Meeldis tere õhtust ja tere kuulama keskmosaiiki selle kuu viimast ja selle aasta viimast keskööd mosaiiki tänases mosaiigis räägime natuke teemal, mis küll eeldaks, et ehk raadio võiks ka pilti näidata, aga kuna raadio jätkuvalt pilti ei näita, siis piirdume jutuga. Nimelt räägime tänasest mosaiigis sellest, kuidas pildistada ja kuidas filmida mäge. Ja selleks on stuudios kaks inimest, kes sellega on pikka aega tegelenud, Jaan Künnap omanimelisest alpinismiklubist, ütleme siis nii ja Riho Västrik kolleeg Eesti televisioonist, kes teinud ka mitmeid mitmeid alpinismialaseid filme ja tema tõstis kohe näpu püsti ja kass tahab parandada sellesamanimelisest Jaan Künnapi nimelisest alpinismiklubist. Ja mitte Eesti televisioonist enam, aga kunagi küll selge, aga see tegelikult ei olegi kõige olulisem. Oluline on see, mida mida sa siin räägid ja mida Jaan räägib. Ehk siis kuidas veerida mäge, see võiks olla meie jutuajamise pealkirjaks ja ja küsiksin kõigepealt jaan sinult, sa oled teinud juba palju-palju aastaid mägedest pilte, kas ka sisu ükskord täis ei saa, ehk siis, kui palju võib mägesid pildistada? Noh, ma ise olen ka mõelnud, et võiks juba, et kas ma ikka olen kõige parema pildi juba valmis teinud, aga, aga ma leian, et ma veel kõige paremat pilti veel ei ole. Ei ole kätte saanud, nii et püüdlen selle poole, et ikka seda kõige paremat kätte saada. Kas sinule tuli enne alpinismi, siis kaasavõetav fotoaparaat või, või hakkasid enne krõpsutama ja siis leidsid mäe üles, mida pildistada? Ei, ennem oli foto see oli kuskil umbes 30 aastat tagasi või natuke rohkem. Ja siis korra tekkis mõte, et võiks ka mägesi minna pildistama. Nii ma käingi iga-aastases pildistamas. RIHA, kuidas sinul oli, kumb enne oli? Minul tuli kõigepealt alpinism siis hakkasin tegelema videoga ja nüüd päris lõpus Jaani kõrval kaheksa aastat käies olen ka mina. Fotose nakatunud mida te nendes mägedes leiate, ette, neid pildistati ja filmiti, ehk siis ühesõnaga öeldes ülesvõtet. Noh, pool poolnaljaga pooleks võiks öelda, et ma käisin hea pildistada, et nad ei tee nägusega midagi ja aga noh, need samased varjude ja valguste vormid ja need on nii palju erinevad siin kui, kui lausmaa peal kõndides, et siis sellist noh, isegi sellist taevast ei ole, seal vahel on sellised situatsioonid, et istud telgi kõrvale maha ja, ja, ja noh, alt tulevad pilved või kuskile kergelt tormine mägi või tormine ilm. Siis võib praktiliselt iga minut päästikule vajutada ja pildid on erinevad ja, ja päris head Riho, mida sina selles kõiges leiad, et, et kogu aeg kaamerakoti paned, mina üldiselt katsun rohkem inimest selle mäe juures leida, et ega ma seda mäge ennast nii väga ei olegi pildistanud, sest ma olen ju näinud, mida vanameister kõrval on pildistanud ja ja ei ole hakanud sellepärast neid asju üle pildistama. Mina püüan ikka saada inimest võimalikult suures plaanis just sellel hetkel, kui ta on kohtumasmäega. See on see, see minuga. Jaan, kas sul on alles sinu esimene pilt, mis sa oled kuskil mägedes teinud? On ikka, mul on kõik, kõik negatiivsed on alles lihtsalt pildistanud olen aga aga ma isegi ei mäleta, milline see esimene, võib-olla kui nüüd minna koju ja hakata arhiivis tuhnima, et siis võib-olla tuleb välja ka, milline see esimene päästikule vajutamine mägedes oli. Aga noh, meenuvad rohkemgi sellised pillid, noh, mis on tunnustust saanud või, või rahvusvahelistel konkurssidel millised esimesed saanud, et noh, need on küll küll meeles, aga esimesest päästiku vajutamist küll momendil lehel Kas selleks, et tuleks hea pilt mäest, kas selleks peab ka seda seda kõike tundma, kas selleks peab nagu mäega hakkama ühes rütmis hindama ka võib minna täiesti suvaline inimene kuhugi nõlvale lihtsalt satub olema suurepärane ilm, suurepärane päikesemängu varjude mäng. Lihtsalt tuleb klõps ja pilt, mis vapustab maailma. Ei, see vist päris nii ei ole, noh mis ma olen kuulnud, mis teised on, on öelnud või, või, või arvamust avaldanud, noh, näiteks