Tallinna lastemuusikat, kooli, nüüdse, siis Tallinna muusikakooli vilistlaste kandleansamblisse kuulub praegu 17 kanneldajat. Neist 4975. aastani Ta lennust 4994. aasta lennust ja teised sealt vahepealt. Lisaks viis solisti, lauljad, viiuldaja, puhkpillimängijad, pikemat või lühemat aega on kukulinnus kaasa mänginud veel 20 kandleklassi vilistlast ja igas oliste suur peresel ema Eltsul ehk Elsruudel. Aga kust tuli ansamblile ilus nimi kokku lind? Oi väga täpselt ei oskagi seda öelda. Aga kui ma meenutan, ma usun, et siin on süüdi helilooja Gennadi Taniel, kes kirjutas meile Runa süüdi kus me pidime vahepeal nagu laulma niisugust teksti kuku kägu, kuldalindu, kuku kulda, kukulindu. Ja siis ma ei lähe, hakkas see mõte meeldima. Seda enam, et nüüd me oleme siia juurde nagu pannud niisuguse ilusa legendi. Et kevadel, kui kägu esimest korda kukkuma hakkab, siis tõepoolest ei ole inimest, kes hetkeks ei seisatuks ja kuulama ei jääks. Meie sooviks on siis ka, et kõik inimesed, kes kuulevad meie kandlemängu hetkeks peatuksid ja unustaksid oma igapäevamured Me oleme praegu siin Narva maanteemuusikakooli keldris, kus on niisugused põnevad pisikesed võlvlagedega kambris, nagu näha siin võlvide paigutuses, siis neid on siin vaheseintega pooleks jagatud ja juppideks tehtud. Ja noh, see on tilluke ruum, mis on seinad otsast ääreni täis, kukulinnu afisse, igasugustes keeltes ja mitmesugustes ristides. Igasuguseid toredaid kuku, linde vaatab siit vastu. Kõige põnevam afisson vast see, kus on Kontsert, Lievuszek, pantuurista, istallinna, ansambli jaguku lind. Vot see on küll tore missioon. Kolmas mai 1986 klubista Roosnik sensor kutil Ahhaas kotil, kus me käisime esinemas Eesti teedeehitajatele ja majade ehitajatele. Kuidas teist pan turisti takisti said? No ma arvan, et see oli meie oma viga nimelt meie vahetevahel naljatades ütleme niimoodi, et kuhu pandurat siis nüüd paneme ta siia seina äärde või tänna. Ja meie läksime siit suurte nende lennukitega, mis viisid ehitajaid, suguti. Ja seal oli keegi ametiühingu esimees. Muuseas küll eestlane, kahju, et ta ei tea, et selle pilli nimi, kannel sellele läks vist meie nali südamesse ja ta lasigi niisuguse afizzi teha. Väga-väga omapärane, niisugust siin teist ei ole. Ühel küljel on need kohalikud majakesed ja männipuud ja päike on sinna oksa otsa torgatud nagu küpsekartul ja. Aga teisel pool on siis ju vist sepandurase päris huvitav pill, ta võib ju isegi kannelt meenutada, aga tal on keeled ristipidi peal ja aga jauram on üsna tõele lähedane, nii et ei või midagi öelda, mingi asi on ikka täppi ka läinud. Ja need handi majakesed on seal ka väga tõepärased, nimelt seal on põlisasukateks veel mõned harvad Handid järelejäänud sealt, kust naftat pumbatakse. No siis on Smuuli järgi tõtt jutus, niiet vale seisaks kuus kokku on tore afis. Reis oli ka tore, sest ega me ei ole niimoodi lennanud niisuguste suurte kaubahelikopteritega seal kohapeal, sest teid seal ju ei ole, alles meie inimesed ehitasid neid teid sinna. Suured ja külmad ja räpased, aga eksootikat jäi ülegi. Helin väärtina, teie olete selles ansamblis 77.