Minu nimi on Helena, ma elan Tartus ja mul on rääkida üks lugu, mis juhtus minuga lapsena jõulude ajal, aga mis nüüd täiskasvanuna on andnud mulle üsna palju mõtlemisainet. Ma olin siis umbes kümneaastane, ma käisin pühapäevakoolis ja olid tulemas jõulud. Ja oli tulemas selline suurem jõulupidu kõikidele pühapäevakoolilastele. Ja seal jagati ka kingitusi. Ja see oli selline aeg, kus selliseid väga uhkeid ja, ja erilisi mänguasju ma nagu ei osanud isegi loota jõuluvanalt. Ja mul ei olnud aimugi, mis, mis seal kingituse son. Ja kui ma selle kingituse sain sealt jõulupeolt ja selle lahti võtsin siis ma leidsin sealt ühe väga-väga ilusa nuku. Tänapäeval ma tean, et, et see oli, see oli üks nendest barbinuku moodi nukkudest. Ja ma mäletan, et tal olid seljast sellised kollased riided. Ta nägi täitsa inimese moodi välja, tal need põlved ja küünarnukid, need kõik paindusid ja ja siis sai teda keerata ühele teisele poole, tema juuksed olid sellised väga ilusad ja pikad ja neid sai harjata minu meelest kas või juuksehari vist oli kaasas. Ja see oli kuidagi väga eriline, see oli miski, mida ma nagu ei osanudki loota ja oodata. Ja ma sain selle nuku ja kui ma praegu mõtlen, et kust see nuku on või mis temast saanud on, siis ma tegelikult ei tea seda. Aga kui hilisemas elus ma mäletan, et noh, et on aeg-ajalt olnud hetki, kus kus endas parema tunde saavutamiseks tuleb meenutada miskit, mis oli väga hea, või mingit olukorda, kus oli väga-väga hea tunne siis ma mäletan, et päris mitmetel kordadel just selle tunde saavutamiseks meenutasin just seda hetke, kui ma nende jõulude ajal selle nuku sain. Ja nüüd, täiskasvanuna on see lugu mulle hästi suureks õpetuseks sest tihti on juttu praegu sellest, et inimesed tormavad mööda kaubandust ja ostavad kingitusi ja et, et noh, et jõulud ei ole ju üldse see ja, ja noh, nagu see ei olekski eriti hea või on või oleks nagu mingis mõttes taunitav tegevus. Samas ma tean, et tookord selle selle väga-väga hea tunde ja sellise jõulu jõulurahu jõulurõõmu ma sain just sellest nukust sellest täiesti maisest asi, sest asjast, mis ma endale kätte sain aga ongi, et see asi praegu on, ma ei tea, kus ta on, aga see tunne on alles. Ja samuti, et kui ma ise nüüd enda lapsele kingitus teen või mänguasja ostan või ka teistele täiskasvanutele, jah, see asi võib minna katki ja see asi võib minna kaduma, aga ma arvan, et see tunne, kuidas saab ja kui ta seda näeb ja see tunne jääb temasse alles ja see hea tunne on miski mida saab meenutada aastate pärast hiljem. Minu jõulusoov on see, et et ma ise ja, ja minu pere ja samuti kõik minu sõbrad ja tuttavad ja kõik teised inimesed võiksid kogeda nende jõulude ajal kas või hetkekski mingisugust sellist erilist tunnet või midagi erilist, mida nad leiavad nii enda kui teiste jaoks midagi, mida nad saaksid meenutada terve järgneva aasta ja miks mitte ka järgnevate aastate jooksul.