žüriiliikmed. Et on tunda, et tunne nägesi või, või noh, kasvõi mõni teinegi spordiala. Noh, näiteks ma tean, siin üks fotograaf tegi kunagi väga häid pilte krossisõitjatest Mootorrattakrossisõitjatest ja siis hiljem sain teada, et oligi noorest peast krossisõitja. Nii et et midagi on vaja ikka tunda sellel alal ka, et mitte lihtsalt niisama mütsiga lööma. No siiski, kui nüüd rääkida ühe pilli õnnestumise võimalikkusest, siis see on ikka võimalik küll, et võib küll juhtuda, et tuleb see ilus vaade ja ja et aitab isegi seebikarbist ja tuleb klõps ja ja kõik klappis ja ühe pildi võid kätte saada, aga selleks et süstemaatiliselt head tööd teha, ilmselt muidugi teadma. Aga muidugi võib olla õnne täiesti oskamatu mägedes esimest korda. Inimene võib teha väga ilusa pildi. Sina teetses liikuvaid pilte, mida sa tunned, mida sa pead teadma näiteks sellest mäest ja nagu sa ise ütlesid, sa, Salov, filmid, inimesi, mida sa pead teadma, sellest inimesest? Võiks seda kõike sama, mida üldse alpinismi puhul on vaja teada, kuidas oma jõudusid jagada. Selleks, et pidada vastu distantsi lõpuni. Selleks, et teha filmi, tuleb tihtilugu joosta teistest ette, jääda maha, siis võta jälle järgi. See vajab veel lisajõupingutusi, siis pead selleks hetkeks, kui kaamera välja võtad, tavaliselt sinna statiivi eriti kaasa ei suuda võtta sealt võtta kusagilt seljakoti pealt ja millegi muu kindlama aluse pealt, siis pead suutma veel korraks ennast niimoodi kokku võtta, et võimalikult pähe värisemist oleks kõik sellised asjad, mis tavaliselt ikka alpinismi juurde käivad, et, et sa jookseks ennast tühjaks ja, ja esimese nõlva peal jääb ka see sul viimaseks nõlval. Ühtlasi tule ei pilte ega, ega tippu. Aga sealsamas video juures, noh ei, ei ole võimalik teha kuskil all või kuskil seal nõlva peal on väsinud, väsinud alpinist teiste, kus, kus ta on tõesti väsinud, et selleks selleks peab sinna temaga ütleme kõrgele, et need, need pingutasid kõik kaasa tegema, muidu ei saa seda väsinud nägu kätte. Et muidu ei haaku kontekstiga absoluutselt, isegi hääl muutub teiseks, kuna noh, üleval on õhk hõredam ja hapnikusisaldus teine, siis siis hääletoon on inimesel teine, et, et seda ei ole võimalik maas uuesti üle dubleerida. Ei ole võimalik näidelda seal all baaslaagris näiteks mägede taustal. Kui palju see varustus tavaliselt kaalumiste kaasa võtate, kui te lähete mäkke, aga teades, et te tahate sealt ka midagi muud kui ainult ronimisrõõmu. Baaslaagrisse sinna, sinna on ikka see sadades kilodest. Aga, aga kui me sinna nõlva peale lähme, noh 20 kilo või isegi üle selle, on seljakott pidevalt. Nii et nii et seda tuleb arvestada, millised aparaati sinna kaasa võtta ja milliseid objektiive ja. Muidugi sõltub mäest ka, et kui me räägime, kas me räägime kolme tuhandelist, räägime nelja, viie või seitsmetuhandelist. Et kas seal on, mitu laagrit tuleb ehitada üles selleks, et tipuni jõuda või on võimalik ühe päevaga ära teha, kõik sõltub sellest. Ja sõltub ka ekspeditsioonide grupist. Tähendab, kui grupp on huvitatud, et ilusat pilti ja ilusat liikuvat pilti pärast saada siis pannakse see võib-olla see aparatuur ka ühiskondlikku kaalusesse. Et seda vähem selle võrra vähem tatart näiteks just just. Aga noh, umbes kui palju on see see kaal just sellel foto või videotehnikal, mis, mis päris kaasa tuleb. No mitu kilo tuleb ikka juurde igale tegijale, sõltuvalt sellest jällegi kui hea aparatuur kaasas on ja kui palju erinevaid asju on nagu kaks-kolm kilo ikka tuleb arvestada. Jah, tipu tipus on mul tavaliselt noh pooledest, Keloga saame hakkama, aga eelviimasesse laagrisse sinna vahele panna 30 võib olla. Kas selle kolme kilovarustusse lisamine nõuab ka sellist väikest vaimset pingutust, teades, et, et sageli noh, see nüüd liialdatult öeldud, aga murtakse hambaharjal vars tagant ära, et kott kergem oleks, aga et nüüd tuleb kolm kilo panna lihtsalt lihtsalt fotoaparaat ja tehnikad koti juurde. No maise vaate vallal on, sisemuses