22.-st 24. novembrini annab Eesti filharmoonia kammerkoor kontserte Taaniel Royce'i juhatusel kavaga prantsuse vaimus. Kontserdid toimuvad Eesti erinevates paikades, Võru Kandle, Tartu Ülikooli aulas ja Tallinna Niguliste kirikus. Ettekandele tuleb prantsuse kultuuriruumis eelmisel sajandil sündinud muusika kõlavat TPS-i Francis Polankja maris Ravelli looming ning nende kõrval ka saksa helilooja pool hindamiti ja hollandlase Rudolf Gescheri looming. Kontsertidel teeb kaasa anni Ruugla, kes esitab tuntumaid teoseid prantsuse flöödimuusikast delta. Saatele andsid intervjuud filharmoonia kammerkoori peadirigent Daniel Raike ning helilooja Helena Tulve, kes ka sel laupäeval allpool tundi enne kontserdi algust Niguliste kirikus peab loengu prantsuse kultuuri ja muusika teemadel. Kõigepealt põhjendab Daniel Ross, miks on seekord kavas just prantsuse muusika. Daniel Royce ütleb siin, et tahtis ka sel hooajal teha sellist muusikat, mida koor pole peaaegu kunagi enne laulnud. Näiteks eelmistel hooaegadel salvestasid nad kaks prantsuse teost Martaanikkolgata ja Bulankis tabad materi. Kuid selle kontserdi kohta ütleb Royce, et ilmselgelt pole see kooli jaoks kerge ülesanne ja seda just prantsuse keelatud mis on väga erinev eesti, vene või inglise keelest. Koor pole prantsuse keelega harjunud ja seetõttu pühendame üsna palju aega prantsuse keele häälduse õppimisele. Publicaga teab rohkem TPS-i Jääravelli orkestrimuusikat. Kuid nende koorimuusika on samuti väga ilus. Kahjuks väga harva esitatud, vähemalt Balti regioonis. Põhjus, miks prantsuse koorimuusikat pole Eestis esitatud, seisnebki ilmselt keelebarjäärist. Royce arvab, et kui teha ainult üks lugu prantsuse keeles, on üks asi. Aga kui esitada terve prantsuse keelne programm hoopis midagi muud. Töö käigus olen märganud, kui raske on eestlastel rääkida prantsuse keelt. See on sama, kui et hollandlased peaksid õppima hiina või jaapani keelt, arvab Royce. Lisaks keelele. Mulle on tegemist ka kultuuriruumide erinevusega. Royce'i arvates seisneb see eriti koori saundis. Ta ütleb, et kui tegime Martaanikkolgatajat ja Polankistabat materjalid, siis saavutas koor lõpuks väga hea prantsuse soundi. Täpsemalt koori kõla sobis kokku muusika ja harmoonia, aga nüüd siis proovime sama saavutada A capella muusikas. Muljed harmooniat, mida prantsuse muusikas kasutatakse, on sootuks erinevad. Näiteks Arvo Pärdi või Toivo Tulevi muusikast. Ja prantsuse muusika esitusel on hädavajalik, väga puhas, selge, karge ja mitte niivõrd tihe ja tume kõla, mida koor tavaliselt kasutan. Praegu on kergemate heledamat värvi, et panna see harmoonia tööle. Ja selle kallal tuleb samuti vaeva näha, sest koor on harjunud laulma täis kõlal. Prantsuse muusika ilu seisneb Taaniel Royce'i arvates impressionistliku harmooniates mis on loodud 20. sajandi alguses. Need on akordid lisahelidega, mis kõlavad erilise värviga rikkalikult. Kõige tundmatu nimi, Eesti filharmoonia kammerkoori kontserdi kavas debiisiiravelli hindamite ja Bulangi kõrval on Rudolf Escher. See on hollandi helilooja, kes kirjutas neli suurt kooriteost mida võib pidada 20. sajandi üheks parimaks koorimuusikaks. Royce nimetab neid teoseid lausa koorimuusika Aaretaks. Royce arvab, et Esseril on väga hea maitsetekstide valikul, mis on alati väga