-st aastast, nii et siis mitte päris esimesest satsist, aga järgmisest? Miks ja kuidas sattusite kukulindu? Minu enda lugu on päris romantiline. Mina vaatasin kevade filmi kus imelik mängis kannelt. Ja peale seda filmi vaatamist. Ma hakkasin emale peale ajama, et tahaks seda pilli õppida. Ema teadis ühte tüdrukut, kes siin käis siis juba neid kandletunde nagu võtmas Els Roode juures ja mõtles, et aga miks siis mitte, et küsi peda käest. Ja nii siis tuligi, mina käekõrval tulime siia. Ma veel mäletan seda, kuidas selts tegi siin laulukatseid ja rütmikatseid ja nii ma sattusin ja ausalt öelda, alguses oli päris raske seda pilli õppida, nii et mina nagu viis aastat oli, tol ajal oli seda kandleklassi. Ja viiendal aastal alles hakkas nagu see õige tunnetus tulema. Ei, kahetses ta. Olen lasteaiakasvataja. Aga kukulind on küll saanud üheks elu osaks ja siin, nagu me oleme läbi aastate teinud, teeme ka selle juubeli ees kõik asjad koos. Seda ütlesin, palju teete, seda ma nägin juba kuma, esin mõni päev tagasi, teie proovis üks suur nõude tassimine, plaanide pidamine, see kõik käib nii, et mul on tunne, et teil on üldse niisugune nagu oma pereelu, selle ansambel templiga. Ja nii nagu ütleb, on see kelder meie pesapaik. Ja siin on niisugune pere tunne küll, vaatamata sellele, et aastatega on tulnud juurde palju noori ja kõige noorem on vist 13 14 ja kõige vanem kuskil juba 40 ligi, aga, aga seda vanusevahet ei tunneta. No see on niisugune sujuv üleminek, siin ei ole ilmselt järsku põlvkondade muutust kunagi olnud. Just see, see ongi mänginud siin rolli. Kas on ka ema toonud oma lapsi mängima juba? Jah, meil on üks ruut, on kes on kelle ema ilme mängis, meil kahjuks enam ta ei mängi. Ja praegu vist rohkem veel ei ole, aga küll neid võib-olla veel tuleb. Aga meil on järjepidevust küll veel teises mõttes, nimelt kõige esimeste mängijate hulgast. Eerik Galojan, kellest on saanud Maltis, tema poeg, on olnud meil kogu aeg laulusolistiks, Jako, ainult kahjuks Jako just nüüd sellel aastal murdis häält ja ilusast sopranisto saanud pass ja meil ei ole tema jaoks veel õiget repertuaari. Teie Malle Vihul olete üks ansambli nii-öelda asutajaliikmeist. Jaa, olen küll, 75. aastal ma lõpetasin, ei lasta muusikakooli ja siis jäime hängima üldsust imestuski, et kuidas ikka nii tuli, et me hakkasime ansamblit tegema ja mina siis tuletasin ka meelde, et oli septembrikuu Me käisime alles siis keskkoolis ja tulime ikka esimesel septembril tulime siia Elsa juurde ja siis hakkas mõtlema, et tahate ikka koos mängida. Et tulge siis määras meile mingisuguse aja ja nii väga ei hakkasimegi. Nii et see ei olnudki teil ennem üldse nagu välja mõeldud, et jätkame vaid lihtsalt tulite harjuvusestik siia ja no lihtsalt natuke tahtsime muidugi mängida ka see, et ega meil kõikidel ju Pille kodus ka ei olnud. Ja siis noh, Kooseri kaasa mängida kui üksinda. Aga miks see just sellel aastal, kes sellepärast, et Els, sa oled ju kannelt õpetanud siin tükk maad varem juba, kas siis oli kuidagi eriti tugev või kokkuhoidev lend või, või oli neid rohkem kui muidu või miks just sellel aastal? Just nimelt lõpetasid esimest korda kaheksa tüdrukut. Ühel aastal nii suurt lendu ei olnud olnud üldse. Aga nendest jäid mängima siis vat Malle Vihula oma kaksikõe, Ülle Vihuliga. Eerika, Alo Jan Maltis. Alguses käis veel Helle ja veel käis meiega kogu aeg esimesest päevast saadik Tiina Vernik. Aga osa tüdrukud jäid kõrvale, mitte kõik ei tahtnud mängida ja nii me siis hakkasime tasapisi kasvama. Igal aastal tuli siis ikka jälle mõni juurde ja mõni kindlasti lahkus ka, sest teil on ju kogu aeg vist põhimängijad olnud siiski naissoost ja nendel on juba need peremured ja kõik niisugused asjad, mis ajutiselt eemale viivad, vähemasti kui ka pärast tagasi tullakse iha kahjuks meil on poisse tõesti vähe olnud, aga neid on olnud. Ja väga vahvaid siin ikka pikki aastaid on mänginud meil en Peterson Uku Sillaste ja need on kaks nisukest tõelist vilistlast olnud, kes on ka reisidel kaasa löönud. Ja nüüd ongi niisugune tore lugu, et