on niimoodi, et ega tegelikult ei viitsigi võib-olla hommiku ärgata ja, või sinna minna, aga siis hakkan mõtlema, hakkad ennast üles kruttima, et aga äkki ma saan hea pildi. Et, et siis siis unule on need siis ma ikka pigem punnitanud natuke rohkem või lähen ma mõni tund aeglasemini. Et aga et, et saaksid korraliku pildi, kui on võimalik. No ikka on muidugi pingutus vaimne, selles mõttes, et kõik ei ole ju väga tugevad, alpinistrite mõned on tugevamad, mõne, mõnele on see kilo võib-olla kergem üle elada ka. Teistel tekib ikka vaidlusi, et kui, kui vahel on olnud olukordasid, kus loobutakse sellest, et jagada gruppi varustusse laiali mingisugune kas siis foto või videotehnika ja öeldakse, et pole vaja, parem et ei saa enam võtta, ei saa enam grammigi juurde võtta, ei saa võtta ja tõesti, ega see hambaharjavarre murdmine natuke liialdus, küll aga, aga samas, et mingi lusikas leida omale, mis on kergem kui teine lusikas. Selle peale nähakse küll vaeva ja heidad, põhimõtteliselt kaaluvõitu ja palju rohkem kui hambaharjavars ei olegi. Ja ja täishambapastatuubi ka ei võeta, kaaslükatakse pooleks pool maha, et oleks kerge. Kui teil on olnud enne tippu minekut või kuskil baaslaagris vahel vaidlusi, et kas tasub nii palju, noh, ütleme siis kola üles kaasa vedada kas teil näiteks pärast õnnestunud või ebaõnnestunud tipu vallutust on ka tänama tuldud, et jah, see oli siiski õige mõte või tänava tuldud näiteks siis kui on pärast grupi kokkutulek ja kus neid pilte ja filme kõike näha saab. No nii ja naa ei nagu filmid on valminud, siis on muidugi hea meel inimestele tehti valmis. Et noh, siin on ka vahe on ju selles, et et üldlevinud arusaamade kohaselt kõik liikuv pilt on film, et kui kellelgi on videokaameraga selle päästikule vajutab, siis nagu üldlevinud rahva seas leviva kõnepruugi järgi on see film ja vaatame filmi, aga noh, tegelikult on muidugi selle materjali ja filmi vahe väga suur kuristikesele oletamine just sõltub sellest, kas see film on ka hästi tehtud, kas on korralikult üles võetud ja kui see on õnnestunud, siis õnnestub ka sellest tegelikult film teha, mitte see filmida, rahvas filmiks peab film. Siis siis muidugi saadakse aru, et tasus ja. On olnud ka näiteks selline juhus mul kus mehed said hiljem aru, et nad oleks ikka pidanud mind kuulama ja ootama Kerge ja laskma mind ette ja tegema seal võimaldama filmida neid asju, mida ma ei ei saanud filmide seetõttu, sest et grupp liikus pidevalt kiiresti eest ära ja sa ei jõua lihtsalt verised ainult selgusid võtta. Et sellest on nüüd aastaid hiljem ikka mitu korda veel räägitud, jah, oleks ikka pidanud. Kas sellist ülemängimist teil ei ole, et ei tulnud nagu välja, et palun teeme uuesti natukene tahapoole, jah, ja tule siis tule siis veel sealt see 30 meetrit. Kõrguses seda ei tehta, kui, kui on seal kuskil kolme kilomeetri kõrgusel või kuskil baaslaagrist väljas või, või aga kõrguses, kus, kus tõesti inimesed, iga 50 sammu tagant seal lõõtsutajad puhkavad seal selliseid asju. Vabatahtlikult meetreid ära ei anta. Kui tihti öeldakse näiteks, et no mida sa mõjutad, seaded, tule, lähme juba, et mida sa passid, et lähme nüüd, lähme nüüd mäkke, mitte ärme siin ürita kunsti teha. Ei seda, seda, seda reeglina ei ole, ikka. Põhimõtteliselt ikka viimastel aastatel on ikka olnud rühma enda huvides ka või on ikka küsitud, et kas tuleb ka midagi, teeme ka midagi siis loomulikult. Nii et see kogemus on vist kõigil olemas, et pärast on päris hea neid pilte ja filmi vaadata. Kesköömosaiik räägime nüüd natukene ka sellest, milline on see tehnika ja millega täpselt seal seal üleval tööd tehakse. Ütle Riho kuivõrd heal tasemel peab olema see videotehnika, mida sa kaasa võtad, kas see võib olla samasugune kaamera, millega siinsamas lähed? Stockholmi linna filmima? Ei no muidugi võib olla, igasugune kaamera võib olla, millal sa jõuad passida, küsimus on selles, mida sa tahad sellest saada. Ja nüüd ütleme nii raske spordiala puhul tekib niikuinii