ilusad. Liis, kuidas Esserneid tekstid muusikasse seab, on alati sarnane. Üks hääl esitab teksti ja teised annavad värvingu. Näiteks kasutata kaanonit. Kuid samas on need laulud ka väga keerulised, ilmselt kogu kava kõige raskemad teosed omal moel. Ka Hollandis laulab Esseri loomingut vaid mõningane Ratsionaalne koor, sest teistele pole see repertuaar lihtsalt jõukohane. Milline on üldse prantsuse vaim? Risto välja hindamiti kolmandal laulu pealkirjaga Kviski tubas. Selles öeldakse, et kõik möödub, aga laulame kerget meloodiat, laulame elust, armastusest, kunstist ja oleme surmast ja haigustest kiiremad. Lõõtspill. Prantslastel on komme rääkida nii tõsistest asjadest nagu surm väga kergel toonil. Teema iseenesest on tõsine kuid prantslaste kurbusest pole raskust ja see on vastupidine eesti vaimule, mis on tõsine ja aeglane nagu näiteks Arvo Pärdi muusikat. Nii et dirigent Daniel Royce tahab Eesti filharmoonia kammerkoori kontserdil pakkuda publikule midagi täiesti uut kuid. Poolt ta soovib südamest, et Publica kohale tuleks sest selles mõttes on prantsuse vaimus üsna riskantne kava, sest et seda muusikat Nõnda tutvustas Eesti filharmoonia kammerkoori peadirigent Daniel Raike kontserti prantsuse vaimus. Edasi on aga mikrofoni ees helilooja Helena Tulve, kes on elanud Prantsusmaal ja tutvunud põhjalikult prantsuse muusikaga. Helena Tulve, kas on midagi, mis iseloomustab seda prantsuse vaim? No kui kui tervikut võib olla, ühesõnaga, on seda isegi raske öelda, aga midagi seal on tõepoolest, mis on väga iseloomulik. Ma arvan, et ühelt poolt seda mõjutab prantsuse keel kui selline prantsuse mõtlemist. Prantsuse mõtlemine on väga keelekeskne ja see keel on peale selle, et ta on lihtsalt väga ilus. Tal on ka oma selline rütmiline eripära. Mis teeb, et see muusika, mida kirjutatakse siis, kui kasutatakse prantsusekeelseid tekste, on sageli väga selline vabarütmiline kuidagi hõljuv ja mitte väga suurte selliste rõhkude, dramaatiliste rõhkudega, see on midagi, mis iseloomustab prantsuse muusikat. Ja võib-olla ka siis kogu seda prantsuse mõtlemist. Võib-olla võiks iseloomustada mingisugune eriline ruumilisust ja õhulisus, mida võiks isegi mõelda kui sellist selle ajastu soovi olla teistes kohtades kaugetes aegades. Selles muusikas on väga palju ka gregooriuse laulu ja keskaja poeesia ja truba tuuride muusika mõju. Ja teiselt poolt võib seda ruumilisust võib-olla ka näha selles sellises küllaltki laias pehmes värvirikas armoniseeringus. Selliseid erinevate värvide nüansseerituses, mis seda muusikat iseloomustab, milliseid tekste prantsuse heliloojad oma teostes kasutavad, millised teemad neid eelkõige huvitavad? See on selline ajastu, nagu ma ütlesin. Kus ühelt poolt on väga tugev sümbolistlik liikumine, mis oma mõttes haarab just väga kaugete hämarate, võib-olla isegi raskesti defineeritavate aegade-kohtade järgi, sündmused toimuvad kuskil mingil ajal mingil kaugel hämaral ajal, kui me mõtleme kasvõi peljasemeni soundi peale või siis sterlingi teiste tekstide peale, näiteks nendes tekstides on ka vahel läbi nalja ikkagi haaratud mingisuguse sellise müütilise maailma pildi järele või maailma väljenduse järele. TPS-i on siin kasutanud šarl tolleaani tekste, kes olid selline hiliskeskaegne poeet giga hertsog, tunneme teda peamiselt praegu tema