hiljaaegu meie rütmipill jauram sai õnnetut surma murdus ja võtsime välja teise jaurami, mis on nende ellu ja Uku meisterdatud. Nii et meil on tükike nende tööd ikkagi meie hulgas veel. Malle Vihul, teie jäitegi muusikasse pärast seda lõpetamist, kandleklassi lõpetamist, laste muusikakoolis, mis siis edasi tuli? No edasi, ma lõpetasin 21. keskkooli ja siis ma läksin Pedagoogilise instituuti, kus harjutasin siis koolieelse pedagoogika ja ja siis ma läksin lasteaeda tööle, seal mulle väga meeldis, ma olin seal üle 10 aasta, aga nüüd 10 aastat, ma olen juba siin laste muusikakoolis kohakaaslasena õpetaja ja nüüd teist aastat põhikohaga siin ja õpetajate kannelt ja nii et ka selles mõttes on Els kasvatanud endale järglased ja kukulinnus on juba ka neid lõpetanuid, kes on olnud Malle õpilased, kas te praegu oletegi kahekesi siin kandle õpetajad või on veel keegi? Ei kahekesi? Ja kahjuks meil ikka neid järeltulijaid õpetajaid on vähe. Senini mängis meil ansamblis kaasa ka veel tuule kann, kes lõpetas Kandle klassi Vilniuse konservatooriumis. Aga kuna ta nüüd on niivõrd paljude töökohtadega seotud Viljandi kultuurikolledžis otsa nimelises muusikakoolis ja vanalinna muusikakoolis, siis ta lihtsalt ei jõua enam käia. Õpetajaid on vaja juurde ja eks me sellepärast siin ikka püüame seda tööd teha ja nüüd on mitu tükki juba meie vilistlastest läinud ka otsa kooli edasi õppima, praegu kukku linnust mängib või õpib seal kolm õpilast. Viola, Roomet, Rutt rahulaya, Kärt Kaljaspoolik, nii et nendest Me loodame kandle õpetajaid, siis vast läheb meie elu pisut kergemaks, muidu ikka tõesti, koormus on küllalt suur. Nii et neid lapsi, kes tahavad kannelt õppida, neid on, ikka jätkub. Ja ma ei ütleks, et siin nüüd mingi meeletu konkurss on, sest me aastaid ei ole enam spetsiaalset propagandat teinud, nii nagu ma esimestel aastatel käisin lasteaedadesse neid värbamas ja sest ega ikka paljud ei saa veel aru, et kannel on pill, mida võib ikka muusikakoolis kohe õppida ja mida võib endale erialaks valida. Paljud ikka arvavad, et oht on niisama natukene, niisugune kolme duuri kannel ei tunta meie kandlevõimalusi, selle Kromaatilise kandlevõimalusi ja ei tehta vahet, milline on milline tüüp. Kui vanad või noored on need lapsed, keda te võtate siia õppima? Väga palju, võtame nisukesi 90 aastaseid, ma ütleks. Aga kuna nüüd me tahame ühtlustada erialade õppimise aega, nimelt enne oli puhkpill rahvapill olid viieaastase õpiajaga ja klaver, viiul ja teised keelpillid seitsme aastase õppeajaga. Nüüd püüame me üle minna kõik seitsme aasta peale, sest miks peaks kandlemängija olema teoreetilistest ainetest nõrgem kui teine eriala? Ma leian, et kui me ikka tahame teda võrdõiguslikuks muusikainstrumendiks saada ja pidada, siis tuleb ka see muusikaline pagasitase viia samale tasemele. Millega üldiselt tegelevad teie ansambli liikmed, kui paljudel nendest on lausa leivatöö ka muusikaga seotud, kui paljudel see on nagu hobi ja ainus võimalus? No ikka suurem jagu on hobi, aga väga paljud on lõpetanud just nimelt Pedagoogilise Instituudi. Kuidas teda nimetatakse Pedagoogikaülikooli ja palju on lasteaednike, nii et ikkagi see on seatud ja nagu nad ütlevad, et et see kandle õppimine on neile igal juhul kasuks tulnud, sest paljud on ka lasteaedades muusikalise kasvatusega tegelenud. Aga on ka teisi erialasid, näiteks meie kukulinnuembleem on ju kujundatud endise kandlemängija poolt, see on Aet Ollisaar, kes lõpetas. Kunstiinstituudi tekstiili erialal ja nüüd Tartus kunstnik ja kunstikooli õppejõud. Ja siis veel, kes ikkagi kandlemänguga