paratamatult selline kompromissi otsimise vajadus, et et kohati tuleb kasutada materjali, mida tehniliste parameetrite või ütleme, selle pildipildiga siis stabiilsuse või kompositsiooni tõttu ehk maa peal ei kasutaks, aga kasutada sellepärast, et tal on mingi teine väärtus, on saanud midagi kätte sellist, mida mida maha peal ei ole võimalik üle teha ja seetõttu tuleb, tuleb teha teatud mööndusi endale, et kui sul ei ole just väga palju raha ja et sul on võimalik omale tehnika jaoks Nende võtta ja kindlustada kõige paremat tehnikat, hea raha eest ära, et juhul kui midagi juhtub, siis sa ei pea seda ise neid sadu tuhandeid kroone välja maksma, mis maksab. Normaalne professionaalne kaamera. Siis kui seda raha ei ole, aga tahad ikkagi filmida, ta teab filmi, mis oleks ka televisioonis näitamise kõlbulik, siis noh, tänapäeval õnneks on välja mõeldud päris hea formaat digitaalvideoformaat mille kaamerad on suhteliselt väikese kaaluga, suhteliselt väikesekoguga ja teevad suhteliselt hea pildi. Et ainuke asi, mis veel siis nagu nõrgaks jääb, selle juures on veel helipool mida ja mis tihtilugu jääbki nõrgaks, et seda tuleb siis kuidagimoodi hiljem püüda, kinni katta, aga noh, üldiselt see on sellepäraseks nõrk, nõrk osa, aga jah, tavaline digitaalkaamera. Küllalt väikesed, täna tänapäeval juba olemas, nii et mõned näevad välja nagu seebikarp, fotoaparaadid teevad täiesti hea pildi. Teatud teatud tasemeni muidugi nendega. Ka nii, et eesti alpinistidel, kes on ühtlasi ka kas foto või videohuvilised, on, on täiesti korralik aparatuur olemas. Et seda ei saa öelda, et oh oleks oleks mul nüüd see ja see külma alles teeksin. Üha enam on laiadele rahvahulkadele kättesaadavad sellised vahendid, millega on võimalik teha täiesti arvestatavat tööd. See muutub järjest ja läheb aina veelgi enam laiemale. Pinnale jaan, sina teed liikumatut pilte, mis, mis vahendid need on, millega sina teed, kas jutt on põhimõtteliselt sama mis Rihol? No enam-vähem, aga noh, Riho, võib-olla peab selle, kuna tal on võib-olla üks või kaks tänavast, oli isegi kaks kaamerat. Et mul on ka mitu ja objektiivi on ka mitu, aga siis baaslaagrisse viin, aga siis sealt edasi. Siis ma hakkan juba mõtlema jälle, kas seal mõnda vahelaagrisse jätab mõne suurema objektiivi maha ülespoole näiteks väikese objektiivi või, või siis päris raskesse tippu. Nede seebikarbid, nagu öeldakse rahvakeeles rahvaaparaadid, niisugused kuskil kolme-nelja 1000. ja nii-öelda need on küllaltki päris kvaliteetsed, noh selle siis, kui on tõesti raske, siis see on siis taskus, siis ei võtab, ütlen peegelkaamerat, mis kaalub seal ikka kilodega. Et korralik seebikark, Teppa üleval pilte küll. Mis filmid need on, mis seal sees on? Tavaliselt lähed poest, ostavad filmi. Tavaliselt filmida aga noh, kuna jälle see siin tavapiltidelt võib-olla mingis odavama filmiga, aga kuna satud jälle kuskile hästi kõrgele ja ei tea, millal sa jälle sinna satud, siis püüad muidugi kvaliteetsemate kallimat filmi osta. Kuskil diakrooniline on isegi mõned negatiivi filmid, näiteks et saaks tõesti vajutad päästikule ja seal seal ei ole ju niimoodi, et et nagu siin linna vahel vodka krõbistanud, krõbistasid natuke jälle filmirulle täis, seal seda ei ole, kuna film on kõigepealt kallim. Et saaks tõesti kvaliteetse kui juba, kui juba juba siis abi kvaliteet, aga ka olen. Ennekõike sõltub selleks, milleks midagi tehakse, et kui keegi teeb omale sellist ekspeditsiooni albumit, ainult sisu võib kehvema aparaadiga ja odavama filmiga, et lihtsalt markeerida oma teekonda hiljem vaadata. Kui sa tahad tõesti kasse, suurendusi teha, mõned pildid näituse jaoks võimelised konkurss, siis see on kohe selgelt märgatav vahe, et mis puutub fotoaparaat ja teised, siin on tõesti areng läinud selles suunas, et et lihtsale inimesele mitte professionaalsele fotograafile on täiesti hea tehnika, mida täna enam nimetada profitehnikaks, aga mis on siiski mingite aastatetaguste standardite järgi väga head