Ma olin kahe aastane, Pärnumaale sellepärast, et vanemaid kimbud siis julgeolek ja siis lihtsalt kadusime tartust ära peitu. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud kuusk kunagi enne, kui uus aasta tuli jõulude ajal, kunagi ei olnud. Aga siis aeg-ajalt, et jõulusid ilusti pidada, siis me sõitsime Tartusse. Sel ajal ei olnud sõitmine veel niisugune nagu praegu, et kui sõidad viuh ja kohal teed olid hästi koledad, mõni aasta oli selline tee ka täiesti hukas, tuli autot tagant lükata, buss jäi kinni, sissesõitmine oli alati üks suur seiklus Tartusse, aga Tartus oli tore. Tädil oli imeilus, jõulukuusk alati. Me tehtud olid niisugused nagu unistus. See oli mul alati igatsus seda jõulukukutud näha, neid linnukesi seal jõulukuu peal silitada ja ja siis oli seal klaver, suur laev, ma olen hästi kade alati täditütreväelasest, tema oskas klaverit mängida, teda pandi alati klaverit mängima ja siis tema pirtsuta siia ei tahtnud mängida, siis ma imestasin alati, et miks ta küll ei taha mängida, kui ta oskab, siis nende jõulusöögid olid seal niisugused ägedad ja kõik, kes Eestis olid, olid siis alati seal tädi juures koos. Siis nad laulsid. See oli hästi vahva kuidasmoodi, kõik mitmehäälselt, seal käis selline laul, et aknaklaasid värisesid ja millegipärast Tartus jah, ei olnud niiviisi, et oleks vaja olnud nii hirmsasti karta muidugi, ja kardinad olid paksud pakend ees, aga jõulupidu käis ja jõuluvana käis ja meie kodus ei öeldud kunagi jõuluvana seal Pärnumaal ikali näärivana, aga Tartus oli jõuluvana.