teatud määral tegeleb, on Draamateatri lavastaja Katri Kaasik-Aaslav, tema küll rohkem armastab oma lavastustes kasutada neid kuuekeelse ikka andeid. Aga noh, eks natuke vast talle kasuks on ka selle kandle õppimine tulnud. See embleem on teil lõpmata vahva, kas see tekkis ilmselt ka umbes samal ajal kui ansambli nimi, sest seal peal on ju ikka täitsa selgelt kukulind. Embleeman hilisem siiski, sest me kohe palusime aeta seda ja midagi välja mõelda. Ja ma leian ka, et see on tal väga hästi õnnestunud sest seda embleemi saab kasutada igasuguseid tervidega. Esiteks ta on meil lihtsalt afizzil. Samuti on ta ka meie helikasseti. Kaanepildil ise teeb, tegi meile paar gobele lääni mis on ikka tõepoolest juba hinnalised. Ja siis on tehtud ka keraamiline taldrik selle kujutisega. Ja nüüd veel ka üks tekstiilitaies sellest on meie Saksamaa sõbrad, võtsid selle afizzi, andsid kuhugi firmasse ja selle järele tehti niisugune juba suuremamõõtmeline riiuwant. Ja see on niisugune tore embleem, mis ilmselt ei ole seotud kindlate värvidega, sest kui ma siingi vaatan, siis gamma on üsna lai ja tundub, et igal pool ta on väga sobiv ja, ja tundub, et vaat, siin ta just peabki seda värvi olemas, on niisugune lõbus, armas ja tore, ma ei oskagi teda kirjeldada, see on nisuke. Üldiselt kandlel on jalad all, saba taga ja pea otsas, umbes niimoodi võiks öelda kohta. Jätab niisuguse natukene lihtsameelse ja kohmaka linnu mulje, noh, joome siis ise ka, oleme niisugusest ega ikka üks õige inimene ju kannelt mängima. Nad peavad ikka natukene ohmud olema. Vahvaid neid ohmusid nii palju aastate jooksul tulnud. See ansambel on meil tore ja. Mul on tunne, et kui, kui see asi ikka nii armetu ja saamatu oleks, vaevalt küll, et meie heliloojad siis teie jaoks oleks spetsiaalselt lugusid hakanud kirjutama. Nojah, kahjuks neid spetsiaalselt kirjutajaid on küll natukene kasinavõitu, aga me oleme neile väga tänulikud. Kirjutanud on palju. Gennadi Taniel ja kirjutas ka Gennadi Badelskimis jäigi tema luigelauluks, tegelikult ta kirjutas soolokandlekontsert Tiinaga me sealt osasid oleme kasutanud ansambliga siin tantsupeo ajal isegi võimlemisrühmade saateks. Ja nüüd juubeliks kirjutas Aarne Männik meile toreda loo kukulind. Loodame, et me ikka jõuame ta korralikult selgeks õppida. Ja see oli ka jällegi tore juhus. Nimelt üks minu väga hea tuttav Endel koitleb, avastas oma koduste noodivarude hulgast niisuguse laulukogumikku aastast 1902, mis kannab pealkirja kukulind. Ja seal sees on siis üks niisugune Tõnissoni seatud kahehäälne laul ka pealkirjaga kukku lindi. Aarne Männik kasutas selle teema ära ja kirjutas sellest meile kena väikese loo. Ma usun, et sellest kujuneb meie motolugu. Siiamaani ei, olematu lugu võis kukulinnulugusid on ju meil rahvamuusikas küll jah, aga me nagu ei tahakski kasutada päris rahvalaulu, ainult kuna meie kandletüüpi niisugusest päris rahvamuusikast siiski küllalt kaugel seisab. Meie teeme muidugi ka folkloor seid tavasid, aga ta ei ole mitte enam niisugune ehe, nagu meil armastatakse seda nimetada. Ma sirvisin sind läbi, eelmine kord samal ajal kude proovi tegite teie külalisraamatud albumid. Nende albumite järgi paistab küll, et see kukulind on üks tore pere, sest need on ka nagu perealbumit, seal on koolipildid, pulmapildid, peopildid, kontserdipildid, reisipildid. No kõik nagu päris peres. Jah, eks me tõesti oleme üks suur pere ja siin naersime. Me oleme palju teinud välisturistidele kontserte ja siin Estonian Holi täis üks juhtivaid kiide arvas, et peakski tegema midagi niisugust huvitavat. Kasvõi mõni kohvik