kaamerad. Et need on ka kättesaadavad ja näiteks sellel aastal meil kaheksast meest oli, oli neljal käenoni eose siis Irja kaamerad, kellel veel parem, kellel natuke halvema, aga aga neljal mehel ehk pooltel olid kaasas sellised juba täiesti arvestatavad kaamerad, nii et noh, siin ka klõpsu saab juba teha, aga aga tõesti hakkas mängima see, et mis film see on, sealjuures veel sees oli juba suurendusi tegime näituse jaoks, siis toodame filmi. Kehvem pilt. Kas seda aparaati peab kuskil riiete soojas hoidma, külm ei hakka mõjuma. Noh, on ikka põues või, või näiteks seesama seebikarp on mul lihtsalt rinnataskus ja paelaga kaelas ja, ja siis, kui vaja on, siis võtan välja ja siis torkan unusta tagasi. Egoaparaadi enda pärast see poleks nii oluline, aga nad enamik sisaldab mingisugust vooluallikat. Ja kui jätad aku või patarei külma, seal kasvõi ööseks unustad seljakotti, ei tõmba magamiskotti siis on peaaegu kindel, et hommikuks on tühi, laamendas ta lohed täiesti maha ennast. Ja noh, ennem et, et kindla peale välja minna, siis noh, näiteks mina olen isegi katsetanud niimoodi, et jätnud talvel öösel fotoaparaat välja ja noh, kuskil 10 miinus näiteks ja hommikul siis proovinud pilti teha ja ja selliseid katseid ma olen ka teinud. Riho sinul esilinastus sellel aastal film Lenin, inimene ja Mägi. Filmi pikkus on siin paberil kirjas 27 minutit oli nii. Nii kui palju sul seda musta materjali kogunes, millest see 27 minutit lõpuks hoc tuli? See film sai tehtud kahe ekspeditsiooni materjalide põhjal ja kumba alasti aastast on? Pisut üle kuue tunni, nii et noh, 12 13 tundi oli kokku musta materjali? Ei olnud tapvalt palju, aga normaalne, aga piisas, piisas ja selles mõttes, et eks Jaan oli juba 1999. aastal teha just selline selles samas stiilis film, et näidata, kuidas inimene kannatab seal kõrgustes. Aga siis mul kahjuks ebaõnnestus ekspeditsioon täielikult. Siis tuli ja kaks aastat hiljem uuesti otsast peale hakata ja, ja osaliselt muidugi tehtud materjali sai kasutada. Seal päris tippu pilt ei ole või tippu on, on siis ma olen nüüd lihtsalt kahe silma vaeva, näen sinna ei ole juurde kirjutatud, et see on tipp ja tõesti 10 sekundit, kaamera pidas tipus vastu ja siis just nimelt sellesama aku tõttu kustus ära, aga on tipupildid, on olemas täiesti jama. Kas selline valu on paratamatu, et kui on niivõrd palju materjali, siis siis seda valikut teha? Noh, eks ikka ikka, aga ma ei ütleks, et siin nii väga raske oli valikut teha, et et mul oli nagu selge siht ning ma teadsin, mis on punktid, mis peaksid olema selles filmis dramaturgiliselt. Et noh, selline ootusärevus inimestel kogenematutel suhteliselt alpinistidel nii kõrgel mäel, siis nagu reaalsuse tajumist tegelikult toimub võib-olla ka natuke alguses selline võib-olla põhjendamatu aukartus ka natukene ja siis siis ma tahtsin saada seda, seda momenti, kuidas siis tee läks kaheksat Ühed murdusid psühholoogiliselt arvasid, et mägi selleks aastaks on liiga kõrge. Teised leidsid, et nad on selleks siia tulnud ja nui neljaks, nad peavad sinna minema. Põhimõtteliselt sellist materjali, kus seda, seda inimese arengut sellisel kujul ja oleks nii väga palju ei olnud, et oleks pidanud midagi midagi väga head välja viskama. Kõike seda tausta, sinna, seda muidugi seda sai parimaid. Kas sinul on see endale topeltpingutus ka, et sa tegelikult mobiliseerib ennast kõigepealt selleks, et sinna üles jõuda ja siis samal ajal sul peab mõtte tiksuma veel ka hoopis teisel lainel? Jah, see on pingutus, mitte tiksuma, siis ei ole niivõrd küsimus, aga aga küsimus on selles, et kui sa noh, kui juhtub veel midagi, näiteks, et tervis ei ole ka kõige paremas korras, et sa oled niigi kõige aeglasem või üks aeglasemaid grupis siis noh, iga sekund on tegelikult nagu arvel, vaatamata sellele, et võib-olla mõnda etappi läbitakse seal 10 tundi, aga aga niisama ei, isegi ei istu seal niisama, vaid ikka istud ja puhkad võimalikult efektiivselt tõhusalt. Et siis jälle saaks