Kordame neid valitud palu läinud pühapäevasest saatest filmitegija Hardi Volmeriga. Kinud sellina. Kinnismõte, mille ma täna välja pakuks tänasele ilusale tähtsal õhtuks on nimelt märksõna all vaesus ja kusjuures mitte alati ei pea selle all ei pea silmas pidama konkreetset ainelist ainelist puudust majanduslikku kitsikust, mis on niikuinii põhiline, mis tegelikult väga paljus määrab ühiskondlike mullistuste liikumise. Aga noh, kõikvõimalikku muudki vaesust näiteks ka vaimuvaesust sealhulgas. Ja, ja lõppkokkuvõttes on kõik see väga omavahel seotud paraku. Kõige primitiivsem näite puhul, eks ole, et, et ka igasugune haridus on seotud tegelikult ühiskonna end rikkusega. Kui ühiskond on vaene, siis ta ei suuda koolitada oma ajusid ja nii edasi, see kõik on absoluutselt seotud ja ja vaesus on, on nähtus, mis mis Skip kipub väga-väga jõhkralt paljunema, laienema ennast taastootma nii-öelda täpselt samamoodi nagu rikkust täpselt samamoodi nagu raha kipub paljunema. Raha tekib sinna, kus teda juba ees on. Ja, ja noh, ütleme ütleme rahal on omadus akumuleeruda teadupärast siis täpselt sama omadus on ka vaesusele. Ja, ja noh, on on siin mõtlejad on puhuti väga vägagi erinevaid erinevaid mõtestusi välja pakkunud sellele nii-öelda nähtusele. On väidetud, et vaesus on patt ja ositi noh, nii palju kui mina mäletan, siis on kõik üsna täpsed. Et vaesus on asi, mida, mida noh, paratamatult inimene häbeneb ja mida peab häbenema. Teisalt, nagu me täpselt ja väga hästi eriti siin ühiskonnast teame on väga suur osa sellest vaesusest pealesunnitud ühiskonna enda poolt. Ja antud juhul meil on see teadugast tingitud teatavatest, ajaloolistest päranditest ja nii edasi. Et endise idaseltskonnamaade hulgas tundub, et Eesti ei olegi veel kõige vaesem. Ja kui kuskil ilma peal ringi liikuda ja noh, konkreetselt ütleme kokku puutuda kolleegidega Bulgaariast või Balkanimaadest Rumeeniast või isegi Venemaalt, siis siis jätku vaesuse jutt ja, ja jutt, mis paratamatult mõjub, mõjub vingumise alana on, on täiesti reaalsest elust kahe jalaga maas olev nii-öelda tõsine mure, sest et noh, nii ta on. Et kui sa oled mingi mingi jalaproff ja parata paratamatult seal seda elektrit hetkel seda sooritada oma tegu nii-öelda ei saa ennast realiseerida sellel alal, siis just selle tõttu, et sinu ühiskond, kus sa praegu oled sattunud elama liiga vaene seda seal nii-öelda Toimetada antud juhul ma räägin filmistele kõikust, film, film on äärmiselt kallis. Kallis nähtus? Jah, ja, ja on, on ositi nagu loomulikult täiesti mõistetav, miks sa, miks sa nii meil on, aga ütleme, selle põhiteemaga nii-öelda edasi minnes ma võin nüüd eksida, aga on üks prantsuse mõtleja pudrinaar minu arust, kes on öelnud väga ilusa vaesusele nimetamisele definitsiooniga ta ei ole päris definitsioon. Et vaesus tapab julge mõte. Väga üheselt paikapidav. Ja, ja tegelikult ümber vaadates siis oma elukogemuse najalt tahaks seda. Tahaks seda laiendada, tegelikult võib parafraseerida või õigemini mitte parafraseerida just nimelt sealt teha laiendus selle läbi, et, et nii-öelda kahandada seda tekstiosa. Et sealt natukene paar sõna välja jäta järele jääks, tähendab siis selline. Ka täiesti täiesti paraku täiesti märki märki ja tähendab täiesti vettpidav nii-öelda väljend kõlab jõhkralt, aga nii ta on. Ja ja selles mõttes oleks sõbrauakatud ilus hakata analüüsima justkui seda ühiskonda, eks ole. Kuidas vaesus siin tekib, miks ta sellisel kombel tekib ja kuhu, kuhu see kõik lõpuks välja jõuab. Sellest iga päev lehtedes kirjutatakse samal ajal seal väga suurele osale neist inimestest kes peaksid nagu selle pärast muret tundma, ennekõike. Neile erilist mingit muret vist ei paku. Paistab nii, siin tekivad muud kõlbeliselt probleemid juba päevakorrale nagu valitsejate vastutus ja autunne ja, ja nii edasi ja nii edasi. Et kes mille eest üldse vastutab? Et, et paratamatult me elame ühiskonnas, mis tegelikult eskaleerub vaesust või paisutab seda. Sest et noh, need on teada faktid, et me elame ühiskonnas, kus kus tegelikult ikkagi elamus ei ole täpselt teada, kui palju, aga kõige kõige kurvemad prognoosid räägivad kahest kolmandikust ühiskonnast elab tegelikult Euroopa standardite järgi alla igasugust vaesuspiiri. Järelikult meil on vaene ühiskond. Vaene ühiskond, mis automaatselt tähendab seda, et, Tegelikult on käimas protsessid, kui neid ei, ei peatata, siis nad protsesside lõpptulem on, on see, et lõpeb kollapsi värk paratamatult. Sest et Eesti võiks ju võrrelda, noh siin istun praegu, kui me jah, mis on, eksole, foon, mis on taustsüsteem, kuhu me ennast paigutame. Me ei ole last harjunud võrdlema. Ma ei tea, Etioopiaga Bangladeshi ja nii edasi ja nii edasi, isegi Indiaga mitte kus on nii-öelda absoluutselt teine kultuuritaust, kus on suhteliselt teine suhtumine üldse materiaalses, vaesuses ja nii edasi ja kus on teised klimaatilised tingimused. Meie õnnetus on see, et kõigi nendesamade tingimuste tõttu Me võrdleme paratamatult ennast ümbritsevaga ümbritseval vene, läti, soome, rootsi keeles. Ja selle võrdluse najal on lugu ositi väga kurb. Ositi nagu justkui ei ole vigagi. Aga aga sellistes nii-öelda niinimetatud kolmanda maailma riikides Üldiselt vastukaaluks üldisele vaesusele, teisalt ele, mis, mis on ka kummaline ja mida ei suudeta nagu lääneõhtumaadel kuidagi õieti seletas ta, ta mõjub, eks ole, see protsess isenesest mõjub. Absurd sõna aga et, et seal on tohutu sündivus, üldjuhul mitte igal pool, aga üldjuhul see nii on. Nii-öelda rahvastiku taastootmise väärab sinna pole parata, see on praegu selgelt näha et küsimuse all on, et kas nüüd need kodanikud, kes justkui on sätitud neid protsesse pidurdama. Kordasime valitud palu läinud pühapäevasest saatest filmitegija Hardi Volmeriga saatesarja toimetab Haldi Normet.