või midagi niisugust kus võiks isegi meie embleemi kasutada seda kukulindu ja mina lihtsameelselt pakkusin välja, et hirmus tore pealkiri oleks kukulinnupesa. Ja tema hakkas hirmsasti naerma ja ütles, et aga inglise keeles see vaste on hullumaja. Nii et see plaan, nagu jäi meil katki esialgu nii julge, et me ei ole, et me nüüd hakkaksime just lausa näpuga enda peale näitama ütlema, et me oleme hullumeelsed. Ma vaatasin näiteks, et teil on väga palju olnud esinemisi Kungla hotellis ja ilmselt väga rahvusvahelisele publikule, sest seal oli küll ka hieroglüüfe idega ja igat moodi neid sissekandeid külalisraamatus, mis teid Kungla hotelliga sidusin pikka aega. See oli lihtsalt niisugune jällegi niisugune kummaline lugu, et meile kooli ilmus teade, et vaja takse turistidele niisuguseid väikeseid kontset loenguid kus juht oskaks ka pisut inglise keeles midagi rääkida vene keeles iseenesestmõistetavalt. Kuna vene keelt ma valdan päris korralikult, aga inglise keelt tol ajal väga kasinalt, siis ma mõtlesin, et kas ma julgen või ei julge, aga alguses öeldi, et seal tõepoolest võib ainult kaks sõna rääkida ja puha. Ja niimoodi ma siis hakkasingi peale, seda enam, et seal tasuti üks pisikene rahakene anti sellel teadusühingu teadusel Lektorile, nagu mintsis, vormistati lektorina ja see oli siis meie kukulinnu sünnipäevade tähistamise, lillede ja kohviraha. Aga niimoodi läks asi edasi ja siis oli muidugi hirmus tore see, et olla seal pidi ikka olema asi niimoodi poliitiliselt korralikult ja, ja kõrgel tasemel, aga meil oli see väga lihtne, sest meie tegime ühe niisuguse rahvaviisi peale ilusad sõnad, kus sõprusse köitku meid ja sellesama lausega, meie elasime kõik need aastakümned kenasti ja rahulikult ära. Mõni vahetevahel kontroll tuli, patsutas õlale ja ütles, et oi, väga tublid, olete nii ja nii me siis tegime ja me leiame tänapäevani. Me ei ole midagi oma südametunnistuse vastu teinud, sest minu arvates tõesti suplus oleks ilus asi. Ja, ja Kunglast käis tohutult palju tol ajal Turiste ja me olimegi üks nende põhilisi esinejate gruppe lihtsalt nad elasid hotellis Kungla, sellest sai see asi alguse. No reisi on teil olnud palju natuke, meil oli surgutist juba juttu, aga nüüd viimastel aastatel paistab, et palju neid on läinud ka lääne poole, kuigi ma vaatan siin nende meenete järgi ei ole siiski ka ida suunale lausa selga keeranud, siin üks mari kalender ja mingi Jekaterinburgi embleem on seal, mis paistab ka. Reise põnevaid on olnud palju. Minu enda jaoks võib-olla on väga toredad reisid olnud Saksamaale, kui olid need Volstenbitteli eurod rehvipäevad. Ja kuna praegu on sügis, siis igal sügisel nagu meenub see aeg, sest sügisel sai seal käidud ja kõik see peredes olemine ja, ja kontserdid üldse rahvariietes mööda neid kauneid Saksamaa tänavaid olemine. Ja, ja minu enda jaoks minu süda tegelikult on Rootsimaal, Rootsimaaga on tihedad sidemed ja need nagu kestavad, nüüd on tekkinud sellest esimesest reisist alates juba siin pere tutvused ja need kestavad edasi. Ja reise on olnud nüüd korduvast, eks ole. Ja on olnud korduvalt, aga väga toredad on olnud ka reisid näiteks Leetu ja Lätti kus meil on ka väga head sõbrad, kandlemängijad. Ja kõige tähtsam vist ongi see, et need inimesed, kes sind seal ootavad ja vastu võtavad, et nendega on seal hea olla. Kunagi publiku puuduse all kannatanud, sest ju need, kes on teid kutsunud, need juba oskavad ka selle eest hoolitseda, et huvilisi leiab. Saalid on olnud küll peaaegu alati täis esinemisi, nagu täna on sinna olnud niimoodi küla simmanitest ja vabaõhukontsertidest