mõned sammud edasi minna ja siis kui et tõesti silmadega, et suurepärane vaade või mingisugune hea pilt, inimesed teevad mingit asja, mida tuleks kindlasti filmima, aga siis kaamera ei ripu kaelas. Sest siis ta takistatakse tõlkuneks seal niisama, ta tuleb kuskilt välja võtta, sest võib-olla tuleb otsida veel põuest ja sinna külge panna ja siis tuleb võib-olla kinnas käest ära võtta ja preilid kindlasti eest ära võtta ja ja kõike seda ja mõtled, kui palju sa kõike peab tegema selleks, et seda pilti kätte saada ja siis aeg-ajalt ikkagi juhtub, et lööb käega ja mõtled, ah, tuleb teises kohas, kus ma niikuinii juba selle kaameraga olen, võtan seal ja tegelikult muidugi ei tule sellist kohta enam. Kus on tuttav jutt. On ma olen ka kahetsenud küll ja küll vahetevahel, kui kui on tõesti hirmus külm ja ja, ja ei saanud tookord pilti tehtud ja siis pärast mõtled, oleks ikka pidanud ennast pingutama kuidagi. Riho rääkis siin liikuva pildi dramaturgiast, sina tavaliselt tead, mida sa tahad pildistada, kui sa mägedes oled? Noh kas ma nüüd tean, aga aga noh, kui me seal selle sees olen, siis, siis ikka pildistan. Et kus olime Pamiiris üks situatsioon, kus olime kuue üheksa peal, mitu päeva juba ilma oodanud ja siis hakkasime laskuma. Kõik kõik olid üksjagu läbi, oma 10 kilo kergemad ja siis hakkasime laskuma, sihuke hästi külm tuisk oli, ma mäletan. Ja tükk või noh, mina siis tookord laskusin niisugust ees ja vaatan selja taha. Väga hea pilt, jälle astun jälle kümnedverest, vaatan jälle ja pilt, aga noh, nii külmunud, nii väsinud. Ja siis lõpuks mõtlesin tõesti, viskasin selle koti maha, võtsin fotoaparaadi, tegin selle pildi ja kuskil sai isegi rahvusvaheline auhind rahvusvahelise konkursi auhinna, isegi selliseid situatsioone, näiteks Ronald Kas mägedes on see efekt tavaline, et vaatad eemalt, suurepärane pilt, teed klõpsu ära, siis lähed lähemale, mõnikümmend meetrit, vaat oh veel varem ja niimoodi lähed ja lähed ja lähed ja klõpsutage, klõbutas ja klõpsutad ja, ja siis, ja siis muudkui muudkui on ühesugused pildid, peaaegu. Nojah, on küll aga kogemustest veel nii palju, et et ma mäletan, kui ma algaastatel käisime mägedes, siis, siis vaata pilti, et oi, kus on hea pilt ja mägi hakkad seda pilti lõpuks välja tegema? Polegi polegi seda, seda ilu ei ole. Nii et nüüd ma enam nii optimistlik ei ole, et, et kui ma seal midagi ilusat näen, et ma pildistan nüüd tuleb nagu superpilt selleks, et seda tõelist ilu on noh, praktiliselt ma ei tea, on võimatu edasi anda. See ongi nii, et valdavalt on tegelikkuses palju ilusam, kui õnnestub pildile saada ka vahel. Üksikutel juhtudel võib õõnestada vastupidi, et polnudki, ei tea mida, aga aga pilt tuleb suurepärane. Ennetasite mõlemad minu küsimust, et see on ka vist igal fotol graafiaga tegelenud inimesel läbi kogetud, et vaatad super vaade ja siis kui ilmutad pildi ära, siis vaatad, et aga kus see vaade oli. Aga, aga kas on, on teil ka vastupidiseid juhtumeid olnud, kui, kui teie ei leia kuskilt ilu ja siis vaatab näiteks vaata jõet suppe, kas pilt tulnud või superkaader tabatud? Noh, need, kes mägedes käinud ei ole. Ma olen märganud, et vaimustavad igat asja iga iga pilt mägedest oi kui ilus, oi ilus, aga ise nagu ei märkagi. Mis selle mäe juures on see, mis seal ilusaks teeb, kas on, kas on ka mingit statistikat tehtud või oled sa ise täheldanud mingisugust mingisugust sellist põhimõtet või süsteemi, mida pildistatakse näiteks päikeseloojangut või, või siis mingit varjumängu või jälgi lumel või mida iganes? Päikeseloojang jah, see on, see on natuke liiga magus, aga noh, reeglina siuksed rusikareeglid, et seal mägedes peaks olema mingisugune inimene kuskil. Et seda mastaapi näiteks oleks arusaadav siis just need varjude varjudemängud ja, ja, ja seal on ideaalselt näiteks mõni on ideaalne pilt selline noh, kus kompositsiooni rusikareegel, et kõik on paigas näiteks ja, ja ja ju siis sellesse võlu ongi. Kõne veel matkajuttu siit stuudiost, stuudios on