, et ma ju ise kunagi seda tegelikult tahtnud dirigendiks hakata, kui ma juba arvasin, et see unistus on kõik nii-öelda seebiks läinud. Juba hilja kõige sellega tegeleda ja siis mõtlesin samal ajal ka, et noh, ma ju natukene tegelikult ju selle puhkpilliorkestriga olen tegelenud, et noh, umbes tean, kuidas kolme peale kuidas nelja peale lüüakse ja viiulimängust üht-teist kuulnud just nimelt tänu oma naisele Et noh, mis siis ikka, et ma võin ju proovida, kui hakkama ei saa, eks siis tulen ära. Kõige kummalisem oli see, miks seda nii väga vaja oli, kohe kiiresti, sest et orkestri seisis ees Inglismaa sõit. Kas troll Inglismaale? Nii et minu debüüt tegelikult toimuski Inglismaal siis minu dirigendidebüüt. Aga siiski ennem kontsertsaalis mängisime ka paar väikest Pala kooli kontserdil enne seda. Noh, nii et, aga, aga niisugune suure korraliku kavaga ja seal oli veel vaja juhatada ju koondorkestris seal oli oma 100 või 120 inimest, oli kohalikud lapsed, mängisid seal koolivaheaegadel toimuvad niisugused kokkusaamised, kus siis õpitakse ära seal oma kontserdiprogramm seal paljudest koolidest tulevad kokku vastavalt vanuseastmele, siis tulevad kokku õpilased, nendega tehakse seal üks nädal aega või viis päeva või tehakse niisugust tööd. See on nagu kursus või laager või midagi taolist. Ja seekord siis kutsuti meid ka sinna seal osa võtma siis nende sellest tööst ja siis me andsime ka omaette kava, mängisime koos nendega, nemad mängisid eraldi ja siis me käisime ka veel Londonis Eesti Majas, andsime oma kontserdi. Niisugune tore sõit oli vägev algus igal juhul ja see oli vägev algus. Jah, kui see läks hästi selleks tõesti hästi, sellepärast et noh, me, me võisime seal hiilata, sest no nemad õpivad seal leid, Pille lihtsalt oma tavalise koolide kõrvad ja, ja õige lühikest aega ja mitmekesi tunnise noh, ühesõnaga see töö ei ole üldse mitte sellel tasemel, mis meil on. Ega meie lapsed pandi kohe esimestesse pultidesse ette ja, ja niimoodi nendele toeks. Osa oli seal ikka päris diletandid. Niisuguse orkestri puhul ei saa öelda nagu mõne väga hea profiorkestri puhul, et mängivad niikuinii ei lase ennast dirigendist segada, seal oleneb kõik just nimelt dirigendist. Jaa, seda küll, no tähendab, minust seal ei ole olnud nii palju, mina juhatasin seal me need kolm dirigenti, kes me seal olime kaks inglast ja, ja, ja mina me ühendorkestriga juhatasime igaüks ühe loo, ainult. Nii et ainult mina pidin selle ühe looga tegelema. Nii et selles mina seda orkestrit ei kasvatanud. Meil on ju toimubki orkestris kogu aeg vahetus muidugi sest et kõik, kes saavad üheksandasse klassi, need lähevad meilt ära, kellel juba see kogemus on, kes on nii-öelda vanad kalad, need lähevad edasi kooli sümfooniaorkestris, aga meile tulevad jälle täiesti ilma kogemusteta. Nii et praktiliselt hakkab ju see töö iga aasta kuskilt maalt otsast peale. Osa läheb ära, osa tuleb juurde, nii et kuskil noh, ütleme kolmandik koosseisust, iga aasta uueneb noh, ma ju tean, millega, mille peale ma välja läksin, soni, õpe, orkester, see, et me nüüd teda temast püüame mingil määral kontsertorkestrit teha, noh ma usun, et see tuleb lihtsalt lastele on väga kasulik, sest et noh, seal orkestris mängivad kõik keelpilliõpilased kaasa. Seal on paremaid, on natukene kehvemaid nagu, nagu igal pool. Ja võib-olla nii mitmedki nendest ei pääse võib-olla solistina kunagi näiteks kontsertsaali lavale ei õpilasena ega ka hiljem, sest noh, selleks on ka alati konkurss, koolisisene konkus. Paraku ikka paremat pääsevad, aga aga selle orkestri kaudu nad saavad lavakogemusi ja, ja nad saavad. Ma olen ikka püüdnud nii igasugust muusikat otsida neile, mis neile meeldiks ja mis, mis, mis, millest neil ka kasu oleks ja mis neile võib-olla ka ei meeldi, aga siiski tutvustada neid ka niisuguse muusikaga ja ma lihtsalt väga loodan, et sellest neile kasu on. Ja, ja et see neile meeldib ja ja praegu tundub küll niimoodi, et isegi Meil on nagu nooremate hulgas juba seal isegi seal viies kuues klass lausa niimoodi soovijaid, et tahaks ka tulla ja me oleme siis paremaid võtnud, seal on meil kõige nooremad kümneaastased isegi juba ja viiendast klassist. Ja, ja väga hea meelega käivad. Nii et et on ihaldusväärne kollektiiv, seda ongi vaja noorte jaoks. Nojah, me oleme käinud sõitudel ja välismaale oleme püüdnud ikka nüüd iga kevad oleme käinud ja nüüd tahame ikka jälle minna ja siin käisime ju eelmine kevad, käisime seal neer pilti konkursil Belgias ja saime seal päris hea koha ja ja noh, eks see ju ikka meelitab lapsi lisaks muusikale endale pillimängule. Ja lõppude lõpuks ju suurema osa tulevik, keelpillimängijatest ongi mängida kusagil orkestrilt meil nihukest solistina leivateenimise võimaluste praktiliselt ei ole. Jah, seda küll ikka kas orkester või pedagoog või mõlemat korraga võimul olnud kusagil? Jah, mulle tundub, et praegu on teil väga hea ja aktiivne ja tõsine tööperiood ja ja kogemusi on parasjagu, jõudu on parasjagu. Ma soovin siis, et kogu seda ilusat muusikat ja seda toredat muusika tegemist jätkuks heaks hulgaks ajaks veel mitmekümneks aastaks nii orkestriga kui, kui ise.