kuni kirikukontsertide nii välja. Ja on olnud väga toredaid aegu, Me oleme käinud palju pulmades mängimas ja oli siin aegu, kus me sõitsime mööda Eestimaad, tegime selliseid kohviklubiõhtuid ja ja niisugune põnev, põnev aeg on olnud ja, ja kindlasti on omamoodi ka praegu. Kuidas sobib kannel kirikusse mängima ja mida te olete kirikukontsertidel mänginud. Eks kõik sõltub ka kirikust väga suurtes kirikutes ei tahakski mängida. Me oleme mänginud küll Saksamaal ühes väga suures kirikus ja meil on sealt niimoodi päris kenad järelhüüded. Aga meie lemmikuteks on väikesed puukirikut, näiteks eriti Rootsimaal on niisugune pirts Järnima ikkagi seda õieti hääldada. Väike väga vana puukirikus on fantastiline akustika ja meil on väga hea meel, et meid on sinna juba tagasi kutsutud. Kaks korda me oleme seal esinenud ja tundub, et meid tahetakse seal veel kuulata. Mängime me seal kammermuusikat? Me oleme mänginud Bachi, Endel it's Carlaatitatiinit aga ka palju meie heliloojate palu. Taanieli no ma usun, et sõnnik hakkab ka nüüd jällegi kõlama ka niisugustel kontserditel. Siis on kirjutanud veel Männik, väga toredaid soololugusid kandlile. Siiri Siimar kirjutas väga huvitava teose kellad soolokandle. See sobib kirikusse suurepäraselt. Ja muidugi me ei tohi unustada seda, et meil on ju toredad solistid, kes aitavad kaunistada niisugust kammermuusika kontserti just. Vaatasin pilte, kukulinnu käsitöö, mis asi see oli? See näitus oli meil seoses 10. aastapäeva kontserdiga? Ei, ikka vist 15 oli juba. Ja seal oli jah, meil niimoodi, et meil ikka tüdrukud siin ka juba proovides mõned trolli ikka sukavardad kaasas ja ja et aega mitte lasta raisku minna, kui teised häälestasid. Ja siis Els Roode mõtteski, et miks mitte teha sellist näitust ka juba siis. Ja reisidel on ju alati näpud liikumas, kujund bussireisid, eriti siis kõik koovad, heegeldavad antikkida, seal ei saa meil keri vahet, tikib lõpmata ilusti siis on veel niisugune võimalus meil olnud, vot nendel samadel Poirot rehvidel on Saksamaal kohe spetsiaalselt ette nähtud igal kollektivil üks niisugune laadapäev, kus võib oma tooteid müüa. Ja siis meil seal olidki kõik oma heegeldatud kootud, kusjuures naersime seda, et soe maa, Saksamaa ja villased käpikud läksid seal väga hästi. See on eksootika. Helin on meil suurmeister ilusate kaartide tegemisel. Ja Imbi Pajula teeb ka, joonistab jälle kenasti ja ühesõnaga me oleme alati püüdnud teha mitte millestki midagi. Ja peale selle ma pean veel kiitma oma tüdrukuid selles osas, et nad on ka väga head kokad või õigemini kondiitrid, ütleme nii. Ja ka sellel juubelipeol meil nüüd näeb väga palju omatehtud toodangut, koogikesi, küpsiseid, et igasuguseid, nii et mul on väga väärt tüdrukud. Ja mulle tundub, et need väärt tüdrukud koos oma väär emmelsuga moodustavad ühe väärt ansambli. Ja kui muidu rahva seas on levinud seed, kägu muneb võõrasse pessa ja, ja teised kasvatavad käopojad üles, siis paistab, et see kukulind on niisugune, mis oma pojad kõik ilusti koos oma tiiva alla kogub. Tegelikult siin mõned lapsevanemad on jõudnud niisugusele naljakal järeldusele, et et nemad on nüüd need, kes oma lapsed on siia pessa saatnud, need munad siia veeretanud, et me siis mina neid üles kasvataks, aga ma muidugi ei ole selle versiooniga päris nõus, sest need lapsed, kes siin pesas on ka üles kasvanud, nendel on ka oma kodud olnud väga head. Ja ma olen nendele vanematele väga tänulik, et nad on oma lapsed õigesti kasvatanud. Ega ma üksinda seda ei oleks suhtmate, igal juhul. Kukkuvuse kägu veel hulga aastaid kõigi rõõmuks. Täname.