Jaan Künnap, Riho Västrik ja Tarmo Tiisler. Ütle, Riho, sina, kui sa teed matkaalast filmi, siis kui palju näiteks pärast seda? Ekspeditsiooni tulevad needsamad liikmed sinu juurde ja ütlevad, et kuule, et ma vist nägin väga hädine välja, et võta mind välja. Ei ole kordagi tulnud, ei tule meelde praegu vähemalt. Et oleks tulnud. Ma olen isegi testinud mõnda kohta, et vaadata, mida arvatakse. Ei, ma arvan, et hädine välja näha ei ole sugugi häbenemist vääriv tegu mägedes. Et ikka juhtub. Ikka juhtub, et inimesed kaotavad täielikult kontrolli enda üle, muutuvad beebi, beebi laadseteks, teevad kõike seda, mida väiksed lapsedki, aga aga see ei ole häbi. See lihtsalt on nii. Kas sinu jaoks on mingi eetiline piir olemas, kust kustkohast see näiteks üle ei lähe, mida sai filmi mägedes? Kindlasti? See on aga sellest piiri ma ei ole veel kohanud, nii et ei ole sinnani ei ole absoluutselt, et siin küll vot sellest samast ekspeditsioonist aastal 99 ma natuke juba rääkisin, et et seal juhtus nimelt niimoodi, et kolmandal päeval olles veel baaslaagris olime haigestunud kopsupõletikku ja ei ärganud hommikul üles, ehk olin teadvuseta ja mind viidi viidi veoauto kastis magamiskoti sees hapnikumaski ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga viidi alla kusagil kilomeeter kõrguses madalamal, aga 80 kilomeetrit maastikul. Siis ma olin hästi pahane, et mu gruppi kaaslased ei võtnud sedasama kaamerat kiirelt ja ei filminud kõike seda, mis toimus. Aga noh, pärast ma sain aru, et nende jaoks ilmselt oli eetiline piir nadi teada, mis juhtub, äkki ma suren ära ja siis noh, mis, et kui nemad on filminud seal? Eks ole, otstarbeliselt või sellise dramaturgia seisukohalt minu meelest suurepärane materjale, kuidas, kuidas võib juhtuda? No see on seesama jutt, mida fotograafide puhul räägitakse näiteks sõjafotograafide puhul, et kas ta peaks seal tegelikult pildistama või peaks hoopis hoopis appi minema. Meil muide on olnud Jaaniga selline juhus, kus üks siis kolmas meiega kaasas olnud grupi liiget on, ega see ikka õige õige fotograafia küll ei ole. Selle mon blongilgus. Meie silme all kukkuseks, ühest teisest grupist mees jääprakku haneks taliköie teiste meestega kinni jääda. Aga nad vist ei ole väga kogenud ja hakkasid teda robustselt välja tõmbama, nii et tegid talle veel haiget selle. Siis Jaan istus maha ja nagu võttis juhtimise üle, et kuidas peaks tegema, mida peaks tegema, samal ajal oleks võinud pildistada, et mees on augus ja ülejäänud tõmbavad köit temaga. Sellel aastal või oli see eelmisel aastal, oli ka Eesti kinokülastajal võimalus vaadata sellist märulifilm või mängufilmi ülemine piir oli vist oli vist nimi. Kas alpinist vaatab sellist filmi ka kui märulifilmi, vaatab ta nagu näiteks teie puhul seda pilguga, et küll on ikka vigu ritta pandud. Noh, selles mõttes, kuna seda filmi paluti mõlvel arvestada Päevalehes, siis võtsingi sinna Jaaniga kaasa ja oma poja veel, kes nagu kaks erineva põlvkonna alpinisti veel juurde ja siis istusime pärast filmi süngete mornile nägudega, jõime teed ja arutasime, et mis siis toimus ja ja Ma ütlen lühidalt praegu, et see oli tüüpiline märulifilm, mis kahjuks oli sellel korral alpinisti alpinismi valdkonda viidud, et alpinismile sellest küll midagi ei sündinud. Aga kassale kindlasti. Kuidas sina vaatasid vanema põlvkonna esindajana? Vaatasin ilusat ilusate loodusevõtted ja, ja muide, varustus oli tipp-topp, nendel nendel näitlejatel seal, aga noh, need need võtted ja, ja see situatsioon ja ei, see ei olnud alpinistlik ühti. Tähendab, see oli tehtud märulifilmiskeemi järgi ja kuigi notareid tohutut adekvaatsust püüelnud selle sõlmede varustuse täpsuses, siis noh, taktika küsimustes oli täielik jaburus, noh nii ei saa 8000-st mäe rohida, niiet täna alt minema ja lähen lõppu välja surnud kohe. Et noh, juba see, see on nii suur viga, et milleks neid sõlmi üldse lihvilasel ja olla olnud eksperdid juures ja ja näitajad olla armunud, mägironimis ei teinud