luuletuste järgi, mida on üle 500 meieni säilinud ja seda ikkagi peetakse selliseks prantsuse kõrgluuleks sellest ajast ja teiselt poolt siis on siin kasutatud ka kaasaegseid sümbolistlike, jaga sürrealistlikke tekste pol Eluaari tekstid, mida peab, nagu nad ise ütlesid, rohkem võib-olla tundma kui mõtlema. TPS-i Ärawell on prantsuse heliloojad, samuti Bulang. Aga kuivõrd sobituvad sellesse kavva Paul hindamit ja Rudolf Eller, üks neist on saksa ja teine hoopiski hollandi helilooja. No see prantsuse kiirgus on ulatunud tõepoolest kaugemale ja kuigi indemiti taust ulatub ikkagi väga tugevalt saksa kultuuriruumi, siis see teos on küll tõepoolest väga prantsusepärane, säilitades samal ajal sellise polüfoonilisuse, mis on indemiidile väga iseloomulik ja milles ta nagu toetub väga palju sellisele pahist lähtuvale mõtlemisele. Aga teiselt poolt see ase, harmooniline plaan, joonte, selline mingisugune õhulisus ja selgus, see on jälle väga-väga prantsuspärane. Võib-olla see tuleneb väga palju ka keelest ja nendest tekstidest. Samamoodi nüüd, Rudolf Fischer oli väga tugevalt mõjutatud Ravellijade püsimuusikast muuhulgas, kuigi ta ise ütles, et ta on samavõrd mõjutanud ka näiteks maaler või hoopis Hollandi renessansi Lilluessweeling või siis gregooriuse laul või Jaava kammelani muusika. Sellegipoolest on tema muusikas ka väga palju selliseid paralleelseid liikumist, sellist hõljuvat mitte maandumist nii-öelda, et see on muusika, mis kõiki nagu justkui heljub maa kohal toetumata tõeliselt maapinnale. Enne siin Daniel ris samuti mainis, et prantsuse muusikas on teatud helguse kergus, võrreldes need saksa kultuuriruumi muusikaga ja eesti muusikaga, et kuidas sulle tundub, millise kuulamiselamuse võiks see prantsuse muusika kava pakkuda? Tõepoolest, selles on nagu sellist võib-olla natukene, mitte ülemäära sisse minekut, mis ei ole iseenesest mingisugune negatiivne, et, et seal on võib-olla vähe seda dramaatilisust ja valuse muusika ei ole väga kontrastne, temas on mingisugust loomulikku orgaanikat ja ka need tekstid, nad räägivad väga palju loodusest läbi looduse, räägivad inimeste, hingeseisunditest erinevatest ja ka sellisest väga humoorikas või sellisest mingil määral nagu kergest mitte liiga tõsimeelsest suhtumisest, et iseendasse ja ellu, mis on minu arust jälle väga tervislik ja terve kõige selle raske kõrval, mida inimesed elus kogevad, nii et prantslased on jah, osanud leida seda tasakaalu ühelt poolt sellise, võib-olla ka intellektuaalse ja teiselt poolt sellise tõesti emotsionaalse ja nautiva aspekti vahel. Nii et tõotab tulla ilus kontsert, jah, kontsert täis väga erinevaid värve. See on prantsuse muusikas tõesti väga iseloomulik ja väga-väga eriline, nii et meie juba kohtunud sügisesse rohkem kauneid värvinüansse. Aitäh Helena Tulve selle kommentaari eest. Eesti filharmoonia kammerkoor annab kontserdi prantsuse vaimus 22. novembril võru kandles 23. novembril Tartu Ülikooli aulas ja 24. novembril kell 19 Tallinna Niguliste kirikus. Tallinna kontserdist teeb klassikaraadio ka otseülekande delta, oletegi kaaste Karingopra. Tsüklist seitse Johnsooni esimene šansoone valge lumi. Ja enne intervjuud kuulsite Morris Ravelli laulu kolm ilusat paradiisilindu ja mõlemat esitas Eesti filharmoonia kammerkoor Risto Joosti juhatusel.