ise ka kolamas ja promo jutt tegelikult, aga kas niimoodi alumine mees köie lõikab läbi või kui nad ripuvad järjest seda tuleb Jaani käest küsida. Nojah, surutamin nurka. Nurka suruti siis üldiselt midagi taolist, taolisi situatsioone kui mägedes olnud, siis ei ole ikka lõigatud. Sest see on ka nagu efekti huvides filmis. No eks see oli kõige suurem dramaturgiline moment selles, et, et kas, kas on õigus lõigata ja kas, kas tuleb lõigata, et see muidugi igivana küsimus. Aga meie, ma mäletan sellest teejoomisest pärast filmi, siis Jaan meenutused Nõukogude Liidu ajal oli selline selline noh, mitte just kirjutatud seadusega põhimõtet, eriti ühe pereliikmeid ühe köie otsa eriti ei lubatudki, et et ei tekikski sellised dilemmad seal, et mida teha. Et see ei ole eriti hea ja peale kõige muu, kui mees ja naine on ühes käies ja ja neil juhtub ka lapsi olema ja midagi juhtub, siis siis lapsed kaotavad kindlasti mõlemad vanemad korraga. Kas alpinismist on üldse tehtud tõeliselt head mängufilmi. Olete te näinud seitse aastat Tiibetis? Minu meelest? Viimase peal film, seal on küll alpinismi suhteliselt vähe, alguses, aga aga see oli küll päris päris adekvaatne ja, ja oredas, õhk oli ju väga hea film. Kuigi ma mäletan, et kolleegid aktuaalsest kaamerast küsisid, kas tõesti nii jube, tegelikkuses ka siis tegelikkuses on ju palju jubedam. Et tegelikkuses keegi lumetormis palja peale ei käi ja taskulambid ei, ei pea seal niimoodi ööpäev läbi vastu. Aga ta oli suhteliselt dokumentaalse, sellise taustaga põhi oli, ei olnud ülepakutud millestki. Kunagi oli üks vene film valge plahvatus või PL rehv, see oli ka dokumentaalsetel alustel tehtud ja, ja see, ma arvan, oli ka, ütleme noh, tähendab see stsenaarium oli igatahes paigas. Kas Eestis on tehtud häid alpinismialaseid, filme? Mida teie ütlete? Mina jätan ütlemata, sest et mul puudub selline esinduslik ülevaade, mis peale minu enda filmide veel tehtud on, nii et ma ei, ei ole eraBurda. Jaansena. On kunagi kunagi oli see peet väinasta, nüüd vist töötab Moskvas dokumentaalfilmide stuudios ja noh. Järgmist mainiksin Riho Västrik. Kes oskab tabada hetke imet, kes on teinud Riho, kas Eestist on tehtud häid fotosid mägedest ma küll napilt ei küsi. Praegu. No kindlasti on tehtud et nagu meil siin vastastikku üksteise kiitmiseks läheb, et et sellised jaanist ei saa mööda siinjuures ja. Ja teised ei ole sedasi süstemaatiliselt tegelenud mägede pildistamisega niimoodi näituste korraldamisega, et kindlasti on nii mõnelgi alpinistil suuri õnnestumisi. Fotokollaselt on nii üks kui teine piltides laitunud väga hea välja, aga Jaan on seda teinud teadlikult ja korraldanud näitusi ja saatnud konkurssidele oma fotosid ja seal ka tunnustust leidnud, nii et on kindlasti. Tehtud meie keskele mosaiigiaeg läheneb lõpule ja lõpetuseks ma küsisin mõlemalt mehelt, andke hea soovitus või, või, või andke üks julgustav sõna, miks tasub ükskõik millisele matkale minnes seljakoti veel natukene raskemaks teha, kas siis videokaamera või fotoaparaadi arvelt. Miks see oleks hea? Noh kindlasti õnnestub matkadel näha midagi sellist kordumatut, mida tahetakse oma lähedastega jagada. Ja vaevalt, et küll foto või video annab edasi seda sajaprotsendilise ehedusega. Aga midagi siiski üsna palju annab edasi ja, ja ma arvan, et see on üks põhiline põhjus, miks tasub Ja üks põhjustest on veel see, et kuna noh, nüüd viimastel aegadel ekspositsioonile on toetajaid palju nagu sponsoreid kasvõi nendelgi näidata ja, ja, ja ja noh, neid saab reklaamida läbi video läbi foto. Tagasiside, ühesõnaga just see küll ei puuduta sellist laia laiema matkajate ringkonna huvisid, et see on last selliste elitaarsemate ekspeditsioonide juures, aga Ma arvan, et ka ise makstavat ekspeditsioonide tasub ikka võtta kaasa fotoaparaat ja ja kasvõi ise vaadata pärast neid pilte, mis tehtud on. Nii aitäh Riho Västrik, aitäh, Jaan Künnap ja küsija rollis olnud Tarmo Tiisler tänab ärakuulamise eest ja soovib kehand.